3-1-1-121-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-121-02

Otsuse kuupäev

29. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

I. K. süüdistus KrK § 107 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

9. septembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-

195/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

19. november 2002. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss ja I. K. kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsus I. K. süüasjas

tervikuna ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Välja mõista I. K.-lt 1227 krooni ja 20 senti (üks tuhat kakssada kakskümmend seitse krooni ja

kakskümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 29. novembril 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 29. aprilli 2002. a otsusega tunnistati I. K. süüdi KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja teda karistati

viie aasta vabadusekaotusega. I. K.-lt mõisteti välja ka 3700 krooni sundraha.

I. K. tunnistati süüdi P. L.-le 8. juulil 2001. a üliraskete kehavigastuste tahtlikus tekitamises eriti julmal viisil.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kes palus

otsuse tühistada, teha uus otsus ja mõista I. Kajalinile karistuseks viis aastat vabadusekaotust tingimisi.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus I. K.

KrK § 107 lg 2 p 5 järgi süüditunnistamise ja karistamise, samuti temalt sundraha väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus tunnistas I. K. süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks kaks aastat vangistust.

KrK § 47 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata tingimusel, et I. K. ei pane kolmeaastase

katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KrK § 471 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. I. K.-lt mõisteti välja

sundraha 1850 krooni.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne

Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt,

teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Kriminaalkolleegium leidis, et

Karistusseadustiku kohaselt on I. K. tegu kuriteona karistatav KarS § 118 p 1 järgi. Samas asus kolleegium

seisukohale, et see kuriteokoosseis vastab omakorda KrK § 107 lg-le 1, sest Karistusseadustik ei näe raske

tervisekahjustuse tekitamisel raskendava asjaoluna ette kahjustuse tekitamist eriti julmal viisil.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb otsuse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Prokurör ei nõustu

I. K. teo ümberkvalifitseerimise ja mõistetud karistuse olulise vähendamisega.

4.1 Prokurör märgib, et lähtudes KarSRS § 3 lg-st 2, tuleb enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud

tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse, s.o Kriminaalkoodeksi järgi täies ulatuses.

Vastasel juhul ei oleks vastavuses kuriteo tehiolud ja neile kvalifikatsiooni näol antav hinnang. Silmas tuleb

pidada vaid seda, et Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal toime pandud tegu oleks kuriteona karistatav ka

Karistusseadustiku järgi. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda süüdlase jaoks kergemast sanktsioonist. Protestis

osutatakse asjaolule, et Tartu Ringkonnakohus on hilisemas praktikas asunud samale seisukohale.

4.2 Protestis leitakse, et KarS § 118 näeb karistusena ette vangistuse alates neljast aastast, mistõttu

ringkonnakohus oleks võinud I. K.-le mõistetud karistust vähendada ühe aasta võrra. Samas eeldanuks

karistuse vähendamine rohkem kui ühe aasta võrra motiveerimist, mida ringkonnakohus pole teinud. Veel

leiab prokurör, et I. K.-lt tuleb välja mõista sundraha kahe palga alammäära ulatuses, s.o 3700 krooni, sest nii

KrK § 107 lg-s 2 kui KarS §-s 118 sätestatud kuriteokoosseisude näol on tegemist esimese astme

kuritegudega.

5. Riigikohtu istungil toetas prokurör esitatud taotlust. Kaitsja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud nii kohtualuse teole antud kvalifikatsiooni kui ka talle mõistetud karistuse osas ning

kassatsioonprotest tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et I. K. süüditunnistamisel ja karistamisel KrK § 107 lg 1 järgi on

ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

7.1 I. Kajalinit süüdistati P. L.-le eluohtlike kehavigastuste tekitamises eriti julmal viisil ja tema tegevus

kvalifitseeriti KrK § 107 lg 2 p 5 järgi. 1. septembril 2002. a jõustunud Karistusseadustiku (KarS) järgi on

eluohtlike kehavigastuste tekitamine, sõltumata toimepanemise viisist, karistatav kuriteona KarS § 118 p 1

järgi.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne

Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt,

selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Selline regulatsioon on

formaalne tagatis Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks

seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse

määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon

vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne Karistusseadustiku jõustumist

toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle

toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi kohaselt isegi siis, kui mõnda Kriminaalkoodeksis

sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole Karistusseadustiku vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud.

Seega tuli I. K.-i teod KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseerida KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ning nende

kvalifitseerimine KrK § 107 lg 1 järgi olnuks võimalik, kui ringkonnakohus tuvastanuks uusi faktilisi

asjaolusid. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest selliste asjaolude tuvastamist aga ei nähtu.

7.2 KarSRS § 3 lg 3 kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel pärast Karistusseadustiku jõustumist enne selle

jõustumist toimepandud kuriteo eest teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastavas

paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Seega tuleb karistuse mõistmisel

lähtuda kas Kriminaalkoodeksi või Karistusseadustiku sanktsioonist sõltuvalt sellest, kumb näeb ette

kergema karistuse.

KrK § 107 lg 2 sanktsioon nägi eluohtliku kehavigastuse tekitamise eest võimaliku karistusena ette

vabadusekaotuse viiest kuni kümne aastani, KarS § 118 järgi on sama tegu karistatav nelja- kuni

kaheteistaastase vangistusega. Kõnealusel juhul on Karistusseadustikus ettenähtud karistus kergem karistuse

alammäära, Kriminaalkoodeksis ettenähtud karistus aga ülemmäära osas. Seega pidi ringkonnakohus I. K.-le

karistust mõistes lähtuma sanktsioonist - vangistus neljast kuni kümne aastani. Alla nelja-aastase vangistuse

mõistmine võinuks kõne alla tulla üksnes siis, kui ringkonnakohus tuvastanuks mõne KarS §-des 60 või 61

sätestatud karistuse kergendamise või alla alammäära kohaldamise aluse olemasolu. Selliseid asjaolusid

ringkonnakohus aga tuvastanud ei ole.

8. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsus I. K.-i

süüasjas tuleb tühistada tervikuna ja kriminaalasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris,

Ott Järvesaar,

Lea Kivi