3-1-3-9-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-9-02

Otsuse kuupäev

2. detsember 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Vallo Järve süüdistuses KrK § 2101 lg 2 p 3 ja

§ 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a ja Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 15. augusti 2002. a määrused

kriminaalasjas nr 2-1-276-2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vallo Järve kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumetsa kohtuvigade parandamise avaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2002

Istungil osalenud isikud

Vallo Järve kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

Jätta Vallo Järve kaitsja advokaat Marko Paabumetsa esitatud kohtuvigade parandamise

avaldus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a ja Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 15. augusti 2002. a määrused kriminaalasjas nr 2-1-276-2002 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vallo Järve peeti 4. märtsil 1999. a KrMK § 1081 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel kinni kahtlustatuna KrK

§ 2102 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Järgmisel päeval esitati talle

süüdistus kriminaalkoodeksi nimetatud sätete järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises. Tartu

Linnakohtu 5. märtsi 1999. a määrusega kohaldati V. Järve suhtes tõkendina vahi all pidamist kuni

5. juunini 1999. a. V. Järve vabastati vahi alt pärast kautsjonisumma tasumist 3. juunil 1999. Tartu

Linnakohtu 9. juuli 1999. a määrusega anti V. Järve kohtu alla süüdistatuna KrK § 2102 lg 2 p-de 1

ja 4 ning KrK § 2101 lg 2 p 3 järgi.

2. Soome Vabariigi politsei pidas 9. oktoobril 1999. a V. Järve Helsingis kinni süüdistatuna raskes

narkokuriteos ja 8. detsembril 1999. a mõistis Helsingi Linnakohus V. Järve selles kuriteos süüdi ning

karistas teda nelja-aastase vangistusega.

3. Soome Vabariigi justiitsministri 6. novembri 2000. a otsusega rahuldati Eesti Vabariigi

justiitsministeeriumi taotlus ja Helsingi Lääni vanglas karistust kandev V. Järve anti Eestis toimuva

kohtumenetluse ajaks ajutiselt Eesti võimudele välja. Juba varem, s.o 31. augustil 2000. a, oli Tartu

Maakohus teinud määruse, millega tühistas V. Järvele varem tõkendina kohaldatud kautsjoni ning

valis tema suhtes uueks tõkendiks vahi all pidamise nii Tartu Maakohtu menetluses oleva

kriminaalasja nr 1-199/99 arutamise ajaks kui ka edasiselt - kuni kohtuotsuse täitmisele pööramiseni,

samuti Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu otsuse täitmise tagamiseks.

4. Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsusega tunnistati V. Järve süüdi KrK § 2101 lg 2 p 3 järgi

suures koguses narkootilise aine omandamise ja hoidmise eest edasiandmise eesmärgita ja teda

karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. Sama kohtuotsusega tunnistati V. Järve

süüdi ka KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus

omandamises, hoidmises edasiandmise eesmärgil ja teda karistati selle kuriteo eest

vabadusekaotusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel liitis kohus mõistetud

karistused osaliselt, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis lõplikuks karistuseks

neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 45 alusel arvestas kohus

mõistetud karistusaja hulka kolm kuud vahi all viibitud aega ja määras ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks neli aastat ja kolm kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Samuti on kohtuotsuse

resolutiivosas märgitud, et karistuse aja algust tuleb hakata arvestama kohtuotsuse kuulutamisest ja et

V. Järvele kohaldatud tõkend - vahi all pidamine - tuleb kohtuotsuse täitmise tagamiseks jätta

muutmata.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2001. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu

14. novembri 2000. a otsus V. Järve osas muutmata ja V. Järve ning tema kaitsja M. Paabumetsa

apellatsioonkaebused rahuldamata.

6. Pärast Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsuse kuulutamist toimetati V. Järve tagasi Soome

Vabariiki jätkama seal mõistetud karistuse kandmist. V. Järve vabanes Soome vanglast 9. oktoobril

2001. a.

7. 22. oktoobril 2001. a läks V. Järve vastavalt samast kuupäevast pärinevale Tartu Maakohtu teatisele

Tallinna Keskvanglasse kandma talle Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsusega mõistetud

karistust.

8. Tallinna Keskvangla direktori Nikolai Kase poolt 15. mail ja 17. juunil 2002. a Tartu Maakohtule

saadetud kirjades palutakse kohtumäärusega täpsustada V. Järve karistusaja algust. Kirjades juhitakse

tähelepanu asjaolule, et Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsuses on karistusaja alguseks

loetud kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 14. november 2000, kuid V. Järve saabus Keskvanglasse

karistust kandma alles 22. oktoobril 2001. a.

9. Tartu Maakohtu poolt 3. juulil 2002. a KrMK § 3374 lõikes 1 ettenähtud korras tehtud määrusega

loeti V. Järvele Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsusega mõistetud nelja aasta ja kuue kuu

pikkuse vabadusekaotusliku karistuse kandmise algusajaks 22. oktoober 2001 - s.o päev, mil V. Järve

läks Tallinna Keskvanglasse kandma talle Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsusega

mõistetud karistust.

10. Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a määruse peale esitasid nii V. Järve kui ka tema kaitsja erikaebuse,

taotledes maakohtu viimati nimetatud määruse tühistamist ja Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a

kohtuotsusega V. Järvele mõistetud karistuse kandmise arvestamist alates 14. novembrist 2000.

11. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 2002. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu

3. juuli 2002. a määrus muutmata ja erikaebused rahuldamata. Kohtukolleegium märkis, et Tartu

Maakohtu 14. novembri 2000. a otsust asus V. Järve reaalselt täitma 22. oktoobril 2001. a. Asjaolu, et

V. Järve viibis Soome Vabariigi kohtu poolt süüdimõistetud isikuna Soome vanglas, ei oma

ringkonnakohtu arvates tähtsust Eesti Vabariigi Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse

kandmise aja alguse arvestamisel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

12. Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsuse peale esitas kohtuvigade parandamise avalduse

V. Järve kaitsja M. Paabumets. Ta taotleb Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsuse tühistamist

osas, millega loeti V. Järvele mõistetud nelja aasta ja kolme kuulise vabadusekaotuse kandmise aja

alguseks 22. oktoober 2001 a. Kaitsja palub teha uus kohtuotsus, millega muudetaks Tartu Maakohtu

14. novembri 2000. a otsust osaliselt, määrates karistuse kandmise aja arvestamise alguseks

kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o 14. novembri 2000. a. Kaitsja on seisukohal, et Tartu Maakohus

ja Tartu Ringkonnakohus on oma määrustega ebaseaduslikult muutnud Tartu Maakohtu 14. novembri

2000. a otsust. Kaitsja rõhutab, et Tartu Ringkonnakohus ei ole arvestanud erikaebuses esitatud

seisukohta, mille kohaselt ei saa määrusega muuta kohtuotsust. Seejuures viitab kaitsja Riigikohtu

27. oktoobri 1998. a otsuses nr 3-1-3-25-98 väljendatud seisukohale, mille kohaselt tohib jõustunud

kohtuotsusega määratud karistuse kandmise aja algust muuta üksnes kohtuvigade parandamise

korras, mitte aga KrMK § 336 alusel tehtava määrusega. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et Tartu

Maakohtu 31. augusti 2000. a määrusega valiti V. Järvele kohaldatavaks tõkendiks vahi all pidamine

Eesti Vabariigi Tartu Maakohtu kriminaalasjas 1-199/99 temale esitatud süüdistuses läbi viidava

kohtumenetluse ajaks ja kohtuotsuse täitmisele pööramiseni, samuti Soome Vabariigi Helsingi

Linnakohtu otsuse täitmise tagamiseks. Järgnevalt osundab kaitsja asjaolule, et pärast Tartu Maakohtu

14. novembri 2000. a otsuse kuulutamist viidi V. Järve tagasi Soome Vabariiki karistust kandma,

kohus aga tõkendit ei muutnud. Kaitsja järeldab sellest, et V. Järve suhtes kohaldati kogu tema

Soomes viibimise aja vältel tõkendit kriminaalasja 1-199/99 järgi, mistõttu kuulub ka see aeg

arvestamisele Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja karistuse kandmise

algust tuleb arvestada Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsuse kuulutamist. Kaitsja rõhutab, et

Tartu Maakohtu 31. augusti 2000. a määrusega kohaldati V. Järve suhtes tõkendina vahi all pidamist

kuni kohtuotsuse täitmisele pööramiseni. Samas ei ole käesolevas asjas kohtuotsust vastavalt KrMK

§ 329 lõikele 2 täitmisele pööratud. Kaitsja leiab, et antud asjas on kohtud vääralt lähtunud KrMK

§ 331 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, kuna V. Järve suhtes kohaldati tõkendit juba kohtumenetluse ajal ning

kohus ei muutnud kriminaalasja arutamise järgselt seda tõkendit. Kohtuvigade parandamise avalduses

on rõhutatud, et V. Järve viibis kogu kohtumenetluse vältel ja ka pärast kohtuotsuse kuulutamist - s.o

ajavahemikus 14. november 2000 kuni 22. oktoober 2001 - vahi all. Seetõttu tulebki KrK § 45 mõtte

kohaselt see aeg arvata karistuse kandmise aja hulka ja arvestada karistusaja algust kohtuotsuse

kuulutamisest 14. novembril 2000.

13. Kohtuistungil märkis vandeadvokaat R. Napa, et ilmselt siiski ei ole kohtuvigade parandamise

avalduses taotletud mitte Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsuse, vaid Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2001. a otsuse tühistamist, sest Tartu Maakohtu

14. novembri 2000. a kohtuotsus jõustus ringkonnakohtu nimetatud otsuse kuulutamisega. Kaitsja

märkis, et kuigi Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsuse peale esitati ka

apellatsioonprotest, ei vaidlustanud prokurör seda kohtuotsust V. Järve osas. Samuti osundas kaitsja,

et Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a määruse tegemisel on menetlusnorme rikutud sellega, et

kohtuistungile ei kutsutud ei V. Järvet ega ka tema kaitsjat. Kokkuvõtvalt taotles vandeadvokaat

R. Napa Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a määruse tühistamist.

Prokurör taotles kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamata jätmist ning märkis, et kuna Tartu

Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsusega jäeti V. Järve vahi alla Soome Vabariigi Helsingi

Linnakohtu otsuse täitmise tagamiseks, siis tõkendi kehtivus lakkas alates hetkest, mil V. Järve

hakkas kandma Helsingi Linnakohtu otsusega mõistetud karistust. Prokurör osundas ka sellele, et

kaitsja taotluse rahuldamine tähendaks sisuliselt Helisingi Linnakohtu mõistetud karistuse liitmist

Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistusega, kuid sellist võimalust ei nähta kehtivas

kriminaalseaduses ette.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kohtuistungil V. Järve kaitsjana esinenud vandeadvokaat

R. Napa seisukohaga, et tegelikult tuleb käesoleva kohtuvigade parandamise menetluse esemeks

lugeda Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti

2002. a määrusi, millega loeti Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsusega V. Järvele mõistetud

vabadusekaotuse kandmise aja alguseks 22. oktoober 2001. a.

15. Kohtuvigade parandamise avalduses osundatakse Riigikohtu otsusele 3-1-3-25-98 ( RT III, 1999,

2 19), mille kohaselt saab jõustunud kohtuotsusega kindlaksmääratud karistuse kandmise aja algust

muuta vaid kohtuvigade parandamise menetluses, mitte aga KrMK §-s 336 sätestatud korras.

Niisuguse lahendi tegemisel lähtus Riigikohus sellest, et vastavalt sel ajal kehtinud KrMK § 336

lg- le 1 oli kohtuotsuse täitmise staadiumis otsuse teinud kohtu pädevuses lisaks kohtuotsuste täitmise

edasilükkamisele, rahatrahvi tasumise pikendamisele või ajatamisele, karistuse kandmisest

vabastamisele, karistuse asendamisele ja mitme kohtuotsuse täitmisele pööramisele veel vaid

kohtuotsuse täitmisel ilmnenud kahtluste ja ebaselguste lahendamine. Seaduse sellise sõnastuse

pinnalt ongi Riigikohtu otsuses 3-1-3-25-98 ( RT III, 1999, 2 19) asutud seisukohale, et kuna

karistuse kandmise aja alguse muutmine ei ole käsitatav kohtuotsuse täitmisel ilmnenud kahtluste ja

ebaselguste lahendamisena, puudub otsuse teinud kohtul selliseks toiminguks pädevus.

Kuid Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a kohtumääruse tegemise ajaks oli seadusandja oluliselt muutnud

KrMK XXIX peatükki ja sealhulgas ka laiendanud kohtu pädevust kohtuotsuse täitmisel tekkivate

küsimuste lahendamisel. Nimelt, vastavalt KrMK §-s 3373 sätestatule võib kohtuotsuse teinud või

seda täitev kohus kohtuotsuse täitmise staadiumis lahendada ka seaduses reguleerimata küsimusi.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on alust lugeda ka Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a

kohtumääruse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumis tõusetunud ja seaduses reguleerimata

küsimuse lahendamiseks KrMK § 3373 mõttes. Eesti kriminaalmenetluse seaduses on reguleerimata,

kuidas peaks Eesti kohtu otsuse resolutiivosas olema fikseeritud karistuse kandmise aja algus

juhtudel, mil süüdimõistetu oli Eestile välja antud vaid kohtuliku arutamise ajaks. Samuti on

reguleerimata see, kuidas peaks kirjeldatud olukorras toimuma kohtuotsuse täitmisele pööramine.

Sellises olukorras on küsitav, kas KrMK § 275 lg 1 p-s 5 sätestatud nõue on korrektselt täidetud, kui

karistuse kandmise aja algust seostatakse mingi ebamäärase ja edasilükkava tingimusega ning

kohtuotsuse resolutiivosas märgitakse näiteks, et karistuse kandmise aja alguseks on hetk, mil isik

pärast karistuse ärakandmist Soomes asub kandma karistust Eestis. Kõnealuses olukorras võib lugeda

aktsepteeritavaks karistuse kandmise alguse aja fikseerimist kohtuotsuse resolutiivosas ka viisil, nagu

on seda tehtud Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsuses. Kuid sellisel juhul tuleb arvestada

vajadusega täpsustada hiljem seda kuupäeva, mil tegelikult asuti kandma Eesti kohtu poolt mõistetud

karistust. Just nõnda ongi toimitud käesolevas kohtuasjas Tartu Maakohtu 3. juuli 2002. a

kohtumääruse tegemisel.

17. Ei saa nõustuda kohtuvigade parandamise avalduses märgituga, et V. Järve oleks ajavahemikus

14. november 2000 kuni 22. oktoober 2001 viibinud vahi all ja et seetõttu tuleks see aeg arvata Tartu

Maakohtu 14. novembri 2000. a kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise aja hulka. Ei V. Järve

ega tema kaitsja pole vaidlustanud seda, et pärast Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsuse

kuulutamist toimetati V. Järve tagasi Soome Vabariiki jätkama seal mõistetud karistuse kandmist ja et

ta vabanes Soome vanglast 9. oktoobril 2001. a. Kohtuvigade parandamise avaldusest ei nähtu, milles

seisnes faktiliselt nimetatud ajavahemikus vabadusekaotusliku karistuse kandmisega väidetavalt

samaaegselt aset leidnud vahi all pidamine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kõnealust

ajavahemikku lugeda V. Järve vahi alla pidamiseks eranditult ja rõhutatult vaid kohtuotsuse teksti

lugedes ja seejuures tegelikku faktilist olukorda rangelt ignoreerides. Kui lähtuda kohtuvigade

parandamise avalduse loogikast, siis võiks põhimõtteliselt alati lugeda isikut vahi all peetavaks

üksnes sellekohasele kohtumäärusele tuginevalt temalt tegelikult vabadust võtmata.

18. Arvestades seda, et Tartu Maakohtu 14. novembri 2000. a otsuse kuulutamise järgselt sai V. Järve

suhtes tõkendiks valitud vahi all pidamine faktiliselt kesta kuni Helsingi Linnakohtu otsuse täitmise

jätkamiseni, tulebki kooskõlas KrMK §-s 331 sätestatuga V. Järvele Tartu Maakohtu 14. novembri

2000. a otsusega mõistetud karistuse kandmise aja alguseks lugeda tema vanglasse saabumise aeg -

s.o 22. oktoober 2001. a.

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 779, § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb Vallo Järve

kaitsja advokaat Marko Paabumetsa poolt esitatud kohtuvigade parandamise avaldus jätta

rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher