3-2-1-135-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-135-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 14 november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Saak Agro (pankrotis) hagi Leo Kruusa ja Ilmar Rüüti

vastu AS Saak Agro juhatuse koosolekute ja aktsionäride

üldkoosolekute otsuste tühisuse tunnustamiseks ja

väljamakstud dividendi pankrotivarasse tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/784/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. Kruusa ja I. Rüüti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja pankrotihaldur E. Pehk

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2002. a otsus

osas, millega tunnustati AS Saak Agro (pankrotis) juhatuse

dividendi väljamaksmise kohta tehtud 1. oktoobri 1996. a,

4. märtsi 1997. a, 9. juuni 1997. a, 22. detsembri 1997. a ja

16. jaanuari 1998. a otsuste tühisust ning mõisteti L. Kruusalt

ja I. Rüütilt solidaarselt pankrotivarasse 1 852 000 krooni.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Rahuldada L. Kruusa ja I. Rüüti kassatsioonkaebus.

5. Tagastada L. Kruusale 30. juulil 2002. a tasutud kautsjon 18

520 (kaheksateist tuhat viissada kakskümmend) krooni ning

I. Rüütile 9. juulil 2002. a tasutud kautsjon 18 520

(kaheksateist tuhat viissada kakskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Saak Agro (pankrotis) esitas 2. novembril 2001. a hagi Leo Kruusa ja Ilmar Rüüti vastu, milles

palus tunnistada tühiseks aktsiaseltsi juhatuse 1. oktoobri 1996. a, 4. märtsi 1997. a, 9. juuni 1997. a,

22. detsembri 1997. a ja 16. jaanuari 1998. a otsused ning aktsionäride üldkoosoleku 23. detsembri

1996. a, 31. märtsi 1998. a, 20. mai 1998. a, 3. juuni 1998. a, 1. juuli 1998. a, 1. oktoobri 1998. a,

1. detsembri 1998. a, 23. märtsi 1999. a ja 24. mai 1999. a otsused ning mõista kostjatelt solidaarselt

välja pankrotivarasse 1 852 000 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt olid L. Kruusa ja I. Rüüt ainsad AS Saak Agro aktsionärid ja juhatuse

liikmed 1997. aastast alates. 26. jaanuaril 2000. a kuulutas Järva Maakohus välja AS Saak Agro

pankroti. Kostjad kui AS Saak Agro (pankrotis) aktsionärid ja juhatuse liikmed on aastatel 1996-1999

rikkunud äriseadustikuga kehtestatud dividendi maksmise korda. Dividendina on tehtud alusetuid

väljamakseid L. Kruusale 897 000 krooni ja I. Rüütile 955 000 krooni. Dividendi maksmine toimus

aktsiaseltsi üldkoosoleku ja juhatuse ebaseaduslike otsuste alusel. Ebaseaduslike otsuste alusel on

hagejale tekitatud kahju 1 852 000 krooni. Hagi kohaselt on otsused dividendi väljamaksmise kohta

ja dividendi väljamaksmine seadusega vastuolus ja seega tühised.

3. Kostjad hagi ei tunnistanud. Nende arvates saab äriseadustiku (ÄS) § 280 lg 1 kohaselt nõuda

üksnes enammakstud dividendi tagastamist, mitte aga dividendi tagastamist, mis on makstud välja

ettenähtud korda rikkudes. Dividendi ei pea välja maksma korraga, vaid seda võib teha ka osade

kaupa. 1997. a oli AS Saak Agro netovara tunduvalt suurem aktsiakapitali ja reservide kogusummast,

mistõttu ka sel põhjusel on väljamaksed seaduslikud. Asjaolu, et 1995. a dividendi kinnitas juhatus,

mitte üldkoosolek, on vaid formaalne eksimus, kuna juhatuse liikmed ja üldkoosolekul osaleda

võinud aktsionärid on samad. Üldkoosolek otsustas 20. mail 1998. a (protokoll nr 3) maksta

aktsionäridele välja dividendina 2 625 000 krooni, tegelik väljamakse I. Rüütile oli 399 000 krooni ja

L. Kruusale 632 600 krooni. Lisaks leidsid kostjad, et hagi on aegunud, kuna otsuste

kehtetukstunnistamist saab nõuda vaid kolme kuu jooksul, ning taotlesid aegumise kohaldamist.

4. Järva Maakohtu 7. veebruari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Hagejalt mõisteti kummagi

kostja kasuks välja kantud kohtukulud 10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu asja

materjalidest, et kostjatele dividendi maksmisel rikuti aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuseid või et

dividendi suuruse on kinnitanud juhatus. 21. juunil 1996. a kinnitati aktsiaseltsi 1995. a

majandusaasta aruanne ja lubati jagada aktsionäridele dividendina 1 miljon krooni. 1. oktoobri

1996. a juhatuse otsusega otsustati maksta 1995. a dividendi L. Kruusale 100 000 krooni ja I. Rüütile

191 999 krooni. Dividend maksti välja I. Rüütile. 21. oktoobri 1996. a üldkoosoleku otsusega peatati

1995. a dividendi 709 000 krooni väljamaksmine 1. oktoobrini 1998. a, mööndusega, et

finantsolukorra paranedes vaadatakse otsus uuesti läbi. Kuna 23. detsembri 1996. a üldkoosolek

otsustas dividendi maksmise peatamise tühistada, tuleb lähtud viimasest üldkoosoleku otsusest.

1996. a aastaaruanne kinnitati 30. aprillil 1997. a ja otsustati kasumit mitte jaotada. Vastavalt juhatuse

koosoleku protokollidele 4. märtsist, 9. juunist ja 22. detsembrist 1997. a maksti 1997. aastal välja

1995. a dividend 410 000 krooni. Seega oli 1997. a lõpuks välja makstud 1995. a eest lubatud

dividend 601 000 krooni, kuigi võinuks maksta 1 miljon krooni. 1997. a aastaaruanne kinnitati

12. mai 1998. a üldkoosoleku protokolliga. 1995. a varem otsustatud dividend maksti välja juhatuse

22. detsembri 1997. a ja 16. jaanuari 1998. a otsuste alusel. Ülejäänud dividendimaksed on toimunud

vastavalt 31. märtsi, 20. mai, 3. juuni, 1. juuli, 1. oktoobri ja 1. detsembri 1998. a üldkoosolekute

otsustele, kus on otsustatud jaotada dividende eelmiste perioodide kasumist vastavalt aktsionäride

osalusele, väljamakse tähtajaga vastavalt võimalustele. Hageja esindaja arvamus 20. mai 1998. a

üldkoosoleku protokollis nr 3 sisalduva otsuse fiktiivsuse kohta on põhjendamata. Kuigi 1998. a

aastaaruanne kinnitati 24. mail 1999. a ja otsustati maksta dividendi 600 000 krooni, on kostjatele

kummalegi makstud juba 23. märtsil 1999. a dividendi 235 000 krooni. Kuna majandusaasta

tulemused olid juba märtsiks selgunud ja puhaskasum võimaldas dividendi maksta, siis otsustas

24. mail 1999. a toimunud üldkoosolek dividendi ulatuses, mida aktsionäridel oli õigus saada.

Dividendi väljamaksmisel ei ole rikutud äriseadustiku sätteid. Kostja nõue aegumise kohaldamiseks

on põhjendatud.

5. Järva Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus

ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt materiaalõigust, samuti jättis hindamata olulised asjaolud.

6. Kostjad leidsid, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega jäeti

rahuldamata hagi 1 852 000 krooni nõudes, samuti juhatuse koosolekute otsuste tühisuse

tunnustamata jätmise osas. Kohus tunnustas 1. oktoobri 1996. a, 4. märtsi 1997. a, 9. juuni 1997. a,

22. detsembri 1997. a ja 16. jaanuari 1998. a juhatuse otsuste tühisust ning mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja pankrotivarasse 1 852 000 krooni ja riigituludesse 146 600 krooni. Ülejäänud osas

jäi maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ÄS §-de 276, 277 ja 278 kohaselt dividendide

maksmisega seotud küsimuste otsustamine aktsionäride üldkoosoleku pädevuses. Seetõttu on

aktsiaseltsi juhatuse otsused dividendide väljamaksmise kohta tehtud ebapädeva organi poolt.

Aktsiaseltsi juhatuse kui sellise organi otsused, kellel ei olnud õigust otsustada dividendide

väljamaksmist, on TsÜS § 66 lg-te 2 ja 5 järgi tühised. Nende alusel tehtud väljamaksed on

ebaseaduslikud ja need tuleb tagastada. Aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuste osas puuduvad asjaolud,

mis annaksid aluse nende tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 66 lg 2 alusel. Vastavalt ÄS §-le 302 võib

kohus aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel tunnistada kehtetuks seaduse või põhikirjaga

vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest.

Hagi esitamise ajaks oli üldkoosoleku otsuste vaidlustamise kolmekuuline tähtaeg möödunud. PankrS

§ 43 lg 1 p 4 ei ole kohaldatav juriidilise isiku organi otsuste kehtetuks tunnistamisel. Kuigi nõue

üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks on aegunud, ei tähenda see, et hageja ei võiks oma

nõudeid põhjendada sellega, et dividendi väljamaksmise otsuste tegemisel ja dividendi

väljamaksmisel rikuti seadust. Hageja tugines 1 852 000 krooni nõudes ka ÄS § 280 lg-le 2.

Vastavalt PankrS § 46 lg-le 4 nõuab kohus sisse põhjendamatult makstud palga või muu makse,

sõltumata sellest, kas võlgnik maksmisega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas palga või

muu makse saaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui makse tehti viimase kahe aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui palga või muu makse saaja on võlgniku lähikondne ja

kui makse saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli makse tegemise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks makse tegemise tõttu. Audiitori hinnangust hageja raamatupidamise kohta ilmneb, et

1999. a maiks oli hageja maksejõuetu, mille üheks põhjuseks olid ka ebaseaduslikult väljamakstud

dividendid. Kostjad ei esitanud tõendeid selle kohta, et aktsiaselts oli dividendide maksmise ajal

maksejõuline ja et dividendide maksmine ei halvendanud aktsiaseltsi majanduslikku olukorda ega

viinud maksejõuetuse tekkimiseni. Isegi vahetult peale seda, kui aktsiaselts oli sunnitud võtma

12. märtsil 1999. a laenu, otsustasid kostjad 23. märtsil 1999. a aktsionäride üldkoosolekul, et neile

kummalegi tuleb maksta dividende 235 000 krooni.

Kostjad rikkusid dividendide maksmise otsustamisel äriseadustikuga kehtestatud korda ja

aktsionäride üldkoosoleku otsused dividendide maksmise osas ei ole kooskõlas äriseadustikus

sätestatuga. Vastavalt ÄS § 276 lg-le 2 makstakse aktsionärile kasumist dividendi vastavalt tema

aktsiate nimiväärtusele. Kostjad ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et aktsiaselts oleks kindlaks

määranud dividendi summa aktsia kohta ja lähtunud dividendi maksmisel aktsiate nimiväärtusest.

Jääb arusaamatuks, millest lähtudes otsustati 1. detsembri 1998. a aktsionäride üldkoosoleku otsusega

jaotada dividendi L. Kruusale 648 000 krooni ja I. Rüütile 788 000 krooni. Ühestki üldkoosoleku

otsusest dividendi väljamaksmise kohta ei nähtu, et dividendi väljamaksmine toimus juhatuse

ettepanekul, mis on kooskõlastatud nõukoguga, nagu on nõutud ÄS §-s 278. Lisaks puhaskasumi või

eelmise aasta jaotamata kasumi olemasolule eeldab dividendide maksmine pädeva organi poolt

äriseadustikus sätestatud korras vastava otsuse tegemist. Aktsionäride üldkoosolekute läbiviimisel ei

ole järgitud ka ÄS § 297 lg 3 ja § 304 lg 2 nõuet koostada aktsionäride nimekiri, milles tuleb ära

näidata nende aktsiatest tulenevate häälte arv.

Aktsionäride üldkoosolekute otsuste tegemisel on rikutud ÄS § 277 nõuet, et dividendi võib maksta

üks kord aastas kinnitatud majandusaasta aruande alusel. 1995. a eest dividendi maksmine otsustati

23. detsembri 1996. a üldkoosoleku otsusega. Juba enne 1997. a majandusaasta aruande kinnitamist

otsustati 31. märtsi 1998. a aktsionäride üldkoosolekul jaotada 450 000 krooni dividendi eelmiste

perioodide kasumist, mis osaliselt maksti välja enne aastaaruande kinnitamist. Kassa väljamineku

orderites ei kajastu mis perioodi eest ja milliste otsuste alusel väljamaksmine toimus,. Kuigi 12. mai

1998. a aktsionäride üldkoosolekul vaadati läbi 1997. a majandusaasta aruanne ja kinnitati aktsiaseltsi

bilanss ning otsustati 1997. a puhaskasum jätta jaotamata, toimusid 1998. a jooksul uued aktsionäride

koosolekud, millel otsustati dividendi maksta. Pärast 1997. a majandusaasta aruande kinnitamist

otsustati 1998. a dividendi jaotada 20. mai 1998. a kahe üldkoosoleku otsusega ning 3. juuni, 1. juuli,

1. oktoobri ja 1. detsembri 1998. a üldkoosolekute otsustega. 23. märtsil 1999. a otsustas aktsiaseltsi

üldkoosolek maksta kummalegi aktsionärile 1998. a kasumist 300 000 krooni, millest 235 000 krooni

maksti kummalegi aktsionärile välja samal päeval, kuigi 1998. a majandusaasta aruanne kinnitati

alles 24. mail 1999. a.

Põhjendatud on hageja kahtlus, et 20. mai 1998. a kuupäeva kandev aktsionäride üldkoosoleku

protokoll nr 3, millega otsustati aktsionäridele maksta 2 625 000 krooni dividendi, koostati tegelikult

hiljem, kuna samal päeval juba toimus üldkoosolek, millel otsustati maksta dividendi 300 000 krooni

ja mille toimumise kohta koostati protokoll nr 2. Pealegi on protokoll nr 3 koostatud ka 3. juunil

1998. a. Asjaolu, et 5. juunil 1999. a koostatud audiitorkontrolli seletuskirjas on näidatud

aruandeaastal jaotatud dividendide summaks 2 626 000 krooni, ei tõenda üldkoosoleku otsuse

tegemist 20. mail 1998. a.

Kuna dividendi kinnitamisel ja väljamaksmisel ei ole kinni peetud äriseadustikus sätestatud korrast,

on aktsionäridele, kes olid ühtlasi ka hageja juhatuse liikmed, nende endi otsuste alusel tehtud

ebaseaduslikke väljamakseid. ÄS § 280 lg 3 kohaselt juhul, kui ebaseaduslik väljamakse tehti

juhatuse liikmete süül, vastutavad väljamakse tegemise otsustanud juhatuse liikmed väljamakse

tagastamise eest solidaarselt väljamakse saanud aktsionäriga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palusid kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagi

1 852 000 krooni nõudes ja tunnustati juhatuse otsuste tühisust, ning saata asi tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja mõista hagejalt kostjate kasuks välja kohtukulud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4 ja § 231 lg 4, jättes esimese astme kohtu otsuse tühistamisel

kostja väited tähelepanuta.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus tuvastas, et dividendi

väljamaksmise otsused tegi ebapädev organ - juhatus. Kohus tunnustas hageja hagi alusel tema enda

juhatuse otsuste tühisust. Seadus ei näe ette, et juriidiline isik saaks ise oma organi otsuse vaidlustada.

ÄS § 279 reguleerib dividendi maksmist. Sellest sättest ei tulene, et üldkoosoleku kinnitatud

dividendi maksmist ei või teostada juhatuse otsusel. ÄS §-st 277 ei järeldu, et dividendi peaks

aktsionäridele korraga välja maksma, ainult majandusaasta aruanne tuleb üks kord aastas kinnitada.

ÄS § 278 kohaselt kinnitab dividendi suuruse üldkoosolek. Dividendi suuruse on alati otsustanud

aktsiaseltsi üldkoosolek, mitte juhatus. Aktsionäride üldkoosoleku otsused, millega otsustati kasumi

jaotamine, on jõus.

Hageja esitas tagasivõitmise hagi PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel. Ringkonnakohus leidis õigesti, et see

säte ei ole juriidilise isiku organi otsuste kehtetuks tunnustamisel kohaldatav, kuid kohaldas

omaalgatuslikult PankrS § 46 p 4. Need on erinevad tagasivõitmise alused, mille puhul on erinev ka

tõendamiskoormus. PankrS § 46 p 4 juhul peab makse saaja tõendama, et võlgnik oli makse tegemise

ajal maksejõuline ega muutunud makse tegemise tõttu maksejõuetuks. PankrS § 43 lg 1 p 4

kohaldamisel peab hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja. Samuti on ringkonnakohus

jätnud arvestamata PankrS § 46 p-s 4 sisalduva tagasivõitmise ajalise piirangu. PankrS § 46 p 4

sisaldab nõuet, et kohus tuvastaks tagasivõitmise hagi rahuldamisel makse tegemise põhjendamatuse.

Dividendi maksmine oleks põhjendamatu juhul, kui dividendi maksmise aluseks olevad aktsionäride

üldkoosoleku otsused oleksid tühised või kehtetud.

Kuna kostjad olid ainsad aktsionärid võrdsete aktsiate arvuga, ei muuda midagi asjaolu, et dividendi

ei arvutatud aktsiate nimiväärtusest lähtudes. ÄS § 276 lg 2 rikkumine ei olnud oluline seaduse

rikkumine. Arusaamatu on ringkonnakohtu etteheide, et ei järgitud aktsionäride nimekirja koostamise

nõuet. Aktsionäride üldkoosoleku protokollides on märgitud, et osalesid kostjad, kummalgi 26 häält.

ÄS § 280 lg-st 1 tuleneb, et aktsionär peab tagastama üksnes enam saadud dividendi, mitte aga

dividendi, mille maksmise korda on ebaolulisel määral rikutud. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et

aktsionäridele maksti rohkem dividendi, kui neil oli üldkoosoleku otsuste järgi õigus saada. Samuti ei

ole pankrotihaldur kunagi vaidlustanud seda, et dividendi maksmiseks puudus vajalik puhaskasum

või netovara olnuks väiksem aktsiakapitali ja reservide kogusummast.

Hagiavaldusest ega ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millest koosnes väljamõistetud 1 852 000

krooni. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsusest, milliselt summalt ja kui suures osas on kostjatelt

välja mõistetud riigilõiv.

9. Kohtuistungil jättis kolleegium rahuldamata kostjate taotluse lükata kohtuistung edasi. Hageja

esindaja jäi istungil varem esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

11. Ringkonnakohus eksis vaidlusaluste juhatuse otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud TsÜS §-de 44

lg 5 ja 66 kohaldamisel. Kuigi kohtuotsuses on räägitud ÄS § 66 lg-te 2 ja 5 kohaldamisest, ilmneb

kohtuotsusest, et kohus pidas silmas TsÜS § 66 lg 2 ja 5. Äriseadustik ei reguleeri erinevalt

üldkoosoleku ja nõukogu otsustest aktsiaseltsi juhatuse otsuste vaidlustamist ega nende tühisuse

tunnustamist. Sellega on seadusandja kolleegiumi arvates väljendanud, et juhatuse kui äriühingu

tegevorgani otsused, mida äriühingu juhtimisel tehakse, omavad enamasti vaid korralduslikku ja

äriühingusisest tähendust ning juhatuse liikmete tegevusele antakse õiguslik hinnang enamasti nende

kohustuste täitmise või rikkumise küsimuste lahendamise kaudu. Sel põhjusel ei ole seaduses ka ette

nähtud formaalseid kriteeriumeid juhatuse otsuste vastuvõtmiseks. Samas ei keela seadus, et sellised

kriteeriumid nähakse ette põhikirjas ÄS § 306 lg 5 kohaselt või need kehtestab nõukogu või juhatus

ise. TsÜS § 44 lg 5 võimaldas huvitatud isiku nõudel kehtetuks tunnistada juriidilise isiku kõigi

juhtorganite otsuseid, seega ka juhatuse otsuseid, kui need eksivad seaduse või põhikirja vastu.

Analoogiliselt ÄS § 321 lg-ga 5 võib juhatuse otsus olla tühine, kui selle kokkukutsumisel rikuti

seaduse või põhikirja nõudeid. Seega on juhatuse otsuste vaidlustamise ja tühisuse tuvastamise

protsessuaalne kord sarnane nagu nõukogu otsuste puhul.

12. Kolleegium on seisukohal, et juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise

hagi puhul on kostjaks juriidiline isik ise. Nõukogu ja üldkoosoleku otsuste vaidlustamise osas on

Riigikohus sellisele seisukohale juba varem asunud (tsiviilasi nr 3-2-1-147-01, RT III 2001, 29, 317)

ning juhatuse otsuse puhul puudub põhjus asuda teistsugusele seisukohale. Käesoleval juhul on hagi

esitatud kahe füüsilise isiku vastu, kes olid küll AS Saak Agro (pankrotis) juhatuse liikmeteks ja

aktsionärideks, kuid ei saa olla õigeteks kostjateks ei juhatuse ega üldkoosolekute otsuste

vaidlustamisel ega tühisuse tuvastamisel.

13. TsÜS § 44 lg 5 ei sätesta ammendavat loetelu isikutest, kes võivad nõuda juriidilise isiku organi

otsuse kehtetuks tunnistamist või tühisuse tuvastamist. Kolleegiumi arvates hõlmab seaduses

kasutatud väljend "huvitatud isik" aktsiaseltsi puhul kindlasti aktsionärid, juhatuse liikmed ja

nõukogu liikmed (analoogia ÄS § 302 ja § 322 lg 4 alusel). Kolleegiumi arvates ei ole mõistlikku

põhjust eeldada, et juhatuse otsuste vaidlustamiseks õigustatud isikute ring oleks laiem kui nõukogu

ja üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks õigustatud isikute ring. Kuna otsuste vaidlustamise ja

tühisuse tuvastamise vaidlustes on kostjaks juriidiline isik ise, ei saa ta samaaegselt olla hagejaks.

Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et äriühing ei saa vaidlustada oma organi otsuseid. Nii on

juhatuse otsuste vaidlustamise osas esitanud hagi vale hageja valede kostjate vastu.

14. Kolleegium märgib, et kuna juriidilise organi otsuste vaidlustamise ja tühisuse tuvastamise hagi

esitamise õigus on muuhulgas juhatuse ja nõukogu liikmetel, on see juriidilise isiku pankroti

väljakuulutamise järel ka pankrotihalduril. See õigus on halduril tulenevalt PankrS § 55 lg-st 2, mille

kohaselt on halduril juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses juhatuse või seda asendava

organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga. Sellest järeldub, et

pankrotihalduril on sarnaselt juhatuse liikmega õigus vaidlustada oma nimel juriidilise isiku organite

otsuseid ja esitada hagi nende tühisuse tuvastamiseks. Kui haldur esitab sellise hagi oma nimel, ei

oleks kooskõlas äriseadustiku ega pankrotiseaduse mõttega, et haldur võiks või saaks samaaegselt

esindada kohtumenetluses selles asjas kostjaks olevat juriidilist isikut. Kolleegium leiab, et tuginedes

ÄS § 317 lg-le 8, nimetab aktsiaseltsi nõukogu oma esindaja, kes sellises asjas peab halduriga

kohtuvaidlust.

15. Kolleegium märgib, et juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamiseks või otsuse tühisuse

tuvastamise hagi esitamiseks üldistel (s.o äriseadustikust ja tsiviilseadustiku üldosa seadusest

tulenevatel) alustel ei sätesta seadus haldurile pankrotimenetluses teistsugust korda ega erinevaid

tähtaegasid. Küll annab pankrotiseadus ja eelkõige PankrS § 43 haldurile põhimõtteliselt võimaluse

taotleda kohtult muidu seadusele ja põhikirjale vastava juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks

tunnistamist tagasivõitmise korras põhjusel, et otsusega kahjustati teisi võlausaldajaid. Juriidilise

isiku organi otsus kui muu õigustoiming TsÜS § 65 tähenduses, millega võlgnik oma majanduslikku

olukorda halvendab, peab alluma pankrotimenetluses samasugusele kohtulikule kontrollile kui

lepingud. Hagi esitamise aegumistähtaeg on sel juhul kolm aastat pankroti väljakuulutamisest

(PankrS § 50 lg 2).

16. Vaidlusalusel juhul leidis ringkonnakohus, et põhjendamatult makstud dividendi saab

pankrotivarasse tagasi võita PankrS § 46 alusel põhjendamatult makstud palga või muu maksena.

Kolleegium jagab põhimõtteliselt ringkonnakohtu seisukohta. Kolleegiumi arvates saab

võlausaldajate huve kahjustades välja makstud dividendi tagasi nõuda selle sätte alusel, sõltumata

sellest, kas väljamaksete tegemise aluseks olnud üldkoosoleku või juhatuse otsused kehtivad või

mitte. PankrS § 46 alusel välja makstud raha tagastamise nõude lahendamisel on oluline vaid

väljamakse enese vastamine selle sätte kriteeriumidele. Äriseadustiku kohaselt saab dividendi

väljamaksmise aluseks olla vaid üldkoosoleku otsus, juhatus saab üksnes üldkoosoleku otsusega

kooskõlas täpsustada, mis aja jooksul ja kuidas täpsemalt dividend välja makstakse. ÄS §-d 276-280

sätestavad dividendi maksmise täpsema korra, kuid nende järgimine ei oma PankrS § 46 järgi

dividendi tagasinõudmisel tähendust. ÄS § 280 reguleerib vaid piiranguid aktsionäri vastu alusetust

rikastumisest tulenevate nõuete esitamisel. Sel juhul seob äriseadustik aktsionäri vastutuse

heausksusega, st sellega, kas aktsionär teadis või pidi teadma talle dividendi alusetust

väljamaksmisest. Väljamakse tagasinõudmine pankrotiseaduse alusel on erijuht, millele ÄS § 280

reeglid ei kehti.

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 6 ja § 228 nõudeid. Kohus

kohaldab poolte esitatud asjaoludele tuginedes TsMS § 228 kohaselt ise asjas seadust. Seega ei ole

kohus seotud poolte õiguslike väidetega ja võib põhimõtteliselt kohaldada PankrS § 46 ka vaatamata

selle, et hageja ise ei tuginenud hagis ega apellatsioonkaebuses nimetatud normile. Samas tuleneb

TsMS §-st 6, et pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja

tõendeid. Käesoleval juhul jättis maakohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebusest ega

ringkonnakohtu istungi protokollist ei ilmne, et asjas oleks esitatud väiteid seoses PankrS § 46

kohaldamisega. Nagu kassatsioonkaebuses õigesti märgitakse, ei ole vaidlusalusel juhul tegemist

üksnes formaalselt kohaldatava normi valikuga, millest ei olene poolte väited ega tõendamiskoormus.

PankrS § 46 p 4 näeb ette tõendamiskoormuse kostjale, kes peab nõude rahuldamata jätmiseks

tõendama, et võlgnik oli raha maksmisel maksejõuline ega muutunud raha maksmise tõttu

maksejõuetuks. Seega on tegemist pooltele üllatusliku seisukohaga, mida pooltega ei arutatud ja

millele ei olnud kostjatel võimalik mõistlikult esitada vastuväiteid. Kolleegium on seisukohal, et kui

ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude

protsessuaalsesse positsiooni, eelkõige muudab tõendamiskoormuse jaotust, tuleb seda

protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.

Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus pooltele sellise võimaluse tagama.

18. Ringkonnakohtu otsuses välja toodud dividendi maksmise aluseks olevate üldkoosolekute otsuste

formaalsetele eksimustele tuginemine ei ole kolleegiumi arvates korrektne, kuna ringkonnakohus

leidis eelnevalt, et otsuseid kehtetuks tunnistada ei saa. Sisuliselt on ringkonnakohus tunnistanud

otsuste seadusevastasust, kuid jätnud need kehtetuks tunnistamata, millist võimalust aga seadusest ei

tulene. PankrS § 46 kohaldamise seisukohalt ei oma väidetavad formaalsed rikkumised ka tähendust,

kuna oluline on vaid raha maksmise fakt.

19. Kui ringkonnakohus tuvastas, et 20. mai 1998. a üldkoosoleku protokoll nr 3 on võltsitud ja selle

alusel maksti aktsionäridele välja dividendi, saab sellise dividendi tagasi nõuda TsK § 477 ja ÄS

§ 280 alusel, sõltumata PankrS §-s 46 sätestatust (see ei välista tagasinõuet PankrS § 46 järgi). Selles

osas peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma samuti selge seisukoha.

20. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole sisuliselt põhjendanud

väljamõistetud summat ega selle solidaarset väljamõistmist. PankrS § 46 alusel saab igalt isikult

tagasi nõuda tema poolt tegelikult saadud makseid.

21. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb konkreetselt TsMS § 231 lg 4 rikkumine

ringkonnakohtu poolt. Kassaatorid ei ole välja toonud, milliste kostjate väidetega mittenõustumise

jättis kohus põhjendamata.

J. Luik, V. Kõve, L. Laarmaa