3-3-1-64-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-64-02

Otsuse kuupäev

26. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Jüri Toropovi kaebus Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. mai 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/221/02

Menetluse alus Riigikohtus

Jüri Toropovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-62/2001 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-/221/02.

3. Saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Toropov on Harjumaal Viimsi vallas Randvere külas Angervaksa teel nr 15 asuva suvila

omanik. Niina Išinale kuulub Angervaksa teel nr 17 asuv ehitis. N. Išina ehitas 1995. a novembrist

kuni aprillini 1996 oma aiamaja ümber elamuks, tehes sellele juurdeehituse ilma ehitusloata. Alates

novembrist 1996 on kaebuse esitaja korduvalt pöördunud kirjalike avaldustega vallavalitsuse poole,

nõudes, et vald kohustaks N. Išinat juurdeehitust lammutama. Vallavalitsus tegi 23. veebruaril 2001

N. Išinale ettekirjutuse elamu juurdeehituse muudatusprojekti koostamiseks sellisel kujul, et naabri

õigused poleks kahjustatud. Vallavalitsus kooskõlastas N. Išina elamu juurdeehitusprojekti augustis

2001.

2. J. Toropovi poolt Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palutakse kohustada Viimsi

Vallavalitsust välja andma haldusakt, millega kohustataks N. Išinat lammutama Angervaksa tee nr 17

aiamajale tehtud omavoliline juurdeehitus. Kaebuse kohaselt on juurdeehitus püstitatud kaebaja

krundi piirile ja varjab tema krundil osaliselt päikesevalguse. Omavoliline ehitis ei vasta tuleohutuse

nõuetele, ka ei ole ehitise pidevaks korrashoiuks tagatud juurdepääs selle kõikidele osadele.

Juurdeehituse seadustamine pole võimalik, sest see ei vasta nõuetele. Omanik on kohustatud

omavolilise ehitise likvideerima kohaliku omavalitsuse kehtestatud tähtajaks. Kuigi kaebaja on

korduvalt pöördunud vallavalitsuse poole, on kaebuse esitaja seaduslikud õigused siiani kaitseta.

3. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus tuvastas, et vaidlusalune

kahekordne juurdeehitus on omavoliline ehitis, leidis aga, et selle likvideerimine oleks väga erandlik

samm. Vastavalt PES § 70 lg-le 3 võib kohalik omavalitsus pärast ehitise ülemõõtmisprojekti

koostamist, ehitise ülevaatamist ja ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist anda omavolilisele

ehitisele kasutusloa. Asjaolu, et omavoliline juurdeehitus varjab osaliselt kaebaja krundi

päikesevalguse eest, ei saa olla juurdeehituse lammutamise põhjuseks, sest ühegi õigusaktiga pole

sätestatud taimestikule langeva päikesevalguse minimaalmäära.

4. J. Toropovi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus kaebuse

rahuldamiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. mai 2002. a otsusega jäeti halduskohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis, et:

a) PES § 61 puhul pole tegemist normiga, mis kohustab kohalikku omavalitsust omavolilise ehitise

avastamisel tegema igal juhul ettekirjutuse ehitise lammutamiseks. PES § 61 lg 1 paneb kohustuse

omavolilise ehitise omanikule likvideerida ehitis kohaliku omavalitsuse poolt määratud tähtajaks;

b) õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub PES § 70 alusel. Tulenevalt

AÕSRS § 14 lg-st 1 laieneb see säte ka neile ehitistele, mis on püstitatud ilma ehitusloata peale

planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist. Ehitusloata püstitatud ehitisele võib anda kasutusloa pärast

ehitise ülemõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ülevaatamisel leitud puuduste

kõrvaldamist;

c) omavalitsusel on diskretsiooniõigus omavolilise ehitise likvideerimise nõude esitamisel ning

omavolilise ehitise avastamisel peab ta kaaluma rikkumise tõsidust ja iseloomu ning ehitise

lammutamise vajalikkust;

d) käesolevaks ajaks on vaidlusalusele hoonele kinnitatud muudatuste projekt, mis näeb ette hoone

tuleohutusnormidele vastavusse viimiseks tulemüüri püstitamise ja praegu üle naaberkrundi piiri

ulatunud katuseräästa likvideerimise, samuti sadevete juhtimise Angervaksa 17 krundile.

Muudatusprojekt näeb tulemüüri ehitamise ette selliselt, et naaberkrundile tellinguid ei rajata ja

naaberkrunti ehitamiseks ei kasutata. Naabrusõiguste rikkumine on sellega kõrvaldatud.

Päikesevalguse varjamine juurdeehituse poolt on küll negatiivne mõju krundi kasutamisele, kuid ei

ole käsitletav AÕS §-s 143 viidatud mõjutusena. Samuti ei ole kehtestatud norme krundile langeva

päikesevalguse osas. Kui päikesevalguse varjamisega tekitatakse kaebuse esitajale olulist kahju, võib

ta nõuda kahjutasu juurdeehituse omanikult. Ehitise seadustamine muudatusprojektis näidatud moel

ei riku kaebuse esitaja õigusi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Kassatsioonkaebuses palub J. Toropov ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

a) Ringkonnakohus on kohaldanud materiaalõigust vääralt. AÕSRS § 14 lg 1 ei muuda PES § 70

sisu. Tagantjärele on PES § 70 alusel võimalik seadustada vaid enne PES jõustumist püstitatud

ehitisi. Seadusandja ei saa eeldada, et regulatsiooni kehtestamise järgselt püstitatakse jätkuvalt

omavolilisi ehitisi. Päikesevalguse langemise takistamine naaberkrundile on kahjulikuks mõjutuseks,

mida on naaberkrundi omanikul õigus keelata AÕS § 143 alusel. Olenemata asjaolust, et

päikesevalguse langemist ei ole Eestis õigusnormidega reguleeritud, peab päikesevalguse langemine

maale olema tagatud;

b) Ringkonnakohus on rikkunud protsessinorme, jättes tähelepanuta kassaatori poolt ringkonnakohtus

esitatud seisukohad, et:

- vaidlusaluse maa puhul on tegemist aiandusühistuga. Kuna päikesevalgus aiandusmaal puudub, siis

ei ole maad võimalik sihtotstarbeliselt kasutada;

- juurdeehitust ei saa seadustada ka PES § 70 lg 3 kohaselt, sest ehitise ülevaatusel tuvastatud

puudused tuleb kõrvaldada. Käesolevas asjas ei ole seda tehtud;

- maavalitsus ning Tuletõrje- ja Päästeamet andsid 17. augusti 1993. a muudatuse projektile

kooskõlastuse dokumendi alusel, kus kassaatori allkiri oli võltsitud.

c) Omavolilise 6 meetri kõrguse ehitise püstitamine varjab lisaks päikesevalgusele ka vaadet aknast ja

seeläbi on kassaatori krundi väärtus vähenenud. Vastustaja poolt väljaantav omavolilise ehitise

kasutusluba riivab kassaatori õigust omandit vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 2);

d) juurdeehituse hooldamine ei ole võimalik ilma kassaatori krunti kasutamata.

7. Kirjalikus vastuses peab Viimsi Vallavalitsus kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastuse

kohaselt pole leidnud tõendamist, et juurdeehitus on püstitatud pärast PES jõustumist. Tänaseks on

koostatud nõutav muudatusprojekt, projektile on saadud kõik nõutavad kooskõlastused ja kolmas isik

on kohustatud viima muudatused kooskõlla projekteerituga. Seega pole tähtsad varasemad

võimalikud võltsingud. AÕS § 147 kohaselt peab omanik lubama kasutada naaberkinnisasja, kui

selleta ei ole võimalik ehitustöid teostada tingimusel, et temale tagatakse kahju hüvitamine.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Käesolevas asjas käib vaidlus PES § 61 kohaldamise üle. Kassaator leiab, et vallavalitsus on

kohustatud tegema ettekirjutuse teda häiriva ebaseadusliku juurdeehituse lammutamiseks.

Vallavalitsus ja ringkonnakohus on aga seisukohal, et kohalikul omavalitsusel on diskretsiooniõigus

otsustamaks, kas ehitis tuleb lammutada või mitte, ning et käesolevas asjas ei ole piisavat alust

kohustada omanikku juurdeehitust lammutama.

9. Halduskohtule kaebuse esitamise hetkel oli PES § 61 sõnastatud järgmiselt:

"Paragrahv 61. Omavolilise ehitise likvideerimine

(1) Ehitise omanik on kohustatud likvideerima omavolilise ehitise kohaliku omavalitsuse kehtestatud

tähtajaks.

(2) Kui omavolilist ehitist ei ole tähtajaks likvideeritud, korraldab kohalik omavalitsus selle

likvideerimise omaniku kulul."

10. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et PES § 61 lg 1 ei kohusta

kohalikku omavalitsust igal juhul ettekirjutust tegema, ja et selle sätte alusel võib kohalik omavalitsus

omal äranägemisel otsustada omavolilise ehitise likvideerimise, s h. Antud normi sõnastusest ei ilmne

seadusandja tahet kehtestada absoluutne kohustus. Selline kohustus ei oleks ka kooskõlas

Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, mille kohaselt õiguste piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Iga ehitise, sh ka omavolilise ehitise kohustuslik

likvideerimine piirab oluliselt omandiõigust ja tekitab alati omanikule kahju. Sellise intensiivsusega

õiguste piirangut nagu likvideerimist peab pädev asutus saama põhjalikult kaaluda igal üksikjuhtumil

eraldi. Likvideerimine, sh lammutamine tuleb otsustada kaalutlus- ehk diskretsiooniõiguse kohaselt.

Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole aga keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult.

Õigesti märgib ringkonnakohus ka seda, et omavalitsus peab omavolilise ehitise avastamisel kaaluma

ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu ning ehitise lammutamise vajalikkust.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et PES § 61 lg 1 on kohaldatav ka seaduslikule hoonele omavoliliselt

tehtud juurdeehituse suhtes ja et käesoleval juhul teostati juurdeehitus ilma eelneva ehitusloata - s.t

omavoliliselt. Kohtuotsustega on ka tuvastatud, et J. Toropov ja N. Išina on kõrvuti asetsevate

hoonete omanikud. Seega tuleb kontrollida, kas vallavalitsus on PES § 61 lg 1 kohaldamisel

teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Esmalt tuleb aga selgitada, kas vallavalitsus on üldse taotluse

sisuliselt läbi vaadanud ja ettekirjutuse mittetegemist põhjendanud. Kohus saab reeglina kontrollida

vaid täitevvõimu asutuse poolt tehtud kaalutlusotsuse seaduslikkust, mitte aga asuda teostama

kaalutlusõigust asutuse asemel (HKMS § 19 lg 6).

12. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pöördus kassaator vastustaja poole esmakordselt 7. novembril

1996 ning on korduvalt seda teinud ka hiljem, kuid kaebuse esitaja väitel ei ole vastustaja tema

taotlust läbi vaadates teinud ei positiivset ega negatiivset otsust. Kui vallavalitsus on üldse jätnud

kaalutlusotsuse tegemata (s.t kassatori taotluse läbi vaatamata) või kui see otsus ei ole puuduliku

motivatsiooni tõttu kontrollitav, tuleb kohustamiskaebus üldjuhul rahuldada ja vallavalitsusele teha

ettekirjutus vaadata kassaatori avaldus (uuesti) läbi. Kohustamiskaebuse võib jätta rahuldamata vaid

juhul, kui kohus veendub, et isiku taotluse rahuldamine asutuse poolt, s.t antud juhul ehitise

omanikule ettekirjutuse tegemine, on igal juhul välistatud. Käesolevas asjas ongi kohtud leidnud, et

J. Toropovil ei ole mingit õigust nõuda N. Išina poolt tehtud juurdeehituse lammutamist.

II

13. Ettekirjutuse tegemisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige ära

see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse

puutuvaid aspekte ning kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti

ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga.

14. Hoone likvideerimist puudutava vaidluse piiridest väljub kõigepealt küsimus, kas omavolilisele,

kuid lammutamisele mittekuuluvale ehitisele tuleb anda kasutusluba või mitte ja kas PES § 70 on

seejuures kohaldatav. Kui õiguste ja huvide kaalumisel jõutakse tulemusele, et lammutamine oleks

ebaõiglane, siis ei saaks ehitist lammutada ainuüksi põhjusel, et seadus ei näe ette kasutusloa andmist.

Samuti ei välistaks kasutusloa andmise võimalus omavolilise juurdeehituse lammutamist, kui naabri

ülekaalukad huvid või avalik huvi seda tingivad. Siiski nõustub Riigikohus vaidlusaluse ehitise

edasist saatust silmas pidades ringkonnakohtu seisukohaga, et ka lammutamisele mittekuuluvale

omavolilisele ehitisele võib pärast puuduste kõrvaldamist anda kasutusloa. Kuid kui juurdeehitus on

teostatud pärast Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, toimub kasutusloa andmine PES § 58 lg 1,

mitte aga § 70 lg 3 alusel. Ehitusluba kui kasutusloa andmise tingimust asendab sellisel juhul

omavalitsuse otsustus jätta omavoliline ehitis lammutamata. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

§ 14 lg 1 kui maareformi reguleeriv norm ei ole siinkohal asjassepuutuv. Vaidluses kasutusloa

andmise võimalikkuse üle on kohtud sisuliselt lahanud küsimust, kas juurdeehitus on vaid formaalselt

(s.t ehitusloa taotlemata jätmise tõttu) õigusvastane või ka sisuliselt vastuolus materiaalõiguse

normidega, millega on kehtestatud nõuded ehitamisele ja ehitistele. See aspekt on käesolevas

vaidluses määrava tähtsusega.

15. Kui juurdeehitus on sisuliselt kehtivate planeeringutega, ehitusnormide ja muude ehitise suhtes

kohaldatavate normidega kooskõlas või kooskõlla viidav, oleks omanik tõenäoliselt saanud

juurdeehituse püstitada ka korrektselt käitudes, s.t enne tööde alustamist ehitusluba taotledes.

Niisugusel juhul ei ole naabri õigusi tegelikult kahjustatud või need kahjustused on kõrvaldatavad

muude meetmetega. Kui ehitis ei riku seejuures kellegi teise ega ka avalikke huve, ei saa vallavalitsus

teha lammutamisettekirjutust ainuüksi karistusena omavolilise ehitamise eest. Sama põhimõtet on

õigesti rõhutanud ka ringkonnakohus, kes asuski seisukohale, et kolmas isik (omanik) on ehitusnorme

rikkunud vaid formaalselt ja sisulised puudused on täies ulatuses kas kõrvaldatud või kõrvaldatavad.

16. Sellele seisukohale jõudes on ringkonnakohus leidnud, et valgustuse piiramine ja vaate varjamine

ei saa olla aluseks ehitusloa andmisest keeldumisel ega ka lammutamisettekirjutuse tegemisel.

Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu. Ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille langetamisel

tuleb muuhulgas arvestada naabri õigusi ja huve. Naabri õigused ja huvid, mida ehitusloa andmisel

tuleb arvestada, ei piirdu Asjaõigusseaduse §-des 143 kuni 154 sätestatuga. Naabri omandiõiguse ja

huvide kaitset ei või välistada ka asjaolu, et Eestis pole kehtestatud kvantitatiivseid miinimumnorme

päikesevalguse intensiivsusele ja kestusele, samuti valgustatust otseselt mõjutavale ehitise kõrgusele

ja kaugusele. Vastupidine tõlgendus oleks põhiseadusevastane. Ehitusluba ei tohi anda, kui see

põhjustab ebaõiglaselt suure kahju naabrile. Riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse

teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve (PS § 19 lg 2 ja § 32 lg 2).

17. Ehitusloa andmisel ei saa aga olla takistuseks igasugune naabri vara väärtuse vähenemine uue

ehitise tõttu. Ka naabri omandiõigus ei ole piiramatu. Naabri huve riivava ehitusloa võib anda ka

naabri nõusolekuta, kui ülekaalukamad omaniku või avalikud huvid seda tingivad. Naaber peab

taluma ehitiste rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse (PES § 43 lg 1 p 1) ning on

ka muidu õiguspärane. Käesoleval juhul kolleegium kahtleb, kas väikesemõõduliste suvilate ja

väikeaedade piirkonda sobib kahekordne juurdeehitus, mis väidetavalt ulatub omaniku kasutuses

oleva maatüki piirini, on oluliselt suurem kui ülejäänud suvilad ja varjab valguse taimede

kasvatamiseks mõeldud aiamaal. Need on asjaolud, mida oma otsuses lammutamisest keeldumise

kohta peab muuhulgas kaaluma vallavalitsus, et selgitada, kas J. Toropovi huvid oleks olnud

takistuseks N. Išinale ehitusloa andmisel. Vallavalitsus ja kohtud ei ole neid asjaolusid aga tähtsaks

pidanud ega täpsustanud. Seetõttu leiab kolleegium, et juurdeehituse sisuline vastuolu ehitusnormide

ja -nõuetega ei ole välistatud.

18. Kolleegium peab protsessuaalselt kõige otstarbekamaks saata asi uueks arutamiseks esimese

astme halduskohtule, kes peab vallavalitsuse seletuste alusel hindama, kas N. Išina hoone

juurdeehitus on materiaalses mõttes õiguspärane või mitte. Kui vallavalitsus pole J. Toropovi

taotluste kohta motiveeritud otsust teinud, võib kohus lisaks muudele tõenditele hinnata vallavalitsuse

seletusi hoone sobivuse kohta, nagu hinnataks vallavalitsuse samasisulist diskretsiooniotsust. Muude

väidetavate ehitusnormide ja -nõuete rikkumise osas, millele kassaator on osundanud

(tuleohutusnõuded, kassaatori kinnisasja kasutamine ehitustööde ajal, sadevete juhtimine naabri

maatükile) nõustub Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et need puudused on kõrvaldatud või

kõrvaldatavad ega saa õigustada juurdeehituse lammutamist.

III

19. Omavolilise ehitise lammutamist või muul viisil likvideerimist ei saa ehitisele esitatavate

materiaalõiguslike nõuete rikkumine õigustada iga kord ka siis, kui rikkumist ei ole võimalik

kõrvaldada leebemate vahenditega. Samuti tuleb arvestada, et lammutamisele ei saa kuuluda kogu

õigusvastane juurdeehitus, vaid lammutamisele võib määrata vaid minimaalse osa, mis on vajalik

teise isiku õiguste või avaliku huvi kaitseks. Kui selgub, et ehitusnorme on rikutud ja rikkumist ei ole

võimalik muude meetmetega kõrvaldada, tuleb kaaluda protsessiosaliste ja avalikke huve

lammutamise poolt ja vastu. Antud vaidluses, kus põrkuvad kahe eraisiku - kassaatori (naabri) ja

kolmanda isiku (juurdeehituse omaniku) - huvid, väljenduvad need huvid kõige ilmekamalt varalises

kahjus, mis on tekkinud naabril ja mis tekiks omanikul, kui juurdeehitus lammutataks. Sellises

situatsioonis diskretsiooniotsust tehes saab huve kaaluda, võrreldes kahju, mida üks või teine

lahendus isikutele tekitaks. See meetod ei pruugi aga olla piisav, iseäranis avaliku ja erahuvi

põrkumise korral.

20. Ühest küljest tuleks käesoleval juhul ja sarnastes olukordades püüelda lahenduse poole, mille

tulemusena omaniku ja naabri kogukahju oleks minimaalne ning õigusvastaselt käitunud omanik

hüvitaks tekitatud kahju naabrile. Teisalt oleks õiglane ka arvestada seda, et antud huvikonflikti lõi

õigusvastaselt käitunud omanik, mitte aga naaber, ning et õigusvastaselt käitudes võib omanik olla

saanud ka lubamatut kasu. Kaalumisele kuuluva kahjuna saab üldjuhul käsitada vaid juurdeehituse

teostamiseks tehtud kulutusi, mis muutuvad kasutuks pärast likvideerimist, samuti juurdeehituse

likvideerimiseks vajalikke kulutusi, mitte aga näiteks kogu tulu, mida omanik lootis saada

õigusvastaselt ümber ehitatud hoone võõrandamisest. Naabril tekkinud kahjuks võib aga olla näiteks

tema kinnistu või ehitise väärtuse vähenemine ja kasutusvõimaluste piiramine. Kohus võib naabri

kahjule liita juurde ka mittevaralise kahju, kui ta tuvastab lisaks varalisele kahjule ka näiteks eraellu

sekkumise või muu isikliku õiguse kahjustamise ebaseadusliku juurdeehituse tagajärjel.

Diskretsiooniotsuse kontrollimisel võib kohus kahjusid kaaluda ka ligikaudselt.

21. Naabri õigusi rikkuv juurdeehitus võib vaatamata naabri suuremale kahjule jääda lammutamata

ka juhul, kui kohtumenetluses või kohtuväliselt sõlmitakse kokkulepe või valla, omaniku ja naabri

vaheline kolmepoolne haldusleping naabril tekkinud kahju hüvitamiseks ja ehitise seadustamiseks.

Riigikohus leiab, et ka ebaseadusliku juurdeehituse seadustamiseks tagantjärele antavas ehitusloas

või kasutusloas kui diskretsiooniotsustes võib vastavalt HMS § 53 lg 1 p-le 3 sisalduda loa kehtivust

edasilükkava lisatingimusena omaniku kohustus hüvitada naabrile tekitatud kahju.

22. Täiendavalt peab Riigikohus vajalikuks märkida, et ka vallavalitsuse ettekirjutuse alusel ehitise

seadustamiseks või likvideerimiseks läbiviidavaid ehitustöid ei ole reeglina võimalik teostada

ehitusloata (PES § 39 p-d 2, 3 ja 5 ning § 53 lg 6), välja arvatud juhul, kui vajadus puudused

kõrvaldada või ehitis likvideerida on kiireloomuline. Kui kohus kohustab vallavalitsust ettekirjutust

tegema, peab vallavalitsus andma omanikule ka ettekirjutuse täitmiseks vajaliku loa.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann