3-1-1-125-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-125-02

Otsuse kuupäev

11. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Hannes Kiris ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

E. O. süüdistus KrK § 142 lg 3 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

16. septembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-

1/549/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu E. O., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

E. O. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a ja Pärnu

Maakohtu 8. aprilli 2002. a otsused E. O.-lt, R. E.-lt ja H. K.-lt O. V. kasuks solidaarselt 7000 kr

väljamõistmise osas.

2. Välja mõista solidaarselt R. E.-lt ja H. K.-lt O. V. kasuks 7000 kr (seitse tuhat krooni) kuriteoga

tekitatud kahju hüvitamiseks.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsus

muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista E. O.-lt 920,40 kr (üheksasada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti) kohtukulu

kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 11. detsembril 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2002. a otsusega tunnistati E. O. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi kuue aasta vabadusekaotusega ja KrK § 142 lg 3 p 2 järgi viie aasta vabadusekaotusega. KrK § 40

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest

mõisteti kohtualusele kuus aastat vabadusekaotust. Sama otsusega tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning

§ 142 lg 3 p 2 järgi süüdi R. E. ja H. K. Kohtualustelt mõisteti solidaarselt välja 7000 kr O. V. kasuks.

Kohus tuvastas, et ajendatuna soovist O. V. hirmutada sõitsid kohtualused 2. jaanuaril 2002. a kannatanuga

Pärnust välja, ähvardasid tappa teda ja tema ema ning hävitada vara. Kohtualused nõudsid O. V.-lt sama

päeva õhtuks 20 000 kr ja 2002. a märtsiks 300 000 kr, lubades raha mittesaamisel oma ähvardused täide

viia. Kohus leidis, et ajal, mil R. E. ja H. K. ähvardasid kannatanut autos noa ja relvataolise esemega ning

esitasid nõudmisi, hoidis E. O. kurjategijate grupi aktiivse liikmena, kannatanu võimaliku vastupanu

vältimiseks, enda kõrval auto tagaistmel istuvat O. V. oma füüsilise kohalolekuga kontrolli all, ning süvendas

viimases tunnet, et esitatud ähvardustel on reaalne sisu. Kohus leidis samuti, et E. O. pani toime ka

röövimise, sest jälgis kurjategijate grupi liikmena O. V. ajal, mil R. E. ja H. K. noa ja relvataolise esemega

ähvardades rebisid kannatanu kaelast keti väärtusega 5000 kr, sõrmest sõrmuse väärtusega 2000 kr ja

nõudsid kannatanult mobiiltelefoni, mille viimane neile ka andis.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse E. O. ja tema kaitsja Mart Sikut, kes palusid

süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja E. Otti õigeksmõistmist. Kaebuse esitasid ka teised süüdimõistetud

ja nende kaitsjad.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus

E. O. KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamise ja karistamise ning temale KrK § 40 lg 1 alusel

lõpliku karistuse mõistmise osas. KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti E. O. õigeks. Muus osas jäeti

maakohtu otsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualustel ei olnud ühtset eesmärki röövimise toimepanekuks - röövimise

plaan tekkis H. K.-l ja sellega ühines R. E. E. O. ei osalenud ei vägivalla tarvitamises ega ka vara

hõivamises, seega ei täitnud ta kannatanu vara hõivamiseks mingit rolli. Seetõttu mõistis ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium E. O. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks.

Kriminaalkolleegium nõustus E. O. süüditunnistamise ja karistamisega KrK § 142 lg 3 p 2 järgi.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul analüüsis maakohus uuritud tõendeid piisavalt ja luges põhjendatult E. O.

tegevuse väljapressimise kaastäideviimiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et E. Otti oli teadlik KrK §-s 142

kirjeldatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks esitatud nõudmise ja ähvarduse sisust, ja kuigi ta ise kannatanut

ei ähvardanud ega esitanud nõudmisi, võimendas ta oma kohalolekuga kaaskohtualuste sõnade paikapidavust

ja aktiviseeris kannatanu hirmu, s.o tegutses viisil, mis süvendas kannatanu hirmutunnet. Ringkonnakohus

osutas Riigikohtu 6. märtsi 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, kus on käsitletud teovalitsemise

teooriat ning leidis, et kõnealusel juhul toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud kohtualuste

ühise, vaikides kooskõlastatud käitumisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu E. O. kassatsioonkaebuse, milles

palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja mõista teda ka KrK § 142 lg 3 p 2 järgi õigeks.

Kaebuses väidetakse, et kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, jättes otsused

motiveerimata. Kaebuse kohaselt on maakohus kirjutanud ümber üksnes süüdistuskokkuvõttes loetletud

tõendid ja uurimisorgani seisukohad, ringkonnakohus aga omakorda maakohtu otsuse ning kohtud ei ole

arvestanud isegi kannatanu ütlusi. Samuti väidetakse kaebuses, et kohtud on valesti kohaldanud

kriminaalseadust, sest ähvardus rikkuda isiku vara on arvestatav konkreetse ähvardusena ainult siis, kui

kannatanu tajus selle taga süüdistavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või vahetult. Ka leitakse

kaebuses, et koos KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeksmõistmisega tulnuks ringkonnakohtul üle vaadata

küsimus kohtualustelt solidaarselt väljamõistetud tsiviilhagist.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. Prokurör leidis, et kaebus kuulub

rahuldamisele tsiviilhagi puudutavas osas, sest kahju, mille hüvitamiseks E. O.-lt solidaarselt H. K. ja R. E.-

ga mõisteti välja 7000 kr, tekitati röövimisega, s.o kuriteoga, mille toimepanemises E. O. on õigeks

mõistetud. Muus osas luges prokurör kaebust alusetuks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tulenevalt AKKS § 65 lg-st 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Pärnu Maakohus ja Tallinna

Ringkonnakohus on tuvastanud, et E. O. tegutses väljapressimise toime pannud grupi aktiivse liikmena ning

kuigi ta ise kannatanut ei ähvardanud ega esitanud nõudmisi, võimendas ta oma kohalolekuga grupi teiste

liikmete ähvarduste paikapidavust ja aktiviseeris kannatanu hirmu. Seega tegutses ta viisil, mis süvendas

kannatanu hirmutunnet. Neid järeldusi on kohtud ka põhjendanud.

Kohtud on nõuetekohaselt uurinud ja kogumis hinnanud kõiki tõendeid, sealhulgas kannatanu ütlusi nii

kohtus kui ka eeluurimisel. Kannatanu ütluste kohaselt kartis ta oma elu pärast ja uskus ähvarduste

täideviimist. Ajal, mil R. E. ja H. K. ähvardasid teda noa ja relvaga, vaatas E. O., et ta ei teeks üleliigseid

liigutusi. R. E., H. K. ja E. O. tegutsesid kolmekesi ühisel jõul ja eesmärgiga teda "maksu alla panna", s.o

sundida teda maksma (tl 10, 13, 183, 184).

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on väljapressimise osas esimese astme kohtu järelduste vastavust

faktilistele asjaoludele täiendavalt motiveerinud ning Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldustega. Jättes

muutmata esimese astme kohtu otsuse E. O. KrK § 142 lg 3 p 2 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas,

on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti kohaldanud kriminaalseadust ega ole rikkunud

kriminaalmenetluse seadust. Kassatsioonkaebuse väited kohtuotsuste motiveerimatusest on alusetud ja

eksitavad ega saa olla aluseks E. O. õigeksmõistmisele KrK § 142 lg 3 p 2 järgi.

7. Maakohus mõistis E. O.-lt ja teistelt kohtualustelt solidaarselt välja 7000 kr kuriteoga tekitatud varalise

kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata.

Varaline kahju tekitati O. V.-le röövimisega, mille käigus kannatanult võeti kett väärtusega 5000 kr, sõrmus

väärtusega 2000 kr ja mobiiltelefon väärtusega 6990 krooni. Mobiiltelefon tagastati kannatanule eeluurimise

käigus, mistõttu kuriteoga tekitatud varalise kahju suuruseks kujunes 7000 krooni.

Teisele isikule õigusvastaselt tekitanud kahju peab hüvitama kahju tekitanud isik, kui ta on kahju tekitamises

süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Ringkonnakohus tuvastas, et röövimise panid

toime R. E. ja H. K. E. Otti mõisteti selle kuriteo toimepanemises õigeks. Väljapressimisega, milles on süüdi

tunnistatud E. O., kannatanule varalist kahju ei tekitatud. Seega peavad kuriteoga tekitatud varalise kahju

hüvitamise solidaarkohustuse täitma R. E. ja H. K., mitte aga E. O. Viimane ei ole kannatanule kuriteoga

varalist kahju tekitanud. Seetõttu tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused tühistada

solidaarselt kõigilt kohtualustelt kannatanu kasuks 7000 kr väljamõistmise osas. Riigikohtu

kriminaalkolleegium teeb selles osas uue otsuse, sest asjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid ega muuta

neile antud hinnangut ning see ei raskenda süüdimõistetu olukorda.

8. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a ja Pärnu

Maakohtu 8. aprilli 2002. a otsused E. O.-lt, R. E.-lt ja H. K.-lt O. V. kasuks solidaarselt 7000 kr

väljamõistmise osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab solidaarselt R. E.-lt ja H. K.-lt

kannatanu kasuks välja 7000 kr kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Muus osas jääb Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsus muutmata.

Lea Kivi,

Hannes Kiris,

Peeter Vaher