3-2-1-129-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Anne-Margret Jacobseni hagi Margit Metsa vastu notari

ametitegevusega tekitatud kahju 1 000 000 krooni

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-212/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anne-Margret Jacobseni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat J. Tehver ja kostja esindaja

vandeadvokaat A. Uritam

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni

2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Kaasik & Co A.-M. Jacobseni

kassatsioonkaebuselt 19. juulil 2002. a tasutud kautsjon 10

000 (kümme tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt tõestas notar Margit Mets 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, mille

kohaselt Anne-Margret Jacobsen müüs Indrek Saarele Viljandis Oja tee 2 asuva elamu-

majandushoone. A.-M. Jacobseni esindas volikirja alusel I. Saar. 16. detsembril 1997. a sõlmitud

asjaõiguslepingu alusel kanti I. Saar kinnistusraamatusse Oja tee 2 kinnistu (registriosa nr 4363)

omanikuna. I. Saare ja tema ema Anne Saare vahel sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistu

omanikuna 16. juunil 1998. a kinnistusraamatusse A. Saar. 2. detsembril 1999. a kanti kinnistu

omanikuna kinnistusraamatusse A. Moks. Hageja väitel ei ole ta I. Saart volitanud müüma Oja tee 2

asuvat ehitist ega ole talle volikirja andnud. Tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata

tehingupoole esindaja volitused, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise

korra sätteid. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja omandi temale kuulunud ehitisele.

Hageja palus kostjalt välja mõista kahju 1 000 000 krooni.

2. Valga Maakohtu 23. jaanuari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja

kasuks välja kohtukulud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli notari käitumine õigusvastane.

NotS § 55 kohaselt võtab notar teistes riikides välja antud dokumente vastu siis, kui need on

Välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel võttis kostja

vastu legaliseerimata Hamburgi Ülemkohtu Hansa piirkonna notari M."E. Schlie-vom Ende 25. juulil

1997. a tõestatud volikirja. Notar ei kontrollinud nõuetekohaselt tehinguosalise esindaja volitusi.

NotS § 20 lg 1 kohaselt saab notari personaalset täisvastutust kohaldada üksnes juhul, kui kahju on

tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel.

Kostja käitumise puhul pole selliste süüvormide esinemine tuvastatud. Asjas on tõendatud, et hageja

oli varem I. Saarele andnud laialdased volitused enda nimel vara omandamiseks, haldamiseks ja

kasutamiseks. Vaidlusaluse volikirja väidetav võltsitus ei oma asjas tähtsust. Kostja kinnitustel olid

hageja ja I. Saar talle kui notarile tuntud isikud, mistõttu ta eeldas I. Saare õiguspärast käitumist ja

vajalike volituste olemasolu. Hageja ja I. Saar olid 24. märtsist 1995. a kuni 5. juulini 2001. a abielus.

Kostja käitumine võiks eelduslikult olla käsitletav ettevaatamatusena, kuid ettevaatamatuse korral

näeb NotS § 20 lg 2 ette notari vastutuse üksnes ulatuses, mis jäi hüvitamata kahju tekitanud isikute

poolt. I. Saare kui eelduslikult kahju tekitanud isiku vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Kostja

vastutuse kohaldamiseks puudub ka kahju ning põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hageja kahju

vahel. Hageja on kahjuna määratlenud tehinguga väidetavalt tema valdusest välja läinud vara

väärtuse. Sellise kahju olemasolu on tuvastatav üksnes tehingu õiguspärasust puudutava vaidluse

lahendamisel. Iseenesest ei loo legaliseerimata volikirja vastuvõtmine kui notariaaltoiming õiguslikke

tagajärgi ega anna alust väita, et see toiming põhjustas hagejale kahju.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus õigusabikulu

väljamõistmise osas ja loeti maakohtu otsuse järgi hagejalt kostja kasuks välja mõistetuks 20 000

krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on

maakohtu otsus sisu osas seaduslik ja põhjendatud ning ta ei pidanud vajalikuks korrata esimese

astme kohtu põhjendusi.

Esimese astme kohus tuvastas notari ametikohustuste rikkumise, kuid leidis õigesti, et notari süü ei

ole tõendatud. Asjaolu, et notar võttis vastu legaliseerimata volikirja, ei tähenda iseenesest, et ta tegi

seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil. Notari seletuse kohaselt usaldas ta I. Saart, kes oli ka

varem tema juures koos hagejaga käinud. I. Saar lubas legaliseerimistõendi hiljem järele tuua ja

esitaski selle 1997. a novembris. Formaalselt võiks legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist

hinnata selle tegemise momendil raske ettevaatamatusena, kuid notari vastu esitatud kahjunõude

hindamisel tuleb arvestada ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh

legaliseerimistõendi esitamist. Legaliseerimistõendi esitamine tõendab, et notar nõudis I. Saarelt selle

esitamist, mis sisuliselt välistab notari tahtluse võtta vastu legaliseerimata volikirja.

Legaliseerimistõendi võltsitus ei oma asjas tähtsust. Legaliseerimistõendi hilisema esitamisega

kõrvaldati tagantjärele tehingu tõestamist seaduse järgi takistav asjaolu. Seetõttu ei saa notari

toimingut kahju tekkimise põhjusena hinnata raskeks ettevaatamatuseks ning NotS § 20 lg 1

kohaldamiseks puudub alus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, samuti mõista kostjalt välja hageja kohtukulud. Kohtud on

teinud ebaõige järelduse, et legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist ei saa lugeda notari

raskeks ettevaatamatuseks. NotS § 20 lg 1 kohaldamiseks ei ole tingimata vajalik, et notar käituks

tahtlikult seadusevastaselt kahju tekitamise eesmärgil. Notar rikkus tehingu tegemise ajal kehtinud

notariaadiseaduses selgelt väljendatud keeldu tõestada tehingut välismaal välja antud legaliseerimata

volikirja alusel. Asjaolu, et notar nõudis legaliseerimistõendi esitamist, kuid tõestas tehingu siiski

ilma tõendita, kinnitab, et notar oli teadlik NotS §-s 55 ja notariaaltoimingute tegemise korra p-s 25

sätestatud nõudest, aga eiras seda teadlikult. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et

legaliseerimisdokumendi nõudmine välistab notari tahtluse võtta vastu legaliseerimata volikiri.

1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel rikkus notar NotS §-de 44, 45; 47 lg 3; 52 lg 1 p 2 ja § 55

sätteid ning tegemist oli notari raske ettevaatamatusega NotS § 20 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus

on möönnud, et notari tegevust võib tehingu tõestamise momendil hinnata raske ettevaatamatusena,

kuid järeldanud ekslikult, et legaliseerimistõendi esitamine kolm kuud hiljem, välistab notari

vastutuse NotS § 20 lg 1 alusel.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

6. Kolleegiumi istungil jäid hageja ja kostja kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohtade

juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tühistada.

8. 1. veebruarini 2002. a kehtinud notariaadiseaduse (NotS) § 20 lg 1 kohaselt vastutas notar otsese

varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete

tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul olema tekkinud

otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse või raske

ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel.

Õigusvastaseks teoks oli seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane

täitmine.

9. NotS § 47 lg 3 sätestas, et kui tehing tehakse esindaja kaudu, kontrollib notar tehingu tõestamisel

esindaja volitusi. Teistes riikides väljaantud dokumente võttis notar NotS § 55 kohaselt vastu siis, kui

need olid välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. Justiitsministri 3. novembri 1993. a

määrusega nr 6 kinnitatud notariaaltoimingute tegemise korra punktiga 25 oli kehtestatud, et

välismaal koostatud ja väljaantud dokumente võtab notar notariaaltoimingu tegemiseks vastu ainult

siis, kui need on legaliseerinud Eesti Vabariigi Välisministeerium või konsulaarasutused. Kohtud on

tuvastanud, et 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel võttis notar vastu Saksamaal välja antud

volikirja, mida ei olnud välisministeeriumi asutuses legaliseeritud. NotS § 44 lg 1 sätestas, et

notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud

maksed. Vajalike dokumentide puudumisel võis notar notariaaltoimingu tegemise edasi lükata (NotS

§ 45 lg 1 p 1) või notariaaltoimingu tegemisest keelduda (NotS § 52 lg 1 p 2). Võttes vastu välismaal

väljaantud legaliseerimata volikirja, jättis notar kontrollimata hageja esindaja volitused. Kohtud on

õigesti tuvastanud notari tegevuse õigusvastasuse.

10. Asjasse ei puutu see, millised olid notari isiklikud suhted tehingupooltega. Notar pidi

notariaaltoimingute tegemisel järgima seadust. Notariaadiseadus ei näinud ette erinevaid reegleid

teatud isikute osalemisel tehtud notariaaltoimingute suhtes, v.a isikusamasuse tuvastamise osas (NotS

§ 47 lg 1). Sellise volikirja alusel tehingu tõestamist tuleb käsitleda vähemalt raske

ettevaatamatusena, kuna nõudeid vastava notariaaltoimingu tegemiseks eirati olulisel määral ja notar

sai sellest aru.

11. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et notari toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu

tõestamine - võiks formaalselt hinnata selle tegemise momendil raskelt ettevaatamatuks, kuid

arvestada tuleb ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh eriti seda, et

legaliseerimistõend siiski esitati. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Asjaolu, et I. Saar tõi hiljem

tehingu tõestamise ajal puudunud legaliseerimistõendi, ei välista notari süüd tehingu tõestamisel ega

vabasta teda vastutusest. Seadus ei näinud ette, et notar võiks tehingu tõestada ilma ettenähtud

dokumentideta või tingimusel, et need esitatakse hiljem. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et

notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud

maksed. Legaliseerimistõendi nõudmine kinnitab seda, et notar oli teadlik tõendi vajalikkusest ja

tõestas teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et legaliseerimata volikirja vastuvõtmine ei

tähenda iseenesest, et notar seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil tegi. Kuid ringkonnakohus on

ekslikult lähtunud süüst tagajärje - kahju, mitte aga süüst teo - ametikohustuste rikkumine, suhtes.

Notari vastutus NotS § 20 lg 1 alusel ei sõltunud mitte sellest, kas notar soovis oma teoga kahju

tekitada, vaid sellest, kas ta rikkus seadust tahtlikult või raskest ettevaatamatusest ja kas selle

tagajärjel tekkis kannatanul otsene varaline kahju. Kohus peab seega tuvastama notari süü vormi

ametialaste kohustuste rikkumise suhtes ning põhjusliku seose või selle puudumise kahju ja süülise

õigusvastase teo vahel.

H. Jõks, V. Kõve, J. Luik