3-1-3-10-02 · Riigikohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus, 6. novembril 2002. a

3-1-3-10-02

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas 5. novembril

2002. a toimunud avalikul kohtuistungil S.B. poolt Tallinna Linnakohtu 1. oktoobri 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri

1997. a kohtuotsuste peale esitatud kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja

S.B. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium

tuvastas:

1. Tallinna Linnakohtu 1. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati S.B. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi võõra vara salajase varguse eest suures

ulatuses ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. Karistuse kandmise algusajaks luges kohus 22. septembri 1997. S.B.

tunnistati süüdi selles, et tema tungis 31. jaanuaril 1997. a kella 11. 00 paiku eelneval kokkuleppel koos N.R-ga ukselukkude

lahtimurdmise teel Tallinnas Õ tee x-xx asuvasse L.T. korterisse, kust ta varastas erinevaid esemeid kokku 272 500 krooni väärtuses, mis

kuriteo toimepanemise ajal moodustas salajase varguse suures ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 1997. a otsusega jäeti

S.B. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu 1. oktoobri 1997. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati, et riisutud vara

väärtus moodustab 188 500 krooni ja 700 USA dollarit.

2. 30. septembril 2002. a esitas S.B. Riigikohtule kohtuvigade parandamise avalduse, milles ta taotleb enda karistusest vabastamist. S.B.

märgib, et 1. septembril 2002. a jõustunud Karistusseadustikus on karistus talle inkrimineeritud kuriteo eest ette nähtud § 199 2. lõikes,

mille sanktsioon võimaldab erinevalt KrK § 139 lõikes 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast mõista üksnes kuni viieaastast vangistust.

S.B. leiab, et kuna 22. septembril 2002. a möödus viis aastat tema kinnipidamise algusest, tuleb ta edasisest karistuse kandmisest

vabastada.

3. Riigikohtu istungil toetas S.B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas esitatud kohtuvigade parandamise avaldust, riigiprokurör Marge

Püss leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad Riigikohtu kriminaalkolleegium

leidis:

4.1 Tallinna Linnakohtu 1. oktoobri 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 1997. a kohtuotsustega karistati S.B-t talle

süüksarvatud kuriteo eest kuueaastase vabadusekaotusega KrK § 139 lg 3 p 1 järgi, mille sanktsioon nägi võimaliku karistusena ette

vabadusekaotuse kolmest kuni kaheksa aastani. 1. septembril 2002 jõustunud Karistusseadustiku kohaselt tuleks S.B.i käitumine

kvalifitseerida § 199 lg 2 p 6 järgi, millele vastav sanktsioon sätestab võimaliku karistusena kuni viieaastase vangistuse. Seega kannab

S.B. käesoleval ajal karistust, mis on raskem karistusest, mille võiks tema poolt toimepandud kuriteo eest mõista kehtiva

Karistusseadustiku alusel.

4.2 Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lõiked 1-3 ei näe ette võimalust kohaldada Karistusseadustikku kui karistust kergendavat

seadust nende karistust kandvate või karistatust omavate isikute suhtes, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistus on raskem

Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud karistuse ülemmäärast.

4.3 Samas on KarS § 5 lõike 2 kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku

olukorda, tagasiulatuv jõud. Põhiseaduse § 23 lg 2 sätestab: Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista

õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse

kergemat karistust. Põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneb õigusloome võrdsuse põhimõte, mis üldjuhul nõuab, et seadused ka sisuliselt

kohtleksid kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a

otsus nr 3-4-1-2-02).

5. Ülaltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et käesoleva kriminaalasja lahendamine eeldab küsimuse otsustamist, kas

KarSRakS § 1 lõiked 1-3 on kooskõlas Põhiseaduse § 23 lõikega 2 selle koostoimes Põhiseaduse § 12 lõikega 1 osas, millega KarSRakS

§ 1 lõiked 1-3 ei võimalda kohaldada Karistusseadustikku kui karistust kergendavat seadust nende karistust kandvate või karistatust

omavate isikute suhtes, kellele on mõistetud Kriminaalkoodeksi järgi karistus, mis on raskem Karistusseadustiku eriosa vastavas

paragrahvis sätestatud karistuse ülemmäärast. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käesoleva kriminaalasja lahendamine

Riigikohtu üldkogus oluline KarS § 5 tõlgendamiseks.

6. Kuna käesolevas kriminaalasjas ilmnenud KarSRakS § 1 lõigete 1-3 võimalik vastuolu Põhiseaduse § 23 lõikele 2 koostoimes

Põhiseaduse § 12 lõikega 1 võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ulatusliku rikkumise ja kuna kehtiv menetlusseadusandlus ei näe isikule

ette kohast menetluskorda nimetatud võimaliku põhiõiguste rikkumise kohtuliku kontrolli taotlemiseks, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium lähtudes Põhiseaduse §-dest 14 ja 15 võimalikuks menetleda S.B. avaldust kohtuvigade parandamise korras

vaatamata asjaolule, et antud juhul puudub Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 777 lõikes 1 ettenähtud

kohtuvigade parandamise alus ning on möödunud ka kohtuvigade parandamise tähtaeg.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 59 lõike 2 punktist 2 ja lõikest 3

ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

määras:

Anda kriminaalasi S.B. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Eerik Kergandbeg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher