3-1-1-77-02 · Riigikohus

ERIARVAMUS

Kriminaalasjas nr 3-1-1-77-02

Üldkogu võttis A. Kapajevi ja B. Saarepuu süüdistusasjas arutelu aluseks, et soomõisteks on isikud,

kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, mille eest

kriminaalkoodeks nägi ette võimaliku karistusena eluaegse vabadusekaotuse.

Järgnevalt leiti, et karistuste liitmisel ülalmärgitud isikute puhul võis lähtuvalt KrK § 43 lg-st 31

vabadusekaotuse tähtaeg olla kuni kolmkümmend aastat, sest see ei ületa eluaegse vabadusekaotuse

tähtaega. Põhjenduseks toodi, et KrK § 43 lg 3 rääkis vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse

ülemmäärast, milleks KrK § 101 sanktsioonis oli eluaegne vabadusekaotus.

Leian, et selline soomõiste määratlus ei ole täpne ja sellest tulenevalt ei ole ma nõus ka üldkogu

järeldusega, et KrK § 40 lg 1 ja 43 lg 31 alusel võis A. Kapajevi ja B. Saarepuu karistuseks mõista

vabadusekaotuse tähtajaga üle viieteistkümne aasta. Lähtun seejuures kuritegude toimepanemise ajal

kehtinud kriminaalseadusest laskumata teoreetilistesse arutlustesse sellest, kas mitme kuriteo (s.h

üheliigiliste) eest karistuse mõistmise põhimõtted olid õiglased.

Minu arvates peaks soomõisteks käesoleva kaasuse puhul olema isikud, kes on toime pannud mitu

kuritegu, millest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, kuid ühegi kuriteo eest ei ole karistuseks

mõistetud eluaegset vabadusekaotust.

Sellisele soomõiste määratlusele on minu arvates järgmised põhjendused:

1. KrK § 43 lg 31 sätestas erandi karistuste liitmiseks isikutele, kellele mõisteti karistus kuritegude

kogumi eest, kusjuures kogumist vähemalt üks oli esimese astme kuritegu (KrK § 72 järgi oli esimese

astme kuritegu, mille eest nägi seadus raskema karistusena ette tähtajalise vabadusekaotuse üle

kaheksa aasta või eluaegse vabadusekaotuse). KrK § 43 lg-s 31 ei kitsendanud esimese astme kuriteo

toimepannud isikute ringi tunnusega, "kellele on seaduse järgi võimalik mõista eluaegne

vabadusekaotus".

2. Käesoleva kaasuse puhul ei ole küsimus mitte karistuse mõistmises üksikute kuritegude eest, vaid

juba mõistetud karistuste liitmises. Isiku süüdimõistmisel pidi kohus esmalt mõistma karistuse iga

kuriteo eest, mis tegelikult tähendas karistuse mõistmist iga paragrahvi järgi, milles isik süüdi

tunnistati. Just selles etapis pidi kohus ära otsustama, kas ta kohaldab isikule eluaegset

vabadusekaotust või mitte. Sellest otsustusest olenes, kas karistuste liitmisel tuli kohaldamisele

KrK § 43 lg 31 või sama paragrahvi lg 32.

3. Kui isikule mõisteti mõne esimese astme kuriteo eest eluaegne vabadusekaotus, siis kuulus

karistuste liitmisel kohaldamisele KrK § 43 lg 32 ja KrK § 43 lg 31 ei olnud enam kohaldatav.

Järelikult, kui kohus otsustas, et ühegi kuriteo eest ei ole põhjendatud eluaegse vabadusekaotuse

mõistmine, ei saanud kohus enam karistuste liitmisel arvestada, et mõne kuriteo eest oli seaduse järgi

võimalik mõista ka eluaegne vabadusekaotus, sest liita sai vaid juba mõistetud karistusi.

Piiritledes soomõiste ülalmärgitud isikute ringiga pidi seadus (lähtuvalt PS § 12 esimesest lausest)

tagama järgmiste isikute gruppide võrdse kohtlemise:

1. Isikud, kes olid toime pannud mitu esimese astme kuritegu, mis moodustasid üheliigilise

konkurentsi (korduvus).

2. Isikud, kes olid toime pannud mitu kuritegu, mis moodustasid eriliigilise konkurentsi (KrK § 40

lg 1) ja millest vähemalt üks oli esimese astme kuritegu.

3. Isikud, kes olid toime pannud ühe teo, mis moodustasid kuritegude ideaalkonkurentsi, millest

vähemalt üks oli esimese astme kuritegu (A. Kapajevi ja B. Saarepuu puhul moodustasid

ideaalkonkurentsi kuriteod KrK §-de 141 ja 101 järgi).

4. Isikud, kes olid toime pannud mitu üheliigilist esimese astme kuritegu, kuid neid kuritegusid

menetleti erinevate kriminaalasjade raames (hiljem tuvastatud konkurents KrK § 40 lg 3).

KrK § 43 lg 31 lõi võimaluse kohelda gruppidesse 2, 3 ja 4 kuuluvaid isikuid ebavõrdselt võrreldes

gruppi 1 kuuluvate isikutega.

Gruppi 1 kuulunud isikule, kes oli toime pannud mitu üheliigilist kuritegu, isegi kui need olid

esimese astme kuriteod, mõisteti karistus vaid kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi

sanktsiooni piires. Kui need kuriteod olid sellised, mille eest nähti võimaliku karistusena ette ka

eluaegne vabadusekaotus, siis oli kohtul võimalik mõista karistuseks kas tähtajaline vabadusekaotus

kuni viisteist aastat või eluaegne vabadusekaotus. Sellisel juhul oli KrK § 43 lg 31 kohaldamine

välistatud, kuna ei toimunud karistuste liitmist.

Gruppidesse 2, 3 ja 4 kuuluvatele isikutele võimaldas aga KrK § 43 lg 31 mõista karistuseks

tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat. Ebavõrdse kohtlemise võimalus seisnes

järgmises:

1. Grupp 4 oli sisuliselt samane grupiga 1. Erinevus seisnes vaid selles, et grupi 1 puhul arutas kohus

kõiki enne esimese kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegusid korraga ühe kriminaalasja raames,

grupi 4 puhul aga erinevate kriminaalasjade raames. Erinevates kriminaalasjades mõistetud karistused

liideti KrK § 40 lg 3 alusel, mis omakorda tõi kaasa KrK § 43 lg 31 kohaldamise võimaluse. Seaduse

järgi ebavõrdse kohtlemise võimalus võrreldes grupiga 1 on ilmselge.

2. Grupi 3 osas seisnes ebavõrdsus selles, et seaduseandja nägi ette võimaluse sisuliselt ühe teo

kvalifitseerimise kriminaalkoodeksi eriosa kahe erineva paragrahvi järgi (näit nn röövmõrv

kvalifitseeriti nii röövimisena KrK § 141 järgi kui ka tapmisena omakasu ajendil KrK § 101 p 1

järgi). Sellega oli loodud võimalus ka KrK § 43 lg 31 kohaldamiseks, milleks teo kvalifitseerimisel

vaid ühe paragrahvi järgi võimalus puudus.

3. Grupi 2 osas seisnes ebavõrdse kohtlemise võimalus selles, et isikute osas, kes süüdistuse järgi

kuulunuks gruppi 1, oli süüdistuse osalise ümberkvalifitseerimise korral samuti võimalik mõista KrK

§ 43 lg 31 alusel tähtajaline vabadusekaotus kuni kolmekümmend aastat. Näiteks, kui süüdistuse järgi

süüdistati isikut kolme üheliigilise esimese astme kuriteo toimepanemises, kuid kohus kvalifitseeris

ühe kuriteo ümber mõne teise paragrahvi järgi. Selle tulemusel muutus kuritegude üheliigiline

konkurents (grupp 1) eriliigiliseks konkurentsiks (grupp 2). Üsna tavalised olid kohtupraktikas

juhtumid, kus kolmes röövimises (KrK § 141 lg 2 - (esimese astme kuritegu) -võimalik karistus kuni

kaksteist aastat vabadusekaotust) esitatud süüdistusest üks või isegi kaks röövimist kvalifitseeriti

kohtus avalikuks varguseks (KrK § 140 lg 2 - (teise astme kuritegu) - võimalik karistus kuni seitse

aastat vabadusekaotust). Selline süüdistuse muutmine lõi võimaluse KrK § 43 lg 31 kohaldamiseks ja

vaatamata sellele, et süüdistuse ümberkvalifitseerimisega isiku süüdistus juriidiliselt kergenes, võis

talle karistuste liitmise teel mõista lõplikuks karistuseks kuni üheksateist (7+12) aastat

vabadusekaotust. Raskema süüdistuse korral, s.o kolme röövimise eest oleks maksimumkaristuseks

olnud kuni kaksteist aastat vabadusekaotust. Nagu näha, pikenes seoses kuritegude kvalifikatsiooni

muutmisega võimalik vabadusekaotuslik karistus seitsme aasta võrra.

Leian, et selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks võimaluste loomise tõttu oli KrK § 43 lg 31 (osas, mis

võimaldab karistuste liitmisel KrK § 40 lg-te 1 ja 3 järgi mõista karistuseks vabadusekaotuse üle

viieteistkümne aasta, s.o kuni kolmekümne aastani) vastuolus PS § 23 lg 1 esimese lausega.

Ma ei nõustu ka üldkogu järeldusega, et isikule, kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt

ühe eest nägi seadus võimaliku karistusena ette eluaegse vabadusekaotuse, võis lähtuvalt KrK § 43

lg-st 31 vabadusekaotuse tähtaeg olla kuni kolmkümmend aastat, sest see oli vastavuses KrK § 43 lg-

s 3 sätestatuga, mis seadis karistuse piiriks vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära

(KrK § 101 järgi eluaegne vabadusekaotus). Kolmkümmend aastat vabadusekaotust aga ei ületa

eluaegset vabadusekaotust.

Sellise järeldusega ei nõustu ma järgmistel põhjendustel:

1. KrK § 43 lg 3 sätestas, et karistuste liitmisel KrK §-s 40 ettenähtud juhtudel ei tohi karistuse üldine

tähtaeg ületada kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära. Kui

nõustuda üldkogu järeldusega, siis võiks KrK § 43 lg-s 3 asendada sõnad "paragrahvis ettenähtud

karistuse ülemmäära" sõnadega "eluaegset vabadusekaotust".

Samas on selge, et ükski vabadusekaotuse tähtaeg ei ületa eluaegset vabadusekaotust (vähemalt on

võimatu seadusega määrata, mitu aastat vabadusekaotust ületab eluaegse vabadusekaotuse määra).

Seetõttu ei ole seadusega sellise keelu kehtestamine vajalik, sest selle keelu rikkumist ei oleks

võimalik kontrollida. Arusaamatuks jääb üldkogu tõlgenduse juures ka see, miks on enne eluaegset

vabadusekaotust tähtajalise vabadusekaotuse piiriks just kolmkümmend aastat, sest näiteks ka

viiskümmend aastat võiks teatud juhtudel jääda karistuse ülemmäära (eluaegse vabadusekaotuse)

piiridesse. Seega muutuksid KrK § 43 lg 31 ja lg 32 sisuliselt tarbetuteks.

2. Vastupidi üldkogu järeldusele saab KrK § 43 lg-s 3 sätestatust järeldada, et:

2.1. Eluaegset vabadusekaotust tuleb lugeda tähtajalise vabadusekaotusega võrreldes eri liiki

karistuseks (kuigi esmapilgul tundub ta olevat samane tähtajalise vabadusekaotusega). Sellisele

järeldusele jõuame siis, kui vaatame seadusandja poolt kriminaalkoodeksis eluaegse vabadusekaotuse

sätestamist ajalooliselt, arvestades, et see kehtestati surmanuhtluse asemele. (Vabadusekaotus ja

surmanuhtlus asetsesid kriminaalkoodeksi üldosas isegi erinevates paragrahvides). Vastava

seadusemuudatuse tegemise aruteludel Riigikogus keskenduti surmanuhtluse kaotamisele ning selle

tagajärgedele, samuti eluaegse vanglakaristuse kehtestamisega seotud probleemidele. Seega ei

käsitlenud seadusandja kolmekümne aasta kehtestamist tähtajalise karistuse ülemmäärana iseseisva

eesmärgina ega põhjendanud selle vajalikkust, ebavõrdne regulatsioon sätestati redaktsioonilise

seadusemuudatusena.

2.2. KrK § 43 lg-s 3 tuleb sõnade "paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära" all minu arvates

silmas pidada vaid tähtajalist vabadusekaotuse ülemmäära, mida sätestasid kriminaalkoodeksi eriosa

vastavad paragrahvid, milledes isik süüdi tunnistati(meie kaasuses on KrK § 101 järgi selle

ülemmääraks 15 aastat vabadusekaotust). Kriminaalkoodeksi eriosa ükski paragrahv ei näinud ette

tähtajalist vabadusekaotust üle viieteistkümne aasta.

Kokkuvõtvalt leian, et kuna kohus mõistis A. Kapajevile ja B. Saarepuule iga kuriteo eest karistuseks

tähtajalised vabadusekaotused ja ei pidanud vajalikuks neile mõista eluaegset vabadusekaotust, siis

oli karistuste liitmisel KrK § 40 lg 1 alusel nende võimalikuks karistusteks kuritegude kogumi eest

maksimaalselt 15 aastat vabadusekaotust.

Sellele karistusele oli aga KrK § 41 alusel võimalik liita eelmise kohtuotsusega mõistetud ja

käesolevas asjas kohtuotsuse tegemise ajaks ärakandmata karistus.

Ott Järvesaar

Riigikohtunik

Ühinen eriarvamusega

Hannes Kiris

Riigikohtunik