3-1-3-12-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-12-02

Otsuse kuupäev

10. detsember 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg ja liikmed Jüri Ilvest ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

I.P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. septembri 2002. a kohtuotsus nr 2-1/731/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri avaldus kohtuvea parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

3. detsember 2002

Istungil osalenud isikud

I.P. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 18. veebruari 2002. a kohtuotsus ning Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2002. a kohtuotsus I.P. karistamise osas.

2. Mõista I.P-le KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks vangistus 5 (viieks) aastaks.

3. KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõista liitkaristuseks vangistus 5 (viieks) aastaks.

4. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 18. veebruari 2002. a kohtuotsusega tunnistati I.P. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

järgi ning teda karistati vabadusekaotusega viis aastat ja kuus kuud. KrK § 40 lg 3 alusel liideti sellele

karistusele osaliselt Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2000. a kohtuotsusega mõistetud karistus kaks aastat

vabadusekaotust ning lõplikuks karistuseks mõisteti viis aastat ja seitse kuud vabadusekaotust. Sama

otsusega tunnistati veel süüdi P.P. ja A.M., kuid nende osas ei ole kohtuvea parandamise avaldust esitatud.

2. Tallinna Linnakohtu 18. veebruari 2002. a kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused

I.P. ja P.P, kes palusid karistuse kergendamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis oma 12. septembri 2002. a otsusega I.P. ja P.P

apellatsioonkaebused rahuldamata ja linnakohtu otsuse nende osas muutmata. Küll aga tühistas

kriminaalkolleegium kohtuotsuse A.M. osas ning mõistis ta süüdistuses KrK § 2025 lg 1 järgi õigeks

põhjendusega, et karistusseadustiku järgi on see kuritegu karistatav väärteona.

Põhjendades apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, märkis kriminaalkolleegium, et I.P.le ja P.P-le

karistuse mõistmisel on linnakohus arvestanud kõikide karistuse mõistmise üldpõhimõtetega, mis on säilinud

ka 1. septembril 2002. a jõustunud karistusseadustikus. Kriminaalkolleegium rõhutas, et I.P. ja P.P.

karistamisel on linnakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega ning mõistnud

neile karistused sanktsiooni piires. Kriminaalkolleegium leidis, et mõistetud karistused on motiveeritud ja

seadusega kooskõlas.

Ringkonnakohtu kohtuotsust ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Riigiprokuratuuri osakonda juhtiv riigiprokurör Alar Kirs esitas Riigikohtule avalduse, milles palub

parandada vea Tallinna Linnakohtu 18. veebruari 2002. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. septembri 2002. a kohtuotsustes. Ta leiab, et I.P-le mõistetud karistus ei ole seaduslik. Prokurör palub

karistada I.P. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega viieks aastaks ning mõista tema

lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 alusel viis aastat vabadusekaotust.

4.1 Prokurör leiab, et I.P. kuritegu on alates 1. septembrist 2002. a kvalifitseeritav Karistusseadustiku § 199

lg 2 järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse kuni viieks aastaks. Seetõttu ei ole I.P-le linnakohtu otsusega

mõistetud ja ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud karistus - viis aastat ja kuus kuud ning lõplik karistus

viis aastat ja seitse kuud vabadusekaotust - kooskõlas kehtiva seadusega.

4.2 Prokurör leiab, et ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal - 12. septembril 2002. a - kehtis juba

karistusseadustik. Seetõttu pidi kohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel lähtuma karistusseadustiku

rakendamise seaduse § 3 lg-st 3 ning vähendama I.P. karistust kuni viieaastase vangistuseni.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. AKKS § 32 sätestab üheselt, et ringkonnakohus tegeleb samaaegselt muude küsimuste lahendamisega ka

karistuse mõistmisega. Apellatsioonimenetluses olevaid kriminaalasju tuleb seega vaadelda kohtu

menetluses olevatena KarSRakS § 3 tähenduses. Viidatud paragrahvi lõikes kolm rõhutatakse veelkord KarS

§ 5 lg-s 2 sisalduvat kergendava kriminaalseaduse tagasiulatuvuse põhimõtet. Ringkonnakohus, lahendades

I.P. apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust karistuse ranguse kohta, tegeles temale karistuse mõistmisega

laiemas mõttes. Seega pidanuks ringkonnakohus lähtuma teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi

vastavas paragrahvis sätestatud karistusest üksnes siis, kui see näeks ette kergema karistuse. Tegelikult ületab

I.P-le varguste eest mõistetud karistus - viis aastat ja seitse kuud vabadusekaotust - KarS § 199 lg- 2

ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Seega tuleb kõnealune karistus viia vastavusse KarS § 199 lg 2

sanktsiooniga.

6. Tallinna Linnakohtu 18. veebruari 2002. a kohtuotsusega karistati I.P. varguste eest, mis ta oli toime

pannud enne tema süüdimõistmist Tallinna Linnakohtu 17.04.2000. a kohtuotsusega. Seega oli tegemist nn

kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Seetõttu liitis Tallinna Linnakohus nende kohtuotsustega

mõistetud karistused õigesti KrK § 40 lg 3 alusel.

Kuna kõik I.P-le inkrimineeritud teod on vargused ning on käesoleval ajal kvalifitseeritavad KarS § 199 lg 2

järgi, on vastavalt KarS § 64 lg-le 2 ja § 65 lg-le 1 liitkaristuse ülemmääraks KarS § 199 lg 2 sanktsiooni

ülemmäär - viis aastat vangistust.

7. Ülaltoodud põhjustel on prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks põhjendatud.

AKKS § 63 p 3 kohaselt võib Riigikohtu kriminaalkolleegium, raskendamata süüdimõistetu olukorda teha

uue kohtuotsuse, sellest tulenevalt võib KarS-i rakendamisel tekkinud kohtuvea parandada Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi käesoleva kohtuotsusega.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher