3-3-1-52-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-52-02

Otsuse kuupäev

11. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

V. Bolboka kaebus siseministri 11. juuli 2001. a käskkirja nr 285

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10. mai 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/185/02 ja Tallinna Halduskohtu

23. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-1431/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Siseministri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

3. oktoober 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Siseministri esindajad vandeadvokaat Indrek Teder ja

vandeadvokaadi vanemabi Mari Oro

RESOLUTSIOON

1. Jätta siseministri kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. mai 2002. a otsuse haldusasjas nr 2-

3/185/02 motiive. Jätta ringkonnakohtu otsusest välja motiiv, mis puudutab Välismaalaste

seaduse § 12 lg 4 p 7 kohaldamist.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseminister keeldus 11. juuli 2001. a käskkirjaga nr 285 V. Bolbokale elamisloa andmisest

Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 3, 7 ja 10 alusel. Käskkirjas märgiti, et V. Bolboka on Vene

Föderatsiooni kodanik. Aastail 1985-1990 õppis ta NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee Kõrgemas

Koolis. 1990. aastal asus ta tööle ENSV Riikliku Julgeoleku Komiteesse. Julgeoleku Komitees

töötamise kohta ei esitanud V. Bolboka ülestunnistust vastavalt Eestit okupeerinud riikide

julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega

koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadusele. Julgeoleku Komitee

vastuluuretegevus oli suunatud muuhulgas otseselt Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooni

teostamisele ja säilitamisele ning Eesti Vabariigi järjepidevuse de facto taastamise vastu. V. Bolboka

töötas Julgeoleku Komitees ohvitserina otseselt vastuluurega seotud vastutaval ametikohal. Ta omas

vastavat põhjalikku eriettevalmistust. On põhjendatud alus arvata, et V. Bolboka tegevus on olnud

suunatud Eesti riigi olemasolu ja de facto taastamise ning seega ka tema julgeoleku vastu. Tulenevalt

VS § 12 lg 4 p-st 3 ei saa talle elamisluba anda. Julgeoleku Komitee teenistuses olles teenis

V. Bolboka kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Ta arvati reservi 1991. a. Seega on elamisloa

andmisest keeldumise aluseks VS § 12 lg 4 p 7. V. Bolboka vanus, auaste ega ükski muu teadaolev

asjaolu ei välista tema kutsumist Vene Föderatsiooni relvastatud formeeringute teenistusse.

Tulenevalt eeltoodust pole V. Bolbokale võimalik anda elamisluba VS § 12 lg 4 p 10 alusel.

Elamisloa andmine erandina pole põhjendatud, sest VS § 12 lg 6 järgi käsitletakse sama seaduse § 12

lg 4 punktides 3 ja 10 nimetatud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. Eesti riigi julgeolek

kollektiivse hüvena on kaalukam õigusväärtus kui elamisloa pikendamise kasuks rääkivad asjaolud

koosmõjus. Viimatinimetatud asjaoludeks on: V. Bolboka elab Eestis alates 1969. aastast, tal on

Eestis töökoht, Eestis elavad alalise elamisloa alusel tema abikaasa ja alaealised lapsed, kes on Vene

Föderatsiooni kodanikud.

2. V. Bolboka esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri käskkiri ja

teha siseministrile ettekirjutus tema taotlus uuesti läbi vaadata.

3. Halduskohus rahuldas kaebuse 23. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-1431/2001.

4. Siseminister palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja jätta V. Bolboka kaebus

rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) VS § 12 lg 4 p 3 ei võimalda anda elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on

põhjendatud alus arvata, et see on olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Sama lõike

punkt 10 käsitleb elamisloast keeldumist välismaalasele, kes on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse

tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse. Need sätted sisaldavad erinevaid teokoosseise. Ainuüksi Riikliku Julgeoleku

Komitees töötamine ei ole VS § 12 lg 4 p 3 näidatud teokoosseis. Seadusandja on pidanud vajalikuks

sätestada julgeoleku organites töötamise elamisloa pikendamisest keeldumise iseseisva alusena.

Seega peab punktis 3 näidatud tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu väljenduma milleski

enamas kui ainuüksi töötamine Riikliku Julgeoleku Komitees. Seepärast ei anna VS § 12 lg 4 punktis

10 toodud asjaolu esinemine automaatselt alust punkti 3 kohaldamiseks. Sellist seisukohta toetab ka

see, et punkti 3 kohaldamise õiguslik režiim erineb sama lõike punkti 10 kohaldamisest (punktis 3

sätestatud asjaolu tuvastamisel ei ole erinevalt viimatinimetatud punktis nimetatud juhtudest ette

nähtud erandi tegemise võimalus elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumisel). Käskkirjas

kirjeldatu pole piisav, et käsitleda elamisloa taotlejat VS § 12 lg 4 p 3 näidatud välismaalasena.

Kuivõrd pole kindlaks tehtud V. Bolboka Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu suunatud tegevuse

konkreetne sisu, pole VS § 12 lg 3 p-le 3 tuginemine elamisloa pikendamisest keeldumisel

õiguspärane.

2) V. Bolbokale elamisloa andmisest keeldumise alustest on õiguspärased VS § 12 lg 4 p 7 ja 10.

Elamisloa taotluse lahendamisel oli tegu kaalutlusotsusega, sest mõlema punkti puhul saab tulenevalt

VS § 12 lg-st 5 anda erandina tähtajaline elamisluba. VS § 12 lg 4 p 10 näidatud asjaolu on VS § 12

lg 6 järgi juba iseenesest oht Eesti riigi julgeolekule.

3) V. Bolboka elab Eestis 1969. aastast ja on seega kauaaegne sisserändaja. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsuses leiti, et tuleb "arvestada

kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise

elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja ning tema

perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga ja viidati Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

13. septembri 2000. a soovitusele. Neid asjaolusid tuleks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000)15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi

kauaaegse sisserändaja väljasaatmise üle otsustades arvestada. Ehkki soovitus tunnustab riigi õigust

saata kauaaegne sisserändaja riigist välja, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või

ühiskondlikule turvalisusele, osutatakse vajadusele järgida proportsionaalsuse põhimõtet."

4) Vaidlusalune käskkiri tuleb tühistada diskretsioonivea tõttu. Kuigi käskkirjas märgitakse, et erandi

tegemisest keeldumisel arvestati ühelt poolt V. Bolboka pikaajalist elamist Eestis, tema ja tema

perekonna sidemeid, ning teiselt poolt ohtu Eesti julgeolekule. Kõigepealt tingib tühistamise see, et

üks elamisloa andmisest keeldumise alus (VS § 12 lg 4 p 3) polnud õige ja sellele tuginemine võis

mõjutada kaalutlusotsust V. Bolboka kahjuks, sest see säte ei võimaldagi teha erandit. Seega võidi

taotleja ohtlikkust riigi julgeolekule põhjendamatult käsitleda tõsisemana, kui see on, arvestades

tuvastatud asjaolusid, ning väljasaatmise tagajärgi taotlejale ja tema perekonnale vähem tõsistena.

Samuti on diskretsiooniviga selles, et ei kaalutud kauaaegse sisserändaja käitumist viimase kümne

aasta jooksul, millest saaks teha järeldusi kaebajast lähtuva ohu tõsiduse üle, ning väljasaatmise

tagajärgi kaebajale ja tema perekonnale, samuti nende sidemeid päritolumaaga. Proportsionaalsuse

põhimõtte järgimiseks tuleb kaaluda ohu tõsidust riigi julgeolekule vaatamata sellele, et VS § 12 lg 6

käsitleb punktis 10 näidatud asjaolusid iseenesest ohuna Eesti riigi julgeolekule.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Siseminister palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, jättes

rahuldamata V. Bolboka kaebuse. Kassaator väidab:

1) Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et V. Bolboka pole VS § 12 lg 4 p-s 3 sätestatud isik. On

tuvastatud, et V. Bolboka töötas aastatel 1990-1991 Julgeoleku Komitee 2. osakonnas ohvitserina

operatiivtöötaja ametikohal, mis oli otseselt seotud vastuluurega. Kuna vastuluuretegevus oli otseselt

suunatud Eesti Vabariigi järjepidevuse alusel de facto taastamise vastu, siis on põhjendatud alus

arvata, et V. Bolboka tegevus on olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu.

2) Käskkirjas ei motiveerita V. Bolboka suhtes VS § 12 lg 4 p 3 kohaldamist üksnes läbi Julgeoleku

Komitees töötamise. Selle sätte kohaldamise tingis B. Bolboka ametikohustustest tuleneva tegevuse

iseloom. Pärast julgeolekuorganites töötamise fakti (VS § 12 lg 4 p 10) tuvastamist tuleb uurida ja

analüüsida isiku ametialase tegevuse sisu ja olemust. Kui selle tulemusena jõutakse järeldusele, et

isiku tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud suunatud Eesti riigi ja tema

julgeoleku vastu, kuulub seaduse mõtte kohaselt kohaldamisele VS § 12 lg 4 p 3.

3) V. Bolboka suhtes oli õige kohaldada kõiki kolme käskkirjas nimetatud elamisloa andmisest

keeldumise õiguslikku alust. VS § 12 lg 5 kohaselt ei saa teha erandit elamisloa andmise keelust VS

§ 12 lg 4 p-s 7 ja 10 nimetatud välismaalasele, kui tuvastatakse VS § 12 lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolu.

4) Isegi kui nõustuda ringkonnakohtuga, et V. Bolboka suhtes kuuluvad kohaldamisele vaid VS § 12

lg 4 p 7 ja 10, pole tegemist kaalutlusveaga. Käskkirjast nähtub, et V. Bolboka elamisloa taotluse

menetlemisel kaaluti elamisloa erandina andmise võimalust vastavalt VS § 12 lg 5 ja Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsusele asjas nr 3-4-1-2-01. Kaalumisel

võeti arvesse, et V. Bolboka elab Eestis aastast 1969, tal on Eestis töökoht, Eestis elavad alaliste

elamislubade alusel tema Vene Föderatsiooni kodanikest abikaasa ja alaealised lapsed. Erandi

mittetegemist on käskkirjas põhjendatud läbi ohu Eesti riigi julgeolekule.

5) V. Bolboka suhtes intensiivse mõjuga vahendi (elamisloa andmisest keeldumise) tingis suurema

kaaluga õigushüve - riigi julgeoleku tagamise - kohustus. Okupatsiooni ajal ja okupatsioonivõimu

sihipärase ümberrahvastamispoliitika tulemusel Eestisse saabunud isikud pole kauaaegsed

sisserändajad Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15

tähenduses. Soovitus käsitleb vabas ühiskonnas iseseisvasse riiki sisserännanud isikute tagatisi.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Siseministri käskkirjaga keelduti V. Bolbokale elamisloa andmisest kolmel iseseisval õiguslikul

alusel. Käskkirjas põhjendati elamisloa andmisest keeldumist viitega VS § 12 lg 4 p-dele 3, 7 ja 10.

Välismaalaste seaduse § 12 ülalnimetatud sätted kehtivad järgmises sõnastuses:

"(4) Elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele:

3) kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi

ja tema julgeoleku vastu;

7) kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud;

10) kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses,

või ta on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse

tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse;"

8. Ringkonnakohus leidis, et VS § 12 lg 4 p 10 ei hõlma sama lõike punkte 3 ja 7. Samuti leidis

ringkonnakohus, et teenistus julgeolekukomitees ei ole iseenesest VS § 12 lg 4 p-s 3 nimetatud

tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu ning et selle sätte kohaldamine eeldab midagi enamat.

Ringkonnakohus luges teenistuse julgeolekukomitees tegevuseks, mis on hõlmatud nii VS § 12 lg 4

p-ga 7 kui ka sama lõike punktiga 10. Veel leidis ringkonnakohus, et elamisloa andmisest

keeldumisel tehti diskretsiooniviga - V. Bolboka suhtes kohaldamisele mittekuuluva punkti 3

kohaldamine võis mõjutada kaalutlusotsust V. Bolboka kahjuks.

9. Kõigepealt peatub kolleegium küsimusel, kas V. Bolbokat oli õige käsitleda isikuna, kellele

üheaegselt laienevad nii VS § 12 lg 4 p 7 kui ka sama lõike punkt 10, s.t kas teda saab käsitada nii

välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena kui ka välisriigi julgeolekuteenistuses teeninud

isikuna (käesoleva otsuse punkt 10). Otsuse punktides 11-13 analüüsib kolleegium elamisloa andmist

isikule, kes on teeninud välisriigi julgeolekuteenistuses. 14. punktis käsitleb kolleegium V. Bolbokale

elamisloa andmisest keeldumist motiivil, et on põhjendatud alus arvata, et V. Bolboka tegevus oli

suunatud Eesti riigi ja selle julgeoleku vastu. Otsuse punktis 15 käsitletakse ringkonnakohtu väidet, et

siseminister rikkus V. Bolbokale elamisloa andmisest keeldumisel diskretsiooni põhimõtteid. Punktis

16 peatub kolleegium Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusel Rec (2000) 15. Otsuse

punktis 17 võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse ja ringkonnakohtu otsuse suhtes.

10. Elamisloa andmisest keeldumise ühe alusena viidati vaidlustatud käskkirjas ka VS § 12 lg 4 p-le

7, mis keelab anda elamisluba ja seda pikendada välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena

välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Kolleegium on seisukohal, et teenistus

endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes. Välismaalaste seadus eristab selgelt teenistust välisriigi relvajõududes (VS § 12 lg 4

p 7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (VS § 12 lg 4 p 10). Ka käsitletakse VS § 12 lg-s 6

teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud

tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule (vt käesoleva otsuse punkt 13). Julgeolekuorganid pole

seega samastatavad relvajõududega.

Käesolevas asjas pole tõendatud, et V. Bolboka teenis kaadrisõjaväelasena endise NSVL

relvajõududes. Seega on vaidlustatud käskkirjas ebaõigesti viidatud VS § 12 lg 4 p-le 7. Ka

ringkonnakohus on vääralt lugenud endise NSVL julgeolekuorganites teeninud V. Bolboka isikuks,

kes kaadrisõjaväelasena teenis välisriigi relvajõududes.

11. Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 sätestab: "Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 5-8 ja 14

loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema

suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu."

Sama paragrahvi lõike 4 punktis 10 on nimetatud ka isikud, kes on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses. Seega välistab VS § 12 lg 5 sõnastus võimaluse anda elamisluba isikutele, kes

on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses.

Siiski pole õige järeldus, et sellistele isikutele ei tohi üldse elamisluba anda. Nimelt tunnistas

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01

VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha

erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust

arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Selles otsuses leidis

kohtukolleegium: "Välismaalaste seadus on ebaproportsionaalne osas, mis ei võimalda elamisloa

andjal või pikendajal valida õiguslikke tagajärgi isiku suhtes, kes on olnud või kellest on põhjendatud

alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Elamisloa andjal või pikendajal

ei ole võimalust kaaluda, kas õiguste ja vabaduste piiramine konkreetsel juhtumil on vajalik

demokraatlikus ühiskonnas. Seaduse kohaldaja tegevus jääb seetõttu Põhiseaduse § 11 mõju alt välja

(vt ka Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 28. aprillist 2000, p 10 - RT III 2000, 12, 125).

Seadus ei võimalda arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema

ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele

ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Neid asjaolusid tuleks Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 ja Euroopa Inimõiguste

Kohtu pretsedendiõiguse järgi kauaaegse sisserändaja väljasaatmise üle otsustades arvestada. Ehkki

soovitus tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja riigist välja, kui ta kujutab endast tõsist

ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele, osutatakse vajadusele järgida

proportsionaalsuse põhimõtet."

Seega võimaldavad VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu ülalnimetatud otsusega

administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle

pikendamisel.

Kolleegium märgib, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole

mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse

otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Põhjendatud peab olema ka kaalutlusotsus,

millega elamisluba pikendatakse lühemaks perioodiks kui viis aastat.

12. Elamisloa andmisest keeldumise ühe alusena märgiti vaidlustatud käskkirjas ka VS § 12 lg 4 p 10,

mis keelab elamisuba anda ja seda pikendada välismaalasele, kes on olnud välisriigi

julgeolekuteenistuses "ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist

teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse".

Selle sätte kohaldamiseks tuleb tuvastada kõigepealt see, et isikut ei saa välisriigi seadusandluse

kohaselt kutsuda tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse

relvastatud formeeringutesse. Kui isiku kutsumine välisriigi ülalnimetatud teenistustesse on isiku

kodakondsusjärgse riigi seadusandlusega välistatud, siis ei saa talle elamisloast keelduda VS § 12 lg 4

p 10 alusel. Siiski möönab kolleegium, et alati pole võimalik kaljukindlalt väita, et isiku kutsumine

välisriigi ülalnimetatud teenistustesse on välisriigi seadusega välistatud. Sellisel juhul tuleb esitada

elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumisel vastavad põhjendused.

Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et V. Bolboka on Vene Föderatsiooni kodanik. Käskkirjas esitatud

väide, et Valeri Bolboka vanus, auaste ega ükski muu teadaolev asjaolu ei välista tema kutsumist

Vene Föderatsiooni relvastatud formeeringute teenistusse, on aga kolleegiumi arvates paljasõnaline.

13. Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6 käsitatakse sama lõike punktis 10 nimetatud asjaolu ohuna

Eesti riigi julgeolekule. Kolleegium teeb siit järelduse, et välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa

taotlemisel eriregulatsiooni sätestamise eesmärgiks on Eesti riigi julgeoleku tagamine. Välismaalaste

seaduse § 12 lg 6 kehtis ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsuse

tegemise ajal. Selles otsuses asus Riigikohus seisukohale, et ka VS § 12 lg 4 p-s 10 nimetatud

tingimustele vastava isiku puhul on elamisloa küsimuse otsustamisel tegemist kaalutlusotsusega.

Järelikult ei piisa elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks pelgalt selle

tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele. Elamisloast andmisest või

selle pikendamisest keeldumiseks tuleb tuvastada ka see, et isik kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule.

Siseministri vaidlustatud käskkirjaga keelduti V. Bolbokale elamisloa andmisest. Asja materjalidest

nähtub, et enne vaidlustatud käskkirja on V. Bolbokale 11. oktoobril 1999 erandkorras antud

elamisluba kuni 1. veebruarini 2000 põhjendusega, et ta on teeninud välisriigi julgeolekuorganites.

Kohtuistungil kinnitas siseministri esindaja, et V. Bolbokal oli ka varem tähtajaline elamisluba. Seega

pole V. Bolboka esmakordne elamisloa taotleja.

Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga keelduti V. Bolbokale tähtajalise elamisloa andmisest

põhjendusega, et ta on teeninud välisriigi julgeolekuorganites. Asja materjalidest ei selgu, millised

asjaolud tingisid varasemast erineva otsuse tegemise - elamisloa pikendamisest keeldumise. Kui

seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise,

isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse

kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel

ajahetkedel kohelda erinevalt. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja

faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi. Varasemast erinev

otsustus - keelduda elamisloa andmisest - võib aga olla põhjendatud, näiteks muutunud

rahvusvahelise olukorraga. V. Bolbokale elamisloa andmisest keeldumisega rikuti ka diskretsiooni

teostamisel proportsionaalsuse printsiipi - rakendatud abinõu on väljunud taotletava eesmärgi - tagada

riigi julgeolek - raamidest.

14. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või

on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu.

Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras

üldse välistatud. Seega on Välismaalaste seaduse nende sätete järgi elamisloa andmise otsustamisel

administratsiooni diskretsioon üldse välistatud. Nende sätete kohaselt tuleb elamisloa andmisest igal

juhul keelduda.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei puudutanud 5. märtsi 2001. a otsuses VS § 12 lg 5

põhiseaduslikkust koostoimes sama paragrahvi lõike 4 punktiga 3.

Vaidlustatud käskkirjas jõuti järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et V. Bolboka tegevus oli

suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. Seda järeldust on põhjendatud endise NSVL julgeolekuorganite

tegevuse üldise laadiga ja sellega, et V. Bolboka tegeles vastuluurega ja omas põhjalikku erialast

ettevalmistust.

Kolleegium on seisukohal, et pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega

vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi

julgeoleku vastu. Seepärast puudub kolleegiumil vajadus võtta seisukoht küsimuses, kas VS § 12 lg 5

on kooskõlas Põhiseadusega osas, milles see säte välistab elamisloa andmise välismaalasele, kelle

tegevus on olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.

Kolleegium on seisukohal, et V. Bolboka õppimine aastatel 1985-1990 julgeolekukomitee kõrgemas

õppeasutuses ei oma iseenesest tähtsust elamisloa andmise otsustamisel. Eriväljaõppe olemasolu on

aga VS § 12 lg 4 p 11 kohaldamise üheks tingimuseks. Viimatinimetatud säte keelab anda elamisluba

ja seda pikendada välismaalasele "kes on saanud või on põhjendatud alus arvata, et ta on saanud

eriväljaõppe või eriettevalmistuse dessantoperatsioonideks või diversiooni või sabotaaži alal või muu

eriväljaõppe, mille käigus omandatud teadmisi ja oskusi saab vahetult rakendada illegaalsete

relvaformeeringute ülesehitamisel või väljaõppel".

15. Ringkonnakohus leidis, et V. Bolboka elamisloa andmisest keeldumisel rikuti diskretsiooni

põhimõtteid. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta sellega, et üks keeldumise õiguslikest

alustest (VS § 12 lg 4 p 3) ei kuulunud V. Bolboka suhtes kohaldamisele ja selle sätte kohaldamine

võis mõjutada kaalutlusotsust V. Bolboka kahjuks.

Ringkonnakohtu nimetatud seisukoht on eksitav. Siseministril puudus pärast seda, kui ta jõudis

järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et V. Bolboka tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku

vastu, - s.o pärast VS § 12 lg 4 p-s 3 nimetatud asjaolu tuvastamist -, ruum kaalutlusotsuse

tegemiseks. Selle asjaolu tuvastamisele pidi VS § 12 lg 5 järgi vältimatult järgnema elamisloa

andmisest keeldumine. Diskretsiooni mittevõimaldavale VS § 12 lg 4 p-le 3 viitamine võttis

siseministrilt võimaluse kasutada diskretsiooniõigust sama lõike punktide 7 ja 10 kohaldamisel.

16. Kolleegium ei nõustu siseministri esindaja seisukohaga, et V. Bolbokat ei saa lugeda kauaaegseks

sisserändajaks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec (2000) 15 tähenduses, sest see

soovitus käsitleb eranditult nn vabas ühiskonnas iseseisvasse riiki sisserännanute võimalikke tagatisi.

Kolleegium märgib siinkohal seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 5. märtsi 2001. a

otsuses pidanud võimalikuks käsitada endist julgeolekutöötajat kauaaegse sisserändajana, viidates

just eelpoolnimetatud soovitusele. Halduskolleegium märgib ka seda, et soovituse vastuvõtmisel ei

teinud Eesti, erinevalt mitmest teisest riigist (Belgia, Hispaania, Kreeka, Norra, Prantsusmaa,

Saksamaa, San Marino, Suurbritannia, Šveits, Taani), soovituse osas ühtegi reservatsiooni.

17. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse motiive. Otsuse

motiividest tuleb välja jätta need, mille järgi V. Bolboka suhtes on kohaldatav VS § 12 lg 4 p 7.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann