3-2-1-92-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-92-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik

Kohtuasi

Cleider

Projects

Limited

hagi

AS

Kunda

Tehased

(likvideerimisel) vastu 735 283 krooni nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. märtsi 2002. a otsus

tsiviilasjas nr II-2-56/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kunda Tehased (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid M. Norman ja

M. Sikut ja hageja seaduslik esindaja D. Nikolajev, kostja

esindaja vandeadvokaat L. Glikman

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. märtsi

2002. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Rahuldada AS Kunda Tehased kassatsioonkaebus.

3. Tagastada AS-le Kunda Tehased 21. märtsil 2002. a tasutud

kassatsioonikautsjon 7352 krooni 83 senti (seitse tuhat

kolmsada viiskümmend kaks krooni kaheksakümmend kolm

senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Cleider Projects Limited esitas 20. märtsil 2000. a Lääne-Viru Maakohtule hagiavalduse, mille

kohaselt sõlmisid NSVL Välismajanduspank (VEB) ja kostja õiguseellane ENSV Riikliku

Ehituskomitee Põlevkivituhktsementide Teadustootmiskoondis "Eesti Tsement" (TTK Eesti Tsement)

20. veebruaril 1989. a laenulepingu nr 3/2. Lepingu alusel anti TTK-le Eesti Tsement välisvaluutas

laenu 300 000 rubla ulatuses. Hagiavalduses paluti AS-lt Kunda Tehased (likvideerimisel) välja

mõista 735 283 kr 36 s, kuna VEB loovutas 20. veebruari 1989. a laenulepingust ja selle 31. jaanuari

1991. a täiendustest tuleneva nõude 2. augustil 1999. a sõlmitud ja 15. augustil 1999. a täiendatud

lepinguga hagejale.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping ei ole jõustunud, sest hageja pole tõendanud, et kostja

kontole on raha üle kantud. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas väidetava laenu andjaks oli VEB või

NSVL Välismajanduspanga Eesti Vabariiklik Pank (Eesti VEB). Samuti ei ole tõendatud lepingule

allakirjutanud isikute volitused ega nõude omandamine VEB-lt.

3. Kolmanda isikuna hageja poolel protsessi kaasatud VEB leidis oma kirjalikus vastuses, et nõue

20. veebruari 1989. a laenulepingust ja 2. augusti 1989. a laenulepingust nr 26 tulenevates küsimustes

kuulub hagejale, kes on nõude omandanud.

4. Lääne-Viru Maakohtu 17. novembri 2000. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse kohaselt tõendavad

laenulepingu alusel raha saamist 4. aprilli 1989. a VEB raamatupidamise korraldus TTK-le Eesti

Tsement laenukonto avamise kohta ja TTK Eesti Tsement 30. märtsi 1989. a maksekorraldus nr 1

laenukontol olnud raha ülekandmiseks ÜE-le EKE Sadolin. Laenulepingu täiendustes on pooled

kokku leppinud, et asendavad lepingujärgsed 300 000 valuutarubla Saksa markadega. Kostja

õiguseellane kohustus VEB-le tagasi maksma 408 608 Saksa marka 31. detsembriks 1990. a ja 408

608 Saksa marka 31. detsembriks 1991. a. Tagastatav summa kokku oli 817 216 Saksa marka.

Lepingus oli sätestatud ka intresside, operatsioonikulude ja komisjonitasu tasumine kostja

õiguseellase poolt. Juhul kui maksetega viivitati, tuli lepingu p-le 16 ja lepingu täienduste p-le 8

vastavalt tasuda viivisena tasumisele kuuluv intress, millele lisandus täiendavalt 3%. 2. augusti 1999.

a seisuga on kostja laenulepingust tulenev võlg 91 910, 64 Saksa marka. Arvestades Eesti krooni ja

Saksa marga püsivat seotust ja kurssi, mille kohaselt kaheksa Eesti krooni vastab ühele Saksa

margale, moodustubki hageja nõue summas 735 283 krooni 36 senti. Hageja summa arvestust ei ole

kostja vaidlustanud.

5. Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2001. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega jäeti

hagi rahuldamata. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et VEB kandis kostja

õiguseellasele raha üle. Kuna raha ülekandmine kostjale on tõendamata, ei ole laenuleping jõustunud

ning laenukohustist pole tekkinud. Seega ei ole vajalik ka laenulepingu vaidlustamine rahatuse

motiivil.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2001. a otsusega tühistati apellatsioonikohtu otsus

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saadeti samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg 4, kuna ei analüüsinud, kas teiste asjas

esitatud tõendite hulgas on tõendeid, mis kinnitavad laenusuhte tekkimist. Kolleegium märkis, et kui

kohus tuvastab laenusuhte, peab ta vastama kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Ühtlasi osundas

kolleegium sellele, et Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13. jaanuari 1992. a määruse

nr 2172-1 alusel on Eesti Vabariigi juriidiliste ja füüsiliste isikute valuutakontod VEB-s külmutatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Viru Ringkonnakohtu 1. märtsi 2002. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 17. novembri 2000. a

otsus apellatsioonikohtu otsuses toodud põhjendustel muutmata.

Kohus leidis, et 20. veebruari 1989. a laenulepingu täiendustega; samuti TTK Eesti Tsement

30. märtsi 1989. a maksekorraldusega, millega ta andis VEB-le 300 000 rubla ülekandmiseks ÜE

EKE Sadolin arvele; 4. aprilli 1989. a VEB raamatupidamise korraldusega avada laenusaajale TTK

Esttsement konto 59372003 krediidilimiidiga 300 000 rubla vastavalt krediidilepingule, on tõendatud

krediidi andmine, kostja poolt krediidi käsutamine ja ümber lükatud kostja vastuväited, et leping on

rahatu ning laenusuhet ei ole. Lepingu täiendus kujutas endast lepingu novatsiooni, mis oli tingitud

NSVL Välismajanduspanga Eesti Vabariikliku Panga reorganiseerimisest NSVL Välismajanduspanga

osakonnaks Tallinnas ja järgnevast Tallinna osakonna tegevuse lõpetamisest ja likvideerimisest,

samuti valuutarublast loobumisest. Krediidi andmist tõendavad samuti Eesti Tsemendi 21. juuni

1991. a kiri VEB-le 20. veebruari 1989. a krediidilepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks ÜE

Est-Stein arvel; RAS Kunda Tehased 3. mai 1995. a kiri Riigikontrollile, milles teatatakse, et VEB-lt

1989. a võetud laenud on endiselt Kunda Tehaste bilansis; RAS Kunda Tehased 16. septembri 1997. a

õiend ning 24. aprilli 1997. a kiri majandusministrile.

Alusetud on kostja väited hagi aegumise kohta. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand võrdselt

kaitstud. Seega ei saanud kehtestada erinevatele isikutele erinevaid hagi aegumistähtaegu ja ka

juriidilistele isikutele kehtis 3-aastane aegumistähtaeg. 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS § 113

lg 1 kohaselt on hagi aegumise üldiseks tähtajaks 10 aastat, mis laieneb sama seaduse § 178 lg 2

kohaselt ka vaidlusalusele suhtele.

Kostja õiguseellase peadirektori volitused krediidilepingu ja selle täienduste sõlmimiseks on

tõendatud E. Raua peadirektoriks määramise käskkirjaga ja TTK Eesti Tsement põhikirjaga, kust

nähtub peadirektori õigus sõlmida tehinguid. Hageja õigusvõime on tõendatud legaliseeritud

dokumentidega.

Kostja vastuväide vastunõudest VEB vastu ei anna alust hagi tagasi lükata. Kostja ei ole VEB-le ega

hagejale TsK § 234 lg 2 kohast tasaarvelduse avaldust esitanud ning eitab üldse hagetava võla

olemasolu, mis muudab tasaarvelduse võimatuks.

Väited täitmise võimatuse kohta seoses Eesti isikute valuutakontode külmutamisega VEB-s on

alusetud, sest pärast loovutusest teadasaamist tekkis kostjal kohustus sooritada täitmine hagejale,

kellele on tal võimalik täita. Puuduvad andmed selle kohta, et VEB keeldus või oleks keeldunud

täitmise vastuvõtmisest. TsK § 181 järgi saab rahalist kohustust täita ka võlasumma deponeerimisega

notarile, seega ei saa rahalise kohustuse puhul olla täitmise võimatust kohustuse vastuvõtmisest

keeldumise tõttu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuse esitas AS Kunda Tehased (likvideerimisel). Kaebuses palus kostja

apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Apellatsioonikohus eiras Riigikohtu juhist seoses täitmise võimatusega ning kohaldas vääralt TsK

§ 240, leides, et täitmise võimatus ei ole mitte võlgniku võimetus kohustist täita, vaid kreeditori

võimatus täitmist vastu võtta.

Kostja leiab, et täitmise võimatuse tekitas Eesti Vabariigi juriidiliste ja füüsiliste isikute

valuutakontode külmutamine VEB pangas. Ringkonnakohus jättis aga nimetatu aluseks olnud Vene

Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13. jaanuari 1992. a määruse 2172-1 asjas üldse

kohaldamata ning seega hindamata, kas see võis olla täitmise võimatuse aluseks.

Vahendite külmutamist ja seega ka täitmise võimatust kinnitab samuti Riigikogu 20. jaanuari 1993. a

otsus Vne"ekonompanga kreeditoride (kes on sama otsuse kohaselt ka VEB Fondi kreeditorid) nõuete

koondamise ja nende rahuldamise kohta. Sellega on tõendatud ka kostja vastunõue

Vne"ekonompanga vastu. Kostja hoidis oma raha VEB-s.

See, et VEB Fond on loodud kreeditoride õiguste kaitseks ei tähenda nõudeõiguse puudumist VEB

vastu. Riigikogu otsus tunnustab VEB Fondi sertifikaate ja saldokinnitusi, mistõttu on tegemist

nõudeõigust tõendavate dokumentidega. Apellatsioonikohus eiras neid kostja väiteid TsMS § 330 lg-

d 4 ja 6 rikkudes.

Kohus käsitles RAS Kunda Tehased 24. aprilli 1997. a kirja, 16. septembri 1997. a õiendit ja 3. mai

1995. a kirja Riigikontrollile ühekülgselt ja valikuliselt, üksnes laenu saamist tõendavate

dokumentidena, jättes tähelepanuta, et need tõendavad ka vahendite külmutamist, vastunõuet ja

täitmisest vabastamise aluseid.

Kostja leiab, et rahaliste nõuete tasaarveldamiseks piisab ka kohtulikust vastuväitest, nimelt on kostja

nõudeõigus VEB vastu 39 497 467 39 krooni ja VEB nõue kostja vastu 735 000 krooni. Kostja

vaidlustas nõudeõiguse ülekandmise tsessiooni korras hagejale. Makse kinnipidamine kostja poolt on

seadusega lubatud õiguskaitsevahend. Käesolevas protsessis ei saanud kostja esitada vastuväiteid

kolmanda isiku vastu, mistõttu ta piirdus vastuväitega uue kreeditori nõudele. Vastuväide on

protsessuaalse kaitse vahend, mida ei pea vormistama vastuhagina.

Kui kostja oleks esitanud 735 283 krooni suuruse tasaarveldamisele suunatud hagi, välistanuks see

hilisema võimaluse nõuda kogu võla tasumist.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 365, jättes tähelepanuta Riigikohtu juhised selle kohta, et 30. märtsi

1989. a maksekorraldus ja 4. aprilli 1989. a raamatupidamise korraldus ei saa tõendada raha

üleandmist ega laenulepingu jõustumist.

Kohus jättis laenulepingu 31. jaanuari 1991. a täienduse hindamata ning kostja vastuväited sellele

arvestamata ning leidis põhjendamatult, et nimetatu tõendab 20. veebruari 1989. a krediidilepingu

järgi raha saamist.

Ühestki tõendist ei nähtu, et kostja oleks saanud konkreetse rahasumma konkreetsel ajal ja

konkreetses vääringus. Laenulepingu täiendus konstateerib laenulepingu sõlmimist ja lepingu

muutmist, kuid ei kinnita raha üleandmist.

Õige ei saa olla kohtute järeldus, et kostja õiguseellane on laenukonto raha kasutanud, kandes selle

30. märtsil 1989. a ÜE EKE Sadolin arvelduskontole, kuna raha anti laenusaajale alles 4. aprillil

1989. a.

Apellatsioonikohus ei ole tõendeid sisuliselt hinnanud ega piisavalt põhjendanud, kuidas need

tõendavad kostja poolt konkreetse summa saamist. Tõendeid tuleb hinnata kogumis ja objektiivselt.

Kuna esimese astme kohus jättis tõendid hindamata, pidanuks seda tegema apellatsioonikohus,

järgides TsMS § 330 lg 4.

Kohtuotsuses puudub arvutuslik alus ning jääb arusaamatuks, kuidas saadi võlgnetavaks summaks

735 238 krooni.

Ringkonnakohus jättis välja selgitamata mõlema tehinguid teinud poole esindajate volitused. Hageja

esitatud laenulepingust ei nähtu panga poolt lepingule allakirjutanu isik ega tema volitused.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta kostja väite, et esimese astme kohus rikkus TsMS § 229,

kohaldades kostja suhtes 66 193, 64 Saksa marga suuruse leppetrahvi, mille suhtes ei ole hagi

esitatud.

Kohus ei ole analüüsinud hageja esindaja volitusi tsessioonilepingu sõlmimisel ning on jätnud

tähelepanuta kostja vastuväited selles osas.

Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks ei saa asjas kohaldada VNFSV TsK § 78, mille kohaselt

on juriidiliste isikute vahelistes tsiviilsuhetes hagi aegumise tähtaeg 1 aasta, viiviste puhul 6 kuud.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Cleider Projects Limited, et apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et kostja väide vastunõude olemasolu

kohta ei anna alust hagi tagasi lükata, samuti, et kostja ei ole hagejale ega VEB-le esitanud TsK § 234

lg 2 kohast tasaarvelduse avaldust; kostja eitab üldse hagetava võla olemasolu, mis muudab

tasaarvelduse võimatuks.

Täitmise võimatust saaks asjas kohaldada vaid juhul, kui kostja tõendaks oma puutumust raha

külmutamisega Vne"ekonompangas, seda ei ole kostja teinud. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus

käsitleb Eesti pankade, mitte kostja kontode külmutamist.

Väide, et seadus käsitleb VEB Fondi kreeditore Vne"ekonompanga kreeditoridena, ei ole õige.

Kostja ei ole esitanud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, millest tuleneksid tema nõuded VEB-i

vastu.

Pangalaenulepingu sõlmimisel ei ole ainsaks tõendiks raha laenuvõtja kontole ülekandmine; klient

võib anda pangale käsundi kanda laen kolmandatele isikutele.

Maksekorralduse tegemine enne konto avamist ei olnud tollal kehtinud normidega vastuolus.

1989. a reguleerisid arveldussuhteid NSV Liidu Ministrite Nõukogu 16. septembri 1983. a määrusega

kehtestatud NSV Liidu rahvamajanduse arvelduste tegemise põhisätted. NSVL Riigipanga ja

Ehituspanga 1985. a käskkirjadega kinnitatud Arveldusdokumentide põhimääruse kohaselt kehtis

maksekorraldus 10 päeva. Seega sai kostja avaldada 30. märtsil 1989. a tahet 20. veebruari 1989. a

laenulepingu alusel saadava raha käsutamiseks, kuigi raha laekus alles 4. aprillil 1989. a.

Laenulepingu rahatuse motiivi lükkas kostja ise ümber, tunnustades laenusuhet, sh 31. jaanuaril 1991.

a sõlmitud laenulepingu täiendustes. Apellatsioonikohus on vastavaid tõendeid analüüsinud.

Laenulepingu rahatuse puudumist kinnitab ka see, et kostja esitas Eesti Vabariigi ehitusministrile

1992. a taotluse heakskiidu saamiseks laenude tagasimaksmise peatamiseks.

Apellatsioonikohus on tuvastanud E. Raua volitused kostja õiguseellase peadirektorina

krediidilepingu sõlmimiseks ja selle täienduste tegemiseks.

Kohtuotsuses on kajastatud nõude arvutuslikud alused - eelkõige lepingu 31. jaanuari 1991. a

täienduses, kus pooled on kokku leppinud, et saadud krediit kuulub ümberarvestamisele Saksa

markadesse ning tagastamisele kuulub seega 408 608 Saksa marka. 735 238 krooni suuruse

võlgnevuse arvestus on tunnustatud ja motiveeritud esimese astme kohtu otsuses, apellatsioonikohus

nõustus sellega ega olnud kohustatud kordama esimese astme kohtu põhjendusi.

Ringkonnakohus tuvastas, et VEB on kinnitanud nõude loovutamist ning hageja õigusvõime on

tõendatud legaliseeritud dokumentidega, seega on alusetu kostja väide, et kohus pole tuvastanud

välisriigi juriidilise isiku esindaja volitusi.

10. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2002. a määrusega anti asi põhimõttelist laadi

eriarvamuste tõttu lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eriarvamus seisnes selles,

millist materiaalõigust vaidluses kohaldada.

11. Riigikohtu istungil jäi kassaator esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada.

Vastustaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle

tühistamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegiumi kogu koosseis leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel

tühistada

protsessiõiguse

normi

olulise

rikkumise

tõttu

ning

asi

tuleb

saata

samale

apellatsioonikohtule uuesti läbivaatamiseks.

13. 20. veebruari 1989. a laenulepingu punktis 16 leppisid lepingupooled kokku vaidluse lahendada

andmises arbitraa"i vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Seda lepingupunkti muudeti ning 31. jaanuari

1991. a täienduse artikli 10 lg 2 järgi antakse kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlus arutamiseks

arbitraa"i vastavalt NSV Liidu õigusaktidele. Ka hageja on kinnitanud, et viidatud lepingu artikli osas

peeti silmas laenusuhtele kohaldatavat materiaalõigust. Tsiviilõiguse allikaks NSV Liidus oli eelkõige

"NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alused" (Alused), millega kooskõlas võeti vastu

liiduvabariikide tsiviilkoodeksid. Aluste toime ei lakanud iseenesest NSV Liidu lõppemisega.

Nimetatud lepingumuudatust tuleb vaadelda selle perioodi õigusliku ja poliitilise olustiku taustal.

Ajavahemikus 20. veebruarist 1989. a 31. jaanuarini 1991. a võeti Eestis vastu mitu olulist

omariiklusest kantud ning ka varalisi suhteid reguleerivat seadust. Näiteks oli vastu võetud ENSV

seadus Eesti NSV isemajandamise alused 18. maist 1989. a (ENSV ÜVT 1989, nr 18, art 223), ENSV

ÜN otsus 23. veebruarist 1990. a Ettevalmistustest Eesti riiklikuks iseseisvumiseks (ENSV ÜVT

1990, nr 6, art 97), ENSV ÜN otsus 30. märtsist 1990. a Eesti riiklikust staatusest (ENSV ÜVT 1990,

nr 12, art 180), Eesti Vabariigi omandiseadus 13. juunist 1990. a (EV ÜVT 1990, nr 20, art 299) jne.

Eelnev viitab lepingupoolte soovile vältida vaidluse lahendamisel õiguse kohaldamist, mis ei ole

kooskõlas Alustega. Kokkulepe kohaldada vaidluse lahendamisel seadust, mis on kooskõlas

Alustega, ei oleks vastuolus seaduse, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepinguga õigusabi ja

õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna ja kriminaalasjades ega ka tavaga. Eelnev osutab muuhulgas

võimalusele, et kohtud on vastuolus laenulepingu osundatud täiendusega kohaldanud asjas aegumise

osas Eesti Vabariigi põhiseadust ja tuletanud sellest, et hageja nõue ei ole aegunud.

Esimese astme kohus jättis tähelepanuta kostja väited aegumise osas kohaldatava õiguse kohta ning

ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse samasisulistele väidetele. Sellega on rikutud TsMS

§ 330 lg 6.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõigepealt lahendama küsimuse, millise õiguse

kohaldamises on pooled kokku leppinud ning selle õiguse alusel lahendama ka hagi aegumisega

seonduva.

14. Ebaõige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtuotsuses puudub sissenõutud summa arvutus.

Maakohtu otsuse teisel ja kolmandal leheküljel on näidatud arvutuskäik, mille aluseks oli hagiavaldus

ja sellele lisatud dokumendid, eelkõige hagiavalduse lisa 6. Kolleegium leiab, et kostjal oli sellist

vastuväidet kasutades võimalus hageja arvutuste alusel esitada oma põhjendatud vastuväited

(arvutused). Piisavaks ei saa pidada paljasõnalist vastuväidet, et arvutus puudub või et see on

ebaselge. Ringkonnakohus on TsMS § 330 lg 5 kohaselt nõustunud selles osas esimese astme kohtu

seisukohaga ega pidanud kordama esimese astme kohtu põhjendusi.

15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

kassaatori väite, et esimese astme kohus mõistis TsMS § 229 rikkudes kostjalt välja leppetrahvi, kuigi

hagis seda ei nõutud. Esitatud hagiavaldusest nähtub, et hagihind on 735 283 krooni, sh on

hagiavalduses nõutud ka intresse. Täpselt nimetatud summa osas on esimese astme kohus ka hagi

rahuldanud, jäädes esitatud nõude piiridesse. Laenulepingu punktis 16 ja laenulepingu täienduse

artiklis 8 on pooled nimetanud summa, mis tuleb tasuda intressina, kui maksetega viivitatakse. Poolte

kasutatud terminoloogiast on lähtunud ka maakohus oma otsuse leheküljel 2. Sellest, et kohus

kasutab motiveerivas osas ka väljendit "viivis" ei järeldu, et hageja pole nõudnud maksmisega

viivitamise eest kostjalt kokkulepitud summa tasumist. Ringkonnakohus on kooskõlas TsMS § 330

lg-ga 5 nõustunud esimese astme kohtu otsusega.

16. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus pole vaatamata

apellatsioonkaebuse väitele, võtnud seisukohta tehinguid teinud esindajate volituste kohta. Kuna

väidetav laenuleping sõlmiti kahe poole vahel, pidi kohus vastava väite esitamise korral tuvastama

mõlema poole esindajate volitused. Ringkonnakohus on jätnud vastamata väitele laenuandja volituste

kontrollimise vajaduse kohta, rikkudes sellega TsMS 330 lg 6. Kolleegium märgib samas, et isegi

juhul, kui laenu andja esindajal ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal volitusi, võis laenuandja hiljem

laenu andmise heaks kiita. Samas on hageja tõendanud laenusaaja esindaja volitusi ja esitatud

tõenditest tegi apellatsioonikohus õige järelduse.

17. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hageja esindaja volituste väljaselgitamise

osas ei ole ringkonnakohtu põhjendus adekvaatne. Sellega, et hageja õigusvõime on tõendatud

legaliseeritud dokumentidega ja välisriigi juriidilisel isikul on võrdne õigussubjektsus Eesti juriidilise

isikuga, ei seondu kuidagi esindaja tehingulised volitused.

18. Kuna kohtud pole põhjendanud oma arvamust Eesti materiaalõiguse kohaldamise kohta, siis

puudub vajadus käsitleda vastavaid Eesti õigusnorme. Samas võib nende sätete kohaldamise küsimus

tõusetuda selles tsiviilasjas või teistes tsiviilasjades ning kolleegium märgib Eesti õigusnormide

kohaldamisel järgmist.

Kuigi TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei järeldu

sellest, et pangalaenulepingu sai lugeda sõlmituks ainult siis, kui selles kokku lepitud summa oli

kantud laenusaaja kontole. Raha üleandmiseks saab pidada ja laenulepingu sõlmituks lugeda ka

näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu juhised

selle kohta, milliste tõenditega saab tõendada laenu üleandmist. Ringkonnakohus on esitatud tõendeid

hinnates asunud põhjendatud seisukohale, et Eesti õiguse järgi tõendavad need laenusumma

üleandmist ja laenulepingu sõlmimist. Oma seisukohta on Ringkonnakohus piisavalt motiveerinud.

Kohus tuvastab vaidluse lahendamisel asjaolud, millest oleneb õigussuhte tekkimine, muutumine või

lõppemine. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga, et kui kostja ei tugine sellele, et ta on teinud

tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis

tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.

Kohustise lõppemise osas TsK § 240 alusel täitmise võimatusega seonduvalt nõustub kolleegium

kassatsioonkaebuse väitega, et kohus ei ole võtnud seisukohta, kas esines asjaolu, mille eest võlgnik

ei vastuta ja mis tingis kohustise lõppemise täitmise võimatuse tõttu. Kostja eeltoodud väitele

vastamise asemel on kohus käsitlenud rahalise kohustise täitmist TsK § 181 lg 1 asjaoludel. Samas

tuleb märkida, et Riigikohus ei andnud asjas juhist lugeda kohustis lõppenuks seoses täitmise

võimatusega. Kohustise lõppemine vastavalt TsK §-le 240 eeldaks seda, et kostja on teinud kõik

temast oleneva kohustise täitmiseks.

19. Eesti õiguse hagi aegumise sätete edaspidise ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium

vajalikuks märkida, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on

tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures

ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise

vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel

nagunii

õiguse

nõuda

teiselt

isikult

teo

tegemist,

siis

võimaldab

eelnev

põhimõte

protsessiökonoomiast lähtuvalt kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas TsMS §-s 3 sätestatud

asja võimalikult kiire ja õige lahendamise põhimõttega. Esitades aegumise vastuväite ei soovi ka

kostja nõude sisulist arutelu. Eelnevaga muudab kolleegium Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat

seisukohta, mis on väljendatud otsustes nr 3-2-1-27-98 (RT III 1998, 9, 99), 3-2-1-133-98 (RT III

1999, 3, 45) ja nr 3-2-1-12-99 (RT III 1999, 6, 63).

Samas märgib kolleegium, et on võimalik olukord, kus kõrgema astme kohus leiab, et hagi ei ole

aegunud ning nõude kindlakstegemiseks võib tekkida vajadus saata asi tagasi alama astme kohtusse.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik