3-2-1-122-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-122-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Paul Paasi, Valeri Mossini, Faina Davõdova ja Jevgeni

Savt"enko hagi AS Tore Kaup (pankrotis) vastu nõude

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2002. a otsus

tsiviilasjas nr II-2-158/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Tore Kaup (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

AS Tore Kaup (pankrotis) pankrotihaldur vandeadvokaat T. Eipre

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni

2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tore Kaup pankrotimenetlus algatati 16. mail 2000. a ja pankrot kuulutati välja Ida-Viru

Maakohtu 15. veebruari 2001. a otsusega. Võlausaldajate üldkoosolek ei tunnustanud 21. juunil

2001. a Paul Paasi 346 064 krooni nõuet, Valeri Mossini 279 023 krooni nõuet, Faina Davõdova

135 176 krooni nõuet ja Jevgeni Savt"enko l35 130 krooni nõuet pankrotihalduri vastuväidete tõttu.

2. P. Paas, V. Mossin, F. Davõdova ja J. Savt"enko esitasid nõude tunnustamise hagid. Hagiavalduste

kohaselt töötasid nad AS-is Tore Kaup töölepingu alusel. Töölepingud peatati 1. jaanuarist 1999. a

poolte kokkuleppel. P. Paasi töölepingu peatamine lõpetati 1. jaanuaril 2000. a ja ta töötas kuni

30. detsembrini 2000. a, mil tema tööleping peatati uuesti poolte kokkuleppel. AS Tore Kaup andis

hagejatele 5. jaanuaril 2000. a ja 3. veebruaril 2000. a palga ja selle maksmisega viivitamise eest

võlgnevuse tasumiseks garantiikirjad ja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt 1. veebruariks 2001. a.

Töölepingud on hagejatega lõpetamata. P. Paas palus tunnustada 1998. aasta ja 2000. aasta eest

väljamaksmata palga ja palga maksmisega viivitamise eest viivise nõuet summas 346 064 krooni.

V. Mossin palus tunnustada nõuet 1998. aasta väljamaksmata palga ja 1998.-2000. aastate viivise osas

kokku 279 023 krooni. F. Davõdova palus tunnustada nõuet 1998. aasta väljamaksmata palga ja

1998.-2000. aastate palga maksmisega viivitamise eest viivise osas kokku 135 176 krooni.

J. Savt"enko palus tunnustada 1998. aasta väljamaksmata palga ja 1998.-2000. aastate viivise osas

kokku 135 130 krooni. Hagejad palusid tunnustada nõuded teises rahuldamisjärgus.

3. Kostja leidis, et halduril puuduvad hagejate töötamise kohta andmed. Hagejate nõuded, v.a P. Paasi

palga nõue 2000. aasta eest, on aegunud ja seda tuleb arvestada ka nõuete tunnustamisel. Hagejate

nõuete kajastamine nõuete kaitsmise koosoleku registreerimislehel näitab ainult nõuete esitamist.

4. Ida-Viru Maakohtu 12. veebruari 2002. a otsusega hagid rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt on hagejate töösuhe kostjaga tõendatud töölepingutega ning 5. jaanuari 2000. a ja

3. veebruari 2000. a tööandja garantiikirjadega. Viiviste suuruse osas kostja vastuväiteid ei esitanud.

Tõendatud on, et kostja ei ole hagejatele palka välja maksnud. Kostja seisukohad hagejate nõuete

esitamise tähtaja ja töölepingute peatamise kohta ei ole selles vaidluses hagi rahuldamata jätmise

aluseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohtu 18. juuni 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu

otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad nõuded esitanud tähtaegselt. Töövaidlusorgan kohaldab

aegumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 8 lg 2 kohaselt ainult huvitatud

poole nõudel. Õiguse analoogia alusel on asjas kohaldatav TsÜS § 121 lg 1 p 4, mille kohaselt

aegumine katkeb, kui kohustatud isik teeb teo, millega tunnistab võlga. Kohtusse pöördumise

tähtaega tuli arvestada 1. jaanuarist 2001. a alates, s.o ajast, mil tööandja tunnistas viimati oma võlga

hagejatele. 7. aprillil 2000. a jõustunud ITLS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise

tähtaega kolm aastat. Hagiavaldused esitati 24. juulil 2001. a.

Väär on kostja seisukoht, et tööleping ei tõenda töösuhet. Kostja viited lepingute kehtetusele on

paljasõnalised. Asjaolu, et tööandja jättis hagejad ravikindlustusega kindlustamata ja nende eest

sotsiaalmaksu tasumata, ei tõenda töölepingute puudumist.

Ebaõige on kostja seisukoht, et palgavõla viivise nõue ei ole koos palganõudega teise

rahuldamisjärgu nõue. PankrS § 86 lg 4 teeb erandi üksnes maksuvõla viivise osas ning ülejäänud

PankrS § 86 lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud nõuded on koos viivistega eesõigusnõuded, kui viivised

olid seaduses või lepingus ette nähtud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada, saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja mõista hagejatelt välja kohtukulu. Ringkonnakohus

rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele. Apellatsioonkaebuses

väitis kostja, et maakohtu järeldus töösuhte olemasolu kohta ei põhine tõenditel ning et maakohtu

järeldused haigekassa ja maksuameti tõendites sisalduvate andmete kohta on meelevaldsed ja

oletuslikud. Kuigi hagejatel olid töölepingud, näitab enamik teisi tõendeid reaalse töösuhte

puudumist. Haigekassa tõendi järgi ei olnud hagejad kunagi kostja kui tööandja poolt

ravikindlustusega kindlustatud. Kuna kostja ei ole kunagi hagejatele teinud väljamakseid, millelt

tulnuks sotsiaalmaksu tasuda, on arusaamatu ringkonnakohtu väide sotsiaalmaksu tasumata jätmise

kohta. Järeldades üksnes töölepingu olemasolust töösuhte olemasolu, rikkus kohus TsMS § 95 lg-s 2

sätestatut.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht hagejate nõuete tähtaegse esitamise osas. Kohtu viidatud ITLS

§ 6 lg 3 jõustumise ajaks olid hagejate, v.a P. Paasi, nõuded aegunud. P. Paasi nõue tulenes kostja

juures töötamisest 2000. aastal, teistel hagejatel 1998. aastal töötamisest.

Kostja ei nõustu ringkonnakoht seisukohaga, et palgavõla viivise nõue kuulub teise rahuldamisjärku.

PankrS § 86 lg 1 p-des 1-4 loetlemata tähtaegselt esitatud nõuded kuuluvad rahuldamisele PankrS

§ 86 lg 1 p 5 alusel viiendas rahuldamisjärgus.

6. Vastustes kassatsioonkaebusele pidasid V. Mossin, F. Davõdova ja P. Paas kaebuse väiteid

põhjendamatuteks ja vaidlesid neile vastu ning leidsid, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

7. Kolleegiumi istungil jäi kostja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

9. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et viivise nõue palga maksmisega viivitamise eest

kuulub nõuete teise rahuldamisjärku. PankrS § 86 lg 1 p 2 kohaselt on nõuete teises rahuldamisjärgus

muuhulgas palk, töölepingu lõpetamise hüvitis, puhkusetasu ja kohustusliku ravikindlustuse hüvitis.

Palgaseaduse (PaS) § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt

töölepingule, samuti muudel seaduse või kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Viivis,

mida ta on kohustatud PaS § 35 alusel maksma palga maksmisega viivitamise eest, ei kuulu palga

hulka. Sellest tulenevalt ei kuulu palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue PankrS § 86 lg 1 p 2

järgi teise rahuldamisjärku. Kuna kohus ei ole tuvastanud hagejate nõudeid palga ja viivise osas

eraldi, tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse normi. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud

kostja apellatsioonkaebuse väiteid töösuhte tõendatuse kohta ja hinnanud tõendeid TsMS §-s 95

sätestatut järgides. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tööleping tõendab töösuhte olemasolu.

Esimese astme kohtu toimikus (lk-d 31-32, 37-38, 67-70, 101-102) on kõikide hagejate kirjalikud

töölepingud ning kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on need tühistanud.

11. Tööõigus ei reguleeri töösuhtest tuleneva nõude aegumistähtaja katkemist. Kolleegium nõustub

apellatsioonikohtuga, et selles olukorras oli võimalik seaduse analoogia alusel kohaldada 30. juunini

2002. a kehtinud TsÜS § 121. TsÜS § 121 lg 1 p 4 järgi katkes aegumistähtaja kulg, kui kohustatud

isik tegi teo, millega tunnistas võlga. Siinjuures tuleb märkida, et katkeda sai aegumistähtaeg, mis ei

olnud võla tunnistamise ajaks möödunud. Töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud

õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse oli ITLS § 6 lg 1 järgi

6. aprillini 2000. a neli kuud, v.a töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisel. 7. aprillist 2000. a

alates on ITLS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega

oli 7. aprillini 2000. a hagejate palganõuete aegumistähtaeg neli kuud, alates oma õiguste rikkumisest

teadasaamisest. Kui nimetatud tähtaeg ei olnud 7. aprilliks 2000. a möödunud, siis pikenes see

kolmeks aastaks.

12. Kolleegium märgib, et võimalik on ka töötaja ja tööandja kokkulepe võlgnetava palga ja viivise

maksmise uues tähtajas või tööandja sellekohane ühepoolne otsus. Kokkuleppega või tööandja

ühepoolse otsusega uuendatakse töötaja palga või ka viivise nõue, mis tuleb täita kokkulepitud või

ühepoolses otsuses märgitud tähtpäevaks. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab selle nõude esitamise

tähtaeg järgmisest päevast pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või

tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Selline kokkulepe või ühepoolne otsus

pole vastuolus töösuhteid reguleerivate seadustega.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik