3-2-1-127-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-127-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Eesti Mereagentuur hagi AS Inges Kindlustus vastu

hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/816/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Inges Kindlustus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Pohla ja kostja esindaja

vandeadvokaat A. Uritam

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Välja mõista AS-lt Inges Kindlustus AS Eesti Mereagentuur

kasuks kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 6 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis AS Eesti Mereagentuur 24. aprillil 1995. a AS-ga Inges Kindlustus

varakindlustuslepingu. Hageja kindlustas teiste kindlustusobjektide seas ka Tallinnas Sadama 17

asuva büroohoone 4 200 000 krooni ulatuses ning selles asuvad seadmed ja inventari 4 460 049

krooni ulatuses. Hoone ja seadmed olid kindlustatud tulekahju ja tuletõrjesüsteemi veest tingitud

kahjustuste vastu. Kindlustuslepingu kehtivuse ajal 24. märtsil 1996. a toimus kindlustusobjektil

tulekahju. Kostja keeldus 23. mail 1996. a kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna kindlustusvõtja

ei teavitanud kindlustusandjat kindlustusobjektil 1995. a tehtud ümberehitustöödest ja lasi 1996. a

jaanuaris paigaldada hoone fassaadile valgusreklaami, mis oli tulekahju tekkimise otseseks

põhjuseks. Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 1 088 301 krooni 70 senti. Hageja

väitel alustati töödega enne kindlustuslepingu sõlmimist ja hoone rekonstrueerimise projekti

tutvustati ka kostja esindajale. Hageja teavitas kostjat ehituse käigust korduvalt ka pärast

kindlustuslepingu sõlmimist. Valgusreklaam asus hoonel juba lepingu sõlmimise ajal.

2. Tallinna Linnakohtu 18. veebruari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt oli hageja vara kindlustamise avalduses iseloomustanud vara järgmiselt: üldpind

900 m2, ehitusaasta 1905. a, valmidusaste 100%, hoone on paekivist, kahekorruseline, vaheseinad

kivist, vahelaed raudbetoonist, katus eterniitkattega. On tuvastatud, et enne renoveerimistöid ei olnud

hoonel kolmandat korrust, vaid pööning. Pööninguruumist ehitati välja bürooruumid selliselt, et

hoonele lisandus kolmas kergkonstruktsioonis korrus, mille ehitamisel kasutati puitkonstruktsiooni,

sarikad olid puidust. Hoonele ehitati uus plekist katus. Seega oli tegemist ehitustöödega, mis on

varakindlustuse üldtingimuste (edaspidi üldtingimused) p VIII A järgi riskiastme muutmine, millest

tuleb kindlustusandjale esimesel võimalusel teatada. Kuna riski muutumist tuleb pidada lepingu

muutmiseks, tulnuks kostjat kindlustusriski muutumisest teavitada kirjalikult. Hoone

ümberehitamisel ja hoone üldpinna suurenemisel kindlustuse riskiaste suurenes. Üldtingimuste p VIII

C kohaselt on kindlustusjuhtumi saabudes kindlustusandjal õigus hüvitise väljamaksmisest keelduda,

kui riskiastme suurenemisest pole teatatud. Asjas on tuvastatud, et tulekahju tekkis kolmanda korruse

pealisehituse seinale paigaldatud valgusreklaamist. Valgusreklaami paigaldas litsentseerimata

elektriseadmete paigaldaja elektriseadmete eeskirjade sätteid järgimata. Kostja keeldumine hüvitise

väljamaksmisest on põhjendatud. Kuna hageja kindlustatud seadmed ja inventar paiknesid samas

hoones, mille ümberehitamisega riskiastet muudeti, ei saa rahuldada ka seadmete ja inventari

kahjustamisest tekkinud hüvitise nõuet.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja uue otsusega

rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja kindlustushüvitis 544 789 krooni 70

senti ja kohtukulud jäeti poolte kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tegi linnakohus

ebaõige järelduse, et hoone kolmas korrus ei olnud kindlustuslepingu objekt. Hoone ümberehitamine

võis olla lepingu muutmise, lõpetamise või hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks, kuid ei

muuda kogu hoonele sõlmitud kindlustuslepingut hoone osale sõlmitud lepinguks. Seega tuleb hoone

kolmas korrus lugeda kindlustatuks.

Üldtingimuste p VIII C annab kindlustusjuhtumi saabudes kindlustusandjale õiguse hüvitise

väljamaksmisest keelduda, kui riskiastme suurenemisest pole teatatud. Hoone juurdeehitus suurendas

hoone riskiastet. Hageja väitel informeeriti ümberehitusest suuliselt kostja tegevdirektorit ja juhatuse

liiget V. Vainot. Kostja eitab sellist teatamist. Kuna pooled ei olnud kokku leppinud, millises vormis

tuleb riskiastme muutmisest kindlustusandjat teavitada, võis selleks olla suuline vorm. Poolte vande

all antud seletusi ja tunnistajate ütlusi kogumis hinnates leidis kohus, et kostja oli hoone

ümberehitamisest teadlik. Kindlustusandja seaduslik esindaja V. Vaino viibis ümberehitamise

perioodil mitmel korral hoones ja talle tutvustati tööde käiku. Tähtsust ei oma see, et V. Vaino ei

tegelenud ise vahetult kindlustuslepingute vormistamisega. Kui kindlustusandja seaduslik esindaja oli

asjaoludest teadlik, tuleb lugeda, et kindlustusandja oli ümberehitusest teadlik. Üldtingimuste p VIII

B annab kindlustusandjale riskiastme muutmisel õiguse nõuda kindlustuslepingu ümbersõlmimist

vastavatel riskiastme tingimustel või lõpetada leping. Kuna kindlustusandja ei soovinud lepingut

muuta ega lõpetada, on leping kehtiv ja kindlustusjuhtumi saabumisel kuulub hüvitis

väljamaksmisele vastavalt lepingule.

Vaidlus puudub selles, et tulekahju tekkis hoone välisseinal asuvast valgusreklaamist. Valgusreklaam

oli asendatud uuega, mida ei saa pidada hoone ümberehituseks. Lähtudes üldtingimuste p-s VIII A

antud riskiastme muutumise definitsioonist, ei saa vana valgusreklaami asendamist uuega käsitleda

riskiastme muutumisena. Kohus ei tuvastanud hageja süüd valgusreklaami paigaldamisel. Kui kahju

tekitamise eest on vastutav kolmas isik, tekib kindlustusandjal KS § 18 alusel regressiõigus kahju

tekitanu vastu.

Üldtingimuste p XIII E kohaselt makstakse kindlustushüvitist vara osalise kahjustumise korral

taastuskulude ulatuses, kusjuures vastavalt p-le XIII F kuuluvad taastuskulude hulka

remondimaterjalide ja varuosade maksumus, remonditööliste töötasu ning materjalide veokulud

remondikohale ja muud kulud, mis on tarvilikud kindlustatud vara taastamiseks sellisel kujul, nagu ta

oli vahetult enne kindlustusjuhtumi saabumist. Hageja 1 088 301 krooni 70 sendi suurune nõue

koosneb järgmistest summadest: töövõtjatele hoone avarii- ja remonttööde eest tasutud 913 119

krooni, mahakantud põhivahendite maksumus 92 804 krooni, põhivahendite taastamise ja

remontimise eest tasutud 46 996 krooni ning hoone valve- ja signalisatsioonisüsteemi taastamiskulud

35 382 krooni 70 senti. Hageja väitel ei ole remonttööde eest nõutava summa hulka arvatud

kolmanda korruse remonttöid, samuti töid, mis tehti täiendavalt töödele, mis olid tehtud samade

objektide osas enne kindlustusjuhtumit. Kohus luges põhjendatud kahju suuruseks avarii- ja

remonttööde (esimese ja teise korruse remont ning katuse taastamine) eest 432 667 krooni. Hoone

valve- ja signalisatsioonisüsteemi taastamiskuludele 35 382 krooni 70 senti kostja vastu ei vaielnud.

Raamatupidamisdokumentide järgi on põhivahendite jääkväärtus 34 744 krooni. Seadmete ja

inventari taastamisremondi maksumus on 46 996 krooni. Hüvitamisele kuuluva kahju suurusest tuleb

maha arvutada omavastutus 5 000 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta kohtukulud hageja kanda.

Üldtingimuste p II A kohaselt loetakse kindlustatuks ainult see vara, mis on kindlustuslepingus

näidatud. Kindlustuslepingus oli kindlustatav hoone deklareeritud kahekorruselisena ja

valmidusastmega 100%. Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus, et kindlustatud oli terve hoone,

kuna pole tõendeid, et pooled soovisid sõlmida kindlustuslepingu osale hoonest. Üldtingimuste p-de

II A, III C, V ja XIII kohaselt on kindlustusobjektiks ainult see objekt, mis on kirjeldatud lepingus.

Ringkonnakohus on TsMS § 330 lg 4 rikkudes jätnud tuvastamata, kas kolmas korrus ja katus olid

kindlustuslepingust hõlmatud objektid ning ei ole piisavalt motiveerinud mittenõustumist esimese

astme kohtu järeldustega ja kostja vastuväidetega, et tegemist ei olnud kindlustusobjektiga. Isegi kui

kolmas korrus ja selle katus oleksid kindlustusobjekti elemendid, välistas suurenenud riskiaste

kindlustushüvitise väljamaksmise. Mõistes välja hüvitise kindlustusobjektiks mitteoleva hooneosa

(kolmanda korruse katuse) eest, kohaldas kohus ebaõigesti KS § 12.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et valgusreklaam paigaldati eeskirju eirates litsentseerimata

paigaldaja poolt, kuid leidis ebaõigesti, et kindlustusandja saab oma õigusi teostada vaid regressi

kasutades. KS §-s 18 sätestatud regressiõigust saab kindlustusandja kasutada vaid siis, kui

kindlustushüvitise väljamaksmise alus on olemas.

Kohus leidis, et riskiastme suurenemisest mitteteatamine on kindlustushüvitise keeldumise aluseks,

kuid kuna lepingus ei olnud teatamise vorm selgelt sätestatud, oli suuline teatamine aktsepteeritav.

See, kas kostja seaduslik esindaja on objektil viibinud või mitte, ei oma õiguslikku tähendust, kuna

see ei tähenda nõuetekohast teavitamist ega lepingu muutmist.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

Ringkonnakohus luges õigesti kindlustuslepinguga hõlmatuks ka hoone kolmanda korruse.

6. Kolleegiumi istungil jäid kostja ja hageja esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud

seisukohtade juurde. Hageja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 8 832 krooni 30

sendi kostjalt väljamõistmiseks. Kostja esitas samuti kohtukulutaotluse.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

8. Varakindlustuspoliisi kohaselt oli kindlustusvõtjaks AS Eesti Mereagentuur ning

kindlustusobjektiks Tallinnas Sadama 17 asuv kontorihoone ning selles asuvad seadmed ja inventar.

Hoonel oli kaks korrust ja pööning. Vaidlus puudus selles, et hoone pööningu asemele ehitati kolmas

korrus. Üldtingimuste kohaselt oli ümberehitamine lubatud. Tegemist ei olnud mitte kindlustusobjekti

muutmise, vaid riskiastme muutmisega. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kindlustatud oli kogu

hoone ning hoone ümberehitamine ei muutnud kindlustuslepingut hoone osale sõlmitud lepinguks,

kuid võis olla lepingu muutmise, lõpetamise või hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks.

Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta luges kolmandaks korruseks ümberehitatud pööningu

kindlustusobjektiks. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.

9. AS Inges Kindlustus varakindlustuse üldtingimuste p VIII A kohaselt loetakse riskiastme

muutmiseks muuhulgas ka hoonete või ehitise lammutamist, ümberehitust või ümberseadistust.

Üldtingimustes antud riskiastme muutumise mõistest lähtuvalt saab hoone pööningu ümberehitamist

kolmandaks korruseks lugeda riskiastme suurendamiseks. Riskiastme muutumisest oli

kindlustusvõtja kohustatud üldtingimuste p VIII A kohaselt kindlustusandjale esimesel võimalusel

teatama.

10. Üldtingimuste p VIII C kohaselt on kindlustusjuhtumi saabudes kindlustusandjal õigus keelduda

hüvitise väljamaksmisest, kui riskiastme suurenemisest pole teatatud. Pooled ei olnud kokku

leppinud, millises vormis tuleb kindlustusandjat riskiastme muutumisest teavitada. Kuna selline

kokkulepe puudus, võis teatamine toimuda ka suulises vormis. Tõendeid kogumis hinnates leidis

ringkonnakohus, et kostja oli hoone ümberehitamisest teadlik. Riigikohus ei saa seda ümber hinnata.

Kindlustusandja seaduslik esindaja juhatuse liige V. Vaino viibis ümberehitamise ajal mitmel korral

hoones ja talle tutvustati tööde käiku. Kui juriidilise isiku seaduslik esindaja on asjaoludest teadlik,

tuleb ka juriidiline isik lugeda neist asjaoludest teadlikuks. Kuna kindlustusvõtja oli kindlustusandjat

riskiastme muutumisest teavitanud, kindlustusandja aga ei soovinud lepingut muuta ega lõpetada,

puudus kindlustusandjal alus kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks.

11. Kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus katuse eest hüvitise väljamõistmisel

kindlustusseadust, on ebaõige. Kuna ringkonnakohus leidis, et kindlustatud oli kogu hoone, oli

kindlustusobjekti üheks osaks ka katus. Kuna hoonele ei ehitatud peale mitte uut korrust, vaid teise

korruse peal olnud pööning ehitati ümber, siis kattis sama katus nii kahekorruselise hoone pööningut

kui ka bürooruumideks ümberehitatud pööningut. Ümberehituste käigus tehti katus küll teisest

materjalist, kuid see ei muutnud katust kindlustusobjekti mittekuuluvaks elemendiks, vaid võis olla

riskiastme muutumine, mille kohta on käesoleva otsuse punktides 9 ja 10 seisukoht võetud.

12. Tuvastades, et kindlustusvõtjal puudus süü valgusreklaami paigaldamisel, on kohus õigesti

märkinud, et kui kahju tekitamise eest on vastutav kolmas isik, on kindlustusandjal KS § 18 alusel

regressiõigus kahju tekitanu vastu.

13. Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud välja mõista AS-lt

Inges Kindlustus AS Eesti Mereagentuur kasuks kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 6 000 krooni.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve