3-2-1-107-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-107-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Stanislav Adamt"evit"i hagi AS Dvigatel vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/379-2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. Adamt"evit"i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2002. a otsus ja

saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Stanislav Adamt"evit"ile 18. aprillil 2002. a

tasutud kautsjon 251 (kakssada viiskümmend üks) krooni 20

(kakskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja töötas AS-s Dvigatel 1962. aastast 1992. aasta 30. aprillini. Tallinna ATEK määras

1995. aastal hageja kutsealase töövõime kaotuseks 25% tähtajatult seoses 1981. aastal tekkinud

kutsehaigusega. 1. veebruaril 1996. a määrati hagejale vanaduspension. Kostja maksis hagejale

kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitist 1256 krooni kuus 1. veebruarini 2000. Tuginedes TsK § 463

lg-tele 1 ja 3, § 464 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud

"Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või

muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (Kord) p-le 20, palus hageja

kostjalt välja mõista 1. veebruarist 2000 kuni 2001. aasta oktoobrini tekkinud hüvitise võlgnevuse 25

120 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu 6. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt oli 1. jaanuari 1999. a seisuga hageja vanaduspension 1573 krooni ning

1. aprillist 2001. a alates 1645 krooni kuus. Seega on hageja poolt saadav pension suurem

kahjuhüvitise summast, mille väljamõistmist ta taotleb. Hageja pension katab täielikult tekitatud

kahju ja tema sissetulek ei ole kutsealase töövõime kaotusest tingitult vähenenud. Antud nõudes ei

saa kohaldada Korra p 20, kuna selles käsitletakse juba kindlaks määratud hüvitise summa

väljamaksmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohus

nõustus esimese astme kohtu otsuses toodud põhjendustega ning ei korranud neid oma lahendis.

Apellatsioonikohus lisas, et riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt võib isiku püsivalt

töövõimetuks tunnistada vanaduspensioniikka jõudmiseni. 1. aprillil 1996. a määrati hagejale

vanaduspension, mille suurus ei sõltu seaduse järgi varem saadud töötasu suurusest.

Küll on hagejal õigus seoses tervisekahjustusega nõuda kostjalt tervisekahjustusest tingitud kulutuste

(tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks) hüvitamist TsK § 463 lg 1

alusel. Antud asjas ei ole hageja aga sellist nõuet esitanud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

täielikult rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt sätestab TsK § 448 lg 1 kahju täies ulatuses

hüvitamise põhimõtte. Hagejal on tuvastatud kutsealase töövõime kaotus 25% ulatuses tähtajatult

kutsehaiguse tõttu, mille ta sai kostja juures töötades ja viimase süül. TsK § 463 lg-st 1 tulenevalt ei

pea kostja hüvitama hagejale kahju osas, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või

pension. Sellega on kooskõlas ka Korra p 2. Samuti ei sätesta Korra p 7, et kahjuhüvise suurus

sõltuks kannatanu poolt saadava vanaduspensioni summast. Vanaduspension on toetus, mida

makstakse igale isikule, kes on saanud 63 aastaseks ja omab vähemalt 15 aastat pensionistaa"i.

Samuti on igal vanaduspensioni saaval isikul õigus töötada.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud ja õige.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

7. Apellatsioonikohus on põhjendatult leidnud, et asjas kuuluvad kohaldamisele TsK §-d 464 ja 448.

TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja

õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest järeldub, et hageja peab

muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Kostjal on

võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, nt vanuse tõttu.

TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks

olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse

tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel

kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et

muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse

tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu

tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud

töövõime vähenemise tagajärjel. Kolleegium märgib, et Kord ei muuda seadusega - tsiviilkoodeksiga

- sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Märgitule on osundatud ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-54-00 (RT III, 2000, 13, 143). Hagejal on võimalus tõendada, et

tekitatud kahju on suurem kui Korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada vastupidist.

8. Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vabariigi pensioniseadus, mis kehtis 1. maist 1991. a kuni

31. märtsini 2000. a; riiklike elatusrahade seadus (RES), mis kehtis 1. aprillist 1993. a

31. detsembrini 1999. a; riikliku pensionikindlustuse seadus (varasem RPKS), mis kehtis 1. aprillist

2000. a kuni 31. detsembrini 2001. a ning alates 1. jaanuarist 2002. a kehtiv riikliku

pensionikindlustuse seadus (kehtiv RPKS) sisaldavad küll norme, millel võib olla tähtsust

tervisekahjustuse hüvitise määramisel, kuid nimetatud seadused ei reguleerinud ega reguleeri

terviskahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale tööandja poolt.

9. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku

sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste

täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab

tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult

saadava pensioni summa. Seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju

seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension.

Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) kolleegiumi kogu koosseisu poolt

väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju

tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa.

Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses

tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse

tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies

ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub

selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik

J. Luige eriarvamus

Kolleegiumi sisukoha järgi peab hageja muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku

just tervisekahjustuse tõttu. Samas leitaks, et kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud

sissetuleku muul põhjusel, nt vanaduse tõttu. Selle käsitlusega ei saa nõustuda. Hageja sissetulek võib

olla vähenenud osalise töövõimetusega (25%) seoses kaotatud töötasu tõttu kahel juhul: 1) kui hageja

hüvitusnõude perioodil töötasu ei saanud, kuid tema vanaduspension on väiksem osalise

töövõimetusega kaotatud töötasu tõttu. Sel juhul on hagejal õigus saada hüvitist elu lõpuni; 2) kui

hageja hüvitusnõude perioodil töötas, kuid sai kutsehaigusega seoses vähem töötasu.

Kui kohus tuvastab, et hagejale töövõime (25%) kaotuse (kutsehaiguse) põhjustamises on täielikult

süüdi kostja, on minu arvates tema töövõime kaotusest tulenevaks varaliseks kahjuks arvestuslik

sissetulek, mis tal jääb saamata kutsehaigusest tingitud osalise töövõime vähenemisega seoses.

Lähtudes kahju hüvitamise eesmärgist - asetada kannatanu olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta

ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud -, tuleks minu arvates hüvitise suuruse

määramisel aluseks võtta kannatanuga sama kutseala töötaja statistiline kuu keskmine töötasu samas

paikkonnas hüvitusnõude perioodi jääval aastal. Olgu selliseks töötasuks näiteks 4000 krooni kuus.

Säilinud 75% töövõimega võiks kannatanu teenida 3000 krooni. Kui kannatanu teenib 3000 krooni

või vähem, jääb tal 25%-lise töövõimetuse tõttu saamata 1000 krooni. Kui kannatanu teenib 3001

kuni 3999 krooni, tuleb hüvitist 3000 krooni ületava osa suuruses vähendada (1000 - 1 kuni 999).

Teenides kuus 4000 krooni või enam, ei ole kannatanu töötasu töövõime osalisest kaotusest

vähenenud.

Olen nõus, et töövigastuse või kutsehaiguse põhjustajal ei teki kannatanule hüvitise maksmise

kohustust, kui tehakse kindlaks, et kannatanu tervislik seisund üldhaigestumise või mõne töövälise

õnnetusjuhtumi (nt liiklusõnnetus) või näiteks kaasasündinud terviserikke tõttu ei võimalda tal üldse

sissetulekut (töötasu, majandustegevusest saadav tulu jne) saada või kahjustaks tegevus (sealhulgas

ka töötamine) sissetuleku saamiseks otseselt tema tervist ja raskendaks haiguse kulgu. Kahjutekitaja

võib ka pärast kannatanu püsivalt töövõimetuks tunnistamist taotleda oma kulul selliste asjaolude

tuvastamiseks ekspertiisi määramist.

Inimese vanus ei ole meditsiiniline kriteerium. Üldjuhul väljendab see elatud aega. Vanusega on

seotud aga ealised iseärasused, muuhulgas ka kehalise ja vaimse suutlikkuse vähenemine teatud

vanusest alates. Kolleegiumi seisukohast järelduvalt peaks kahjutekitaja pärast kannatanu pensioniea

saabumist ja temaga vanuse tõttu töösuhte lõpetamist, taotlema kannatanule kehaliste ja vaimsete

võimete testi määramist, et tõendada tema suutmatust töötada. Selleks puudub minu arvates vajadus.

Kahjuhüvituskohustist ei saa TsK § 448 lg 1, § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 alusel tekkida, kui

vanaduspensioneas mittetöötava kannatanu sissetulek (pension) ei ole kehavigastuse või

tervisekahjustuse tõttu vähenenud.

J. Luik