3-3-1-53-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-53-02

Otsuse kuupäev

8. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Ferdinand Veike kaebus Tallinna Linnavalitsuse ebaseadusliku

tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 2-

3/39/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Ferdinand Veike kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

10. oktoobril 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Ferdinand Veike esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada F. Veike kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. juuli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-851/2001 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 6. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/39/2002.

3. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1993. a otsusega nr 1065 ja 15. veebruari 1993. a

otsusega nr 235 tunnistati Tallinnas, Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuv elamu omandireformi objektiks.

Tallinna Linnavalitsuse 13. juuli 1993. a korralduse nr 613-k ja 20. detsembri 1993. a korralduse

nr 1431-k alusel anti 1. veebruari 1995. a aktiga omandireformi õigustatud subjektidele üle 59/96

mõttelist osa elamust. Tallinna linna omandisse jäi 37/96 mõttelist osa elamust.

2. Ferdinand Veike esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks

Tallinna linna toimingud, mille tagajärjel ei erastatud talle mõttelist osa Pärnu mnt 27/Sakala tn 50

asuvast elamust ja välja mõista õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju 958 378.30 krooni.

Kaebuse kohaselt oli F. Veike nimetatud elamus korteri nr 14 üürnik. Alates kaasomandi tekkimisest

oli ta Eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) õigustatud subjektiks ja tal oli õigus taotleda

tema kasutuses oleva eluruumi erastamist. Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise

seaduse (edaspidi KaasES) järgi oli kaasomanikel elamut võimalik Asjaõigusseaduse alusel jagada

reaalosadeks ühe aasta jooksul alates seaduse jõustumisest, s.o kuni 18. jaanuarini 1998. Peale

reaalosadeks jagamist kuulunuks kohalikule omavalitsusele jäävad eluruumid erastamisele EES

alusel. 12. jaanuaril 1998 müüsid kaasomanikud 59/96 mõttelist osa elamust OÜ-le Hõbesilm, kes

esitas 13. jaanuaril 1998 Tallinna Linnakohtule hagi Tallinna linna vastu kaasomandi lõpetamiseks ja

kaasomandis oleva vara jagamiseks. Tallinna Linnakohtu 18. juuni 1998. a otsuse alusel lõpetati OÜ

Hõbesilm ja Tallinna linna kaasomand hoonele ning hoone anti üle OÜ-le Hõbesilm. Tallinna linn ei

teinud mingeid toiminguid eluruumide erastamiseks peale OÜ-lt Hõbesilm hagiavalduse teate

saamist, kuigi KaasES seda nõudis. Kuna Tallinna linn ei vaielnud hagile vastu põhjendusega, et tema

omandis olevad eluruumid kuuluvad erastamisele, vaid nõustus kaasomandi lõpetamisega, puudus

kohtul alus hagi rahuldamata jätmiseks. Vaatamata hagi esitamisele oli Tallinna linnal kohustus

alustada alates 19. jaanuarist 1998 toiminguid eluruumide erastamiseks elamu üürnikele. Tallinna linn

oli kohustatud tegema kõik endast oleneva, et ei muutuks võimatuks seaduste täitmine, mis kohustas

linna erastama tema omandis olevad eluruumid. Tallinna linn peatas aga kõik erastamise toimingud ja

keelustas nende alustamise. Mitte viies läbi temale eluruumide erastamise seadusega ja kaasomandis

oleva elamu mõttelise osa erastamise seadusega pandud kohustust erastada Tallinna linna

kaasomandis olevad eluruumid nende üürnikele, rikkus Tallinna linn kaebuse esitaja õigust erastada

eluruum vaidlusaluses elamus eeltoodud seaduste alusel. Võõrandades erastamisele kuuluva elamu

mõttelise osa AÕS § 77 alusel OÜ-le Hõbesilm, tekitas Tallinna linn kaebuse esitajale

erastamisõiguse äravõtmisega varalise kahju. KaasES § 5 lg 1 kohaselt kuulusid erastamisele

kaasomandi osad vastavalt korterite suurusele. Kaebuse esitaja kasutuses olev korter nr 14 on

suurusega 108,80 m. Ta soovis erastada maksimaalse suurusega elamuosa ehk korteri nr 1 suurusele

vastava mõttelise osa 100,6 m2. Kaebuse esitajale tekitatud materiaalne kahju on arvutatud lähtudes

tema kasutuses oleva korteri turuhinnast, millest on maha arvestatud erastamisele kulutatavad

summad.

3. Tallinna Halduskohtu 2. juuli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-851/2001 jäeti F. Veike kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et KaasES § 4 lg 1 p 1 ei anna erastamise õigustatud subjektile eelisõigust

kaasomandis oleva elamu konkreetse mõttelise osa erastamiseks, mis vastab üürilepingu alusel

kasutatava korteri mõttelise osa suurusele. Tulenevalt KaasES §-dest 4 ja 5 on kaasomandis oleva

elamu üürnikel võrdne ostueesõigus kõigi erastamiseks määratud mõtteliste osade ostmiseks.

Vastavalt KaaES § 5 lg 1 saab iga üürnik erastada ainult ühe osa erastamise objektist, kuid see ei pea

olema tema korteri suurusest lähtuvalt välja arvutatud osa. KaasES § 5 lg 4 on sätestatud, et kui üht

erastamise objekti taotleb mitu esimest eelistust omavat isikut, korraldatakse mõttelise osa

erastamiseks enampakkumine. Seetõttu on põhjendamatu väita, et kaevatavate toimingute tagajärjel

ei erastatud kaebajale mõttelist osa elamust, mis vastab 100,6 m2 suurusele osale elamu kõigi

korterite üldpinnast, ja põhjustati kaebajale kahju summas 958 378,30 krooni, mis on arvutatud

lähtudes kaebaja kasutuses oleva eluruumi turuhinnast. Ei ole tõendeid selle kohta, et kõigi esimest

eelistust omavate üürnike hulgast oli nimelt kaebajal õigus erastada tema poolt kaebuses näidatud

mõtteline osa. Kohus leidis, et ei ole võimalik väita otsese põhjusliku seose olemasolu halduse

tegevuse ja kahju tekkimise vahel.

4. F. Veike esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2002. a otsusega jäeti F. Veike apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna linnal puudus võimalus

teha toiminguid kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamiseks. Tallinna Linnakohtu 18. juuni

1998. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2/3/35-177/98, millega lõpetati OÜ Hõbesilm ja Tallinna linna

kaasomand hoonele asukohaga Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 Tallinnas, nähtub, et juba 15. jaanuari

1998. a kohtumäärusega oli rakendatud hagi tagamise abinõuna keeld Tallinna linnale kuuluva hoone

mõttelise osa võõrandamisele suunatud tehingute ja toimingute teostamiseks. Seega on põhjendatud

Tallinna Linnavalitsuse esindaja väide, et puudus isegi teoreetiline ajavahemik, rääkimata mõistlikust

toimingute sooritamise ajast, mille jooksul Tallinna linnal oleks olnud võimalik mõttelisi osi erastada.

Tallinna linna tegevusetus elamu kaasomandis oleva mõttelise osa erastamiseks toimingute tegemata

jätmisel ei ole käesoleval juhul käsitatav süülise ega õigusvastasena. Apellandi võimalus erastada

eluruum vaidlusaluses elamus oleks hüpoteetiline ka juhul, kui Tallinna linn oleks vaielnud vastu OÜ

Hõbesilm hagile Tallinna Linnakohtus, kaasomandit ei oleks lõpetatud ja apellant oleks saanud

osaleda mõne erastamise objekti osa enampakkumisel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

järeldusega, et puudub põhjuslik seos väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna linna käitumise vahel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. F. Veike esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus, teha

uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning rahuldada F. Veike kaebus. Kassatsioonkaebuse

kohaselt asjaolu, et alates 15. jaanuarist 1998 oli Tallinna Linnakohtu määrusega Tallinna linnal

keelatud erastamistoimingute läbiviimine kuni kohtuotsuse jõustumiseni, ei tähenda Tallinna linna

õigust nõustuda tema vastu suunatud nõuetega ja jätta täitmata selle varjus temale seadusega pandud

kohustused. AÕS § 76 kohaselt oli Tallinna linnal seadusest tulenev alus vastu vaielda OÜ Hõbesilm

kaasomandi lõpetamise nõudele, kuna kaasomandi lõpetamise nõue oli vastuolus kaasomandi

tekkimise alusega. Tallinna linn, teades oma kohustust erastada ostueesõigusega temale kuuluv

mõtteline osa elamust, haginõudele vastu ei vaielnud. Tallinna linna tegevuse, mis seisnes Pärnu

mnt 27/Sakala tn 50 asuva hoone kaasomandi lõpetamisega nõustumises ja eluruumide erastamise

mitteläbiviimises ning F. Veikele tekitatud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus ei

põhjendanud, miks ta luges kassaatori võimalust erastada mõtteline osa elamust kassaatori soovitud

ulatuses hüpoteetiliseks. Tõendatud ei ole asjaolu, et kassaator ei oleks võitnud enampakkumist ning

saanud tema poolt soovitud osa erastada.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub Tallinna linn jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole jõustunud kohtuotsuse tõttu tsiviilasjas võimalik halduskohtumenetluse korras

täiendavalt hinnata poole - Tallinna linna - käitumist tsiviilprotsessis, kuivõrd see oleks vastuolus

õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Formaalsete, eesmärgitute haldustoimingute nõue ei ole

õiguspärane nõue ja see ei saa olla kahju tekkimise aluseks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Hinnates Tallinna linna kui eluruumide erastamise kohustatud subjekti tegevuse õiguspärasust

käesolevas haldusasjas, leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kuna juba 15. jaanuari 1998. a

kohtumäärusega oli rakendatud hagi tagamise abinõuna keeld Tallinna linnale kuuluva hoone

mõttelise osa võõrandamisele suunatud tehingute ja toimingute teostamiseks, on põhjendatud Tallinna

Linnavalitsuse esindaja väide, et puudus isegi teoreetiline ajavahemik, mille jooksul Tallinna linnal

oleks olnud võimalik elamu mõttelisi osi erastada. Seetõttu ei ole Tallinna linna tegevusetus

kaasomandis oleva mõttelise osa erastamiseks toimingute tegemata jätmisel käsitatav ei süülise ega

õigusvastasena.

Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada, et ringkonnakohus on seisukohal, et Tallinna linnal tekkis

elamu mõttelise osa erastamise kohustus pärast KaasES § 2 lõikes 4 sätestatud tähtaja möödumist

18. jaanuaril 1998, kuid erastamise läbiviimist takistas 15. jaanuari 1998. a hagi tagamise määrus.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, et ta oleks hinnanud vaidlusaluse elamu reaalosadeks jagamise

ja korterite reaalosana erastamise võimalikkust. Samuti ei ole antud hinnangut Tallinna linna tegevuse

õiguspärasusele OÜ Hõbesilm poolt kaasomandi lõpetamiseks esitatud hagi lahendamiseks läbi

viidud tsiviilprotsessis. Kuna kohus ei pidanud Tallinna linna tegevust õigusvastaseks, ei käsitlenud

ta ka kahju küsimust.

Alljärgnevalt käsitleb Riigikohtu halduskolleegium Tallinna linna tegevuse võimalikku

õigusvastasust enne (I osa) ja pärast (II osa) 18. jaanuari 1998. Seejärel puudutatakse kahju

hüvitamise küsimust olenevalt sellest, kas kahju tekitati enne (III osa) või pärast (IV osa) 18. jaanuari

1998.

I

9. Riigikohtu halduskolleegiumi 8. märtsi 1996. a määruses nr 3-3-1-3-96 on asutud seisukohale, et

eluruumide erastamise korraldamine on avalik-õiguslik ülesanne. Riigikohtu haldus- ja

tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu 17. juuni 1996. a määruses nr 3-2-1-34-96 on leitud, et

Eluruumide erastamise seadusega on kohustatud subjektidele pandud avalik-õiguslik kohustus

eluruumide erastamiseks. Nendes lahendites on Riigikohus lisaks erastamisvaidluste kohtupädevuse

määratlemisele juhtinud tähelepanu ka eluruumide erastamise läbiviimise kohustuslikule iseloomule.

Seega tuleb eluruumide erastamise läbiviimist vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega

peale pandud kohustusena, mitte aga valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise

vahel. Tulenevalt erastamise läbiviimise kohustuslikust iseloomust kohustatud subjekti jaoks peab

kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus

saaks täidetud ning vastavad eluruumid saaksid erastatud. Eluruumide erastamisega viivitamine või

erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumide erastamise õigustatud subjektide Eluruumide

erastamise seadusest tulenevaid õigusi saada eluruumide omanikuks.

10. Käesoleval juhul oli Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuv elamu Tallinna linna ja füüsilistest isikute

kaasomandis alates 1. veebruarist 1995, mil omandireformi õigustatud subjektidele anti aktiga üle

mõtteline osa vastavast elamust. Alates 21. juulist 1995 kuni 20. jaanuarini 1996 kehtinud EES § 3

lg 1 sätestas muuhulgas ka järgmist: "Kaasomandisse kuuluvates elamutes, mille omanikeks on

eluruumide erastamise kohustatud subjekt ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saanud isik,

asuvad eluruumid erastatakse käesoleva seaduse alusel juhul, kui kaasomanikud saavutavad

kokkuleppe elamu reaalosade kindlaksmääramises. Kui kaasomanikud ei jõua kokkuleppele,

erastatakse eluruum eraldi seaduse alusel." Alates 20. jaanuarist 1996 võeti see norm EES § 3 lõikest

1 välja, kuid samaaegselt viidi paragrahvi 3 sisse uus lõige 11, mis sätestas: "Kaasomandisse

kuuluvates elamutes, mille üheks omanikuks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt, asuvad

eluruumid erastatakse käesoleva seaduse alusel juhul, kui kaasomanikud saavutavad kokkuleppe

elamu reaalosade kindlaksmääramiseks. Kui kaasomanikud ei jõua kokkuleppele, erastatakse

eluruum eraldi seaduse alusel." Nagu näha, on 21. juuli 1995 - 20. jaanuar 1996 kehtinud EES § 3

lõikes 1 sisalduv regulatsioon ja alates 20. jaanuarist 1996 kehtiv EES § 3 lõikes 11 sisalduv

regulatsioon sisuliselt identsed. Mõlemast regulatsioonist tulenes, et eluruumide erastamise

kohustatud subjekt peab oma seadusest tuleneva kohustuse, eluruumide erastamise läbiviimise

täitmiseks üritama kõigepealt elamu teiste kaasomanikega saavutada kokkulepet elamu reaalosadeks

jagamiseks.

11. 18. jaanuaril 1997 jõustus Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus. See seadus

reguleerib eluruumi erastamist mõttelise osana, kuid näeb samuti ette, et enne eluruumi mõttelise

osana erastamist peavad kaasomanikud üritama jõuda kokkuleppele elamu reaalosadeks jagamises.

Sealjuures sätestab KaasES selliste kokkulepete sõlmimiseks tähtaja. KaasES § 2 lg 4 (kuni 7. juunini

1998 kehtinud redaktsioonis) kohaselt võisid kaasomanikud enne KaasES jõustumist tekkinud

kaasomandi jagamiseks reaalosadeks Asjaõigusseaduse järgi kokku leppida ühe aasta jooksul pärast

KaasES jõustumist. Kuna KaasES jõustus 18. jaanuaril 1997, siis oli Pärnu mnt 27 /Sakala tn 50

asuva elamu kaasomanikel aega kokkuleppe sõlmimiseks kuni 18. jaanuarini 1998.

Seega algas Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 kaasomanike jaoks elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe

sõlmimise tähtaeg 21. juulil 1995 EES § 3 lg 1 vastava osa jõustumisega ning kestis, kui ei ilmnenud

KaasES § 2 lg 7 sätestatud asjaolusid, vastavalt KaasES § 2 lg 4 kuni 18. jaanuarini 1998.

12. Tulenevalt eeltoodud seisukohast, et eluruumide erastamise kohustatud subjektil on kohustus teha

kõik endast olenev, et vastavad eluruumid saaksid erastatud, siis tuleb asuda seisukohale, et EES § 3

lg 1 redaktsioon, mis kehtis 21. juulist 1995 - 20. jaanuarini 1996 ja alates 20. jaanuarist 1996 kehtiv

EES § 3 lõikes 11 sisalduv regulatsioon ning KaasES § 2 lg 4 panid eluruumide erastamise

kohustatud subjektile kohustuse otsida võimalust elamu teiste kaasomanikega elamu reaalosadeks

jagamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kohtud ei ole uurinud, kas Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuva

elamu näol on tegemist sellise elamuga, mille reaalosadeks jagamine oleks olnud võimalik ja kas

Tallinna linn üritas alates 21. juulist 1995 sõlmida teiste kaasomanikega elamu reaalosadeks jagamise

kokkulepet või mitte.

Kui asja uurimise käigus ilmneb, et vaidlusaluse maja jagamine reaalosadeks oli võimalik, kuid

Tallinna linn, omamata selleks mõjuvaid põhjusi, ei üritanud saavutada sellekohast kokkulepet maja

kaasomanikega ega pöördunud asja reaalosadeks jagamise hagiga kohtusse, on Tallinna linn kui

eluruumide erastamise kohustatud subjekt viivitanud erastamisele suunatud toimingute tegemisega

21. juuli 1995 - 18. jaanuar 1998, s.t peaaegu kaks ja pool aastat. Tegevusetust nii pika ajavahemiku

jooksul ei saa eluruumide erastamise senist praktikat ning vastavate toimingute keerukust arvestades

pidada õiguspäraseks.

Ülaltoodust järelduvalt on võimalik, et Tallinna linna tegevus võis olla õigusvastane juba alates EES

§ 3 lg 1 uue redaktsiooni jõustumisest 21. juulil 1995, sest ta ei sooritanud vaidlusaluse elamu

reaalosadeks jagamiseks vajalikke toiminguid mõistliku aja jooksul. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

kohtutel tuvastada vajalikud asjaolud ja anda sellele küsimusele oma hinnang.

II

13. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kui see ei ole

vastuolus kaasomandi tekkimise alusega. Sama seaduse § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei

saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus vastavalt

asjaoludele, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele

kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas või

müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike

vahel vastavalt nende osa suurusele.

Asja materjalidest ilmneb, et OÜ Hõbesilm esitas Tallinna Linnakohtusse hagi kaasomandi

lõpetamise ja kaasomandisse kuuluva vara jagamise nõudes, taotledes kaasomandisse kuuluva hoone

jagamist selliselt, et hoone jääks tervikuna hageja omandisse, kusjuures hagejale pannakse kohustus

maksta kostjale välja hoone 37/96 suuruse mõttelise osa maksumus rahas (esimese astme kohtu

toimiku lk 21). Esimese astme kohtu toimikus (lk-d 23-24) on Tallinna Linnakohtu 11. veebruari

1998. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/3/35-177/98, millest nähtuvalt kohus rahuldas OÜ Hõbesilm hagi

tagaseljaotsusega. Kohtuotsuse kohaselt ei ole kostja esitanud hageja poolt pakutud jagamise viisile

vastuväiteid ning seega jääb hoone peale kaasomandi lõpetamist tervikuna hageja omandisse,

kusjuures hageja on kohustatud tasuma kostjale 1 530 475.70 krooni. Nähtuvalt esimese astme

toimikus (lk-d 25-26) oleva Tallinna Linnakohtu 18. juuni 1998. a otsusest samas tsiviilasjas võeti

maja väärtuse hindamisel hiljem aluseks teine hindamisakt ning muudeti OÜ Hõbesilm poolt Tallinna

linnale väljamaksmisele kuuluvat summat, määrates selleks 2 697 916.65 krooni. Kohtuotsuses on

kirjas, et "Kostja esindaja oli nõus kaasomandi lõpetamisega sel teel, et kogu hoone jääks hagejale ja

hageja maksab kostjale rahalist kompensatsiooni, kuid vaidles vastu hageja poolt pakutud hoone

maksumusele.".

Kohtud ei ole hinnanud Tallinna linna käitumist Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuva elamu kaasomandi

lõpetamisel. Vastuses F. Veike kassatsioonkaebusele leiab Tallinna linn, et jõustunud kohtuotsuse

tõttu tsiviilasjas ei ole võimalik halduskohtumenetluse korras täiendavalt hinnata poole - Tallinna

linna - käitumist tsiviilprotsessis, kuivõrd see oleks vastuolus õigusemõistmise üldpõhimõtetega.

Riigikohtu halduskolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et käosoleva haldusasja

läbivaatamise raames on võimalik ja vajalik hinnata Tallinna linna käitumist tsiviilkohtumenetluses.

Kuna tsiviilkohtumenetluses kehtib võistlevuse printsiip, on protsessiosalise käitumisel

kohtumenetluse lõpptulemuse seisukohalt oluline roll. Tallinna linna käitumise hindamine ei tähenda

hinnangu andmist Tallinna Linnakohtu otsuste õiguspärasusele. Vajalik on selgitada välja, kas

Tallinna linn väljendas oma käitumisega tsiviilkohtumenetluses soostumist kaasomandi lõpetamisega

ja elamu jäämisega tervikuna OÜ Hõbesilm omandisse või mitte. Kuna selle asjaolu väljaselgitamine

on haldusasja õigeks lahendamiseks vajalik, siis on ka võimalik tuvastada see asjaolu

haldusprotsessis.

14. TsMS §-s 67 on sätestatud protsessiosaliste õigused, mille hulka kuuluvad muuhulgas ka taotluste

esitamine, seletuste andmine, põhjenduste ja kaalutluste esitamine kõigi asja kohtulikul arutamisel

tõusetunud küsimuste kohta, tõendite esitamine, aga samuti ka õigus vaielda vastu teiste

protsessiosaliste taotlustele, põhjendustele ja kaalutlustele ning õigus kaevata edasi kohtuotsuse peale

seaduses sätestatud alustel ja korras. Asja uuel läbivaatamisel peavad kohtud selgitama, kas Tallinna

linn kasutas oma protsessuaalseid õigusi vaidlemaks vastu OÜ Hõbesilm nõudele elamu jagamiseks

hagiavalduses soovitud kujul või mitte.

Hagile vastu vaidlemata jätmine on vaadeldav hagiga nõustumisena. Erastamise kohustatud subjekti

nõustumine kaasomandi sellise jagamisega, mis teeb erastamise võimatuks, on õigusvastane, kuna

sellega rikutakse EES-st ja KaasES-st tulenevat kohustatud subjekti kohustust eluruumide erastamise

läbiviimiseks. Kui selgub, et Tallinna linn ei vaielnud OÜ Hõbesilm hagile vastu, siis on võimalik

hinnata seda õigusvastaseks käitumiseks.

15. Kui Tallinna linn oleks tsiviilprotsessis vastu vaielnud OÜ Hõbesilm kaasomandi lõpetamise

hagile, siis tuleb eeldada, et kohus oleks arvesse võtnud, et kaasomandi sellisel viisil lõpetamine

muudab võimatuks eluruumide erastamise elamu mõttelise osana KaasES alusel, ning oleks hagi

rahuldamata jätnud.

Sellisel juhul oleks vaidlusalune elamu jäänud edasi kaasomandisse ja Tallinna linn oleks peale hagi

rahuldamata jätmist saanud läbi viia elamu mõtteliste osade erastamise menetluse.

III

16. Kahju väljamõistmise küsimus antud asjas sõltub sellest, milliseid asjaolusid kohtud asja uuel

läbivaatamisel tuvastavad. Kui tuvastatakse, et vaidlusaluse maja reaalosadeks jagamine oleks

faktiliselt võimalik olnud ning selleks puudusid muud mõjuvad takistused, siis saab asuda

seisukohale, et eluruumide erastamine Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuvas elamus oleks toimunud

Tallinna linnale kuuluvast reaalosast. Kui sealjuures tuvastatakse ka, et F. Veike kasutuses olev

eluruum oleks jäänud Tallinna linnale kuuluvasse reaalosasse, siis tuleb juhul, kui ei ilmne teisi

erastamist takistavaid asjaolusid, lahendada kahju hüvitamise küsimus lähtudes eeldusest, et F. Veike

oleks saanud erastada enda kasutuses oleva korteri. Kui aga tuvastatakse, et F. Veike kasutuses olev

korter ei oleks jäänud Tallinna linnale kuuluvasse elamu reaalosasse, siis ei saa ka käesolevat kahju

hüvitamise nõuet rahuldada.

Kui ei ole võimalik tuvastada, millisesse reaalossa oleks F. Veike korter jäänud, siis ei oleks õiglane

jätta kahju hüvitamise nõuet ainult sellel põhjusel rahuldamata. Sellisel juhul saaks hinnata, kui suur

on, tulenevalt linnale kuulunud elamu mõttelise osa ning teistele kaasomanikele kuulunud mõttelise

osa suhtest, tõenäosus, et F. Veike kasutuses olev korter oleks jäänud linna omandisse. F. Veike korter

oleks võinud linnale jäävasse osasse jääda nii suure tõenäosusega, kui suur oli linnale kuuluv

mõtteline osas elamus. Sama suur oleks sellisel juhul ka tõenäosus, et F. Veikele kahju tekkis. Kui

puuduvad teised kahju hüvitamist välistavad asjaolud, siis saaks F. Veikele kahju hüvitise siiski välja

mõista, kuid vähendada seda ulatuses, milles on tõenäoline, et F. Veikele kuulunud korter oleks

sattunud elamu mitteerastamisele kuuluvasse ossa. Selliselt oleks hüvitise suurus vastavuses

tõenäosusega, et kahju oleks tekkinud.

IV

17. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuv elamu ei oleks olnud

reaalosadeks jagatav või et esinesid muud, Tallinna linnast sõltumatud takistused, mis välistasid

elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe sõlmimise, siis tuleb kahju hüvitamise küsimus lahendada

eeldusest, et vaidlusalusest elamust oleks toimunud korterite erastamine mõtteliste osadena vastavalt

KaasES-le. Selleks tuleb tuvastada, millised korterid oleksid kuulunud mõtteliste osadena

erastamisele ning kui palju erastamise õigustatud subjekte oleks neid erastada saanud. F. Veike

väidete kohaselt soovis ta erastada 100,6 m2 suurusele elamu mõttelisele osale vastava korteri. Asja

uuel läbivaatamisel peavad kohtud hindama, kas sellele mõttelisele osale vastavale korterile oleks

olnud lisaks F. Veikele veel esimese eelistuse erastamise subjekte, või seda soovis erastada vaid

F. Veike üksinda. Kui ei ilmne asjaolusid, et seda erastamise objekti oleks soovinud erastada esimese

eelistusega subjektidest veel keegi peale F. Veike, siis on võimalik lahendada kahju hüvitamise

küsimus sellest eeldusest lähtudes.

18. Kui selgub, et F. Veike poolt soovitud erastamise objekti oleks soovinud erastada veel teisedki

esimest eelistust omavad isikud ning oleks toimunud enampakkumine vastavalt KaasES § 5 lg 4, siis

tuleb hinnata, kui tõenäoline oleks olnud, et F. Veike oleks osutunud enampakkumise võitjaks. Kui ei

ole võimalik selgitada, kes oleks enampakkumise võitnud, kuid on tuvastatud, kui palju isikuid oleks

selle erastamisobjekti erastamise enampakkumisest osa võtnud, ning ei ole ka võimalik kedagi nende

osavõtjate hulgast välistada, võib eeldada, et kõigil osavõtjatel olid erastamiseks võrdsed võimalused.

Sellisel juhul oleks küll võimalik F. Veikele kahju hüvitis välja mõista, kuid vähendada seda nii mitu

korda, kui palju isikuid oleks enampakkumisest osa võtnud. Eelnevalt tuleks ka välja selgitada, kui

kõrgele oleks võinud tõusta enampakkumisel erastamise objekti hind, ning see väljamakstavast

hüvitisest maha arvata.

19. Kui asja uuel läbivaatamisel ei õnnestu tuvastada asjaolude tõenäolist arengut seoses F. Veike

poolt konkreetse mõttelise osa erastamissooviga, siis ei ole ka välistatud võtta eelduseks, et F. Veikel

oleks olnud sama suur tõenäosus soovitud erastamisobjekt erastada kui kõigil ülejäänud erastamise

õigustatud subjektidel antud majas asuvate erastamisobjektide suhtes. Sellisel juhul tuleks tuvastada,

kui palju oleks olnud elamus erastamise objekte ning kui palju neid objekte erastada soovivaid

esimese eelistusega isikuid. Tuvastada tuleks ka nende erastamise objektide kogumaksumus

turuväärtuse järgi ning kulutused, mida oleksid isikud pidanud eeldatavasti tegema, et neid kortereid

erastada. Erastamise kõigi objektide turuväärtuste summast tuleks maha arvata kulutuste summa,

mida isikud, kes oleksid saanud need objektid eeldatavalt erastada, oleks erastamiseks pidanud

tegema. Saadud summa oleks see kahju, mida said kokkuvõttes kõik erastada soovinud esimest

eelistust omavad isikud kokku. Jagades selle summa erastamisel osaleda soovinud esimest eelistust

omavate isikute arvuga, saadakse tulemuseks see summa, kui palju kandis tõenäoliselt kahju üks

erastamisel osaleda soovinud isik. Kui eelnevates punktides kirjeldatud moodustel ei ole täpsemalt

võimalik tuvastada, kui suures ulatuses sai kahju konkreetselt F. Veike, siis ei ole välistatud talle

hüvitise väljamõistmine suuruses, mis vastab ühe esimest eelistust omava isiku tõenäolisele kahjule.

20. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole võimalik ette näha kõiki asja uuel läbivaatamisel

ilmneda võivaid asjaolusid, siis ei ole välistatud, et kohtud kasutavad käesoleva kahju hüvitamise asja

lahendamisel ka eeltoodud võimalustest erinevaid lahendusi.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann