3-3-1-54-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-54-02

Otsuse kuupäev

13. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

OÜ Peipus kaebus Ida-Viru maavanema 31. detsembri 1998. a

korralduse nr 2463 p-de 1 ja 1.3 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 2-

3-114/2002

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Peipus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17. oktoober 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori, OÜ Peipus esindaja vandeadvokaat Ingrid

Kullerkann

Vastustaja, Ida-Viru maavanema esindaja vandeadvokaat Ain

Alvin

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-114/2002 ja jätta

jõusse Jõhvi Halduskohtu 29. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3-1/2001.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Peipus esitas 1999. aastaks taotluse püügilubade väljastamiseks 150 nakkevõrgule, 15 mõrrale,

2 seisevnoodale, 1 põhjanoodale ja 2 tindimõrrale. Ida-Viru maavanema 31. detsembri 1998. a

korraldusega nr 2462 kinnitati muuhulgas kalapüügilubade jaotus kutseliste kalapüügipüügivahendite

osas Peipsi järvel ning korralduse nr 2463 p-dega 1 ja 1.3 keelduti osaliselt OÜ-le Peipus

kalapüügilubade väljaandmisest ja vähendati taotlustes toodud püügivahendite arvu järgnevalt:

nakkevõrk sh raamvõrk 134; avavee- ja ääremõrd 7; kastmõrd (seisevnoot) 2; tindimõrd 2; põhjanoot

(mutnik) 1.

2. Halduskohtule esitatud kaebuses palus OÜ Peipus tunnistada 31. detsembri 1998. a korralduse

nr 2463 p-d 1 ja 1.3 seadusevastaseks. Kaebaja väitis, et vaidlustatud haldusakt on motiveerimata.

Kalapüügiseaduse (KPS) § 16 lg-s 3 toodud õigusmõistet "vähendatakse mõlemat kõigi taotluste osas

võrdeliselt" peab rakendama ühetaoliselt kõikide adressaatide jaoks. Nimetatud printsiipi rakendati

iga taotleja suhtes suvaliselt ega põhjendatud, millistest printsiipidest lähtuti.

3. Jõhvi Halduskohus tunnistas korralduse nr 2463 p-d 1 ja 1.3 OÜ-t Peipus puudutavas osas

õigusvastasteks. Halduskohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlustatud korraldus puuduliku motiveeringu

tõttu kontrollitav. Kuna esitatavate taotluste arv ei olnud piiratud, tuli lähtuda võrdelisusest mitte

ainult matemaatilises mõistes, vaid võtta arvesse ka taotlejaid puudutavaid teisi kriteeriume.

4. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja jäeti kaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

a) Korraldus nr 2463 on piisavalt motiveeritud ja arusaadav. Vaidlustatud korralduses on toodud

vähendamise metoodika aluseks olevad aktid. Asjaolu, et korralduses ei ole esitatud arvutuse käiku ja

lahti kirjutatud metoodikat, on korralduse puudus, kuid see ei ole korralduse õigusvastaseks

tunnistamiseks piisav, kuna korralduses toodu võimaldab kontrollida jaotuspõhimõtteid.

b) Kaebuse esitaja loobus korralduse nr 2462 vaidlustamisest, kuid neid kahte korraldust tuleb

vaadelda koosmõjus. Kaebaja ei ole vaidlustanud tulemust - asjaolu, et talle väljastati vähem lube -,

vaid jäänud selle juurde, et ta ei saa korraldusest aru.

3) Halduskohtu otsuses toodud seisukoht, et ametiisik ei oleks pidanud lubade vähendamisel mitte

piirduma matemaatiliselt võrdelise vähendamisega, vaid oleks pidanud arvesse võtma ka teisi

kriteeriume, ei ole õige. Ametiisik on korralduses toodud metoodika valikut veenvalt põhistanud,

ning võrdelisuse arvutamine matemaatiliselt taotletu ja olemasoleva alusel on põhjendatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Kassatsioonkaebuses palub OÜ Peipus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

a) Ringkonnakohus leidis, et korraldust nr 2463 ja 2462 tuleb kontrollida koosmõjus, kuid ei teinud

seda. OÜ Peipus ei saanud paluda tunnistada õigusvastaseks talle õigust andvat haldusakti. See, et ta

taotles ja soovis, et õigust andev haldusakt oleks antud suuremale hulgale kalapüügivahenditele, ei

muuda selles osas, milles õigustus anti, seda õigustust õigusvastaseks.

b) Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et kaebaja ei ole vaidlustanud korralduses toodud

kalapüügivahendite jaotust. Selleks, et tulemusteni jõuda, tuleb kontrollida metoodikat, millega

tulemusteni jõuti. Kui kohus leiab, et metoodika, mida kasutas haldusakti väljaandja, on seaduse

tähenduses ebaõige, on ebaõige ka tulemus.

c) Ringkonnakohus pole püüdnud mõtestada KPS § 16 lg 3 sisu ja olemust. Püüniste arvu ja

väljapüügimahtude vähendamine peab rakenduma ühetaoliselt kõikide adressaatide jaoks. Tegemist ei

ole pelgalt matemaatilise probleemiga. Selline käsitlus viiks haldussuvani. KPS § 16 lg-te 3 ja 4 mõte

seisneb pigem varasemate püügivõimaluste võimalikult samas suuruses säilitamises kui taotluste

arvestamises.

6. Kirjalikus vastuses peab Ida-Viru maavanem kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Maavanem

leiab:

a) Korraldus nr 2463 on piisavalt motiveeritud ja arusaadav. Väide, et ringkonnakohus ei ole

kontrollinud korraldusi koosmõjus, on väär.

b) Võrdelisuse arvutamine matemaatiliselt taotletu ja tegeliku tulemuse vahel on põhjendatud.

Seadusest tulenevalt sai võrdeline vähendamine toimuda ainult lähtudes esitatud taotlustest ja

jaotatavatest püügivõimalustest, mitte varem kasutatud püügivõimalustest. Käesolevaks ajaks on

seadusandja nimetatud regulatsiooni toonud sisse "ajaloolise püügiõiguse" mõiste võimaldamaks

seaduse rakendajatel arvestada ajalooliselt väljakujunenud püügivõimalusi.

c) Käesolevas asjas ei käi vaidlust KPS § 16 õigusmõistete tõlgendamises. Käesolevas asjas käib

vaidlus selle üle, kas vaidlustatav korraldus oli piisavalt motiveeritud võimaldamaks kohtulikku

kontrolli või mitte.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esimese astme halduskohtus vaidlustatud korraldusega jäeti kaebuse esitaja kalapüügiloa taotlus

KPS § 16 lg 3 alusel osaliselt rahuldamata. Käesolevas kassatsioonimenetluses käib vaidlus KPS § 16

lg 3 esimese lause tõlgendamise ja kohaldamise üle. Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebuse esitaja on

kohtuvaidluses tõstatanud vaid maavanema korralduse motiveerituse küsimuse, on ekslik. Kaebuse

esitaja on vaidlustanud korralduse selles osas, millega tema taotlus kalapüügivahendite lubamiseks

jäeti rahuldamata. Uurimispõhimõttest tulenevalt peab halduskohus omal initsiatiivil kontrollima

kõiki aspekte, mis mõjutavad haldusakti vaidlustatud osa õiguspärasust.

8. Kassaatoril on õigus, et korralduse nr 2462, millega tema kalapüügiloa taotlus osaliselt rahuldati,

vaidlustamata jätmine ei võta võimalust kontrollida vaidlustatud korralduse, millega jäeti taotlus

osaliselt rahuldamata, õiguspärasust. Kassaatoril on kaebeõigus vastavalt kaebuse esitamise ajal

kehtinud Halduskohtumenetluse seadustiku varasema redaktsiooni § 5 lg-le 1. Oma õigusi on kaebuse

esitajal pärast korralduse õigusvastaseks tunnistamist võimalik kaitsta kahjunõude esitamisega.

9. KPS § 16 lg 3 sätestas (31. detsembri 1998. a redaktsioonis):

"Kui kalavarud ei võimalda kutselise kalapüügiga tegelevate isikute poolt taotletud püüniste arvu või

väljapüügimahtu, vähendatakse mõlemat kõigi taotluste osas võrdeliselt. Piiratud püügivõimaluste

korral võib kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale kalapüügiõigust omava ettevõtja arvelt

kalapüügiluba anda vaid viimase nõusolekul."

Vaidlust ei käi selle üle, et kalavarud ei võimaldanud kõiki taotlusi täielikult rahuldada.

Keskkonnaministri määrusega olid püügimahud piiratud. Vaidlus käib piiratud püügimahu jaotamise

põhimõtete üle.

10. Maavanem ja ringkonnakohus on seisukohal, et KPS § 16 lg-t 3 tuleb mõista selliselt, et mida

rohkem on kalapüügiga tegelev isik vahendeid taotlenud, seda suurem osa tuleb talle anda. Kassaator

ja halduskohus peavad sellist jaotuspõhimõtet ebaõiglaseks. Käesolevas asjas on üks kutselise

kalapüügiga tegeleja esitanud taotlusi 12,58 korda suuremas mahus kui on kogu jagatav

püügivõimalus. Sellise olukorra aktsepteerimine viiks tulemusele, kus isik, kes esitab taotlusi

ebareaalselt suures mahus, saab kõik kalapüügiload endale. Kassaator leiab, et püügivahendite

võrdelise jaotamise aluseks ei peaks olema mitte esitatud taotlus, vaid võrdeliselt tuleb vähendada

eelmisel perioodil lubatud mahtu.

11. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et KPS § 16 lg 3 esimese lause keeleline analüüs võimaldab

iseenesest nii kassaatori kui ka vastustaja poolt esitatud tõlgendust. Õige on vastustaja poolt esitatud

seisukoht, et ta sai korralduse andmisel lähtuda vaid seaduse tekstist, kuid ta pole veenvalt selgitanud,

kuidas välistab KPS § 16 lg 3 sõnastus selle sätte tõlgendamise kassaatori poolt esitatud viisil. See, et

antud normi kohaselt tuleb juhul, kui kalavarud ei võimalda "taotletud" püüniste arvu ja püügimahtu,

vähendada mõlemat kõigi "taotluste" osas võrdeliselt, ei tähenda, et vähendamise lähtealuseks peavad

olema taotluses esitatud arvud. On ka võimalik, et seadusandja pidas vähendamise alusena silmas

senist püügivahendite arvu ja püügimahtu. Seda ei välista iseenesest seaduse hilisem muutmine ja nn

"ajaloolise püügiõiguse" selgesõnaline sätestamine normi uues redaktsioonis. Viimane pigem

kinnitab, et maavalitsuse tõlgendus ei ole kooskõlas seadusandja tahtega.

12. Kuna vaidlusaluse normi keeleline analüüs ei välista kumbagi tõlgendust, tuleb normi õigeks

kohaldamiseks kasutada teisi tõlgendusmeetodeid, selgitamaks välja seadusandja tegelik tahe.

Seadusandja tahe ei saa olla suunatud teadlikult ebamõistliku ja ebaõiglase regulatsiooni

kehtestamisele. Maavanema poolt antud tõlgendus aga viib ilmselgelt ebamõistlikule tulemusele. Siis

määraks lubatud püügivahendite jaotuse ära vaid taotleja poolt püügiloataotluses meelevaldselt

nimetatud arv, mitte aga objektiivsed kriteeriumid. Isik, kes esitab reaalse taotluse, kannatab

võrreldes isikuga, kes esitab selgelt põhjendamatu taotluse, paludes püügimahtu ulatuses, mida tal

mingil juhul ei ole võimalik saavutada.

13. Seetõttu jätab kolleegium jõusse esimese astme halduskohtu otsuse. Käesolevas vaidluses ei ole

oluline, kui palju püügivahendeid oleks tulnud OÜ Peipusele 1999. aastaks eraldada. Käesolev

vaidlus puudutab üksnes vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, mitte aga tekitatud kahju hüvitamist.

Nn "ajaloolisest püügiõigusest" lähtumine on üks võimalus piiratud püügiressursi mõistlikuks

jagamiseks selle sätte varasema redaktsiooni rakendamisel, kui seejuures arvestatakse ka muid olulisi

asjaolusid.

14. Riigikohus nõustub ka väitega, et vaidlustatud korralduse motivatsioon on puudulik. Sellest ei

nähtu üheselt, mida on maavanem püügimahtude ja -vahendite võrdelise vähendamise all silmas

pidanud, iseäranis aga seda, mis on vähendamise lähtealus. Pelgalt haldusakti õiguslikele alustele

viitamine ei kujuta endast haldusakti piisavat põhjendamist, kui aktist ei nähtu põhimõtted, millest

lähtudes sisustatakse akti aluseks olevas õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõisteid.

Apellatsioonkaebuses oli vastustaja seisukohal, et maavanemal oli diskretsioonivabadus valida

metoodika püügivahendite võrdelise vähendamise teostamiseks. Seda metoodikat ei ole aga

korralduses selgitatud. Samuti on apellatsioonkaebuses väidetud, et "püüniste arvu vähendamisel

hinnati taotlusi kogumis, arvestades kõiki püügivõimalusi puudutavaid faktoreid (taotletavate

püüniste liigid, töötlemise võimalused, mahud, vahendite arv, rannaelanike tööhõivet, konkurentsi,

maakonna tasakaalustatud arengut jne)". Kuidas need asjaolud on püügivahendite jaotust mõjutanud,

ei ilmne ei korraldusest ega kohtumenetluse käigus esitatud selgitustest. Korralduses ei mainita neid

asjaolusid üldse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel