3-2-1-146-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Linda White"i ja Peeter Tehveri vastu

pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja Linda

White"i pärandvarale pärimisõiguse kaotanuks

tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/818/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna, Olivia Parmasto ja Hilja Kullese

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat T. Lindma

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

25. juuni 2002. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Tallinna linna kassatsioonkaebus.

3. Jätta Hilja Kullese kassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Olivia Parmasto kassatsioonkaebus rahuldamata.

5. Tagastada Tallinna linnale Helen Vaiksaare nimel 23. juulil

2002. a Tallinna linna kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. septembril 1998. a väljastas notar Peeter Tehver testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse,

millega tõendas, et 12. septembril 1993. a surnud Rita Anna Galinsi vara pärija on Linda White.

Pärandvara koosnes nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud varale (ehitised ja krunt) asukohaga

Tallinnas Tatari t 21B. 23. novembril 2000. a esitatud hagis palus Tallinna linn tunnistada

pärimisõiguse tunnistus kehtetuks ja kostja L. White pärandvarale õiguse kaotanuks. Hageja leidis, et

pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisega on rikutud tema kui ehitiste kaasomaniku ja omandireformi

kohustatud subjekti õigusi. Kuni 1. septembrini 1994. a kehtinud TsK § 571 lg 3 kohaselt kohaldati

Eestis asuvate ehitiste pärimisele tsiviilkoodeksi sätteid. Vastavalt ORAS § 161 lg-le 1 kohaldatakse

nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kuna R. A.

Galins suri enne 1. jaanuari 1997. a, siis toimub pärimine tsiviilkoodeksi sätete kohaselt. Kostja L.

White ei ole pärandit TsK § 551 lg-s 1 sätestatud korras ja tähtajal vastu võtnud, kuna ta ei asunud

kuue kuu jooksul pärast R. A. Galinsi surma pärandvara valdama ega esitanud notariaalkontorile

avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Vastavalt R. A. Galinsi testamendile päris L. White 1/3 osa R. A.

Galinsi isale Jaan Wenterile kuulunud Tallinnas Tatari 21B asuvast kinnisvarast. Austraalias asuva

vara pärandas R. A. Galins oma abikaasale Imants Arnolds Galinsile. Seega ei saanud L. White ka

Austraalias asuvat pärandit vastu võtta. Seda kinnitab kostja esindaja Tallinna Linnakohtule 2.

detsembril 1996. a esitatud avaldus pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks, kus esindaja

möönab, et L. White ei ole pärandvara vastu võtnud. Seetõttu puudus notaril pärimisõiguse tunnistuse

väljaandmiseks õiguslik alus, sest kostja ei saanud pärida nõudeõigust enne 1996. aastat. Lisaks ei

vasta R. A. Galinsi testament TsK §-s 545 ja § 571 lg-s 3 sätestatud vorminõuetele ja L. White"i

esindajal puudusid volitused pärandi vastuvõtmiseks ja protsessis esindamiseks.

Kostja L. White vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tuli pärand vastu võtta Austraalia

seaduste järgi, kuna R. A. Galinsi viimane elukoht oli Austraalia. Austraalia seaduste järgi on ta

pärandi vastu võtnud, nagu tuvastas ka asja menetlenud notar.

Kostja P. Tehver vaidles hagile vastu. Tallinna linn ei saa asjas hageja olla, sest pärimisseaduse (PärS)

§ 18 järgi ei päri ta isegi siis, kui pärandajal pärijad puuduvad. Sellisel juhul oleks pärija riik. Kuna

tegemist on tsiviilvaidlusega pärimisõiguse üle, siis said hageda need isikud, kelle tsiviilõigused

tekivad, muutuvad või lõpevad sõltuvalt sellest, kas L. White on pärija või mitte. Tallinna linna

õigused hagi rahuldamisest ei muutu. Kuna linn ei ole pärimisõigussuhte pool, ei ole ta õige kostja.

Kui R. A. Galins suri, ei kehtinud ORAS § 161 lg 1 ja Maareformiseaduse (MaaRS) § 192 lg 1, mis

sätestasid, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seadusi. Seega tuli pärimisele kohaldada

TsK § 571 lg 1 järgi Austraalia seadust.

Kolmandad isikud hageja poolel Olivia Parmasto, Tiina Parmasto, Sirje Müller, Enn Jänes, Kristina

Klesmann, Juri Grigorjev, Anu Juurak, Zinovi Hmelnitski, Vassili Ivanov ja Hilja Kulles, kes on

erastanud Tatari 21B asuvas elamus korterid, toetavad hagi ja leiavad, et testament ei olnud

notariaalselt vormistatud ja pärimiseks L.White"i nimel notarile pärandi vastuvõtmise avalduse

esitanud M. Tederil ei olnud selle toimingu tegemiseks volitusi. Varahaldur ei ole asunud Eestis

asuvat R. A. Galinsi pärandit valitsema.

2. Tallinna Linnakohtu 13. märtsi 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei ole hagi põhjendatud. Hageja õigusi ei ole rikutud, sest hagejal puuduvad õigused seoses

R. A. Galinsi pärandvaraga. R. A. Galinsi pärand avanes 12. septembril 1993. a pärandaja viimases

elukohas Austraalias. Kuna R. A. Galinsi viimaseks alaliseks elukohaks oli Austraalia, määratakse

pärimissuhted TsK § 571 lg 1 kohaselt kindlaks Austraalia seaduse kohaselt. R. A. Galins tegi

testamendi Austraalias ning see registreeriti ja tõestati 13. oktoobril 1993. a Lääne-Austraalia

Ülemkohtus. Testamendi järgi oli L. White üks R. A. Galinsi pärijatest. L. White on R. A. Galinsi

pärandi vastu võtnud Austraalia seaduste kohaselt. Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Samuti on

tõendatud, et L. White võttis vastu pärast R. A. Galinsit surnud Ingrid Galinsi pärandi. R. A. Galins

oli 1991. aastal esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks. R. A. Galins tunnistati õigustatud subjektiks 4. septembril 1995. a. R. A. Galinsi

pärandvaraks oli nõudeõigus, mille pärimine toimus TsK § 571 lg 1 kohaselt Austraalia seaduste

järgi. Nõudeõiguse pärimist ei saa samastada ehitiste pärimisega. Notar P. Tehver on 8. septembril

1998. a välja andnud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse just nõudeõiguse pärimiseks.

Pärimisõiguse tunnistus anti välja kooskõlas TsK § 551 lg-tega 2 ja 3, sest L. White oli pärandvara

vastu võtnud. Kohus asus seisukohale, et P. Tehver ei ole kohane kostja. Notari toimingute

vaidlustamine toimub halduskorras ja tsiviilkohtumenetluses on võimalik notarilt nõuda ainult kahju.

M. Tederil on volitused L. White"i esindamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsust ja hagi jäeti

rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuvastas

linnakohus õigesti, et hageja õigusi ei ole R. A. Galinsi vara pärimisel rikutud ja hagejal ei ole

puutumust seoses R. A. Galinsi pärandvaraga, kuid linnakohus ei ole seda järeldust põhjendanud.

TsMS § 4 lg 1 sätestab, et igal isikul on õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse

kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Selleks, et kohtus oma rikutud õigusi

kaitsta, peab hageja esile tooma, milliseid talle kuuluvaid subjektiivseid õigusi või vabadusi on

kostjad rikkunud või vaidlustanud. Hageja väitis, et R. A. Galinsi pärandvara hulka kuuluva

nõudeõiguse pärimine rikub tema kui hoone kaasomaniku ja omandireformi kohustatud subjekti

õigusi. Hageja väide, et ta on Tatari t 21B asuvate hoonete omanik, on ebaõige. Enne omandireformi

läbiviimist ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil kohalikule omavalitsusele kuuluvat vara, kuna kogu

vara võis kuuluda kas riigile, kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele või ühiskondlikele

organisatsioonidele. Vara omandivormi muutmine toimub omandireformi aluste seaduses (ORAS) ja

selle alusel vastu võetud õigusaktides sätestatud korras. Kohaliku omavalitsuse vara moodustub

ORAS § 3 lg 2 p 1 järgi vara munitsipaliseerimisel. Hageja ei ole tõendanud, et Tatari 21B asuvad

hooned ja maa oleksid ORAS § 21 alusel munitsipaliseerimise objektiks. Seega on endiselt tegemist

riigi varaga, mis on tunnistatud omandireformi objektideks ja mille suhtes võib kohalik omavalitsus

teha ainult neid toiminguid, mis on omandireformi käigus vajalikud. Hageja ei saa osaleda Tatari 21B

asuvate hoonetega tsiviilkäibes. Seega on ebaõige hageja väide, et talle kuuluvad kõik omaniku

õigused ja tal lasuvad vastavad kohustused.

Vaidlust ei ole selles, et Tallinna linn on Tatari t 21B asuva vara suhtes omandireformi kohustatud

subjekt. Tallinna linn saab teha ja on kohustatud tegema Tatari 21B asuva varaga omandireformist

tulenevaid haldustoiminguid. Ebaõige on Tallinna linna väide, et R. A. Galinsile kuulunud

nõudeõiguse pärimine L. White"i poolt mõjub tema kui omandireformi kohustatud subjekti õigustele

ja kohustustele. Juhul kui L. White ei päriks nõudeõigust, saavad seda pärida ülejäänud R. A. Galinsi

pärijad, mitte aga Tallinna linn. Isegi juhul kui R. A. Galinsil ei oleks pärijaid, ei päriks tema järel

PärS §-de 18 ja 168 järgi mitte hageja, vaid riik.

R. A. Galinsile kuulunud nõudeõiguse pärimine L. White"i poolt ei ole asjaolu, mis tekitab, lõpetab

või muudab Tallinna linna tsiviilõigusi ja -kohustusi. Seetõttu on hagi õiguslikult põhjendamata ja

tuleb jätta rahuldamata. Kohtul puudub vajadus hinnata hagi aluseks olevaid asjaolusid ja anda

hinnang apellatsioonkaebuse väidetele pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljaandmise kohta

ning neid asjaolusid põhistavaile tõenditele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Tallinna linn palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 229, § 311 lg 1 ja § 319 lg 1

ning väljunud kaebuse raamidest. Kohus on oma äranägemisel toonud apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise motiiviks asjaolu, et hageja ei ole Tatari 21B asuvate hoonete omanik.

Kohtumenetluses ei ole protsessiosalised vaidlustanud asjaolu, et hageja on hoonete omanik, ega ole

seetõttu taotlenud ka vastavate tõendite esitamist. Hageja on kohtule esitanud Tallinna Kesklinna

Valitsuse tõendi selle kohta, et nimetatud aadressil paiknevad elumajad on Kesklinna Valitsuse

bilansis ja et nende kaasomanikuks on lisaks erastatud korterite omanikele ka Tallinna linn.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et juhul kui kostja L. White"i nõudeõigust ei päri, pärib selle

riik. Kui L. White ega teised võimalikud pärijad ei päri vara, ei päri seda ka riik, vaid see jääb

Tallinna linna munitsipaalomandisse. Riik on kord selle vara Tallinna linnale üle andnud.

5. Kolmas isik hageja poolel Olivia Parmasto palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu

otsuse ja saata asi samale kohtule uuesti läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 67

sätteid, keeldudes asja juurde tõendina võtmast 9. märtsi 1999. a hagi tagamise määrust nr 2/3/33-

1462/99. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 60 lg-d 1 ja 8 ning § 72 lg 1, mille kohaselt saab

kohtukulud välja mõista üksnes tsiviilprotsessi pooltelt, kelleks on hageja ja kostja, mitte aga

kolmandalt isikult.

6. Kolmas isik hageja poolel Hilja Kulles palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse

ja saata asi samale kohtule uuesti läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 305 lg 2 p

2, jättes talle saatmata apellatsioonkaebuse ärakirja. Pärast seda, kui H. Kulles oli ühinenud O.

Parmasto apellatsioonkaebusega, rikkus ringkonnakohus TsMS § 315 lg 1 sätteid, jättes saatmata

vastustaja vastuse ärakirja. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 320 nõudeid, jättes kolmandale

isikule teatamata kohtuistungi kuupäeva, kellaaja ja koha.

7. Vastuses kassatsioonkaebustele pidas kostja P. Tehver ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja

põhjendatuks. Kostja L. White ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

8. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

10. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara

nõudeõiguse pärimine ei riku hageja õigusi, sest hageja ei ole tõendanud, et Tatari 21B asuvad

hooned ja maa oleksid ORAS § 21 alusel munitsipaliseerimise objektideks ja et ta on hoonete

omanik.

Hageja õiguste rikkumisele hinnangu andmisel on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg-s 4

sätestatut. Hageja on kogu aeg väitnud, et ta on hoonete kaasomanik. Samuti on asja materjalides

hageja esimese astme kohtule esitatud tõend, mille kohaselt Tatari t 21B hooned asuvad Kesklinna

Valitsuse bilansis märkega ² munitsipaalomand² (linnakohtu toimik lk 70-74). Ringkonnakohus ei ole

nimetatud tõendit otsuses analüüsinud, kuigi apellatsioonkaebuses on sellele viidatud.

Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja ei ole tõendanud, et Tatari t 21B asuvad hooned ja maa on

munitsipaliseerimise objektid ORAS § 21 alusel, siis on tegemist riigile kuuluva varaga. Kolleegium

peab vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.

augusti 1991. a määrusele nr 161, 2. oktoobri 1991. a määrusele nr 202 ja 5. veebruari 1993. a

määrusele nr 36 on Tallinna linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

ja kompenseerimise komisjonil õigus tunnistada isikuid omandireformi õigustatud subjektideks.

ORAS §-de 5 ja 27 alusel on Tallinna linn omandireformi kohustatud subjekt ja linna

(munitsipaal)omandisse antud õigusvastaselt võõrandatud vara korral tekib linnal vara tagastamise

kohustus. Linn ei pea ja ei tohigi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada ebaõigele isikule, st

isikule, kes ei ole omandireformi õigustatud subjekt. Seega võib Tatari 21B vara nõudeõiguse

pärimiseõigus puudutada Tallinna linna õigusi ja kohustusi juhul, kui hooned on antud linna

munitsipaalomandisse. Kui linn otsustab selle vara jätta tagastamata ja see otsus hiljem tühistatakse,

siis võivad erastatud korterite omanikel pärast erastamise kehtetuks tunnistamist tekkida

kahjutasunõuded Tallinna linna vastu.

11. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma esitatud tõendite

alusel ja omandireformi kohustatud subjekti kohustustest tulenevalt seisukoha, kas Tallinna linna

õigusi ja kohustusi puudutab notari poolt pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel

pärandvara pärimine L. White"i poolt.

12. Kuna ORAS § 161 lg 1 on seadusjõus 2. märtsist 1997. a, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud

vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal 12. septembril 1993. a kehtinud

tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse

kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht. Käesoleval juhul oli pärandaja viimaseks

elukohaks Austraalia. Ka testamendi vormile kohaldati TsK § 571 lg 2 järgi testaatori alalise elukoha

seadust. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et nõudeõiguse pärimine ei ole samastatav ehitise

pärimisega ja seetõttu ei kuulu asjas kohaldamisele TsK § 571 lg 3.

13. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigust ei pärita

seaduse ega testamendi järgi, siis pärib selle õiguse PärS §-de 18 ja 168 kohaselt riik. Selline

seisukoht ei tulene omandireformi mõttest. Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse

ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.

14. Ebaõige on hageja kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ringkonnakohus väljus hageja

apellatsioonkaebuse piiridest. Esitatud nõudele lahenduse leidmiseks pidi ringkonnakohus

analüüsima kõiki poolte esitatud väiteid. Kuna hageja üks väide apellatsioonkaebuses oli, et tema on

hoonete kaasomanik ja just see asjaolu mõjutab tema õigusi ja kohustusi, siis võis ringkonnakohus

seda väidet analüüsida ja saadud tulemuse alusel otsuse teha. Ebaõige on hageja kassatsioonkaebuse

väide, et kohus peab alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Kui

kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so

õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid. Selline menetlusviis

vastab protsessiökonoomia põhimõttele.

15. Ebaõige on O. Parmasto kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on olulise tõendi vastu

võtmata jätmisega rikkunud TsMS §-s 67 sätestatut. TsMS § 92 võimaldab erinormina kohtul

keelduda asjas tähtsusetu tõendi vastuvõtmisest. Tõendi vastu võtmata jätmist on ringkonnakohus

põhjendanud asjaoluga, et tõend ei ole asjassepuutuv. Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg 3 kohaselt

võimalus tõendeid hinnata.

16. Ebaõige on O. Parmasto kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on TsMS §-des 60 ja 72

sätestatut rikkudes mõistnud temalt kui kolmandalt isikult alusetult välja õigusabikulud. Kolleegium

leiab, et kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning

seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks

kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks. Kui kohtukulude

väljamõistmine apellatsioonkaebuse esitanud kolmandalt isikult ei oleks võimalik, tähendaks see

kolmandale isikule õigust protsessi kaotamise võimalust arvestamata kaebusi esitada. Selline kord

seaks kolmanda isiku, võrreldes pooltega, põhjendamatult paremasse olukorda.

17. Vastuseks H. Kullese kassatsioonkaebusele märgib kolleegium et, ringkonnakohus on küll

rikkunud menetlusreegleid, jättes mh kassaatorile saatmata apellatsioonkaebuse ärakirja, kuid

nimetatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ega anna alust kohtuotsuse

tühistamiseks.

18. Riigikohtul puudub TsMS 353 lg-st 3 tulenevalt võimalus hinnata hageja kassatsioonkaebuse lisas

esitatud tõendeid. Neid tõendeid on võimalik esitada ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel, kui

on täidetud TsMS § 308 nõuded.

19. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Tallinna linn on ekslikult tasunud kassatsioonkaebuselt

kautsjoni. Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest

vabastatud.

J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa