3-2-1-131-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-131-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

AS ERA PANK (pankrotis) hagi Norton Corporation vastu

nõude tunnustamiseks Andres Bergmanni

pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-287/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS ERA PANK (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindajad pankrotihaldur J. Annus ja vandeadvokaat

T. Vaher

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. juuni

2002. a otsus osas, millega jäeti AS ERA PANK (pankrotis)

kohtukulud tema enda kanda, ning osas, millega tühistati

Tartu Maakohtu 1. aprilli 2002. a otsus kohtukulude

väljamõistmiseks Norton Corporationilt. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

3. Rahuldada AS ERA PANK (pankrotis) kassatsioonkaebus.

4. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Raidla ja Partnerid Helen

Erelti nimel 22. juulil 2002. a AS ERA PANK (pankrotis)

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS ERA PANK (pankrotis) esitas Norton Corporation vastu 27. veebruaril 2001. a hagi nõude

tunnustamiseks Andres Bergmanni pankrotimenetluses summas 390 765 krooni 27 senti. Nõue

tuleneb Andres Bergmanni poolt hagejalt alusetult ja põhjendamatult saadud hüvitistest. Pangaga

sõlmitud lepingu kohaselt ei tohtinud panga vara kasutada Andres Bergmanni isiklike kulutuste

hüvitamiseks, kuid seda on aastate jooksul tehtud summas 390 765 krooni 27 sendi ulatuses. Norton

Corporation vaidles nõuete tunnustamise koosolekul nõudele vastu. Kuna Tartu Ringkonnakohus

jättis 26. veebruari 2002. a otsusega Norton Corporation nõude Andres Bergmanni vastu

tunnustamata, ei ole kostja Andres Bergmanni võlausaldaja ega õigustatud vastuväiteid esitama.

Seega ei ole hageja nõudele vastuväiteid esitatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt pole Tartu Maakohtul pädevust arutada nõude

tunnustamise hagi kostja vastu, kelle asukoht on välismaal. Hageja nõue ei ole põhjendatud, kuna

erisoodustuste tegemine ei ole seadusevastane. Pankrotivõlgniku pangakontol VISA kaardi

võlgnevuste kustutamiseks on äriühingu pädevate organite otsustused. Kuna hagi on kohtu

menetluses, siis tuleb kohtul hinnata hageja nõuet sisuliselt ning ei ole võimalik vastuväite iseeneslik

äralangemine seoses kostja nõude tunnustamata jätmisega.

3. Tartu Maakohtu 1. aprilli 2002. a otsusega hagi rahuldati ja kohus tunnustas AS ERA PANK

(pankrotis) nõuet Andres Bergmanni pankrotimenetluses 390 765 krooni 27 sendi ulatuses 5. järgu

nõudena. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja kohtuistungi toimumise ajal Andres

Bergmanni pankrotimenetluses võlausaldajaks. Norton Corporation nõudeõiguse puudumine on

tuvastatud Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2002. a kohtuotsusega. Järelikult ei riiva hagi kostja

õigusi ja huve ning viimasel puudub õigus esitada hageja nõudele vastuväiteid. Kuna ükski

õigustatud isik ei ole hageja nõudele vastuväidet esitanud, tuleb nõue PankrS § 72 lg 2 mõtte kohaselt

lugeda tunnustatuks. Asjaolu, et tegemist ei ole õige kostjaga, ei ole põhjustatud hageja ebaõigest

käitumisest, vaid asjaolude muutumisest kohtumenetluse kestel. Kohus mõistis kostjalt hageja

kohtukulude katteks välja riigilõivu 80 krooni ja tasu advokaadi õigusabi eest 7000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2002. a otsusega muudeti maakohtu otsust osaliselt.

Ringkonnakohtu otsusega loeti hageja nõue AS ERA PANK (pankrotis) pankrotimenetluses

tunnustatuks.

Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on Tartu Maakohtu seisukoht, et Norton Corporation ei ole asjas

õige kostja. Asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega 26. veebruarist 2002. a on

jäetud Norton Corporationi nõue A. Bergmanni pankrotimenetluses tunnustamata ja seega ei ole

Norton Corporation A. Bergmanni pankrotimenetluses võlausaldaja, ei muuda teda antud protsessis

ebaõigeks kostjaks. Samas tuleb ringkonnakohtu arvates aga arvestada seda, et kuna Norton

Corporationit ei saa enam võlausaldajaks lugeda, siis ei ole ta ka isikuks, kelle õigusi tema poolt

vaidlustatud võlausaldaja nõude tunnustamine rikuks. Ringkonnakohus asus seetõttu seisukohale, et

võlausaldaja nõudele on vastu vaielnud selleks mitteõigustatud isik ja nõue tuleb lugeda tunnustatuks.

Maakohus on vaidlustatud otsusega ebaõigesti tunnustanud nõuet, kuigi ei ole lahendanud PankrS

§ 74 lg-st 1 tulenevat vaidlust nõude tunnustamise üle ja seega oleks olnud õige lugeda nõue

tunnustatuks.

Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata jätmise tõttu apellandi poolt kantud kohtukulud TsMS

§ 60 lg 1 kohaselt apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vastustaja taotlenud esimese

astme kohtus 26 481 krooni 70 sendi suuruse õigusabikulu ning 80 krooni suuruse riigilõivu

väljamõistmist ning teise astme kohtus õigusabikuludena 6716 krooni 80 sendi väljamõistmist.

Ringkonnakohus leidis, et kohtukulude osas tuleb rahuldada vastustaja taotlus riigilõivu osas ning

õigusabikulude osas jätta taotlus rahuldamata. Vastavalt PankrS §-le 311 on haldur

pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid

tehinguid ja muid õigustoiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.

PankrS § 32 lg 1 kohaselt võib haldur pankrotimenetluses teha toiminguid esindaja kaudu ja sama

paragrahvi lg 4 kohaselt maksab haldur esindajale tasu oma halduritasu arvel vastavalt nende

kokkuleppele. Seega on seadusest tulenevalt halduri ülesandeks esindada võlgnikku pankrotivaraga

seotud vaidlustes kohtus ja seetõttu ei ole õigustatud AS ERA PANK (pankrotis) nõue õigusabikulu

väljamõistmiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsuse üksnes kohtukulude jaotamise osas.

Hageja arvates on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 319 lg 1. Kostja ei ole vastuses

apellatsioonkaebusele ega ringkonnakohtu menetluses vaidlustanud hageja õigust saada kohtukulud

hüvitatud juhul, kui otsus tehakse hageja kasuks. Ringkonnakohus on rikkunud ka hageja õigust

õiguslikule ärakuulamisele, mis on sätestatud TsMS §-s 67. Ringkonnakohus oleks pidanud istungil

juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et ta kavatseb jätta kohaldamata TsMS § 61 sätted, ning andma

hagejale võimaluse anda asjakohane seletus. Pankrotiseaduse § 34 lg-d 1 ja 4 kohaldades on

ringkonnakohus segi ajanud protsessiosalise õiguse nõuda kohtus kohtukulude hüvitamist kaotanud

poolelt ja pankrotivõlgniku ning teda esindava halduri omavahelised suhted, mis kohtumenetlusse ei

puutu. Õigus saada TsMS § 60 lg-st 1 ja § 61 lg-st 1 tulenevalt kohtukulude hüvitust on poolel

sõltumata sellest, kes teda kohtus esindab - kas seaduslik esindaja (nt pankrotihaldur või juhatuse

liige) või lepinguline esindaja. Ringkonnakohtu seisukoht tähendab seda, et kohus eitab juriidilise

isiku õigust kasutada advokaadi õigusabi. Lisaks eeltoodule on kohus jätnud tähelepanuta tema poolt

kohaldatud pankrotiseaduse § 32 lg 4 teise lause, mille kohaselt pankrotitoimkond võib otsustada, et

pankrotihalduri esindaja tasu makstakse pankrotivarast. Sellise otsuse olemasolu korral on

pankrotivõlgniku esitatud õigusabikulude hüvitamise taotlusel õiguslik alus ka ringkonnakohtu enda

põhjenduste kohaselt, kuna õigusabikulu ei ole sel juhul arvatud pankrotihalduri tasusse, vaid see

kanti pankrotivara arvelt. Käesoleval juhul on pankrotitoimkond langetanud pankrotiseaduse § 32 lg-

s 4 nimetatud otsuse ning hageja oleks selle saanud kohtule esitada, kui teine pool või kohus oleks

tõstatanud vaidluse õigusabikulude hüvitamise põhimõtteliste aluste üle.

6. Vastust kassatsioonkaebusele kostja esitanud ei ole.

7. Kohtuistungil jäi hageja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 alusel osaliselt tühistada

pankrotiseaduse väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb

saata tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uuesti läbivaatamiseks.

9. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus on asja

läbivaatamise ulatust laiendades rikkunud TsMS § 319 lõiget 1. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole

kumbki pool ringkonnakohtus vaidlustanud maakohtu määratud kulude jaotuse aluseid. Kostja on

esitanud apellatsioonkaebuses küll taotluse teha asjas sisuliselt uus otsus ning sellest tulenevalt jätta

kohtukulud hageja kanda, kuid vaidlustatud ei ole kulude jaotuse aluseid. Sellest tulenevalt on

ringkonnakohus rikkunud TsMS § 319 lõiget 1, muutes asjakohase kaebuseta maakohtu otsust

väljamõistetud kohtukulude osas.

10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS

§-s 67 sätestatut. Ringkonnakohtu otsuses väljendus õiguslik hinnang TsMS § 60 lg 1, § 61 lg 1 ja

pankrotiseaduse § 32 lg 4 kohaldatavusele selles asjas ning kohtu õiguslikku hinnangut ei oleks

saanud mõjutada hageja esitatavad võimalikud täiendavad dokumendid.

11. Ringkonnakohus on teinud otsuse, mille kohaselt on jätnud, vaatamata hagi rahuldava otsuse

jõusse jätmisele, hageja kasuks välja mõistmata õigusabikulud. Riigikohtu halduskolleegium on

otsuses nr 3-3-1-19-01 (RT III 2001, 14, 144) leidnud, et kuna HKMS § 87 lg 2 annab kohtule õiguse

vähendada advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid, siis tuleb tunnistada halduskohtu

õigust jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud. Tsiviilkolleegium leiab, et

ka TsMS § 61 lg 1 võimaldab kohtul jätta õigusabikulud tervikuna välja mõistmata, kui need ei ole

vajalikud ega põhjendatud.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud õigusabikulude jaotuse otsuse aluseks võtma

protsessiseaduse (TsMS § 61 lg 1) ja lahendama kulude väljamõistmise küsimuse protsessiõiguses

kasutatavate kriteeriumide - kulude vajalikkuse ja põhjendatuse - alusel. Ainult nimetatud norm on

õiguskorras sätestatud selleks, et lahendada tsiviilasjas osutatud õigusabi kulude vajalikkuse küsimus

konkreetses asjas. Selle normi raames pidanuks ringkonnakohus hindama käesoleval juhul

kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tööülesandeid ja -mahtu ning muid

olulisi asjaolusid, mis oleksid või ei oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist AS ERA PANK

(pankrotis) kohtuvaidlustes Norton Corporationiga.

13. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu tõlgendus pankrotiseaduse § 32 lg-test 1

ja 4 ei võimalda pankrotihalduril välja tuua enda seisukohta kohtuasjas esindaja kaasamise

vajalikkuse kohta ning esindaja kaasamisega tekkivate kulude kandmise kohustus on sellise

tõlgenduse korral kohtuasja lahendamise tulemustest olenemata pandud pankrotihaldurile.

14. Kolleegium märgib, et pankrotiseaduse § 32 lg 4 reguleerimisese on sisesuhted pankrotivõlgniku

ja halduri vahel. Sisesuhtes kehtib üldreegel, et esindajale maksab haldur tasu oma tasu arvel (nt

juhul, kui väljamõistetud kulud on väiksemad kui halduri ja esindaja vahel kokku lepitud kulud), kuid

võlausaldajate huvide kaitsjale - pankrotitoimkonnale - on antud õigus määrata, et esindaja tasu

makstakse pankrotivarast. Selline sisesuhte regulatsioon ei mõjuta kohtukulude väljamõistmist TsMS

§ 60 lg-s 1 ja § 61 lg-s 1 nimetatud kriteeriumide abil poolele, kelle kasuks otsus on tehtud.

A. Kull, V. Kõve, J. Luik