3-1-1-118-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-118-02

Määruse kuupäev

20. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Toomas Helina süüdistus KrK § 17 lg 4 ja § 15 lg 2 ning

§ 76 lg 2; § 17 lg 4 ja § 15 lg 1 ning § 2102 lg 2 p 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri

2002. a määrus Toomas Helina süüasjas

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Helina kaitsja vandeadvokaat Aadu Lubergi

erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2002

Istungil osalenud isikud

Toomas Helina kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a määrus Toomas

Helina süüasjas muutmata.

2. Tagastada Liina Helina poolt 18. septembril 2002. a Tallinna Linnakohtu deposiitarvele

kantud kautsjonisumma suuruses 1 500 000 kr (üks miljon viissada tuhat krooni) ja kanda see

Liina Helina arveldusarvele nr 10002031886003 Ühispangas.

3. Toomas Helina kaitsja vandeadvokaat Aadu Lubergi erikaebus rahuldada osaliselt -

kautsjonisumma tagastamise osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti T. Helin kahtlustatavana kinni 27. veebruaril 2002. a ja

tema suhtes kohaldati tõkendina vahi all pidamist.

2. T. Helinale esitati süüdistus KrK § 17 lg 4 ja § 76 lg 2 järgi selles, et ta 2000. a kevad-suvel

organiseeris ligikaudu 2000 kg narkootilise aine lähteaine safrooli toimetamise Eesti Vabariiki. KrK

§ 15 lg 2, § 17 lg 4 ja § 76 lg 2 järgi süüdistatakse T. Helinat selles, et ta 2001. a märtsis-mais

organiseeris koos tuvastamata isikuga 973,46 kg narkootilise aine marihuaana salakaubavedu Malawi

Vabariigist Eesti Vabariiki. Kuritegu jäi katsestaadiumisse, sest tollitöötajad pidasid saadetise kinni.

Veel esitati T. Helinale süüdistus KrK § 15 lg 1, § 17 lg 4 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi selles, et ta tegi

teistele isikutele ülesandeks hankida narkootiliste ainete valmistamise juhendid ja tablettimispressi

ning lähteainete ostmiseks vajaliku raha.

3. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 9. septembri 2002. a määrusega pikendati T. Helina vahi all

pidamise tähtaega 27. oktoobrini 2002. a.

4. T. Helin taotles korduvalt vahi all pidamise asendamist kautsjoniga, kuid need taotlused jäid algul

rahuldamata. Alles 18. septembril 2002. a, vaadates läbi T. Helina järjekordset tõkendi muutmise

taotlust, otsustas Tallinna Linnakohtu kohtunik selle rahuldada ning asendas vahi all pidamise

kautsjoniga, mille suuruseks määras 30000 päevamäära, s.o 1 500 000 (üks miljon viissada tuhat)

krooni.

Tõkendi muutmist põhjendas kohtunik sellega, et T. Helinal on alaline elukoht ja perekond. Samuti

märgitakse kohtumääruses, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et T. Helin võiks pakku

minna või jätkata kuritegude toimepanemist. Kautsjoni summa määramisel arvestas kohus

süüdistatava isikut, tema poolt toimepandud kuriteo raskust, kuriteoga tekitatud kahju ning tema

varalist seisu.

5. Tallinna Prokuratuuri prokurör Lavly Lepp esitas Tallinna Linnakohtu 18. septembri 2002. a

määruse peale eriprotesti, milles taotles selle tühistamist ja T. Helina vahi alla võtmist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a kohtumäärusega tühistati

Tallinna Linnakohtu kohtuniku 18. septembri 2002. a määrus. Kriminaalkolleegium jõustas Tallinna

Linnakohtu kohtuniku 9. septembri 2002. a määruse, millega pikendati T. Helina vahi all pidamise

tähtaega 27. oktoobrini 2002. a. Prokuröri eriprotest rahuldati. Ringkonnakohtu määruses on esmalt

märgitud, et kooskõlas AKKS § 76 lg-ga 2 ei ole kohus erikaebemenetluses pädev võtma seisukohta

kriminaalasja sisu kohta. Kuid edasiselt on ringkonnakohus leidnud, et ta ei saa tõkendi küsimuse

otsustamisel jätta arvestamata T. Helinale süüksarvatud kuritegude laadi - suures ulatuses

narkootiliste ainete käitlemist. Kohus märkis, et jätab T. Helina isikut iseloomustavate andmetena

kõrvale tema varasema korduva karistatuse, sest karistused on kustunud. Selle kõrval pidas kohus

vajalikuks märkida, et T. Helin on olnud varasemate kriminaalasjade menetlemisel pikemat aega

tagaotsitav ja see annab põhjendatud aluse oletada, et ta võib vabaduses olles ka nüüd pakku minna

või uusi kuritegusid toime panna. Olles selliselt sedastanud T. Helina vahi all pidamise aluse kestva

olemasolu rõhutas ringkonnakohus, et KrMK § 711 lg 1 mitte ei kohusta kohut asendama vahi all

pidamist kautsjoniga, vaid vastava taotluse esitamisel üksnes põhjalikult kaaluma asendamise

võimalikkust. "Kolleegium on käesolevas asjas veendunud, et kautsjon ei ole antud juhul piisav

tõkend tagamaks süüdistatava sellist käitumist, mis ei looks takistusi normaalseks

kriminaalmenetluseks," märgitakse ringkonnakohtu määruses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas erikaebuse T. Helina kaitsja

vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb selle määruse tühistamist ja Tallinna Linnakohtu

kohtuniku 18. septembri 2002. a määruse jõustamist. Kaitsja loeb ringkonnakohtu määrust

vastuoluliseks ja motiveerimatuks järgmistel põhjustel.

7.1 Vastuolu ringkonnakohtu määruse erinevate osade vahel näeb kaitsja selles, et ühelt poolt on

määruses märgitud, et kriminaalkolleegium ei anna T. Helina kuritegudele juriidilist hinnangut, kuid

teisalt on kohus leidnud, et ei või jätta tähelepanuta T. Helinale süüksarvatud kuritegude laadi.

Siinjuures peab kaitsja vajalikuks osundada, et T. Helinale esitati 28. augustil 2002. a süüdistus

suures koguses narkootilise aine valmistamise organiseerimises, mis jäi ettevalmistamise

staadiumisse, kuid 1. septembril 2002. a jõustunud Karistusseadustiku järgi ei ole kuriteo

ettevalmistamine enam karistatav. See tähendab kaitsja arvates, et vastavalt KarS § 5 lg-le 2 on uuel

seadusel ka T. Helina suhtes tagasiulatuv jõud.

7.2 Kaitsja ei ole nõus sellega, et ringkonnakohus on samastanud "isiku tagaotsitavaks olemise tema

pakkuminekuga". Kaitsja väidab, et T. Helin kuulutati tagaotsitavaks seetõttu, et tema asukoht ei

olnud teada ja mitte selle tõttu, et ta oleks pakku läinud.

7.3 Ringkonnakohus ei ole kaitsja arvates usaldusväärselt põhjendanud, milles seisneb lisaks

põhjendatud kuriteokahtlusele T. Helina vahistamisalus. Ringkonnakohus ei ole küllaldaselt

motiveerinud, miks kautsjon on ebapiisav tõkend hoidmaks ära T. Helina pakkuminekut. Kaitsja

rõhutab, et T. Helin on kõnesolevas asjas ilmunud nii uurija juurde kui ka kohtusse esimesel kutsel,

mis näitab tema seaduskuulekat suhtumist käimasolevasse menetlusse.

Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole küllaldaselt arvestanud asjaolu, et T. Helin

võeti 23. septembril 2002. a tööle OÜ-sse Lauder Puit, kus pärast vabanemist tööle asub. Veel palub

kaitsja arvestada T. Helina tervislikku seisundit - asjaolu, et ta põeb kõrgvererõhutõbe.

7.4 Kaitsja leiab, et vaidlustatud määruse täitmine, s.o T. Helina vahi alla võtmine

Keskkriminaalpolitsei poolt enne edasikaebe tähtaja möödumist, on ebaõige ning vastuolus AKKS §-

s 72, § 35 lg-s 3 ja KrMK § 328 lg-s 1 sätestatuga.

8. 29. oktoobril 2002 esitas vandeadvokaat A. Luberg Riigikohtule taotluse, siduda erikaebuse

lahendusega ka T. Helina abikaasa, Liina Helina poolt makstud kautsjonisumma tagastamise küsimus.

9. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja erikaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles

erikaebuse rahuldamata jätmist põhjendusega, et T. Helina vahi alla pidamise alus ei ole ära

langenud. Prokurör leidis, et vahi alla võtmise määrus erineb oma olemuselt põhimõtteliselt kõigist

teistest erikaebe korras vaidlustatavatest kohtumäärustest ja seetõttu ei ole selle määruse puhul

kohaldatav KrMK § 328 lg-s 1 sätestatu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.1 Käesoleva erikaebemenetluse esemeks on tõkendi küsimus ja AKKS § 76 lg 2 mõttes ei ole

erikaebust lahendav kohus pädev võtma seisukohta asja sisu kohta - seega ka selle kohta, kas ühte

T. Helinale inkrimineeritud tegudest tuleks Karistusseadustiku jõustumise järgselt lugeda

dekriminaliseerituks või mitte. Mõistetavalt ei saa tõkendi küsimuse lahendamist päriselt lahutada

isikule inkrimineeritavast süüteost, sest tõkendit saab KrMK §-des 66 ja 67 sätestatu kohaselt

kohaldada üksnes konkreetses kuriteos kahtlustatavale, süüdistatavale või kohtualusele. Tulenevalt

viimatiöeldust tuleks kõnealuses erikaebemenetluses vältimatult kaaluda KarS § 5 lg-s 2 sätestatu

kohaldamist siis, kui tõusetuks küsimus isikule inkrimineeritud kõigi süütegude

dekriminaliseeritusest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist sellise olukorraga: T. Helinale on

esitatud süüdistus mitme kuriteo toimepanemises ja enamiku puhul ei ole dekriminaliseerimise

küsimust tõstatanud isegi mitte tema kaitsja.

10.2 Vastavalt KrMK § 68 lg-le 1 tuleb tõkendi valikul kohustuslikus korras arvestada muuhulgas ka

toimepandud kuriteo ohtlikkust. Tulenevalt Põhiseaduse § 22 lg-tes 1 ja 2 sätestatud süütuse

presumptsioonist ja kooskõlas EÕIK artikli 5 p 1 "c" kohaldamispraktikaga saab toimepandud

kuritegu KrMK § 68 lg 1 mõttes tähendada üksnes seda, et tõkendi kohaldamise obligatoorseks

eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal,

et ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on nõuetekohaselt sedastatud kuriteokahtluse põhjendatust,

ilma et seejuures oleks rikutud süütuse presumptsiooni.

10.3 Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole kriminaalmenetluse seaduse ega EÕIK artikli 5 p 1

"c" kohaldamispraktika vastu eksinud ka T. Helina vahistamisaluse tuvastamisel. Tuleb nõustuda

erikaebuses märgituga, et KrMK § 165 lg 1 teksti kohaselt on isiku kriminaalmenetluse raames

tagaotsitavaks kuulutamise vahetuks aluseks andmete puudumine tema asukoha kohta ja seega ei pea

isiku tagaotsitavaks kuulutamine tõepoolest veel alati tähendama seda, et see isik oleks pakku läinud

ja hoiaks eeluurimisest kõrvale. Kuid siinjuures tuleb silmas pidada, et ringkonnakohtu kõnealuses

määruses ei tugineta vahistusaluse sedastamisel mitte üksnes T. Helina varasemale pikaajalisele

tagaotsimisele, vaid lisaks ka mitmesugustele teistele tuvastatud asjaoludele nende kogumis.

Sealhulgas on kõnealuses määruses prokuröri eriprotestiga nõustudes sisuliselt aktsepteeritud ka

prokuröri poolt esitatud argumenti, et T. Helinat süüdistatakse mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa

mastaapides väga tõsistes narkokuritegudes ja et T. Helina sõnul on tema tegelik seotus Eestiga väga

nõrk.

10.4 Arvestades seda, et vastavalt KrMK § 711 lg-le 1 võib kohtunik kahtlustatava, süüdistatava või

kohtualuse taotlusel asendada tõkendi vahi alla võtmine tõkendiga kautsjon, on kautsjon tõkendina

käsitatav teise tõkendi " vahi all pidamise - asendajana. See tähendab seda, et kautsjonit on võimalik

kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi all pidada. Samas puuduvad

seaduses kriteeriumid, millest lähtuvalt tuleks lugeda aktsepteeritavaks kõnealust asendamist. Teatud

ulatuses on siin kasutatavad KrMK § 68 lg-s 1 loetletud tõkendi valiku üldised kriteeriumid, kuid

tähelepanuvääriv on ka ringkonnakohtu määruses avaldatud seisukoht, et tõkendi küsimust,

sealhulgas ka kautsjoni kohaldamist, tuleb lahendada iga isiku suhtes eraldi ja seega ei olegi väga

täpsete kriteeriumide esitamine võimalik.

Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kautsjoni kohaldamisel peab kautsjoni summa olema

nii suur, et selle kriminaalmenetlust tagav toime oleks vahi all pidamisega vähemalt sama tõenäosuse

astmega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus 3-1-1-59-99, RT III, 1999, 22, 212). Tuleb

nõustuda ringkonnakohtu poolt aktsepteeritud prokuröri seisukohaga, et olukorras, mil T. Helina

Eestis asuva maja turuväärtus on 10 miljonit krooni, ei saa talle süüks arvatavate kuritegude raskust

arvestades asuda seisukohale, et 1 500 000 miljoni krooni suurune kautsjonisumma suudaks tagada

kriminaalmenetlust vahi all pidamisega samaväärses ulatuses.

10.5 Erikaebuses osundatakse põhjendatult sellele, et tulenevalt KrMK § 328 lg-s 1 otsesõnu

sätestatust oleks ringkonnakohtu vaidlustatud määrust tohtinud pöörata täitmisele ja T. Helinat võtta

uuesti vahi alla alles pärast erikaebetähtaja möödumist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei

ole KrMK § 328 lg-s 1, samuti § 325 lg-s 3 sätestatu siiski kooskõlas vahi alla võtmise instituudi

olemusega, samuti ka vahi alla võtmist reguleerivate KrMK paragrahvidega. Ei ole mõeldav, et

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või kuritegude jätkuva toimepanemise reaalses võimaluses

veendunud kohtunik saaks jätta isiku veel viieks päevaks - s.o AKKS § 73 lg-s 1 ette nähtud

erikaebetähtajaks vabadusse. Ka KrMK § 75 lg-tes 1-3 sätestatust nähtub seadusandja tahe, et vahi

alla võtmise määrus peab jõustuma selle tegemisel.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, tuleb Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a määrus jätta muutmata. Arvestades seda,

et T. Helin ei ole rikkunud talle kautsjoni kohaldamisel määratud kohustusi, tuleb kautsjonisumma

kooskõlas KrMK § 711 lg-s 7 sätestatuga tagastada.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg