3-2-1-138-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-138-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Julia Põrõt"eva hagi AS Inforing vastu moraalse kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 2002. a otsus

tsiviilasjas nr II-2-126/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Inforing kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat K. Namm

Resolutsioon

Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 2002. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Julia Põrõt"eva esitas Ida-Viru Maakohtule hagi AS Inforing vastu moraalse kahju 250 000 krooni

hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt avaldati ajalehes Infopress, mille väljaandjaks on AS Inforing,

artikkel "Ning ähvardas ennast õhku lasta", mis põhines O. Aksjonovi kriminaalasjas tehtud

kohtuotsusel. Selle otsusega tunnistas Ida-Viru Maakohus O. Aksjonovi süüdi muuhulgas ka

J. Põrõt"eva suhtes toime pandud seksuaalkuritegudes. Artiklis kirjeldati täpselt kohtuotsusega

tuvastatud asjaolusid. Ajalehes avaldati ka kannatanu, kannatanu ema ja kohtualuse kinnisel

kohtuistungil antud ütlused. Kannatanu kohta kasutati artiklis eesnime ja perekonnanime esitähte.

Hageja väitel ei jäänud artiklis toodud viited tema ja süüdimõistetu nimele väikeses linnas nagu Jõhvi

tähelepanuta. Pärast artikli ilmumist hakati talle helistama ja tänaval igasuguseid avaldusi tegema.

Hageja on sunnitud taluma solvanguid ja mõnitusi. Hageja pöördus abi saamiseks nii psühholoogi kui

psühhiaatri poole. Kogetud kannatused rikkusid hageja psüühilist heaolu ja on kostja tegevuse

tulemuseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Artiklis avaldatud andmed saadi kohtuniku nõusolekul sekretäri käest.

Artiklis puuduvad täpsed isikuandmed.

3. Kolmas isik (ajakirjanik) leidis, et hagejale ei ole moraalset kahju tekitatud. Perekonnanimede

puudumine artiklis ei võimaldanud kuriteos kannatanut kindlaks teha. Hageja tervis halvenes mitte

artikli avaldamise, vaid kuriteo tõttu üleelatu tagajärjel.

4. Ida-Viru Maakohus rahuldas 4. jaanuaril 2002. a hagi osaliselt ja mõistis kostjalt moraalse kahju

hüvitamiseks hagejale 200 000 krooni.

Kohus leidis, et kommunikatsioonivabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise eeltingimuseks

ning kehtivaid õigusakte täitvat vaba ajakirjandust ei tohi piirata ega takistada info avaldamisel.

Samas ei tohi ajakirjandus oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, veendumata,

et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada. Seksuaalkuritegu on kannatanu suhtes raske

isikuvastane kuritegu. Kinnisel kohtuistungil arutatud ja artiklis ära toodud kuriteo üksikasjade

avaldamine on hageja jaoks alandav.

TsÜS § 24 sätestab eraelu kaitse. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib kohus tunnistada eraelu

puutumatuse rikkumiseks ka 2. lõikes nimetamata tegevuse, millega seadusliku aluseta või isiku tahte

vastaselt kahjustatakse tema eraelu. Selliseks eraelu puutumatuse rikkumiseks on kohtuistungi

materjalide põhjal hageja eraelu puudutavate intiimsete andmete avaldamine ajakirjanduses. Eesti

Ajakirjanduseetika koodeksi p 4.9 sätestab põhimõtte, et inimese eraelu puutumatust rikkuvaid

materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.

Antud juhul avalikkuse huvid hageja eraelu kaitset kui põhiseaduse §-ga 26 garanteeritud põhiõigust

üles ei kaalu. Kriminaalasja episoodide, nende toimepanemise asjaolude kirjeldamise, samuti

konkreetsete faktide esitamise tõttu ning regiooni suurust ja protsessiosaliste eesnime ja

perekonnanime esitähe kasutamist arvestades on hageja artikli põhjal kergesti identifitseeritav.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus jättis 4. juunil 2002. a maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse

väide selle kohta, et vastavalt TsÜS § 24 lg-le 1 on moraalse kahju hüvitamise nõude esitamine

võimalik üksnes koos eraelu puutumatuse rikkumise lõpetamise nõudega, ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks.

Isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul silmas pidada, et moraalse kahju

mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti - isiklik ja ühiskondlik. Mis tahes isikliku õiguse

rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse kahju

(õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise

tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt

mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa hageja kahju tekkimist käsitletud tähenduses tõendada ühegi

menetlusseadustikus nimetatud tõendiga. Hageja peab tõendama eraellu sekkumise fakti.

Kostja väide, et artiklis kajastatud kuritegu on Eesti Vabariigis suure esinemissagedusega ning artikli

põhjal ei ole hageja identifitseerimine võimalik, ei põhine tsiviilasja materjalidel. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu põhjendusega, et hageja on artikli alusel kergesti identifitseeritav.

Apellatsioonikohus leidis, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega mõisteti kuritegu juba avalikult

hukka ja seetõttu puudus vajadus kajastada ajakirjanduses raske isikuvastase kuriteo asjaolusid ja

kannatanu isikut. Pressil on kohustus ja õigus levitada teavet üldist huvi pakkuvates küsimustes, kuid

sellega ei tohi põhjustada põhjendamatuid kannatusi. Isiku eraelu kajastamine massiteabevahendis on

tema eraellu sekkumine ega saa olla avalikkuse põhjendatud huvi objektiks. Kostja ei teavitanud

kannatanut tema eraelu kajastamisest pressis ega küsinud ka tema nõusolekut.

Kostja viide sellele, et Eesti Ajakirjanduseetika koodeks ei ole seadus ja kohaldamisele ei kuulu ning

et Eesti Vabariigis toimub sisuliselt ajakirjanduse eneseregulatsioon, ei anna alust kohtuotsuse

tühistamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada apellatsioonikohtu otsuse ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et moraalse kahju nõude rahuldamiseks TsÜS § 172 alusel peavad

olema tuvastatud lepinguvälise kohustise tekkimise eeldused. Selleks, et isik saaks nõuda eraelu

puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist, peab ta tõendama kahju olemasolu,

kahju tekitanud teo õigusvastasuse ning põhjusliku seose õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel.

Otsusest ei selgu, milles seisnes kostja tegevuse õigusvastasus ning milliste tõendite alusel määrati

kindlaks kahju olemasolu, kostja tegevuse ja kahju tekkimise vaheline põhjuslik seos.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on artikli avaldamisega tõendatud hagejale kahju tekitamine.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et Eesti Vabariigis ei ole ajakirjandusseadust. Riik on aktsepteerinud

ajakirjanduse eneseregulatsiooni. Artiklis ei olnud märgitud regiooni, kus artiklis kajastatud

sündmused on aset leidnud, toimepandud kuriteod on suure esinemissagedusega ning nimi, mida

artiklis kasutati, on Eestis sageliesinev. Kohtuotsused kuulutatakse avalikult ja need ei ole käsitatavad

riikliku saladusena ja seega ei ole neid keelatud avaldada ajakirjanduses. Avalikkuse huvi seotus

kuritegudega aitab kaasa kuritegude põhjuste väljaselgitamisele, avastamisele ja nende ennetamisele.

Avalikkuse huvile viitamisel peetakse silmas mitte üksnes sõna- ja trükivabadust, vaid ka pressi

kohustust avaldada ja avalikkuse õigust saada informatsiooni üldist huvi pakkuvates küsimustes.

Apellatsioonikohus ei ole arvestanud Riigikohtu seisukohaga, et ainuüksi füüsiline ja hingeline valu

ei ole käsitatav moraalse kahjuna ning viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Füüsilisi ja

hingelisi kannatusi põhjustas hagejale raske isikuvastane kuritegu, mitte avaldatud artikkel.

Ringkonnakohus on rikkunud protsessiõigusnorme: ei ole andnud hinnangut kõigile esitatud

tõenditele ega ole järginud nõuet, et kumbki pool peab tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid.

Ringkonnakohus ei ole vastanud kostja apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus on kohaldanud

Eesti Ajakirjanduseetika koodeksit, mis ei ole seadus ega saa olla otsuse materiaalõiguslikuks

aluseks. Kuna kohus on jätnud põhjendamata hüvitise suuruse, ei ole võimalik kontrollida, kas see on

õiglane. Väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas hüvitise suurusega sama liiki asjade kohtupraktikas.

7. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

9. Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, milles seisnes kostja

tegevuse õigusvastasus.

Kohtud on õigesti leidnud, et kommunikatsioonivabadus on demokraatliku ühiskonna toimimise

üheks eeltingimuseks ning seadust järgivat ajakirjandust ei tohi piirata ega takistada informatsiooni

avaldamisel. Samas ei saa ükski vabadus olla absoluutne. Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku

sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi

ja vabadusi ning järgima seadust.

Hageja oli kannatanu kriminaalasjas, milles kohtualust süüdistati seksuaalkuritegude

toimepanemises. PS § 24 lg 3 kohaselt võib kohus seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi

kuulutada kinniseks muuhulgas ka eraelu kaitseks. Sama paragrahvi 4. lõikes on tehtud erand ka

kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõudest juhuks, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid

nõuavad teisiti. Kriminaalmenetluse koodeksi § 17 lg 2 p 2 järgi võib kohus eraelu kaitseks kuulutada

kohtuistungi kinniseks ja jätta sama paragrahvi lg-st 5 tulenevalt kohtuotsuse avalikult välja

kuulutamata. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalasja arutati kinnisel kohtuistungil. Samas ei selgu

maakohtu ega ringkonnakohtu otsustest, kas kohtuotsus kriminaalasjas kuulutati avalikult või mitte.

Kolleegium on seisukohal, et isegi siis, kui kohtuotsus kuulutati avalikult, ei tähenda see iseenesest

veel õigustust teha ajakirjanduse kaudu kohtuotsus avalikkusele kättesaadavaks viisil, mis võimaldab

kuriteos kannatanu identifitseerimist.

Käsitletavas artiklis avalikustati kannatanu eesnimi ja perekonnanime esitäht. Arvestades Jõhvi kui

väikelinnaga, on kohtud õigesti leidnud, et kohtuotsuse täpne refereering (kontekst) koos kannatanu

eesnime ja perekonnanime esitähega võimaldas tema identifitseerimist. Sellega rikuti PS §-st 26

lähtuvat eraellu sekkumise keeldu. Kostja väitel oli artikli ülesandeks avalikkuse huvi rahuldamine,

kuritegude põhjuste väljaselgitamine, kuritegude avastamine ja kuritegude ennetamine. Kuid kostja ei

ole kassatsioonkaebuses ega varasemas kohtumenetluses esitanud põhjendust, mil viisil kuriteo

asjaolude täpne kirjeldus (millist vägivalda kasutades ja kuidas kuriteod toime pandi) seondub

nimetatud eesmärkide saavutamisega. Seetõttu ei ole artikli avaldamine avaliku huviga õigustatav.

Vastavalt TsÜS § 24 lg-le 1 on isikul õigus nõuda tema eraelu puutumatuse rikkumise lõpetamist ning

rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Eraellu õigusvastasel sekkumisel on

kaitsevahenditeks seega: 1) eraelu puutumatuse rikkumise lõpetamise (korduval või kestval

sekkumisel) nõue; 2) eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse ja/või varalise kahju

hüvitamise nõue. Kannatanu õiguste efektiivse kaitse tagamiseks peab ta saama moraalse ja/või

varalise kahju hüvitamise nõude esitada nii korduva või kestva sekkumise kui ühekordse lõpetatud

sekkumise juhul.

TsÜS § 24 lg 3 kohaselt võib kohus tunnistada eraelu puutumatuse rikkumiseks tegevuse, millega

seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt kahjustatakse tema eraelu. Kostja ei ole hagejalt küsinud

nõusolekut teda puudutavate eraeluliste andmete avaldamiseks ega artiklis tema eesnime

kasutamiseks. Seega on hageja eraellu sekkumine toimunud tema tahte vastaselt. Võtnud arvesse, et

kostjal puudusid hageja eraellu sekkumist õigustavad asjaolud, tunnistas kohus põhjendatult artikli

avaldamise hageja eraelu puutumatuse rikkumiseks (õigusvastaseks).

10. Kohus on moraalse kahju olemasolu põhjendamisel järginud TsÜS § 172 lg-s 3 sätestatud nõuet:

isiklike õiguste rikkumise tuvastamisel otsustada asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud

moraalset kahju. Ringkonnakohtu otsuse järeldus moraalse kahju tekitamises rajaneb nii tõendite

hindamise tulemusena tuvastatud asjaoludel kui nendel asjaoludel, mille esinemist eraelu

puutumatuse rikkumise korral eeldatakse. Seda on ringkonnakohus oma otsuses ka piisavalt

põhjendanud.

Kassatori seisukoht, et apellatsioonikohus pidi otsuse tegemisel arvestama Riigikohtu seisukohaga,

mille kohaselt ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitatav moraalse kahjuna ning viidav PS §-

s 25 nimetatud moraalse kahju alla, ei ole õige. Sellele seisukohale asus Riigikohtu

tsiviilkolleegium 12. detsembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96, käsitledes kehavigastuse

õigusvastase tekitamisega põhjustatud moraalse kahju hüvitamist. Erinevalt kehavigastusest tingitud

moraalsest kahjust, sätestas 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus aluse nõuda

eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Juba ainuüksi sellest

erinevusest tulenevalt ei saa Riigikohtu eelmainitud seisukohta laiendada eraelu puutumatuse

rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise nõudele. Tuvastades, et hageja isiku

identifitseerimist võimaldanud artikli avaldamine tõi temale kaasa uusi õigustamatuid kannatusi ning

psüühilise heaolu languse, on kohtud õigesti leidnud, et kostja tegevus tekitas hagejale moraalset

kahju.

11. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väited protsessiõiguse normide rikkumise kohta.

Nõustudes esimese astme kohtu järeldustega ning jättes kohtuotsuse muutmata, ei pidanud

apellatsioonikohus TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt kordama maakohtu põhjendusi ega analüüsima

nende aluseks olevaid tõendeid. Hüvitise suuruse määramisel arvestas maakohus avaldatud teabe

iseloomuga (kuritegude toimepanemise asjaolude kirjeldamine, konkreetsete faktide esitamine ja

kannatanu eesnime ja perekonnanime esitähe kasutamine) ning leidis, et rikutud on hageja

põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele, mille eest mõistlik ja õiglane hüvitis on 200 000

krooni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega. Arvestades moraalse kahju tekitamise

asjaolusid, on see hüvitis mõistlikkuse piirides.

Protsessiõigusnormi rikkumiseks ei saa lugeda seda, et ringkonnakohus jättis vastamata kostja

apellatsioonkaebuse väitele maakohtu otsuse tegemisel Eesti ajakirjanduseetika koodeksi

kohaldamisest. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hagi osalisel rahuldamisel kohaldanud PS § 26,

TsÜS § 24 ja § 172. Maakohus on leidnud, et hageja privaatsusse sekkumine ei ole õigustatav

avalikkuse huviga. Kohus pidas seda sekkumist hageja eraelu puutumatuse rikkumiseks PS § 26

mõttes, osundades ühtlasi Eesti ajakirjanduseetika koodeksi reeglile, mille kohaselt inimese eraelu

puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles tema

õiguse privaatsusele. Sellega ei ole kohus aga ajakirjanduseetika koodeksi nimetatud reeglit

kohaldanud seaduse sättena, vaid on üksnes tuvastanud asjaolu, et artikli avaldamine ei olnud selle

reegliga kooskõlas.

V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik