3-2-1-140-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-140-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Lidia Ploompuu hagi Ilmar Rääk"i, Leo Lillemäe, Ene

Tamm"e, Liisa Tamm"e, Lenna Tamm"e, Jüri Mikk"i ja

Maire Tikko vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandist

reaalosa eraldamiseks ning Maire Tikko hagi Lidia

Ploompuu, Ilmar Rääk"i, Leo Lillemäe, Ene Tamm"e, Liisa

Tamm"e, Lenna Tamm"e ja Jüri Mikk"i vastu kaasomandi

lõpetamiseks ja asja jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. juuni 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/964/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lidia Ploompuu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja L. Ploompuu ja tema esindaja vandeadvokaat V. Viilol,

kostja M. Tikko esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. juuni

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Poolte kaasomandis on Tallinnas Tobiase 5 asuvad ehitised ja rajatised koosseisus: elumaja

kogupinnaga 220,9 m2, elumaja kogupinnaga 64,7 m2, neli kuuri ja piirded.

Lidia Ploompuu esitas 4. augustil 1998. a hagiavalduse kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandist

reaalosa eraldamiseks. Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja oma perekonnaga kaasomandis oleva

majavalduse väiksema kahekorruselise elumaja (64,7 m2) teist korrust, esimene korrus

ühiskasutatavate ruumidega ja suurem elumaja (220,9 m2) oli kostjate kaaskasutuses. Tobiase 5

krundil asuv väiksem elumaja oli hageja tellitud Finantsplaneerimise OÜ eksperthinnangu nr TR

191/98 01.07.1998 kohaselt täielikult amortiseerunud ja avariiohtlikus seisundis, mis hageja arvates

tulenes kostjate hoolimatust majandamisest I korrusel. Kostjad kaasomanikena ei nõustunud osalema

umbes 450 000 kuni 500 000 krooni maksva avariiremondi kulutuste kandmisel, keeldudes täitmast

AÕS § 75 lõikes 1 sätestatud kohustust, ning hoone ehitustehniline seisund üha halvenes. Lähtuvalt

ülaltoodust palus hageja kaasomand lõpetada ning jagada Tallinnas Tobiase 5 asuvad hooned kaheks

iseseisvaks reaalosaks, millest tema omandisse jätta elamu kogupinnaga 64,7 m2 ning kostjate

kaasomandisse elamu kogupinnaga 220,9 m2 ja neli kuuri.

Maire Tikko esitas 24. jaanuaril 2002. a kohtuistungil hagi, milles palus Tobiase 5 asuva majavalduse

kaasomandi lõpetamist kõigi kaasomanike suhtes, põhjendades haginõuet asjaoluga, et tema "

mõttelise osa Tobiase 5 asuvate ehitiste kaasomanikuna ei ole suutnud saavutada teiste

kaasomanikega kokkulepet ehitiste edasise kasutamise suhtes ning ehitiste jagamine reaalosadeks ei

ole maakorralduse nõuete ja reaalosade iseseisva kasutamise seisukohalt faktiliselt võimalik.

M. Tikko palus anda kaasomand tema ainuomandisse, pannes talle kohustuse maksta teistele

kaasomanikele nende osad välja rahas, lähtuvalt ehitiste turuhinnast ja kostjate mõtteliste osade

suurusest. Hageja hinnangul on vara koguväärtus 400 000 krooni, ühe mõttelise osa maksumus on

seega 12 500 krooni.

Kostjad vaidlesid L. Ploompuu hagile vastu. Asja jagamine L. Ploompuu hagis märgitud viisil

vähendanuks kostjate väitel teiste kaasomanike kaasomandi väärtust, sest Tobiase 5 krundil asuv

väiksem elamu kogupinnaga 64,7 m2 moodustas suurema osa vara koguväärtusest kui L. Ploompuule

kuuluv 4/32 mõttelist osa, pealegi olnuks kostjate ühise arvamuse kohaselt ehitiste jagamine

reaalosadeks vastuolus AÕSRakS § 13 lg 4 nõuete ning asja olemusega, sest ehitised olid seotud

ühiste kommunikatsioonidega (kanalisatsioon, elektri- ja veevarustus). Kostjad väljendasid tahet

lõpetada kaasomand ja sõlmida kokkulepe asja jagamise viisis, milleks 27. märtsil 2002. a toimunud

kohtuistungil valiti avalik enampakkumine.

Kostjad tunnistasid M. Tikko esitatud hagi osaliselt. Kostjad nõustusid kaasomandi lõpetamisega,

kuid vaidlesid vastu M. Tikko pakutud kaasomandi jagamise viisile ja hinnale, sest see ei olnud

kooskõlas vara hariliku väärtusega.

2. Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 2002. a otsusega rahuldati nii L. Ploompuu kui M. Tikko hagi

osaliselt. Kohus lõpetas Tallinnas Tobiase 5 asuva kaasomandi ning otsustas müüa Tobiase 5 asuva

majavalduse avalikul enampakkumisel. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kaasomanike suhtumine

asja valdamisse ja kasutusse erinev, nad ei ole jõudnud kokkuleppele omaniku õiguste teostamise

suhtes, see aga takistab asja säilimist ja vähendab selle väärtust. Kohus leidis, et kaasomandi

jagamise nõuded on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele AÕS § 76 ja § 77 lg 1 alusel.

Takistused kaasomandi jagamiseks puuduvad. Kohus nõustus, et kohtumenetluse kestel poolte vahel

kaasomandi jagamise viisina kokkulepitud avalik enampakkumine kaitseb kõigi kaasomanike

huvisid, sest võimaldab sellist soovi avaldanud kaasomanikel omandada kaasomand tervikuna,

samuti teistel kaasomanikel saada kaasomandi osa müügist võimalikult suurt kompensatsiooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3 . Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei ole ületanud asja arutamisel nõuete piire TsMS § 229 lg 2

mõttes. M. Tikko esitas 24. jaanuaril 2002. a vastuhagi kaasomanike vastu Tobiase 5 kaasomandi

lõpetamiseks, kuna kaasomanikud ei ole jõudnud kokkuleppele kaasomandi lõpetamise viisis AÕS

§ 77 lg 2 alusel. AÕS § 77 lg 2 alusel otsustab kohus vastavalt asjaoludele, kas asi jagada

kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse

maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike

vahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Seega valib kohus vastavalt poolte esitatud asjaoludele kaasomandi lõpetamise viisi. Põhjendatud ei

ole apellandi seisukoht, et kohus ületas nõude piire, kuna valis kaasomandi lõpetamiseks viisi, mida

hageja ei ole nõudnud. M. Tikko hagiavalduses esitatud asjaolud võimaldavad kohtul otsustada

kaasomandi lõpetamise põhjendatuse üle ja valida kaasomandi lõpetamise viisi. Peale selle saavutasid

kaasomanikud 27. märtsi 2002. a kohtuistungil kokkuleppe kaasomandi lõpetamise viisis, milleks nad

valisid avaliku enampakkumise, kuna sellisel viisil on võimalik saada kaasomandist kõige kõrgemat

hinda. Kõik kaasomanikud, sh ka apellant L. Ploompuu kinnitasid kokkulepet allkirjaga kohtuistungi

protokollis. Ringkonnakohus leidis, et õige ei ole apellandi väide, et 27. märtsi 2002. a kohtuistungi

protokollist ei nähtu, millele protsessiosalised alla kirjutasid. Kohtuistungi protokollist nähtub, et

kohus küsis kõigilt protsessiosalistelt, kas nad on nõus avaliku enampakkumisega. Hageja

L. Ploompuu vastas, et ta on avaliku enampakkumisega nõus, ning kinnitas oma nõusolekut

allkirjaga. L. Ploompuud esindas kohtuistungil vandeadvokaat M. Mängel. Seega ei ole põhjendatud

ka apellandi väide, et ta oli kohtuistungil ilma õigusliku kaitseta.

Ka ei ole kohus otsuse tegemisel rikkunud põhiseaduse §-des 32 ja 33 sätestatut. Põhiseaduse § 32

kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras

üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kaasomandi võõrandamine on sätestatud AÕS §-s

77 kooskõlas PS §-ga 32. 27. märtsi 2002. a kohtuistungil nõustus apellant kaasomandi lõpetamisega

avaliku enampakkumise teel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4 . Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt protsessiõigusnorme.

Ringkonnakohus on vastuolus TsMS § 231 lg-ga 4 ja § 330 lg-ga 6 jätnud andmata hinnangu hageja

põhjendustele, mille kohaselt linnakohus ületas kohtuotsuse tegemisel hageja haginõude piire, sest

hageja ei ole esitanud kooskõlas TsMS §-ga 147 ja § 154 lg-ga 1 nõuet kaasomandi lõpetamiseks

avaliku enampakkumise teel. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 224 nõuetele, sest haginõuet

ei ole sisuliselt lahendatud.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohus ei ole ületanud TsMS § 229 lg 2 mõttes

haginõude piire Maire Tikko vastuhagi lahendamisel. M. Tikko haginõudes ei ole valitud kohtu poolt

otsustatud kaasomandi lõpetamise viisi ning hetkel, kui kohus otsustas müügi avaliku

enampakkumise korras, oli vastuhagi nõue veel sisuliselt arutamata.

Tulenevalt TsMS § 224 nõude täitmata jätmisest on kohus läinud otsuse tegemisel vastuollu ka TsMS

§ 227 lg-ga 2, sest tehes otsuse, mille kohta nõuet ei olnud esitatud, ei rajanud kohus otsust

tõenditele, mida kohtuistungil uuriti.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtuistungil saavutasid kaasomanikud, sh hageja

kokkuleppe kaasomandi lõpetamise viisis avaliku enampakkumise teel, kuivõrd kinnitasid kokkulepet

allkirjaga kohtuistungi protokollis. Kokkulepet menetluse poolte vahel on võimalik sõlmida nõude

osas, mis on esitatud TsMS §-s 147 sätestatud hagiavalduses ja kirjalikus vormis. Vastavalt TsMS

§ 182 lg-le 2 esitavad poolte kokkuleppe pooled kohtule kirjalikult. Kokkuleppele kirjutavad pooled

alla. Käesoleval juhul sellist kokkulepet kohtule ei esitatud. Apellandi antud allkirja kohtuistungi

protokollil ei saa käsitada nõude muutmisena ega poolte kokkuleppena. Nagu nähtub kohtuistungi

protokollist, on kohus rikkunud TsMS § 218 lg 2, jättes selgitamata, mis on hageja poolt antud

allkirja kui protsessitoimingu õiguslikud tagajärjed.

Lõpetades kaasomandi kohtuotsusega määratud viisil, ei kaitsnud kohus hageja poolt hagiavalduses

toodud ja soovitud põhiseaduslikku õigust eluruumile ja omandile. Seetõttu on kohtuotsus vastuolus

PS §-dega 32 ja 33.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja M. Tikko jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses kassatsioonkaebusele oli kostja J. Mikk nõus asja müügiga

enampakkumisel. Kostja L. Lillemäe vastusest ilmnes, et ta ei ole nõus kassatsioonkaebuse

rahuldamisega, ja E. Tamme vastusest nähtus, et ta ei ole kassaatori väidetega nõus.

6. Riigikohtu istungil jäi kassaator esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada.

Vastustaja M. Tikko esindaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

puudub alus selle tühistamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

8. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 sätteid, kuna ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et

kohus väljus hageja L. Ploompuu haginõude piiridest. Selle asemel käsitles ringkonnakohus asja

lahendamist M. Tikko vastuhagi põhjal. See ei ole aga oluline protsessiõigusnormi rikkumine, mis

oleks toonud kaasa ebaõige kohtulahendi.

9. Kolleegium märgib, et hageja esitas kaasomandi lõpetamise ja ühe hoone reaalosana tema

omandisse andmise nõude, toetudes muu hulgas AÕS §-le 78. Kolleegium leiab, et AÕS §-s 78

nimetatud osa eraldamise võimalus kaasomandis olevast asjast kujutab endast ühte AÕS § 77 lg-s 2

nimetatud kaasomandi jagamise viisi. Seetõttu võib kohus ka AÕS § 78 alusel esitatud nõude korral

valida kaasomandi jagamiseks AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisi. Neid viise võib käsitada ka

kaasomandi lõpetamise viisidena, kuna nad toovad kaasa kaasomandi lõpetamise senisel kujul või

kaasomandi lõpetamise üldse.

M. Tikko esitas vastuhagi, milles taotles kaasomandis oleva asja andmist tema ainuomandisse,

pannes talle kohustuse maksta teistele kaasomanikele nende osad välja rahas.

Erinevalt TsMS § 229 lg-st 1 võimaldab AÕS § 77 kohtul valida ka sellise kaasomandi lõpetamise

viisi, mida hagis ei nõutud. Siiski võib kohus valida AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viiside hulgast

vastavalt asjaoludele ainult sellise viisi, millega vähemalt üks kaasomanikest on kohtumenetluses

nõustunud. Nõustumine võib olla vormivaba. Seega ei tohi kohus teha otsust kaasomandi

lõpetamiseks viisil, mis ei vastaks ühegi kaasomaniku huvidele.

10. Selles asjas võis esimese astme kohus rahuldada L. Ploompuu hagi osaliselt. Kõik kaasomanikud,

sh hageja nõustusid kohtumenetluses kaasomandi lõpetama kaasomandis oleva asja müümisega

avalikul enampakkumisel. Ka selline kokkulepe on käsitatav asjaoluna, millele kohus võib asja

lahendamisel AÕS § 77 lg 2 kohaselt toetuda.

11. Kolleegium leiab, et selles asjas ei teki küsimust TsMS §-de 217 ja 218 nõuete rikkumisest, kuna

pooled ei esitanud kohtule kokkulepet kirjalikult. Seega ei olnud kohtul võimalik asja määrusega

lõpetada.

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kassatsioonkaebuse

väide, mille kohaselt kassaator ei mõistnud oma allkirja tähendust kohtuistungi protokollis. Asja

materjalidest nähtub ning ka Riigikohtu istungil osalenud kassaatori ütluste kohaselt sai ta aru, et

nõustub asja müügiga avalikul enampakkumisel. Kolleegium märgib, et lisaks allkirja andmisele asja

sisulise arutamise käigus on hageja ka kohtuvaidluse etapis olnud nõus avaliku enampakkumisega.

Kolleegium juhib kassaatori tähelepanu sellele, et kui on olemas advokatuuriseaduse §-s 47

nimetatud asjaolud, on kassaatoril õigus esitada nõue advokaadibüroo pidaja ja advokaadi vastu.

13. Kolleegium leiab, et alusetu on kassatsioonkaebuse väide, et kohus rikkus põhiseaduse §-des 32

ja 33 sätestatud põhiõigusi. AÕS § 77 on kooskõlas põhiseaduse §-ga 32, sest annab võimaluse

arvestada kõigi kaasomanike huve ning tagab neile võimaluse saada oma osa eest õiglane ja kohene

hüvitis. Põhiseaduse § 33 osas märgib kolleegium, et AÕS §-s 77 sätestatud kaasomandi jagamise

viisid ei riiva selles sätestatud õigust kodu puutumatusele.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik