3-1-1-116-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-116-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 26. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi I. D. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139

lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määrus

kriminaalasjas 1/2/1203/01 I. D. Karistusseadustiku

rakendamise seaduse § 1 lg 3 järgi karistusest

vabastamata jätmise kohta.

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Prokuratuuri prokuröri Kairit Alvela

eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2002 (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määrus I. D. karistuse kandmisest

vabastamata jätmise kohta.

2. Prokuröri eriprotest jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 5. veebruari 2002. a otsusega tunnistati I. D. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2

järgi ning talle mõisteti karistuseks neli kuud vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga. I. D. püüdis

7. aprillil 2001. a kella 13.30 ajal Tallinnas X tn 45 asuvas AS H. kaubasaalis salaja varastada erinevaid

toiduaineid 688.60 kr väärtuses. 5. mail 2001. a kella 13.00 ajal püüdis ta Tallinnas Y mnt 238 asuvas Järve

S. müügisaalis salaja varastada erinevaid toiduaineid 976.45 kr väärtuses. Mõlemad teod jäid

kuriteokatseteks, sest müügikeskuse turvatöötajad pidasid I. D.-i kinni ja takistasid varguste lõpuleviimist.

2. 23. septembril 2002. a esitas Tallinna Prokuratuuri prokurör Kairit Alvela Tallinna Linnakohtule taotluse I.

D.-i karistusest täielikuks vabastamiseks KarSRakS § 1 lg 3 alusel. Taotluses leiti, et kuna I. D. on

tunnistatud süüdi kahes vargusekatses, mille puhul varastatu väärtus oli alla KarS § 218 lg-s 1 sätestatud

määra, ja et puuduvad muud süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud, tuleb I. D.-i tegusid käsitada

väärtegudena väheväärtusliku asja vastu (KarS § 218 lg 1) ning ta tuleb seetõttu vabastada kriminaalkaristuse

kandmisest.

3. Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata ja I. D. karistuse

kandmisest vabastamata. Linnakohus asus seisukohale, et kuna I. D. mõisteti süüdi võõra vara salajase

varguse kahe katse eest, on olemas süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu - korduvus -, mistõttu I.

D.-it ei tule karistuse kandmisest vabastada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määruse peale esitas eriprotesti prokurör K. Alvela, kes palub

linnakohtu määruse tühistada ja I. D. vabastada KarSRakS § lg 3 alusel karistuse kandmisest.

Protestis märgitakse, et I. D. oli süüdi tunnistatud kahe vargusekatse eest. Esimeses episoodis puudusid

süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud ja varastatu väärtus oli 688.60 krooni. Seega oli vastavalt

KarS § 218 lg-le 1 tegemist väärteoga. Teises episoodis oli varastatu väärtus 976.45 krooni. Tulenevalt

sellest, et esimene varguseepisood langes ära ja muud KarS §-s 199 ettenähtud raskendavad asjaolud

puuduvad, tuleb prokuröri arvates ka teist episoodi käsitleda väärteona KarS § 218 järgi. Protestis

osundatakse, et seaduse tekstist tulenevalt on sellise asja varguse puhul, mille väärtus on alla kahekümne

miinimumpäevamäära, tegemist varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu. Prokurör leiab, et puudub

ühtne seisukoht, kas väärtegu saab olla KarS § 199 lg 2 p-s 4 sätestatud raskendavaks asjaoluks, kuna

seaduse tekstile tuginedes peab isik olema varem toime pannud varguse, mis on kuritegu. Veel märgitakse

protestis, et erinevalt teistest eriosa koosseisudest (nt KarS § 258, 264, 386 jt), kus seadusandja on

sõnaselgelt väljendanud oma tahet karistada isikut teistkordselt toimepandud teo eest, kui süüdlasele on

varem kohaldatud väärteokaristust, KarS § 199 lg 2 p 4 seda ei sätesta. Juhul, kui lugeda väärteo eelnev

toimepanemine KarS § 199 lg 2 p-s 4 ette nähtud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks, ei saa sellist lahendust

kohaldada enne 1. septembrit 2002. a toimepandud tegude suhtes. See raskendaks süüdimõistetu olukorda,

kuna I. D.-i poolt tegude toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud kahe pisivarguse

(haldusõiguserikkumise) toimepanemine karistatav vargusena (kuriteona).

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium leiab, et eriprotest on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Karistusseadustiku § 218 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või

varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine või väljapressimine, kui puuduvad süüteokoosseisus märgitud

raskendavad asjaolud. Seega on KarS § 218 lg 1 viitelise iseloomuga ja käsitatav Karistusseadustiku 13.

peatüki suhtes üldosalise sättena. Isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui

see tegu vastab Karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või

väljapressimine); see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, ja selles

teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud.

Eeltoodust järeldub, et KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane

süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse nt varguse,

omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku

asja või väheolulise varalise õiguse vastu.

6. I. D.-i poolt toimepandud esimene süütegu vastab Karistusseadustiku järgi varguse katsele, mis on

suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (KarS § 218 lg 1). Teine vargusekatse

tuleks aga kvalifitseerida korduva kuriteo katsena KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.

7. Ekslik on prokuröri arvamus, et I. D.-i olukorda on raskendatud. Karistusseadustiku rakendamise

seadustiku § 1 kohaldamisel peab lähtuma sellest, kas isiku poolt toimepandud tegu, mis oli kuritegu

Kriminaalkoodeksi järgi, on kuritegu ka Karistusseadustiku järgi. I. D.-i poolt toimepandud tegude ajal

kehtinud kriminaalseaduse alusel käsitati neid tegusid mitte haldusõiguserikkumistena vaid, kuritegudena,

sest varastatu väärtus oli suurem kui kümme päevapalka. Seega pole põhjendatud I. D.-i kriminaalkaristuse

kandmisest vabastamine. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarSRakS § 10 lg-test 5-7 jätab Riigikohus

Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määruse I. D.-i kriminaalasjas muutmata.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg