3-3-1-61-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-61-02

Otsuse kuupäev

13. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Ludvig-Madis Leisi kaebus ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni

otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja Pühajärve Vallavalitsuse

korralduse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 2-

3-112/2002 ja Tartu Halduskohtu 1. märtsi 2002. a otsus

haldusasjas nr 3-91/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Ludvig-Madis Leisi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17. oktoober 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Ludvig-Madis Leis ja tema esindaja vandeadvokaat Kaljo

Kuusmaa

Otepää Vallavalitsuse esindaja Ants Manglus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 1. märtsi 2002. a otsus haldusasjas nr 3-91/2001 ja Tartu

Ringkonnakohtu 12. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-112/2002 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 7. detsembri 1995. a otsusega nr 9856 loeti endine Järvesaare

nr 88 talumaa 6,28 ha omandireformi objektiks. Selle vara võõrandamisaegseks omanikuks loeti

Johan Kirmi ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati nimetatud vara suhtes Imbi Neimann.

Sama otsusega jäeti rahuldamata Aime Leisi avaldus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Valga

maakonnakomisjon jättis 3. juuli 1998. a otsusega rahuldamata Aime Leisi taotluse muuta otsust

nr 9856.

A. Leisi abikaasa L.-M. Leis, kelle omandis olev elamu asub endise Järvesaare nr 88 kinnistu maal,

esitas 29. detsembril 1997 Pühajärve Vallavalitsusele avalduse 50 ha maa erastamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 1999. a otsusega jäeti rahuldamata L.-M. Leisi apellatsioonkaebus

Tartu Maakohtu halduskohtuniku 18. märtsi 1999. a otsuse peale, millega jäeti muutmata ÕVVTK

Valga maakonnakomisjoni 3. juuli 1998. a otsus. Ringkonnakohus leidis, et L.-M. Leisil kui

ostueesõigusega maa erastamise õigustatud subjektil puudub õigus sekkuda riigi poolt läbiviidavasse

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide kindlakstegemise menetlusse.

Tema õigused erastada hoonete juurde maad on tagatud igal juhul MRS § 9 sätestatud tingimustel.

8. oktoobril 1999 teatas Pühajärve Vallavalitsus L.-M. Leisile, et temal kui maa ostueesõigusega

erastamise õigustatud subjektil tuleb kokku leppida I. Neimanniga kui Järvesaare nr 88 kinnistu

õigustatud subjektiga maa ostueesõigusega erastamist puudutavates küsimustes.

Kuna L.-M. Leis ja I. Neimann kokkulepet ei saavutanud, andis Otepää Vallavalitsus 29. märtsil 2000

korralduse nr 174 L.-M. Leisile ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku kohta.

2. L.-M. Leis esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Valga

maakonnakomisjoni 7. detsembri 1995. a otsus nr 9856 õigusvastaseks ja tühistada Otepää

Vallavalitsuse 29. märtsi 2000. a korraldus nr 174. Kaebuse kohaselt on ÕVVTK kohaliku komisjoni

otsus õigusvastane vara võõrandamise aegse omaniku ja I. Neimanni õigustatud subjektiks

tunnistamise osas. Seoses I. Neimanni tunnistamisega õigustatud subjektiks Järvesaare 88 talumaa

suhtes, ei saa ta ostueesõigusega erastada soovitud ulatuses maad. Vaidlustatud korraldusega tehti

talle ettepanek ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemiseks selliselt, et I. Neimannile kuulub

tagastamisele endise Järvesaare nr 88 kinnistu maadest ligikaudu 5,28 ha, millega tema ei saa

nõustuda.

3. Tartu Halduskohtu 1. märtsi 2002. a otsusega jäeti L.-M. Leisi kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei anna maa ostueesõigusega erastamise subjektiks olemine kaebuse

esitajale alust taotleda ÕVVTK maakonnakomisjoni vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist ja

tühistamist. Kaebuse esitaja õigused saavad kaitstud maa ostueesõigusega erastamise käigus. Tal ei

ole subjektiivset õigust sekkuda omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise protsessi.

Halduskohus asus seisukohale, et Otepää Vallavalitsuse vaidlustatud korraldus ei riku samuti kaebaja

õigusi. Kaebuse esitaja on maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt, kes saab erastada

maad, mis ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud maana tagastamisele.

4. L.-M. Leis esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega tuvastataks ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 7. detsembri 1995. a otsuse nr 9856

õigusvastasus, samuti palus ta Otepää Vallavalitsuse 29. märtsi 2000. a korralduse nr 174 tühistamist

ning otsustada Järvesaare 88 talumaa erastamine tervikuna temale. Apellant väitis, et I. Neimann ei

saa olla õigustatud subjektiks Järvesaare 88 talumaade suhtes. Vara tagastamine isikule, kes ei ole

omandireformi õigustatud subjekt, on seadusega vastuolus olev ja tühine tehing TsÜS § 66 lg 2

mõttes. Apellandil on põhjendatud huvi realiseerida maa ostueesõigust temale kuuluvate hoonete

juurde, mis asuvad endisel Järvesaare nr 88 talumaadel.

5. Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 1. märtsi 2002. a otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlustatud

korraldusega määrati L.-M. Leisile kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa ligikaudne

suurus ja piirid, siis on tegemist maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingu läbiviimisega Maa

ostueesõigusega erastamise korra punktide 4, 13 alapunkti 2, 131 ja 15 järgi. Kohalikul omavalitsusel

puudub õigus otsustada ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse õigsuse või ebaõigsuse üle.

Ringkonnakohus märkis, et põhjendatud ei ole ka apellandi see väide, et halduskohus oleks pidanud

asja sisuliselt arutama ja kindlaks tegema, kas kaebaja õigusi rikutakse või mitte. Asja materjalidest

nähtuvalt esitas L.-M. Leis tuvastamiskaebuse, paludes teha kindlaks ÕVVTK Valga

maakonnakomisjoni 7. detsembri 1995. a otsuse nr 9856 õigusvastasus. Kuna Tartu Halduskohus

leidis, et kaebuse esitajal puudub sellise taotluse esitamiseks põhjendatud huvi, siis ei pidanudki

kohus kontrollima kaebuses esitatud sisulisi asjaolusid ja väiteid ning andma hinnangut vaidlustatud

haldusakti õigusvastasusele. Halduskohus on õigesti leidnud, et maa ostueesõigusega erastamise

õigust omaval isikul puudub subjektiivne õigus sekkuda teise isiku omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistamise protsessi. L.-M. Leis on küll esitanud taotluse, soovides ostueesõigusega

erastada oma elamu juurde 50 ha maad, kuid MRS §-dest 9 ja 221 ei tulene, et alati saab ja tulebki

esitatud taotlus rahuldada täies ulatuses. See, millises ulatuses tegelikult avalduse esitanud isikule

maad erastada saab, sõltub mitmetest asjaoludest, näiteks vabade maade olemasolust, teiste isikute

õigustest, maakorralduslikest ja looduslikest tingimustest jne. Seega ei saa elamu omaniku õiguste

rikkumiseks lugeda seda, kui talle erastatakse vähem maad, kui ta taotles. Maa erastamine hoonete

juurde võimalikult maksimaalses suuruses ei ole ka selline põhiseadusega kaitstav õigus, mis annaks

aluse lubada maa ostueesõigusega erastamise õigust omaval isikul vaidlustada neid akte, millega on

määratletud teiste isikute õigused sama maa suhtes. Ringkonnakohus pidas õigeks halduskohtu

seisukohta, et L.-M. Leisi subjektiivseid õigusi ei saa rikkuda ka vaidlustatud korraldus, sest L.-M.

Leisil on MRS § 221 järgi õigus erastada seda maad, mis ei kuulu teistele õigustatud isikutele

tagastamisele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. L.-M. Leisi kassatsioonkaebuses palutakse Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et kasseeritud kohtuotsustes

on valesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud protsessiõiguse norme, mille tagajärjel on jäänud

kaebus sisuliselt lahendamata. Kohtute poolt on rikutud seaduse ühetaolise kohaldamise printsiipi

ning pole täidetud varasemates kohtuotsustes, s.o Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 1998. a ja Tartu

Maakohtu halduskohtuniku 18. märtsi 1999. a otsustes märgitud kaebaja õigust ÕVVTK kohaliku

komisjoni otsuse vaidlustamiseks. Selle tagajärjel on kaebaja õigused jäänud kohtuliku kaitseta.

Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et tema poolt taotletavale maale puuduvad seaduslikud

omandireformi õigustatud subjektid. Sellest tulenevalt oleks tal õigus erastada endine Järvesaare

nr 88 kinnistu vaba maana tervikuna. Tartu Ringkonnakohtu põhjendused, et alati ei saagi ja ei peagi

saama erastada maad taotletud ulatuses ja et maa maksimaalmääras erastamise õigus ei ole

põhiseaduslikult kaitstud õigus, on antud juhul asjakohatud. Antud vaidluse juba aastaid kestvas

menetluses on kohtud püüdnud vältida asja sisulist lahendamist, põhjendades seda sellega, et kaebaja

õigusi ei ole rikutud ja et kaebajal puudub põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks

ning sellest tulenevalt ei peagi kohtud haldusakti seaduslikkust kontrollima. Tekib küsimus, miks

antud asja lahendamisel ei kohaldata uurimisprintsiipi ja ei teha kindlaks, kas omandireformi

õigustatud subjekti puudumisel oleks kaebuse esitajal õigus erastada endise Järvesaare nr 88 talumaa

täies ulatuses ning kas selle õiguse rikkumine tekitab kaebajale põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse

esitamiseks. Kohtutel on lähtudes uurimisprintsiibist selgitamiskohustus, s.t kohus peab juhtima

kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele.

Seda aga antud juhul kohus ei teinud. Kohtud ei ole välja selgitanud vaidlustatud korralduse täpset

sisu ja selle mõju kaebajale.

7. Kirjalikes vastustes kassatsioonkaebusele leiavad Valga Maavalitsus ja Otepää Vallavalitsus, et

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2002. a otsus on seaduslik ja põhjendatud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine.

Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi.

9. L.-M. Leis omab õigusvastaselt võõrandatud endisel Järvesaare nr 88 kinnistul elamut. Vaidlus

käib selle üle, kas L.-M. Leisi kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigusi saab

rikkuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus I. Neimanni omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise kohta Järvesaare nr 88 maa suhtes ja Otepää Vallavalitsuse poolt koostatud L.-M. Leisile

ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek.

10. Halduskohus ja ringkonnakohus leiavad, et vaidlustatud otsus ja korraldus ei saa rikkuda L.-M.

Leisi õigusi. Kolmandal isikul pole õigust sekkuda maa tagastamise protsessi ning veelgi vähem

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlusse. Kohtud on seisukohal, et kaebuse

esitaja õigused saavad kaitstud maa erastamise käigus. Seaduse kohaselt pole õigust erastada maad,

mis kuulub tagastamisele. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu nende seisukohtadega.

11. MRS § 221 lg 2 sätestab, et väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul,

kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni

50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu

moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi.

12. MRS 23 lg 2 kehtestab: "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda,

kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks

määratud. Maa erastamine muul käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud viisil algatatakse pärast

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise otsustamist." Vaidlustatud

korralduse andmise ajal kehtis see säte redaktsioonis: "Õigusvastaselt võõrandatud maatüki

erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise otsustamist". Eeltoodust tulenevalt saab üksnes maa ostueesõigusega erastamine

toimuda enne maa tagastamist.

13. Õigustatud subjektidele maa tagastamise või kompenseerimise otsustab Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus,

võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa

tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid.

Seega ei pruugi ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus üksnes isiku omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise kohta tõepoolest rikkuda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigusi,

sest nimetatud otsusega ei otsustata veel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimust. See

aga ei tähenda, et omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus oleks maad

ostueesõigusega erastava isiku poolt üldse vaidlustamatu.

14. MRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem. Kohalik omavalitsus teeb maa

erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud.

Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks teeb kohalik omavalitsus Vabariigi

Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra

punkti 131 alusel erastamise taotlejale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, mille koostamisel

tuleb järgida sama korra punktis 132 sätestatut. Ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise

ettepaneku tegemisel on suhted juba piisavalt konkretiseerunud.

Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek (piiride kulgemise skeem) on oma sisult

esimene etapp MRS §-s 9 lg 9 sätestatud erastatava ja tagastatava maa suuruse ja piiride määramise

protsessis. Piiride kulgemise ettepanek on katastriüksuse moodustamise aluseks.

15. Vaidlustatud korraldus on oma sisult ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek

Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 131 tähenduses. Nimetatud ettepaneku kui eelhaldusakti

kohaselt ei pidanud Otepää Vallavalitsus võimalikuks erastada L.-M. Leisile tema poolt taotletavat

endise Järvesaare nr 88 kinnistu maad täies ulatuses ja seetõttu määrati MRS § 9 lg 9 alusel kindlaks

I. Neimannile mittetagastatava ning L.-M. Leisile ostueesõigusega erastatava maa ligikaudne suurus

vastavalt korralduse juurde lisatud piiride kulgemise ettepanekule. Selle korralduse punktis 1.1. on

märgitud: "Ludvig-Madis Leisile ostueesõigusega erastatavast maast ligikaudu 1 ha moodustab

Järvesaar nr 88 kinnistu maa, mille suhtes õigustatud subjektiks on tunnistatud Imbi Neimann".

Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 131 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamist

taotleval isikul õigus esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited piiride kulgemise ettepanekule.

Antud haldusasja materjalidest ei nähtu, et L.-M. Leis oleks esitanud ostueesõigusega erastatava maa

piiride kulgemise ettepanekule vastuväiteid.

16. Juhul, kui maa ostueesõigusega erastaja leiab, et maad hakatakse tagastama ebaõigele

omandireformi õigustatud subjektile ja seetõttu pole temal võimalik osa maad erastada, tuleb tal

halduskohtus vaidlustada kohaliku omavalitsuse poolt koostatud ostueesõigusega erastatava maa

piiride kulgemise ettepanek ja ühes sellega ka taotletava maa suhtes tehtud ÕVVTK kohaliku

komisjoni otsus õigustatud subjektiks määramise kohta. Seda on L.-M. Leis teinudki. Selline

seisukoht pole vastuolus ka Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 1999. a jõustunud kohtuotsusega

haldusasjas nr II-3-70/99, milles leitakse, et L.-M. Leisi "õigused erastada hoonete juurde maad on

tagatud igal juhul MRS § 9 sätestatud tingimustel".

Lähtudes uurimisprintsiibist on kohtutel kohustus juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse

eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Samale seisukohale asus

Riigikohtu halduskolleegium 3. aprilli 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02, kus punktis 25

märgitakse: "Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida

kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele.

Kohus peab arvestama, et kaebuse esitaja ei pruugi maa ostueesõigusega erastamise mitmeastmelises

menetluses saada aru erinevate haldusaktide ja toimingute tähendusest ning vajadusest neid

vaidlustada.".

Antud juhtumil peab halduskohus kaebuse esitajale selgitama, et tal on võimalik esitada ÕVVTK

Valga maakonnakomisjoni otsuse suhtes ka tühistamistaotlus.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel