3-3-1-49-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-02

Otsuse kuupäev

11. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Gennadi Zaitsevi kaebus siseministri 11. juuli 2001. a käskkirja

nr 291 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. mai 2002. a otsus

haldusasjas nr 2-3/137/02 ja Tallinna Halduskohtu 5. novembri

2001. a otsus haldusasjas nr 3-1436/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Siseministri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19. september 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Siseministri esindajad vandeadvokaat Indrek Teder ja advokaat

Mari Oro

Gennadi Zaitsevi esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Jätta siseministri kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. mai 2002. a otsuse haldusasjas nr 2-

3/137/02 motiive. Jätta ringkonnakohtu otsusest välja motiiv, mis puudutab Välismaalaste

seaduse § 12 lg 4 p 7 kohaldamist.

3. Mõista Siseministeeriumilt Gennadi Zaitsevi kasuks välja kohtukuludena õigusabikulud 11

505 krooni.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministri 11. juuli 2001. a käskkirjaga nr 291 keelduti Gennadi Zaitsevi elamisloa

pikendamisest Välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 12 lg 4 p-de 3, 7 ja 10 ning lg-te 5 ja 6 ning

Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa

taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra" punkti 23 alusel. Käskkirja kohaselt on

G. Zaitsev Vene Föderatsiooni kodanik. Vaidlustatud käskkirjas on elamisloa pikendamisest

keeldutud alljärgneva põhjendusega. G. Zaitsev asus 1985. aastal operatiivvolinikuna tööle ENSV

Riikliku Julgeoleku Komiteesse, kust ta arvati reservi 1991. aastal. 1986. aastal sai ta

eriettevalmistuse NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ohvitserkoosseisu kvalifikatsioonitõstmise

kursustel. NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee, mille osaks oli ENSV Riiklik Julgeoleku Komitee,

vastuluuretegevus oli suunatud muuhulgas otseselt Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooni

teostamisele ja säilitamisele ning Eesti Vabariigi järjepidevuse de facto taastamise vastu. G. Zaitsev

töötas Julgeoleku Komitees ohvitserina vastutaval ametikohal, mis oli otseselt seotud vastuluurega.

Ta omas vastavat põhjalikku eriettevalmistust. On põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus on

olnud suunatud Eesti riigi olemasolu ja de facto taastamise vastu ning seega ka tema julgeoleku vastu

ning tulenevalt VS § 12 lg 4 p-st 3 ei saa tema elamisluba pikendada. Olles aastail 1985-1991 NSVL

Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses, teenis G. Zaitsev kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes ja arvati sealt reservi 1991. aastal. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu elamisluba

pikendamisele VS § 12 lg 4 p 7 alusel. G. Zaitsev töötas ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees.

Arvestades Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või

vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise korra seaduse

§ 2 lg 2, on see käsitletav teenistusena välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning tulenevalt

eeltoodust pole võimalik pikendada elamisluba VS § 12 lg 4 p 10 alusel. Elamisloa erandina

pikendamine ei ole põhjendatud, sest arvestades VS § 12 lg 6, käsitletakse sama seaduse § 12 lg 4 p-

des 3 ja 10 nimetatud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. Eesti riigi julgeolek kui kollektiivne

hüve on suure kaaluga õigusväärtus ning kaalukam kui elamisloapikendamise kasuks rääkivad

asjaolud koosmõjus. Viimati nimetatud asjaoludena käsitles siseminister seda, et G. Zaitsev elab

Eestis alates 1977. aastast, tal on Eestis töökoht ning Eestis elavad tema kaks täisealist last, kellest

üks on Eesti kodanik.

2. G. Zaitsev palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses see käskkiri tühistada.

3. Tallinna Halduskohtu 5. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-1436/2001 rahuldati

G. Zaitsevi kaebus, tühistati siseministri 11. juuli 2001. a käskkiri nr 291 ja tehti ettekirjutus vaadata

elamisloa taotlus uuesti läbi.

4. Siseminister apelleeris halduskohtu otsuse ning palus see tühistada ja jätta G. Zaitsevi kaebus

rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi ning luges kaebuse rahuldamise

aluseks ringkonnakohtu otsuse põhjendused. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt:

1) Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga, et VS § 12 lg 4 p 10 hõlmab endas nii VS § 12 lg 4

p 3 kui ka p 7 ning viitamine nimetatud punktidele käskkirjas ei ole korrektne ja tekitab segadust.

Viidatud punktide sõnastusest nähtuvalt on tegemist erinevate koosseisudega. Seega pole alust

seisukohal, et punktis 10 näidatud teokoosseis hõlmab ka punktide 3 ja 7 koosseisud. Iga koosseis

sisaldab endas erinevaid faktilisi asjaolusid ning iga punkti puhul tuleb eraldi kontrollida, kas

tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud vastavad seaduses kirjeldatud kooseisule või mitte.

Seepärast ei anna näiteks VS § 12 lg 4 punktis 10 toodud asjaolu esinemine automaatselt alust punkti

3 kohaldamiseks. Seda toetab ka see, et punkti 3 kohaldamise õiguslik režiim erineb sama lõike

punktide 7 ja 10 omast (punktis 3 sätestatud asjaolu tuvastamisel, erinevalt punktides 7 ja 10

nimetatud juhtudest, ei ole võimalik teha erandit elamisloa andmisest või pikendamisest

keeldumisel).

2) Ainuüksi Riikliku Julgeoleku Komitees töötamine ei kujuta endast VS § 12 lg 4 p-s 3 nimetatud

teokoosseisu. Punktis 3 nimetatud tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu peab sisaldama endas

midagi konkreetsemat kui ainuüksi töötamine Julgeoleku Komitees. Käskkirjas rõhutatakse, et

G. Zaitsev töötas ametikohal, mis oli seotud vastuluurega, ja et tal oli eriettevalmistus. G. Zaitsev

tegeles Julgeoleku Komitees majandusspionaaži juhtumitega. Selline tegevus iseenesest ei kujuta

tegevust Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Samuti ei anna üksnes kvalifikatsioonkursustel

osalemine alust arvata, et saadi eriväljaõpe ja sellele järgnes tegutsemine Eesti riigi taasiseseisvumise

vastu. Seega pole kindlaks tehtud G. Zaitsevi Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu suunatud tegevuse

konkreetne sisu. Seetõttu ei ole punktile 3 tuginemine elamisloa pikendamisest keeldumisel

õiguspärane.

3) Kuna G. Zaitsev oli endine kaadrisõjaväelane, kes samal ajal töötas Julgeoleku Komitees, on

põhjendatud elamisloa pikendamisest keeldumine VS § 12 lg 4 p 7 ja 10 alusel.

4) Elamisloa pikendamise taotluse lahendamisel on tegemist halduse kaalutlusotsusega, sest

tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on mõlema punkti puhul võimalik anda erandina tähtajaline elamisluba või

seda pikendada. G. Zaitsev elab Eestis 1977. aastast alates ja on seega kauaaegne sisserändaja.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001 otsuses nr 3-4-1-2-01 leiti, et

sellisel juhul tuleb "arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema

ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele

ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Neid asjaolusid tuleks Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000)15 ja Euroopa Inimõiguste

Kohtu pretsedendiõiguse järgi kauaaegse sisserändaja väljasaatmise üle otsustades arvestada. Ehkki

soovitus tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja riigist välja, kui ta kujutab endast tõsist

ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele, osutatakse vajadusele järgida

proportsionaalsuse põhimõtet."

5) Vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada diskretsioonivea tõttu, kuigi käskkirjas on märgitud, et

siseminister arvestas erandi tegemisest keeldumisel ühelt poolt G. Zaitsevi pikaajalise Eestis

elamisega, tema ja tema perekonna sidemetega siin ning teiselt poolt ohuga Eesti julgeolekule.

Kõigepealt tingib tühistamise see, et siseministri poolt viidatud üks elamisloa pikendamisest

keeldumise alus (punktis 3 näidatud alus) ei olnud õige. Selles punktis märgitud asjaolude

tuvastamine võis mõjutada kaalutlusotsust G. Zaitsevi kahjuks, sest see punkt ei võimaldagi teha

erandit elamisloa pikendamisel. Samuti seisneb diskretsiooniviga selles, et ei kaalutud G. Zaitsevi

käitumist viimase kümne aasta jooksul pärast töötamise lõpetamist Julgeoleku Komitees ning tema

sidemeid päritolumaaga. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks tuleb kaaluda riigi julgeolekule

kujutatava ohu tõsidust, vaatamata sellele, et VS § 12 lg 6 käsitleb punktis 10 näidatud asjaolusid

iseenesest ohuna Eesti riigi julgeolekule.

6) Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga, et taotluse lahendamisel tuli kaaluda elamisloa

pikendamisest keeldumisest tulenevat riivet G. Zaitsevi perekonnaelule faktilise abikaasaga.

G. Zaitsev ei teatanud taotluses, et elab Eestis faktilist abielu ja et täisealine tütar on ülalpeetav.

Siseministril ei olnud võimalik neid asjaolusid arvestada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Siseministeeriumi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta G. Zaitsevi kaebus rahuldamata. Kassaator väidab:

1) Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisel ei

saanud tugineda VS § 12 lg 4 p-le 3. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et majandusspionaaži

juhtumitega tegelemine ei ole iseenesest tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. On põhjendatud

alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus on olnud suunatud Eesti riigi olemasolu ja tema de facto taastamise

vastu. Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-de 7 ja 10 kohaldamist G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest

keeldumisel on ringkonnakohus pidanud õigesti põhjendatuks.

2) Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada diskretsioonivea

tõttu. Diskretsiooniveast saab rääkida, kui seadus on täitevvõimule andnud kaalutlusotsuse õiguse.

Kuna kaalutlusotsust ei võimalda VS § 12 lg 4 p 3, siis on vaidlustatud käskkirjas asutud õigele

seisukohale, et G. Zaitsevi elamisloa erandina pikendamine pole võimalik.

3) Isegi kui nõustuda ringkonnakohtuga, et G. Zaitsevi suhtes ei saanud kohaldada VS § 12 lg 4 p 3,

pole tegemist kaalutlusveaga. Käskkirjast nähtub, et siseminister kaalus VS § 12 lg 5 alusel elamisloa

erandina pikendamise võimalust. Erandi tegemist ei pidanud minister võimalikuks pelgalt seetõttu, et

G. Zaitsevi suhtes tuvastati VS § 12 lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolud. Lähtuti tema teenistusest

julgeolekuorganite vastutaval ametikohal, eriettevalmistusest ja sellest, et tema tegevus oli vahetult

seotud vastuluurega.

4) G. Zaitsev ei ole kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec

(2000) 15 tähenduses, sest see soovitus käsitleb eranditult nn vabas ühiskonnas iseseisvasse riiki

sisserännanute võimalikke tagatisi. G. Zaitsev asus Eestisse ajal, mil riik oli okupeeritud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Siseministri käskkirjaga keelduti G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest kolmel iseseisval õiguslikul

alusel. Käskkirjas põhjendati elamisloa pikendamisest keeldumist viitega VS § 12 lg 4 p-dele 3, 7 ja

10. Välismaalaste seaduse § 12 ülalnimetatud sätted kehtivad järgmises sõnastuses:

"(4) Elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele:

3) kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi

ja tema julgeoleku vastu;

7) kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud;

10) kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses,

või ta on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse

tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse;"

8. Ringkonnakohus leidis, et VS § 12 lg 4 p 10 ei hõlma sama lõike punkte 3 ja 7. Samuti leidis

ringkonnakohus, et julgeolekukomitees majandusspionaaži juhtumitega tegelemine ei ole iseenesest

VS § 12 lg 4 p-s 3 nimetatud tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu ning selle sätte kohaldamine

eeldab midagi enamat. Ringkonnakohtu arvates polnud G. Zaitsevi suhtes alust kohaldada VS § 12

lg 4 p 3. Ringkonnakohus luges teenistuse julgeolekukomitees tegevuseks, mis on hõlmatud nii VS

§ 12 lg 4 p-ga 7 kui ka sama lõike punktiga 10. Veel leidis ringkonnakohus, et elamisloa

pikendamisest keeldumisel tehti diskretsiooniviga - G. Zaitsevi suhtes kohaldamisele mittekuuluva

punkti 3 kohaldamine võis mõjutada kaalutlusotsust G. Zaitsevi kahjuks.

9. Kõigepealt peatub kolleegium küsimusel, kas G. Zaitsevit oli õige käsitleda isikuna, kellele

üheaegselt laienevad nii VS § 12 lg 4 p 7 kui ka sama lõike punkt 10, s.o kas teda saab käsitada nii

välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena ja välisriigi julgeolekuteenistuses teeninud

isikuna (käesoleva otsuse punkt 10). Otsuse punktides 11-13 analüüsib kolleegium elamisloa

pikendamist isikule, kes on teeninud välisriigi julgeolekuteenistuses. 14. punktis käsitleb kolleegium

G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumist motiivil, et on põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi

tegevus oli suunatud Eesti riigi ja selle julgeoleku vastu. Otsuse punktis 15 käsitletakse

ringkonnakohtu väidet, et siseminister rikkus G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisega

diskretsiooni põhimõtteid. Punktis 16 peatub kolleegium Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusel Rec (2000) 15. Otsuse punktis 17 võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse ja

ringkonnakohtu otsuse suhtes ning lahendab G. Zaitsevi kohtukulude taotluse.

10. G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumise ühe alusena viidati vaidlustatud käskkirjas ka VS

§ 12 lg 4 p-le 7, mis keelab anda elamisluba ja seda pikendada välismaalasele, kes on teeninud

kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Kolleegium on

seisukohal, et teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena

kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Välismaalaste seadus eristab selgelt teenistust välisriigi

relvajõududes (VS § 12 lg 4 p 7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (VS § 12 lg 4 p 10). Ka

käsitletakse VS § 12 lg-s 6 teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi

relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule (vt käesoleva otsuse punkt 13).

Julgeolekuorganid pole seega samastatavad relvajõududega.

Käesolevas asjas pole tõendatud, et G. Zaitsev teenis endise NSVL relvajõududes. Seega on

vaidlustatud käskkirjas ebaõigesti viidatud VS § 12 lg 4 p-le 7. Ka ringkonnakohus on vääralt

lugenud endise NSVL julgeolekuorganites teeninud G. Zaitsevi isikuks, kes kaadrisõjaväelasena

teenis välisriigi relvajõududes.

11. Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 sätestab: "Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 5-8 ja 14

loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema

suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu."

Sama paragrahvi lõike 4 punktis 10 on nimetatud ka isikud, kes on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses. Seega välistab VS § 12 lg 5 sõnastus võimaluse anda elamisluba isikutele, kes

on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses.

Siiski pole õige järeldus, et sellistele isikutele ei tohi üldse elamisluba anda. Nimelt tunnistas

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01

VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha

erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust

arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Selles otsuses leidis

kohtukolleegium: "Välismaalaste seadus on ebaproportsionaalne osas, mis ei võimalda elamisloa

andjal või pikendajal valida õiguslikke tagajärgi isiku suhtes, kes on olnud või kellest on põhjendatud

alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Elamisloa andjal või pikendajal

ei ole võimalust kaaluda, kas õiguste ja vabaduste piiramine konkreetsel juhtumil on vajalik

demokraatlikus ühiskonnas. Seaduse kohaldaja tegevus jääb seetõttu Põhiseaduse § 11 mõju alt välja

(vt ka Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 28. aprillist 2000, p 10 - RT III 2000, 12, 125).

Seadus ei võimalda arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema

ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele

ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Neid asjaolusid tuleks Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 ja Euroopa Inimõiguste

Kohtu pretsedendiõiguse järgi kauaaegse sisserändaja väljasaatmise üle otsustades arvestada. Ehkki

soovitus tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja riigist välja, kui ta kujutab endast tõsist

ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele, osutatakse vajadusele järgida

proportsionaalsuse põhimõtet."

Seega võimaldavad VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu ülalnimetatud otsusega

administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle

pikendamisel.

Kolleegium märgib, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole

mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse

otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Põhjendatud peab olema ka kaalutlusotsus,

millega elamisluba pikendatakse lühemaks perioodiks kui viis aastat.

12. Elamisloa pikendamisest keeldumise ühe alusena märgiti vaidlustatud käskkirjas ka VS § 12 lg 4

p 10, mis keelab elamisluba anda ja seda pikendada välismaalasele, kes on olnud välisriigi

julgeolekuteenistuses "ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist

teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse".

Selle sätte kohaldamiseks tuleb tuvastada kõigepealt see, et isikut ei saa välisriigi seadusandluse

kohaselt kutsuda tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse

relvastatud formeeringutesse. Kui isiku kutsumine välisriigi ülalnimetatud teenistustesse on isiku

kodakondsusjärgse riigi seadusandlusega välistatud, siis ei saa talle elamisloast keelduda VS § 12 lg 4

p 10 alusel. Siiski möönab kolleegium, et alati pole võimalik kaljukindlalt väita, et isiku kutsumine

välisriigi ülalnimetatud teenistustesse on välisriigi seadusega välistatud. Sellisel juhul tuleb esitada

elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumisel vastavad põhjendused.

Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et G. Zaitsev on Vene Föderatsiooni kodanik. Käskkirjas esitatud

väide, et "Gennadi Zaitsevi vanus, auaste ega ükski muu teadaolev asjaolu ei välista tema kutsumist

Vene Föderatsiooni relvastatud formeeringute teenistusse", on aga kolleegiumi arvates paljasõnaline.

13. VS § 12 lg-s 6 käsitatakse sama lõike punktis 10 nimetatud asjaolu ohuna Eesti riigi julgeolekule.

Kolleegium teeb siit järelduse, et välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa taotlemisel

eriregulatsiooni sätestamise eesmärgiks on Eesti riigi julgeoleku tagamine. Välismaalaste seaduse

§ 12 lg 6 kehtis ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsuse tegemise ajal.

Selles otsuses asus Riigikohus seisukohale, et ka VS § 12 lg 4 p-s 10 nimetatud tingimustele vastava

isiku puhul on elamisloa küsimuse otsustamisel tegemist kaalutlusotsusega. Järelikult ei piisa

elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks pelgalt selle tuvastamisest, et isik vastab

VS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele. Elamisloa andmisest või selle pikendamisest

keeldumiseks tuleb tuvastada ka see, et isik kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule.

Asja materjalidest nähtub, et G. Zaitsevile on antud tähtajaline elamisluba ja seda korduvalt

erandkorras pikendatud põhjendusega, et ta on teeninud julgeolekuorganites. Nüüd tema elamisloa

pikendamisest keelduti, kusjuures keeldumise üheks põhjuseks oli teenistus välisriigi

julgeolekuorganites. Asja materjalidest ei selgu, millised asjaolud tingisid varasemast erineva otsuse

tegemise - elamisloa pikendamisest keeldumise. Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue,

isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on

uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise

otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt. Isikut tuleb

erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud

seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi. Varasemast erinev otsustus - keelduda elamisloa

pikendamisest - võib aga olla põhjendatud, näiteks muutunud rahvusvahelise olukorraga. G. Zaitsevi

elamisloa pikendamisest keeldumisega rikuti ka diskretsiooni teostamisel proportsionaalsuse

printsiipi - rakendatud abinõu on väljunud taotletava eesmärgi - tagada riigi julgeolek - raamidest.

14. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või

on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu.

Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras

välistatud. Seega on Välismaalaste seaduse nende sätete järgi elamisloa andmise otsustamisel

administratsiooni diskretsioon üldse välistatud. Nende sätete kohaselt tuleb elamisloa andmisest igal

juhul keelduda.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei puudutanud 5. märtsi 2001. a otsuses VS § 12 lg 5

põhiseaduslikkust koostoimes sama paragrahvi lõike 4 punktiga 3.

Vaidlustatud käskkirjas jõuti järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus oli

suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. Seda järeldust on põhjendatud endise NSVL julgeolekuorganite

tegevuse üldise laadiga ja sellega, et G. Zaitsev tegeles vastuluurega ja omas põhjalikku erialast

ettevalmistust.

Kolleegium on seisukohal, et pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega

vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi

julgeoleku vastu. Seepärast puudub kolleegiumil vajadus võtta käesolevas asjas seisukoht küsimuses,

kas VS § 12 lg 5 on kooskõlas Põhiseadusega osas, milles see säte välistab elamisloa andmise

välismaalasele, kelle tegevus on olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et ainuüksi kvalifikatsioonikursustel osalemine ei

anna alust arvata, et on saadud eriväljaõpe.

15. Ringkonnakohus leidis, et G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisel rikuti diskretsiooni

põhimõtteid. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta sellega, et üks keeldumise õiguslikest

alustest (VS § 12 lg 4 p 3) ei kuulunud G. Zaitsevi suhtes kohaldamisele ja selle sätte kohaldamine

võis mõjutada kaalutlusotsust G. Zaitsevi kahjuks.

Ringkonnakohtu nimetatud seisukoht on eksitav. Siseministril puudus pärast seda, kui ta jõudis

järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku

vastu - s.o pärast VS § 12 lg 4 p-s 3 nimetatud asjaolu tuvastamist -, ruum kaalutlusotsuse

tegemiseks. Selle asjaolu tuvastamisele pidi VS § 12 lg 5 järgi vältimatult järgnema elamisloa

pikendamisest keeldumine. Diskretsiooni mittevõimaldavale VS § 12 lg 4 p-le 3 viitamine võttis

siseministrilt võimaluse kasutada diskretsiooniõigust sama lõike punktide 7 ja 10 kohaldamisel.

16. Kolleegium ei nõustu siseministri esindaja seisukohaga, et G. Zaitsevit ei saa lugeda kauaaegseks

sisserändajaks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec (2000) 15 tähenduses, sest see

soovitus käsitleb eranditult nn vabas ühiskonnas iseseisvasse riiki sisserännanute võimalikke tagatisi.

Kolleegium märgib siinkohal, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 5. märtsi 2001. a

otsuses pidanud võimalikuks käsitada endist julgeolekutöötajat kauaaegse sisserändajana, viidates

just eelpoolnimetatud soovitusele. Halduskolleegium märgib ka seda, et soovituse vastuvõtmisel ei

teatanud Eesti, erinevalt mitmest riigist (Belgia, Hispaania, Kreeka, Norra, Prantsusmaa, Saksamaa,

San Marino, Suurbritannia, Šveits, Taani), soovituse osas ühestki reservatsioonist.

17. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse motiive. Otsuse

motiividest tuleb välja jätta need, mille järgi G. Zaitsevi suhtes on kohaldatav VS § 12 lg 4 p 7.

G. Zaitsevi esindaja palus Siseministeeriumilt G. Zaitsevi kasuks välja mõista õigusabikulud

kassatsioonimenetluses summas 11 505 krooni. See taotlus kuulub rahuldamisele.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann