3-3-1-68-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-68-02

Otsuse kuupäev

21. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Juri Grigorjevi kaebus siseministri 11. juuli 2001 käskkirja

nr 284 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/118/2002 ja Tallinna Halduskohtu

16. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-1432/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Siseministri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

7. november 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Siseministri esindaja vandeadvokaadi vanemabi Mari Oro

Juri Grigorjevi esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Jätta siseministri kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2002. a otsuse haldusasjas

nr 2-3/118/2002 motiive. Jätta ringkonnakohtu otsusest välja motiiv, mis puudutab

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 kohaldamist.

3. Mõista Siseministeeriumilt Juri Grigorjevi kasuks välja kohtukuludena õigusabikulud 11 505

krooni.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 9. novembril 1999 esitas Juri Grigorjev taotluse elamisloa saamiseks. 27. juulil 2000 keeldus

siseminister käskkirjaga nr 366 J. Grigorjevile elamisloa andmisest Välismaalaste seaduse (VS) § 12

lg 4 p-de 7 ja 10 alusel. 25. augustil 2000 esitas J. Grigorjev Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus 27. juuli 2000. a käskkirja nr 366 õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Tallinna

Halduskohus rahuldas 8. novembri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-1268/2000 kaebuse, tühistas

käskkirja ja tegi siseministrile ettekirjutuse vaadata uuesti läbi J. Grigorjevi elamisloa taotlus ja teha

taotluse suhtes kohtuotsusest tulenev seaduslik otsus. Kohus jättis kohaldamata VS § 12 lg-d 5 ja 6

kui Põhiseadusega vastuolus olevad. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi

2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistati VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja

kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks

välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses.

2. Siseminister keeldus 11. juuli 2001. a käskkirjaga nr 284 uuesti J. Grigorjevile elamisloa

andmisest VS § 12 lg 4 p-de 3, 7 ja 10 alusel.

3. J. Grigorjev esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr 284 tühistada ja teha

siseministrile ettekirjutus elamisloa andmiseks. Asja läbivaatamisel täpsustas J. Grigorjev taotlust ja

palus teha ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Samuti palus

J. Grigorjev juhul, kui kohus peab käskkirja viidet VS § 12 lg 4 punktile 3 asjakohaseks, jätta säte

kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

4. Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2001. a otsusega vaidlustatud haldusakt tühistati ja

siseministrile tehti ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest. Kaebuse esitaja kasuks mõisteti Siseministeeriumilt välja kohtukulud 11 854 krooni.

5. Siseministri apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

halduskohtule esitatud kaebus rahuldamata.

6. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi ja luges kaebuse rahuldamise aluseks

oma otsuses esitatud põhjendused. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Siseministeeriumilt mõistis ringkonnakohus J. Grigorjevi kasuks

kohtukuluna välja 10 738 krooni. Kokkuvõtlikult põhjendas ringkonnakohus oma otsust järgmiselt.

Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites (VS § 12 lg 4 p 10) on samaaegselt käsitatav ka

teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes (VS § 12 lg 4 p 7). Endise NSVL

julgeolekuorganites ohvitserina teeninud J. Grigorjev on samaaegselt käsitatav ka välisriigi

relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikuna. Kuid vaidlustatud käskkirjas esitatud andmed ei

anna alust käsitada J. Grigorjevit isikuna, kelle kohta on põhjendatud alus arvata, et tema tegevus on

olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu (s.o VS § 12 lg 4 p-s 3 nimetatud isikuna).

Ringkonnakohus leidis, et J. Grigorjevit saab käsitada kauaaegse sisserändajana Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 mõttes.

7. Siseminister palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus ning

teha uus otsus ja jätta J. Grigorjevi kaebus rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesolev asi ja Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri

2002. a otsustega juba lahendatud haldusasjad nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 on materiaalõiguslikes

aspektides analoogilised. Analoogilised on siseministri käskkirjad, haldus- ja ringkonnakohtule

esitatud kaebused, haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning ka siseministri kassatsioonkaebus.

9. Tuvastatud on, et J. Grigorjev, nagu ka V. Bolboka, kelle vaidlust Riigikohtu halduskolleegium

lahendas haldusasjas nr 3-3-1-52-02, teenisid endise NSVL julgeolekuorganites. Mõlema haldusasja

materjalidest nähtub, et need isikud on elanud Eestis vastavalt VS § 12 lg-le 5 erandkorras antud

tähtajalise elamisloa alusel, ning mõlemad isikud on uuesti taotlenud tähtajalist elamisluba, mille

andmisest keelduti ühesugustel materiaalõiguslikel alustel - viitega VS § 12 lg 4 p-dele 3, 7 ja 10.

G. Zaitsevi, kelle vaidlust kolleegium lahendas haldusasjas nr 3-3-1-49-02, elamisluba keelduti

pikendamast viitega samuti Välismaalaste seaduse ülalnimetatud sätetele. J. Grigorjevi õiguslik

seisund erines materiaalõiguse osas G. Zaitsevi seisundist ainult selle poolest, et G. Zaitsev taotles

elamisloa pikendamist, millest keelduti. Erinevus on siiski vaid näiline. Nii J. Grigorjevile kui ka

V. Bolbokale ja G. Zaitsevile oli antud tähtajaline elamisluba. J. Grigorjev, nagu ka V. Bolboka,

taotlesid uuesti tähtajalist elamisluba. G. Zaitsev palus aga talle antud tähtajalise elamisloa

pikendamist.

10. Välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 punktid 3, 7 ja 10 kehtivad järgmises sõnastuses:

"(4) Elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele:

3) kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi

ja tema julgeoleku vastu;

7) kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud;

10) kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses,

või ta on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse

tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse."

Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 sätestab: ''Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud

välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei

ole tuvastatud käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.''

Sama paragrahvi 6. lõige sätestab: ''Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 6 ja 8-13 loetletud

asjaolusid käsitletakse ohuna Eesti riigi julgeolekule.''

11. Haldusasjas nr 3-3-1-52-02 tehtud otsuses asus Riigikohtu halduskolleegium Välismaalaste

seaduse § 12 tõlgendamisel kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele:

1) Teenistus välisriigi julgeolekuorganites (VS § 12 lg 4 p 10) pole käsitatav samaaegselt ka

teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes (VS § 12 lg 4 p 7), sest Välismaalaste

seaduse nimetatud sätted eristavad selgelt teenistust välisriigi relvajõududes ja teenistust välisriigi

julgeolekuorganites.

2) Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 võimaldavad koostoimes Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. aprilli 2000. a otsusega (RT III 2000, 12, 125, p 10)

administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle

pikendamisel.

3) Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 10 kohaldamiseks tuleb tuvastada kõigepealt see, et isikut ei saa

välisriigi seadusandluse kohaselt kutsuda teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või

relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Kui isiku teenistusse kutsumine välisriigi

ülalnimetatud organisatsioonidesse on isiku kodakondsusjärgse riigi seadusandlusega välistatud, siis

ei saa talle elamisloa andmisest keelduda VS § 12 lg 4 p 10 alusel. Siiski möönis kolleegium, et alati

pole võimalik kaljukindlalt väita, et isiku teenistusse kutsumine on välisriigi seadusega välistatud.

Sellisel juhul tuleb esitada elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumisel vastavad

põhjendused.

4) Kui varem elamisloa saanud isikule on uue elamisloa andmisest keeldutud, siis peab asja

materjalidest selguma, millised asjaolud tingisid varasemast erineva otsuse - elamisloa andmisest

keeldumise. Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad

kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse

kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel

ajahetkedel kohelda erinevalt. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja

faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi. Varasemast erinev

otsustus - keelduda elamisloa andmisest - võib aga olla põhjendatud, näiteks muutunud

rahvusvahelise olukorraga.

5) Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 välistab kaalutlusotsuse, kui on tuvastatud VS § 12 lg 4 p-s 3

nimetatud asjaolu. Pärast seda, kui on tuvastatud nimetatud asjaolu, puudub ruum kaalutlusotsuse

tegemiseks, et kohaldada Välismaalaste seaduse § 12 lõike 4 neid punkte, mis võimaldavad

kaalutlusotsuse tegemist. Selles haldusasjas puudus kolleegiumil vajadus võtta seisukoht küsimuses,

kas VS § 12 lg 5 on kooskõlas Põhiseadusega osas, milles see säte välistab elamisloa andmise

välismaalasele, kelle tegevus on olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.

6) Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadiga ja tegutsemisega vastuluurega seotud

ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.

7) Eesti, erinevalt kümnest riigist, ei teinud kauaaegseid sisserändajaid puudutava Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec 2000 (15) vastuvõtmisel ühtki reservatsiooni,

mistõttu see soovitus on kohaldatav ka endise NSVL julgeolekuorganites teeninud isikute suhtes.

12. Siseministri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Pole tuvastatud, et endise NSVL

julgeolekuorganites teeninud J. Grigorjev teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Asja

materjalidest ei nähtu, millele tugines siseminister, kui ta jõudis järeldusele, et J. Grigorjevi

kutsumine tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse pole välistatud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja materjalidest ei

nähtu, et on alus põhjendatud kahtluseks, et J. Grigorjevi tegevus oli suunatud Eesti riigi ja tema

julgeoleku vastu.

Kuna pole tuvastatud J. Grigorjevi teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, siis tuleb

muuta ringkonnakohtu otsuse motiive, jättes välja osa, mis puudutab VS § 12 lg 4 p 7 kohaldamist.

13. Kolleegium märgib, et siseminister on kassatsioonkaebuses asjatult väidelnud selle üle, kas endise

NSVL julgeolekuorganites teeninud J. Grigorjevit saab käsitada kauaaegse sisserändajana Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 mõttes. Minister väitis,

et see soovitus käsitab üksnes vabas ühiskonnas iseseisvasse riiki sisserännanud isikute tagatisi.

Enne käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja andmist oli siseminister J. Grigorjevile ühel korral juba

keeldunud elamisloa andmisest. Siis keeldus minister J. Grigorjevile elamisloa andmisest 27. juuli

2000. a käskkirjaga nr 366 VS § 12 lg 4 p-de 7 ja 10 alusel. J. Grigorjev vaidlustas selle käskkirja

Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus rahuldas 8. novembri 2000. a otsusega haldusasjas

nr 3-1268/2000 kaebuse, tühistas käskkirja ja tegi siseministrile ettekirjutuse uuesti läbi vaadata

J. Grigorjevi elamisloa taotlus. Kohus jättis kohaldamata VS § 12 lg-d 5 ja 6 kui Põhiseadusega

vastuolus olevad.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01

tunnistati VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna

võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või

kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. J. Grigorjevi asjas

tehtud otsuses asus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium järgmisele seisukohale: ''Seadus ei

võimalda arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi

julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja

ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Neid asjaolusid tuleks Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu

pretsedendiõiguse järgi kauaaegse sisserändaja väljasaatmise üle otsustades arvestada. Ehkki soovitus

tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja riigist välja, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi

julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele, osutatakse vajadusele järgida proportsionaalsuse

põhimõtet."

Seega on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidnud, ja seda just J. Grigorjevi asjas, et endise

NSVL julgeolekuorganites teeninud isikut saab käsitada kauaaegse sisserändajana ülalnimetatud

soovituse mõttes. Pärast nimetatud otsust on edasised vaidlused 13. septembri 2000. a soovituse üle

viljatud.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann