3-2-1-121-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja J. Luik

Kohtuasi

Vladimir T"erkassovi hagi AS Talot vastu töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle

ennistamiseks, töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise

palga saamiseks ja saamata jäänud puhkusetasu

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/521/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Talot kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. oktoober 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2002. a otsus ja

saata asi läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Talot 4. juunil 2002. a kassatsioon-kaebuselt

tasutud kautsjon 500 (viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. oktoobril 1996. a sõlmitud töölepingu kohaselt töötas V. T"erkassov AS-s Talot lukksepp-

keevitajana. Tööleping lõpetati temaga 26. oktoobril 2000. a. V. T"erkassov ei nõustunud töölepingu

lõpetamisega ja palus töövaidluskomisjonil tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja

mõista hüvitis. Töövaidluskomisjoni 17. jaanuari 2001. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine

TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ning leping loeti lõpetatuks TLS § 79 alusel alates 17. jaanuarist

2001. a. AS-lt Talot mõisteti välja V. T"erkassovi kasuks hüvitisena töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise eest kolme kuu keskmine palk 13 683 kr 85 s ja osaliselt saamata puhkusetasu 1923 kr 65

s.

Hagiavalduse kohaselt läks hageja 7. juunil 2000. a puhkusele, mille kestuseks töölepingu järgi oli 30

kalendripäeva. Hageja oli haiguslehel 13. juunist 11. oktoobrini 2000. a, mistõttu vastavalt PuhkS §-

le 19 pidi ta tööle asuma 4. novembril 2000. a. Kuna viimati nimetatud kuupäev langes puhkepäevale,

tuli hagejal tööle asuda 6. novembril 2000. a. Kostja lõpetas 26. oktoobril 2000. a hagejaga

töölepingu TLS § 86 p 4 alusel. Kostja maksis puhkusetasu 20 päeva eest, kuigi puhkus kestis 30

päeva. Hageja palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ning ennistada ta

tööle. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista sunnitud töölt puudumise aja eest 71 379 kr 80 s,

saamata jäänud puhkusetasu 1386 krooni ning kohtukulud.

Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada hiljemalt 8. novembril 2000. a,

mil ta sai kätte tööraamatu. Hagiavalduse tööle ennistamise nõudega esitas hageja alles 2001. aasta

märtsis. Seega oli tööle ennistamise nõue aegunud, sest varem ta seda nõuet ei esitanud. Hageja sai

töövaidluskomisjoni 17. jaanuari 2001. a otsuse kätte 2. veebruaril 2001. a. Kui hagi esitati pärast

2. märtsi 2001. a, tuleb kohaldada aegumist. Hageja oli eelnevalt pöördunud töövaidluskomisjoni

nõudega tunnistada lepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista välja hüvitisena kuue kuu

keskmine palk. Seega loobus hageja tööle ennistamisest ega puudunud töölt sunnitult, mistõttu ei

tekkinud tal õigust nõuda hüvitist.

2. Harju Maakohtu 10. detsembri 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tunnistas hagejaga

töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja ennistas ta tööle. Kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk 10. detsembri 2001. a seisuga 48

564 kr 10 s, saamata jäänud puhkusetasu 1386 krooni ja õigusabikulude katteks 6226 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tunnistas kostja, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Kohus

asus seisukohale, et töölepingut lõpetades rikuti TLS § 91 lg 1 p 2. Tulenevalt ITLS § 6 lg-st 1 on

ekslik kostja seisukoht, et tööle ennistamise nõue on aegunud. Hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse

ärakirja kätte 2. veebruaril 2001. a ja postitas hagi 2. märtsil 2001. a. Töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamise nõue sisaldab endas tööandja vastutust - tööle ennistamist või rahalist

hüvitamist. Seetõttu ei ole tööle ennistamine käsitatav eraldi kõrvalnõudena. Töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitiste saamise nõuded esitati töövaidluskomisjonile vastavalt

ITLS § 24 lg-le 1 tähtaegselt. Hageja ei olnud oma nõuetest loobunud ning pöördus sama vaidluse

lahendamiseks kohtusse. TsMS § 154 lg 1 kohaselt on hagejal õigus muuta kuni kohtuvaidluseni hagi

eset. Hageja puudus töölt sunnitult 6. novembrist 2000 kuni 10. detsembrini 2001. Vaidlus puudus

selles, et hageja palk keskmise palga arvutamise vajaduse tekkimisele eelnenud kuuel kuul oli kokku

9696 krooni ning tema keskmine palk oli 4561 kr 25 s. Hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest oli

kokku 60 114 kr 10 s. Kuna kostja oli hagejale tasunud 11 550 krooni ja hageja oli selle kätte saanud,

kuulus kostjalt väljamõistmisele 48 564 kr 10 s. Asja sisulisel arutamisel leidis tõendamist, et

hagejale maksti puhkuseraha välja ainult 20 päeva eest. Hageja arvestuste kohaselt jäi tal saamata 10

puhkusepäeva eest 1386 krooni. Kostja ei esitanud vastuväiteid puhkusetasu saamata jäämise osas.

Tulenevalt PuhkS § 25 lg-st 1 oli hageja nõue 1386 krooni väljamõistmiseks põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 23 . mai 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et töötajal on õigus pärast töövaidluskomisjonis

lahendi tegemist muuta töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega kaasnevat nõuet. Hageja tööle

ennistamise nõue on käsitatav hagieseme muutmisena, mis on lubatud TsMS § 154 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus nõustus kohtu seisukohaga, et ITLS § 24 lg 1 järgi on vaidlevatel pooltel, kui nad ei

nõustu töövaidluskomisjoni otsusega, õigus pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või

linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale

järgnevast päevast. Asjaolu, et hageja ei soovinud töövaidluskomisjonis tööle ennistamist, vaid

hüvitist, ei saa võtta temalt õigust esitada vastav taotlus kohtus. Ekslik on kostja väide, et kohus on

alusetult arvanud sunnitud töölt puudumise aja hulka perioodi 6. novembrist 2000 kuni 2. märtsini

2001 ja 17. oktoobrist 2001 kuni 21. novembrini 2001. TsMS § 319 lg 2 mõtte kohaselt ei saa

apellant esitada kaebuses nõudeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4 . Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

materiaalõigusnorme ja rikkus oluliselt protsessiõigusnorme.

Avalduse esitamine töövaidluskomisjoni on võrdsustatav hagi esitamisega, sh TsÜS § 121 lg 1 p 1

mõttes. Hüvitise nõue ja tööle ennistamise nõue on alternatiivsed ega ole samastatavad. Hageja esitas

küll hüvitise nõude, kuid ei esitanud 1 kuu jooksul tööle ennistamise nõuet, seega tööle ennistamise

nõude osas aegumistähtaeg ei katkenud. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on sama

töövaidlusega. Hagi esemed on erinevad. Järelikult on tööle ennistamise nõue aegunud.

Hüvitise nõude esitamisega loobus töötaja tööle ennistamisest. Sellega lõppes töösuhe. Lõppenud

töösuhet ei saa taastada kohtuotsusega, kuna puudub vastav õiguslik alus. Vastupidine seisukoht

rikuks TsÜS §-s 108 sätestatut. Kohtud ei ole sellele vastuväitele hinnangut andnud, millega on

rikutud kohtuotsuse motiveerimise nõuet.

Ringkonnakohtu viide TsMS § 319 lg-le 2 on asjakohatu. Kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses.

Kostja märkis vastuses hagile, et hageja omal vabal tahtel puudus töölt pärast töölepingu

ebaseaduslikku lõpetamist. Kui töötaja ei avalda soovi tööle ennistamiseks, siis ei ole alust palga

väljamõistmiseks vastava ajavahemiku eest. Hageja taotles tööle ennistamist hagiavalduses 4 kuud

pärast töölepingu lõpetamist. Lisaks sellele ei ole TsMS § 319 lg 2 kohaldatav kostja suhtes, sest

kehtestab piirangu ainult hageja nõuetele.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja on seisukohal, et tööle ennistamise nõue on kõrvalnõue,

mida on võimalik esitada üksnes koos põhinõudega, so töölepingu lõpetamise vaidlustamisega, ning

põhinõude rahuldamisest sõltub ka kõrvalnõude rahuldamine. Taotlus saamata jäänud palga

vähendamiseks on jäetud rahuldamata seaduslikult. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et TsMS

§ 319 lg 2 mõtte kohaselt ei saa apellant esitada ringkonnakohtus nõudeid, mida ta ei ole esitanud

esimese astme kohtus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uuesti läbivaatamiseks.

7. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on töötajal õigus TLS § 117 lg 1 kohaselt nõuda enda tööle

ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja

eest keskmise palga maksmist. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses.

ITLS § 4 lg 2 kohaselt võivad töötaja ja tööandja pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks

kas töövaidluskomisjoni või kohtusse.

8. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et asjas on tegemist sama töövaidlusega, mis esitati

töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis arutati töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamise ja hüvitise nõuet. Kohtusse pöördus hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamise, tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest palga saamise hagiga.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 4 kohaselt on isikul õigus oma rikutud või

vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega ette nähtud korras kohtusse. Hageja

sai oma rikutud õigustele kaitset töövaidluskomisjonis, kuna töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks ja rahuldas hageja nõude hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise palga

ulatuses. Sama töövaidlusega oleks tegemist juhul, kui hageja nõue töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamise osas oleks jäänud rahuldamata või kui hageja ei oleks olnud rahul

mõistetud hüvitise suurusega ning oleks esitanud linnakohtule hagi töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja suurema hüvitise saamiseks.

Kohtule esitatud nõuetest oli töövaidluskomisjonile esitatud ainult saamata jäänud puhkusetasu nõue.

ITLS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks

pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Hageja puhkusetasunõude

töövaidluskomisjon rahuldas. Hagiavaldusest ega kohtuotsusest ei nähtu, milles väljendub hageja

rahulolematus töövaidluskomisjoni otsusega saamata jäänud puhkusetasu väljamõistmise osas. Kuna

hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud puhkusetasunõude uuesti läbi

vaatamist kohtus, oleks kohus pidanud jätma hageja avalduse saamata jäänud puhkusetasu nõude osas

TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kohaldades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse

menetlusse, oleks menetlus tulnud TsMS § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada.

9. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et tööle ennistamise hagi ei ole aegunud, kui hageja

töövaidluskomisjonis ei soovinud tööle ennistamist, vaid hüvitist. Tulenevalt TLS § 143 lg-st 2 ja

ITLS § 6 lg-st 2 on töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise

tähtaeg üks kuu. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast

selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma

õiguse rikkumisest. Vastavalt ITLS § 8 lg-le 2 kohaldab töövaidlusorgan aegumist ainult huvitatud

poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. ITLS § 24 lg 1 kohaselt

võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse

läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja

saamise päevale järgnevast päevast. Kolleegium leiab, et tulenevalt nimetatud sätetest saavad pooled

töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel esitada kohtusse ühekuulise tähtaja jooksul, arvates

töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisest, üksnes neid töölepingu lõpetamise vaidlustamisega

seotud nõudeid, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta

töövaidluskomisjon tegi otsuse. Kui kohtusse pöördutakse nõudega, mida ei ole eelnevalt

töövaidluskomisjonis läbi vaadatud, hakkab sellise nõude aegumise ühekuuline tähtaeg kulgema

ajast, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest, mitte aga ITLS § 24

lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamise ajast. Hageja sai oma õiguste rikkumisest

teada hiljemalt 8. novembril 2000. a. Hagi on esitatud 2. märtsil 2001. a. Kostja on taotlenud hagi

aegumise kohaldamist.

10. ITLS § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi

tööle ennistamist, peab töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel lugema

töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töövaidlusorgani otsuse avalikult teatavakstegemise päevast.

Kuna töötaja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei nõudnud, siis lõpetas töövaidluskomisjon

töölepingu ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks. Loobumine ennistamisest ei ole tagasivõetav,

kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud.

11. Kolleegium leiab, et juhul kui tööle ennistamise nõuet käsitleda asjas mitteaegununa, tekib

olukord, kus töötaja saaks pikendada töölt sunnitud puudumise aega ja sellega suurendada

väljamõistetavat keskmist palka. Selline lähenemine ei oleks kooskõlas seaduse mõttega ja

soodustaks põhjendamatult ühte poolt.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tööle ennistamise nõude esitamine kohtule,

kui töövaidluskomisjonile oli hageja esitanud TLS § 117 lg 2 alusel hüvitise nõude, on käsitletav

hagieseme muutmisena TsMS § 154 lg 1 mõttes. Hagieseme muutmisega olnuks tegemist juhul, kui

hageja oleks esitanud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise nõude ITLS § 4

lg 2 alusel kohtule ja kohtumenetluse käigus, enne kohtuvaidluste juurde asumist esimese astme

kohtus, oleks ta seda nõuet muutnud ja esitanud nõude tööle ennistamiseks.

13. Õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kostja on esitanud vastuväited hageja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmise palga saamise nõudele. 14. aprilli 2001. a kirjalikus vastuses hagile

leidis kostja, et olles loobunud tööle ennistamisest, ei puudunud hageja töölt sunnitult ning tal ei

tekkinud õigust saada palka. Seega ei ole kostja eksinud TsMS § 319 lg-s 2 sätestatu vastu.

14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kassaatori tõlgendus TsMS § 319 lg 2 kohta on väär.

Nimetatud sätte esimese lause kohaselt ei ole hagejal õigust muuta hagi alust ega eset, samuti esitada

nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. TsMS § 73 lg 1 kohaselt on pooled kohtu ees võrdsed.

Kassaator on tõlgendanud TsMS § 319 lg 2 esimest lauset nii, et see kehtib ainult hageja kohta ja

seega võib kostja esitada oma uusi argumente piiramatult, kui apellatsioonkaebuse esitab tema.

Selline tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus kostja oleks apellatsioonkaebuse esitamisel paremas

olukorras kui hageja.

L. Laarmaa, A. Kull, J. Luik