3-1-1-77-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-02

Otsuse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 14. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri

Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai

Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksandr Kapajevi süüdistuses KrK

§ 101 p-de 1, 7 ja 8; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 172

lg 1; § 185 lg 2 ning § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

Boriss Saarepuu süüdistuses KrK § 101 p-de 1 ja 7;

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 3; § 172 lg 1 ning § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-

12/2002

Kaebuste esitajad ja kaebuste

liik

Aleksandr Kapajev, tema kaitsja vandeadvokaat

Natalia Lausmaa ja Boriss Saarepuu,

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2002

Istungil osalenud isikud

Aleksandr Kapajevi kaitsja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa, Boriss Saarepuu kaitsja vandeadvokaat

Aino-Eevi Lukas, riigiprokurör Marge Püss,

õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumägi,

justiitsministri esindaja avaliku õiguse osakonna

nõunik Virgo Saarmets

Istungit protokollis referent Piret Lehemets

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. septembri 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2002. a kohtuotsus Aleksandr Kapajevile KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel kuritegude

kogumi eest mõistetud karistuse ja KrK § 41 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Karistusseadustiku § 5 lg 2, § 45 lg 1 ning § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõista kuritegude kogumi eest

Aleksandr Kapajevile karistuseks 20 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel lugeda

Aleksandr Kapajevile kuritegude kogumi eest mõistetud karistusega kaetuks temale Tartu Maakohtu

10. aprilli 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vabadusekaotust ja lõplikuks

karistuseks mõista talle 20 aastat vangistust.

3. Aleksandr Kapajevile mõistetud karistuse kandmise algust arvestada alates 16. juulist 2000. a.

4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a kohtuotsus

muutmata.

5. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

6. Välja mõista Boriss Saarepuult riigieelarve tuludesse 4371 krooni 90 senti kohtukulu kaitsjatasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 12. septembri 2001. a otsusega tunnistati A. Kapajev süüdi ja teda karistati KrK § 101 p-

de 1, 7 ja 8 järgi 15 aasta vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 7 aasta vabadusekaotusega,

KrK § 185 lg 2 järgi 3 kuu vabadusekaotusega, KrK § 172 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuu vabadusekaotusega ning

KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1 aasta 9 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel liideti

mõistetud karistused osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti A. Kapajevile karistuseks 22 aastat

vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tartu Maakohtu 10. aprilli

2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti

A. Kapajevile 22 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust.

B. Saarepuu tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi 13 aasta vabadusekaotusega, KrK

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 6 aasta vabadusekaotusega, KrK § 172 lg 1 järgi 1 aasta vabadusekaotusega ning

KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1 aasta 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel liideti

mõistetud karistused osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti B. Saarepuule karistuseks 16 aastat

vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 10. aprilli 2000. a

otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vabadusekaotust osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti

B. Saarepuule 16 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust.

A. Kapajev tunnistati süüdi selles, et ta 20. detsembril 1996. a peksis omakasu ajendil erilise jõhkrusega

surnuks I. A. Pärast seda hõivas A. Kapajev tapetu vara 2700 krooni väärtuses. A. Kapajevi tegevus, mis

seisnes röövimises ja selle käigus kannatanu tapmises, kvalifitseeriti KrK §-de 101 ja 141 järgi kuritegude

ideaalkonkurentsina.

A. Kapajev ja B. Saarepuu tunnistati süüdi selles, et nad 10. juunil 2000. a lõid tahtliku tapmise eesmärgil ja

omakasu ajendil R. P. 15 noahaava kõrri ja keresse, mille tagajärjel kannatanu suri. Pärast seda hõivasid nad

tapetu vara 4400 krooni väärtuses. Kohtualuste käitumine kvalifitseeriti KrK §-de 101 ja 141 järgi kuritegude

ideaalkonkurentsina.

A. Kapajev tunnistati süüdi veel neljas salajases varguses, dokumendi riisumises ja kahe tunnistaja

ähvardamises õigusemõistmise takistamise eesmärgil.

B. Saarepuu tunnistati süüdi veel kolmes salajases varguses ja ühe tunnistaja ähvardamises õigusemõistmise

takistamise eesmärgil.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetud ja nende kaitsjad. Kaebustes taotleti

kohtualuste õigeksmõistmist kõigis süüdistustes peale salajaste varguste.

3. Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Seejuures ei nõustunud kriminaalkolleegium ka väitega, et maakohus on kohtualustele karistuste liitmisel

ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et seadusandja on KrK § 43 lg-ga 31 andnud võimaluse karistada

isikut, kelle poolt toimepandud tegudest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, karistuste liitmisel kuni

kolmekümne aasta vabadusekaotusega. Seaduseandja tahe oli ringkonnakohtu arvates suunatud eelkõige

sellele, et anda kohtule vabamad käed karistuse mõistmisel. Vastasel juhul oleks kohtul isiku suhtes, kes on

toime pannud tapmise ja röövimise, võimalik kohaldada ainult kas vabadusekaotust kuni viieteistkümneks

aastaks või siis eluaegset vangistust. Samas võiks teatud juhtudel viisteist aastat vabadusekaotust osutuda

liiga leebeks ja eluaegne vabadusekaotus liiga rangeks karistuseks. Seadus annabki sellisel juhul võimaluse

kohtul karistuste liitmisel mõista vabadusekaotuse kuni kolmekümmend aastat. Kuna KrK § 40 ja § 41 järgi

tuleb karistuste liitmisel juhinduda KrK § 43 sätetest, siis kuulub KrK § 43 lg 31 kohaldamisele mõlemal

juhul.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad süüdimõistetud ning A. Kapajevi

kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vaatas kriminaalaja läbi 4. juunil 2002. a. Juhindudes

AKKS § 59 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3, tegi kriminaalkolleegium 21. juunil 2002. a määruse, millega andis

kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna leidis, et kriminaalasja lahendamine üldkogul on

oluline seaduse tõlgendamise seisukohalt ja kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. N. Lausmaa kassatsioonkaebuses palutakse A. Kapajev õigeks mõista I. A. suhtes toimepandud kuriteos,

samuti vaidlustatakse otsus A. Kapajevile mõistetud lõpliku karistuse osas.

6.1. Kassaator leiab, et kohtud on A. Kapajevi ühel ja samal ajal, ühe ja sama kannatanu suhtes ning sama

tahtlusega sooritatud kuriteo eest süüdi mõistnud kahe erineva kuriteokoosseisu järgi. Sellega on rikutud aga

PS § 23 põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda karistada teo eest, milles ta vastavalt seadusele

on juba süüdi mõistetud. Sisuliselt vaidlustab kassaator enda väitel nõukogude kriminaalõiguse teoorial

põhineva ühe teo kvalifitseerimise röövimise ja tapmise ideaalkonkurentsina.

6.2. Samuti on kohtud karistuste liitmisel ületanud KrK § 43 lg-s 3 sätestatud piire. Karistuste liitmisel

oleksid kohtud pidanud juhinduma Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist asjas nr 3-1-1-112-01, kus on

selgelt väljendatud seisukoht, et karistuste mõistmisel ühe kohtuotsusega ja karistuste liitmisel KrK § 40

alusel ei ole KrK § 43 lg 31 kohaldatav.

6.3. Kohtud on A. Kapajevi I. A. suhtes toimepandud kuriteos süüdi tunnistanud, tuginedes lubamatult ainult

kaudsetele tõenditele, kusjuures ka need tõendid ei loo põhjuslikku seost A. Kapajevi võimaliku tegevuse ja

kannatanu surma vahel. Seejuures viidatakse kaebuses mitmete tunnistajate väidetavalt ebausaldusväärsetele

ütlustele, mida kohtud on aktsepteerinud tõestena.

7. Sisult identsete kaebustega vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse ka süüdimõistetud A. Kapajev ja

B. Saarepuu. Kassaatorid viitavad ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse rikkumisele, mis nende

arvates viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Ringkonnakohus ei andnud neile võimalust tutvuda

kriminaaltoimiku materjalidega, samuti ei edastatud neile teiste menetlusosaliste apellatsioonkaebusi.

Peamise argumendina viidatakse kaebustes aga esitatud erinevatele taotlustele, mis jäid kohtu poolt

rahuldamata: nii ei teostatud kordusekspertiise, uuriseksperimenti ega kutsutud välja tunnistajaid täiendavaks

ülekuulamiseks. Kokkuvõtvalt taotlevad kassaatorid enda õigeksmõistmist kõigis süüdistuse punktides peale

salajaste varguste.

8. Riigikohtu üldkogu istungil jäi vandeadvokaat N. Lausmaa kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde,

kuid täiendas kaebuses esitatut seoses Karistusseadustiku (edaspidi KarS)

jõustumisega 1. septembrist 2002. a. Kaitsja leidis, et KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo

karistatavuse, kergendab karistust või leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. KarS § 63 lg 1 kohaselt

määratakse või mõistetakse isikule, kes on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule,

üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. A. Kapajev on süüdi mõistetud KrK § 101

p-de 1, 7 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ühe teo eest, mille käigus ta tappis kannatanu ja hõivas tema

vara. Selline tegu vastab täies ulatuses KarS § 114 p-s 5 sätestatule, mille järgi tulekski A. Kapajev süüdi

tunnistada. Juhindudes aga KrK § 101 sanktsioonist, mis nägi maksimaalseks vabadusekaotuse kestuseks ette

kuni 15 aastat ja Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 3, leidis kaitsja, et A. Kapajevile ei või

KarS § 114 p 5 järgi mõista karistuseks rohkem kui 15 aastat vangistust.

9. Kaitsja A.-E. Lukas toetas B. Saarepuu kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Samuti leidis ta, et

kui üldkogu tunnistab KrK § 40 järgi karistuste liitmisel KrK § 43 lg 31 kohaldamise põhiseadusevastaseks,

siis tuleks sellest tulenevaid tagajärgi rakendada ka B. Saarepuu osas, kuna see kergendaks tema olukorda.

KrK § 40 järgi karistuste liitmisel on tähtajalise vabadusekaotuse ülemmääraks 15 aastat.

10. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja taotles nende rahuldamata jätmist. KrK

§ 40 järgi karistuste liitmisel KrK § 43 lg 31 alusel üle 15 aasta vabadusekaotuse mõistmine ei ole

Põhiseadusega vastuolus, kui karistus mõistetakse isikule, kes on toime pannud ka kuritegusid, mille eest

seadus näeb võimaliku karistusena ette eluaegse vabadusekaotuse. Seaduse ühetaolise kohaldamise

seisukohalt oleks vajalik otsustada, kas Karistusseadustiku sätted, mis kergendaksid süüdimõistetute

olukorda, omavad tagasiulatuvat jõudu käesolevas asjas, milles tehtud kohtuotsus on ringkonnakohtu

otsusega juba jõustunud.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

I. 11. Üldkogu ei tuvastanud, et kohtud on A. Kapajevi ja B. Saarepuu süü üle otsustamisel ebaõigesti

kohaldanud kriminaalseadust või oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust.

12. A. Kapajevi ja B. Saarepuu süüdimõistmisel on kohtud järelduste tegemisel lähtunud kohtus uuritud

tõenditest. Tehtud järeldused on küllaldaselt motiveeritud. Kassaatorid taotlevad kohtute uuritud tõendite

ümberhindamisega Riigikohtu poolt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei või

Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

13. Kassaatorite viidatud võimalike kriminaalmenetluse seaduse rikkumiste osas märgib üldkogu järgmist.

Kaebustes ei ole viidatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele, mis on kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise aluseks AKKS § 39 lg 3 järgi. Kohtuistungil kohtualuste esitatud taotluste rahuldamata jätmine

ei ole käsitatav kriminaalmenetluse seaduse rikkumisena, sest kohus on taotlused lahendanud kooskõlas

seadusega ja taotluste rahuldamata jätmine ei kahjustanud tõe tuvastamist.

II

14. Üldkogu ei pea põhjendatuks kaitsja N. Lausmaa taotlust A. Kapajevi tegude, mis on kvalifitseeritud

KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, ümberkvalifitseerimiseks KarS § 114 p 5 järgi

seoses Karistusseadustiku jõustumisega 1. septembril 2002. a. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3

lg 2 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka

karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi

vastava paragrahvi järgi. Karistusseadustiku järgi on kuriteona karistatavad nii röövimine kui ka tapmine.

Seega puudub alus A. Kapajevi suhtes KarS § 114 p 5 kohaldamiseks.

III

15. Üldkogu ei nõustu A. Kapajevi kaitsja väitega, et kohtud on rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud

põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta vastavalt

seadusele on lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Kaitsja arvates seisnes rikkumine selles, et A. Kapajevi

üks ja sama tahtlik tegu sama kannatanu vastu kvalifitseeriti kahe erineva kuriteona KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8

ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Üldkogu märgib, et PS § 23 lg-s 3 sisaldub õiguspõhimõte ne bis in idem. See põhimõte keelab isiku

karistamise sellise teo eest, mis on olnud mõne varasema, jõustunud lahendiga lõppenud kohtumenetluse

objektiks. Säte annab menetlusliku tagatise, mis välistab korduva karistamise, kui isik on juba sama teo eest

lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Põhiseaduse § 23 lg 3 ei keela aga isikut karistada ühe menetluse

raames sama teo eest mitme üksteisest hõlmamata kuriteokoosseisu (ideaalkonkurentsi) järgi.

16. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon)

7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõige sätestab PS § 23 lg-ga 3 samasuguse põhimõtte. Üldkogu arvestab PS § 23

lg 3 tõlgendamisel Konventsiooni 7. lisaprotokollis sõnastatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamispraktikat.

Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et juhul, kui üks tegu moodustab mitu erinevat kuritegu, siis ei

riku mitme sätte järgi karistuse mõistmine Konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikkel 1. lõiget, sest see säte

keelab isiku üle sama õiguserikkumise eest teist korda kohut mõista. Ideaalkonkurentsi puhul moodustab aga

üks tegu mitu omaette õiguserikkumist (vt EIÕK otsus 30. juulist 1998 kohtuasjas Oliveira vs. "veits punkt

26).

17. Üldkogu märgib KrK § 101 p 1 ja § 141 ideaalkonkurentsi kohta järgmist. Kriminaalkoodeksi § 141 nägi

ette vastutuse võõra vara röövimise eest elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega

kasutada vahetult sellist vägivalda. Selle kuriteo objektiks oli võõras vara ja kurjategija objektiivne tegevus

pidi olema suunatud selle vara hõivamisele vägivallaga. Röövimisega oli hõlmatud igasugune vägivald, mis

oli ohtlik isiku elule või tervisele. See tähendab, et võõra vara hõivamine vägivallaga muutus röövimiseks

hetkest, mil kasutatav vägivald või vägivald, mida ähvardati kasutada, muutus ohtlikuks vähemalt isiku

tervisele. Röövimisega oli hõlmatud ka vägivald, mis ei olnud isiku tervisele üksnes ohtlik, vaid ka kahjustas

isiku tervist (raske ja üliraske kehavigastuse tekitamine). Kõige raskemaks vägivallaks, mis oli veel

röövimisega hõlmatud, oli isiku elule ohtlik vägivald, s.t vägivald, mis üksnes ohustas isiku elu, kuid

kurjategija ei tahtnud vägivallaga põhjustada isiku surma. Kui võõra vara vägivallaga hõivamisel oli

kurjategija tahtlus suunatud isiku surma põhjustamisele, siis selline vägivald ei olnud enam hõlmatud

röövimise koosseisuga. Sellisel juhul oli vägivalla kasutamisel rünnatavaks objektiks mitte üksnes vara, vaid

ka isiku elu. Seetõttu kvalifitseeriti võõra vara hõivamisel kasutatud vägivald, millega taheti isikut tappa,

eraldi elu vastu suunatud omakasulise kuriteona, s.o KrK § 101 p 1 järgi, ja see moodustas kuritegude

ideaalkonkurentsi KrK § 141 järgi kvalifitseeritud kuriteoga.

IV. 18. A. Kapajevi ja B. Saarepuu kriminaalasja lahendamisel Riigikohtus tõusetus küsimus KrK § 43 lg 31

vastavusest Põhiseaduse §-le 12, kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama kriminaalkoodeksi eriosa

erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi

tunnistatud. Kriminaalkoodeksi nimetatud säte lubas kohtul mõista lõplikuks karistuseks tähtajalise

vabadusekaotuse kuni kolmekümmend aastat, kui mõni liidetavatest tähtajalistest vabadusekaotuslikest

karistustest mõistetakse esimese astme kuriteo eest. Isikut, kes pani toime mitu üheliigilist esimese astme

kuritegu, sai karistada tähtajalise vabadusekaotusega maksimaalselt viieteistkümneks aastaks. Üldkogu

kaasas menetlusse Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri, et selgitada, kas mainitud säte tagab isikute

võrdse kohtlemise.

19. Riigikogu õiguskomisjon teatas kirjalikus arvamuses, et KrK § 43 lg 31 ei ole vastuolus PS §-ga 12.

Kriminaalõigusnormi kohaldamise probleemid on võimalik ületada seaduse tõlgendamise viise ja võtteid

kasutades.

20. Õiguskantsler märkis, et PS § 12 lg 1 esimeses lauses on sõnastatud üldine võrdsusõigus, mille kohaselt

peab olema tagatud materiaalne võrdsus. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid

ebavõrdselt. Selles väljendub nii võrdsus seaduse kohaldamisel kui ka õigusloomes. Õigusloome võrdsus

nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.

Õiguskantsleri arvates kohtles kriminaalkoodeks mitu kuritegu toimepannud isikuid erinevalt, juhul kui

vähemalt üks kuritegu oli esimese astme kuritegu ning selle eest oli karistuseks mõistetud tähtajaline

vabadusekaotus. Tegemist oli kahel alusel erineva kohtlemisega. Ühest küljest oli erineva kohtlemise aluseks

asjaolu, kas toimepandud kuriteod olid sätestatud kriminaalkoodeksi eriosa ühes või erinevates

paragrahvides. Teisest küljest koheldi isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, kas kriminaalkoodeksi eriosa ühes

paragrahvis ettenähtud kuritegude eest mõisteti isikule karistus ühel ajal või tuvastati kuritegude üheliigiline

konkurents hiljem.

Õiguskantsler märkis, et seadusandja pole põhjendanud sellise ebavõrdse kohtlemise sätestamise eesmärki

ega selle vajalikkust. Seetõttu puudus mõistlik põhjus isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. Kriminaalkoodeksi

§ 43 lg 31 koostoimes KrK § 40 lg-tega 1, 3 ja 4 ning § 43 lg-ga 3 on vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega

osas, mis võimaldas kohelda karistuse mõistmisel ebavõrdselt isikuid, kes on enne esimese kohtuotsuse

tegemist toime pannud mitu kuritegu.

21. Justiitsminister leidis, et KrK § 43 lg 31 on vastuolus PS § 12 lg-ga 1 vaid siis, kui karistused on ette

nähtud sama õigushüve vastu suunatud kuritegude eest. Riigikohus võib tunnistada vaadeldava sätte osaliselt

Põhiseadusega vastuolus olevaks või ületada vastuolu asjakohase kitsendava, põhiseaduskonformse

tõlgendusega. Kui aga tunnistada KrK § 43 lg 31 põhiseadusevastaseks, tuleks tunnistada Põhiseadusega

vastuolus olevaks ka KrK § 23 lg 1 teine lause.

22. Üldkogu kordab kõigepealt varem väljaöeldud põhimõtet, et Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb

tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka

sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise

võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete

ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui

kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab

ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll

laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja

asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 3.aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108).

23. Asudes vaagima KrK § 43 lg 31 vastavust PS § 12 lg 1 esimesele lausele, täpsustab üldkogu kõigepealt

kontrolli piirid. Ebavõrdse kohtlemise probleem tõusetus käesolevas kriminaalasjas A. Kapajevile kuritegude

kogumi eest karistuse mõistmise põhjendatuse hindamisel. Üldkogu saab konkreetse normikontrolli raames

seetõttu hinnata kriminaalõigusnormi Põhiseadusele vastavust vaid selle kriminaalasja asjaolude põhjal.

Seetõttu ei saa üldkogu kaaluda kõiki juhte, kus võib tekkida kahtlus, et karistuse mõistmist ettenägevad

normid võimaldavad kohelda kohtualuseid ebavõrdselt.

24. Karistuste liitmist reguleerivad sätted olid Kriminaalkoodeksis (kehtis kuni 1. septembrini 2002)

sõnastatud järgmiselt:

§ 43. Karistuste liitmine, ümberarvutamine ja võrdlev raskus

"[...]

(3) Karistuse mõistmisel ei tohi karistuse üldine tähtaeg või suurus ületada antud karistusliigi ülemmäära,

mis on kehtestatud käesoleva koodeksiga, karistuse liitmisel käesoleva koodeksi §-s 40 ettenähtud juhtudel

aga käesoleva koodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud raskema karistuse ülemmäära, välja arvatud

käesoleva paragrahvi lõigetes 31 ja 32 loetletud juhtudel.

(31) Kui mõni liidetavatest tähtajalistest vabadusekaotuslikest karistustest mõistetakse esimese astme kuriteo

eest, võib kohus karistuse täielikul või osalisel liitmisel mõista lõpliku karistusena tähtajalise

vabadusekaotuse kuni kolmekümne aastani."

25. A. Kapajevile mõistis kohus karistuseks raskendavatel asjaoludel toimepandud tapmise eest 15 aastat,

röövimise eest 7 aastat, salajase varguse eest 1 aasta 9 kuud, dokumendi riisumise eest 3 kuud ja tunnistajate

ähvardamise eest 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust. Kohus liitis need karistused osaliselt. Kuritegude kogumi

eest mõisteti A. Kapajevile vabadusekaotus 22 aastat. Sellele karistusele liitis kohus varasema otsusega

mõistetud, kuid ärakandmata viis kuud vabadusekaotust, mistõttu lõplikuks karistuseks mõistis kohus

kohtualusele 22 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust.

26. A. Kapajev tunnistati süüdi kahe isiku tapmises. Tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel nägi KrK

§ 101 ette vabadusekaotuse kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotuse. Juhul kui

kohus oleks mõistnud A. Kapajevile tapmise eest raskendavatel asjaoludel eluaegse vabadusekaotuse,

tulnuks KrK § 43 lg 32 järgi talle kuritegude kogumi eest mõista lõplikuks karistuseks samuti eluaegne

vabadusekaotus. Karistuse mõistnud kohus pidas põhjendatuks mitte karistada A. Kapajevit seadusega

ettenähtud maksimaalse karistusmääraga - eluaegse vabadusekaotusega. Üldkogu leiab, et neil juhtudel, kui

kriminaalkoodeks nägi toimepandud raskeima kuriteo eest ette tähtajalise või eluaegse vabadusekaotuse ja

kohus mõistis kohtualusele sellise kuriteo eest tähtajalise vabadusekaotuse, kuid kuritegude kogumi eest

tähtajalise vabadusekaotuse, mis ületas kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud tähtajalise

vabadusekaotuse ülemmäära, ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Kohus võinuks mõista A. Kapajevile

ka eluaegse vabadusekaotuse, mis oli raskem karistus kui tähtajaline vabadusekaotus 22 aastat ja 3 kuud.

A. Kapajevile kuritegude kogumi eest karistust mõistes ei ületanud kohus A. Kapajevi poolt toimepandud

raskeima kuriteo sanktsiooni. Neil kaalutlustel leiab üldkogu, et KrK § 43 lg-s 31 sisalduv säte, mis

võimaldas A. Kapajevile kuritegude kogumi eest mõista 22 aastat vabadusekaotust, ei olnud kohtuasja

konkreetseid asjaolusid arvestades vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega.

V

27. KrK § 23 lg 1 kohaselt võis vabadusekaotust mõista tähtajaga kolmest kuust kuni viieteistkümne aastani

või eluaegsena. Tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste liitmisel vastavalt KrK § 43 lg-le 31 võis kohus

mõista lõpliku karistusena tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmekümmend aastat.

KarS § 45 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või

eluaegse vangistuse.

Nendest sätetest nähtub, et karistusseadustiku järgi on tähtajalise vangistuse võimalik maksimummäär

väiksem kui kriminaalkoodeksi järgi. Käesolevas kriminaalasjas on A. Kapajevile mõistetud karistuseks

tähtajaline vabadusekaotus 22 aastat ja 3 kuud, s.o üle KarS § 45 lg-s 1 sätestatud tähtajalise vangistuse

ülemmäära. Vastavalt AKKS § 35 lg-le 1 on A. Kapajevi osas kohtuotsus jõustunud ringkonnakohtu otsuse

kuulutamisega.

KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sama

paragrahvi 2. lõige sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil

leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud.

Eelnevast tuleneb vajadus otsustada, kas karistusseadustik kui kergemat tähtajalise vabadusekaotuse

ülemmäära ettenägev seadus omab tagasiulatuvat jõudu A. Kapajevile käesolevas asjas süüks arvatud tegude

eest karistuse mõistmisel.

28. Arvestades asjaolu, et üldkogu vaatab kriminaalasja läbi kassatsioonimenetluses, s.t vaatab läbi juba

jõustunud ringkonnakohtu otsust, siis on vaja lahendada ka küsimus, kas kergema karistusseaduse

tagasiulatuv jõud on kohaldatav kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamisel Riigikohtus.

Karistust mõistab esimese astme kohus ja AKKS §-s 32 kirjeldatud volituste järgi ka ringkonnakohus. Ehkki

kohtuotsus jõustub ringkonnakohtu otsuse kuulutamisega, tuleneb AKKS §-st 63, et karistuse mõistmise

volitused on ka Riigikohtul, kui ta vaatab jõustunud kohtuotsuse läbi kassatsiooni korras. AKKS § 63 p 4

järgi võib Riigikohus teha uue otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda. Riigikohus võib juba

mõistetud karistust kergendada, mis on olemuselt karistuse kohaldamine PS § 23 lg 2 teise lause mõttes.

Karistuse mõistmine hõlmab ka karistuste liitmist, sest liitmise tulemusena mõistetakse isikule lõplik

karistus.

29. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 leiab, Riigikohtu üldkogu, et

Tartu Maakohtu 12. septembri 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a

kohtuotsused tuleb tühistada osaliselt, s.o A. Kapajevile KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel kuritegude kogumi

eest mõistetud karistuse ja KrK 41 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Selles osas on Riigikohtu

üldkogul võimalik teha asjas uus otsus, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Karistusseadustiku § 5 lg 2,

§ 45 lg 1 ning § 64 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb kuritegude kogumi eest A. Kapajevile karistuseks mõista 20 aastat

vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb lugeda A. Kapajevile kuritegude kogumi eest mõistetud karistusega

kaetuks temale Tartu Maakohtu 10. aprilli 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud

vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõista talle 20 aastat vangistust.

Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann,

Peeter Vaher