3-3-1-62-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-62-02

Otsuse kuupäev

6. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Korteriühistu Tiiru Tosin kaebus Keila Linnavolikogu otsuse

tühistamise ja detailplaneeringu kehtestamiseks kohustamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2001. a otsus haldusasjas

nr 3-1403/2001

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/152/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Korteriühistu Tiiru Tosin kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Korteriühistu Tiiru Tosin kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-1403/2001 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a otsus haldusasjas nr 2-

3/152/2002.

3. Tühistada Keila Linnavolikogu 29. mai 2001. a otsus nr 37. Kohustada Keila

Linnavolikogu Tuula tee 1 ja Tiiru tn 4 detailplaneeringu kehtestamise küsimust uuesti läbi

vaatama.

4. Mõista Keila Linnavolikogult Korteriühistu Tiiru Tosin kasuks välja õigusabikulud 20 000

(kakskümmend tuhat) krooni ja riigilõiv 20 (kakskümmend) krooni.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Linnavalitsuse 3. juuni 1999. a korraldusega nr 202 algatati detailplaneering Keila

linnas Tuula tee 1 ja Tiiru tn 4 kruntide moodustamiseks, kinnitati lähteülesanne detailplaneeringu

koostamiseks ning anti õigus planeeringu koostamise korraldamiseks Korteriühistule Tiiru Tosin ja

Tuula tee 1 elamu omanikele. Viimased loobusid planeeringu koostamise korraldamisest. Vastav

leping sõlmiti Korteriühistuga Tiiru Tosin, kes tellis ka detailplaneeringu.

Keila Linnavalitsuse 7. oktoobri 1999. a korraldusega nr 296 otsustati detailplaneering vastu võtta ja

esitada kooskõlastamiseks järelevalve teostajale (Harju Maavalitsusele). Harju maavanem andis

detailplaneeringule heakskiidu, jättes rahuldamata Tuula tee 1 omaniku ettepanekud, kuna nende

aluseks olnud väited ei leidnud tõendamist.

2. Keila Linnavolikogu arutas 29. augusti 2000. a istungil detailplaneeringu kehtestamise

küsimust, kuid jättis otsuse vastu võtmata. KÜ Tiiru Tosin palus 23. oktoobril 2000 Tallinna

Halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada õigusvastaseks Keila Linnavolikogu toiming, millega

jäeti kehtestamata detailplaneering, ning teha linnavolikogule ettekirjutus detailplaneeringu

kehtestamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 20. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-51/2001

kaebuse osaliselt ja tegi Keila Linnavolikogule ettekirjutuse võtta vastu otsus Tuula tee 1 ja Tiiru tn 4

detailplaneeringu kehtestamise taotluse lahendamiseks 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

3. Keila Linnavolikogu 29. mai 2001. a otsusega nr 37 jäeti kehtestamata Tuula tee 1 ja Tiiru

tn 4 detailplaneering. Linnavolikogu tugines KOKS §-dele 3 p 1 ja 22 lg 1 p 33 ning Keila

Linnavolikogu keskkonnakomisjoni seisukohale, mille kohaselt KÜ Tiiru Tosin poolt tellitud

detailplaneering rikub häid tavasid ja kombeid.

4. KÜ Tiiru Tosin esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavolikogu 29. mai 2001. a

otsuse nr 37 tühistamiseks ning taotles kaebuse täienduses ettekirjutuse tegemist Keila

Linnavolikogule detailplaneeringu kehtestamiseks.

Kaebuse kohaselt kahjustab vaidlustatud otsus kaebaja õigust taotleda korteriomandi seadmiseks

elamu juurde teenindamiseks vajalikku maad ning välistab võimaluse astuda edasisi samme detail-

planeeringu kehtestamiseks. Volikogu ei saa jätta detailplaneeringut kehtestamata, kui selle

menetlemisel on järgitud kehtestatud korda. Otsus on põhjendamata. Selles sisalduv väljend

"kinnitamiseks esitatud detailplaneering rikub häid tavasid ja kombeid" ei ole piisav motiveering.

Volikogu pidanuks ära näitama, millised on koostatud detailplaneeringu puudused ja mida nende

likvideerimiseks teha tuleks.

5. Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-1403/2001 jäeti KÜ

Tiiru Tosin kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et planeeringu kehtestamise otsustamine ei seisne

ainult planeeringu menetlusliku külje õiguspärasuse üle otsustamises, nagu ekslikult arvab kaebuse

esitaja, vaid kohalikul omavalitsusel on kohustus kaaluda õiguslikke hüvesid ja arvestada kohalikke

olusid. Volikogul on õigus anda hinnang, kas planeeringu koostamisel on lähtutud asjakohastest

eesmärkidest ja huvidest ning õiguse üldtunnustatud põhimõtetest, samuti kas planeeringuga riivatud

huvide tasakaalustamisel on eelistatud mõnede isikute huve teistele. Detailplaneeringu kehtestamise

sisuline arutamine ja toimingud otsuse vastuvõtmisel fikseeriti istungi protokollis, tulemused sätestati

volikogu üksikaktis. Otsuses esitatud formuleeringust ei ole küll võimalik aru saada, mis oli

detailplaneeringu kehtestamata jätmise põhjuseks, kuid vaidlustatud otsuses on viide

keskkonnakomisjoni seisukohale, mis võimaldab kindlaks teha, millised on planeeringu kehtestamata

jätmise põhjused. Seega on haldusakt motiveeritud, esitatud on nii õiguslik kui faktiline põhjendus.

Halduskohus, esitanud põhjendused detailplaneeringu kehtestamise kohaliku omavalitsuse

ainupädevusse kuulumise ning volikogu poolt kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse kohta, pidas

põhjendamatuks kaebaja nõuet kohustada volikogu kehtestama detailplaneeringut.

6. KÜ Tiiru Tosin apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus ja mõista välja kohtukulud. Apellant leidis, et detailplaneeringu

menetlemisel on läbitud kõik selle kehtestamiseks vajalikud etapid, sealhulgas järelevalve menetlus.

Otsuse põhistamisel kasutatud formuleering "head tavad ja kombed" on määratlemata õigusmõiste,

mis ei anna informatsiooni volikogu poolt läbiviidud planeerimisdiskretsiooni õiguspärasuse kohta

ega faktiliste asjaolude kohta, mis takistasid detailplaneeringu kehtestamist.

7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a otsusega jäeti halduskohtu

otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus, nõustudes halduskohtu

põhjendustega, leidis täiendavalt:

1) õige on halduskohtu seisukoht, et planeerimisotsustus on diskretsiooniotsustus, mis allub vaid

piiratud ulatuses kohtulikule kontrollile. KOKS § 22 lg 1 p 33 annab volikogule volituse kaaluda

erinevate otsustuste vahel. Asjaolu, et maavanem on andnud planeeringule heakskiidu, jättes

rahuldamata Tuula tee 1 asuva elamu omaniku ettepanekud, ei välista volikogu poolt

planeerimisdiskretsiooni teostamist;

2) vaidlustatud otsus on kontrollitav. Selles on põhjendatud, et esitatud planeering rikub häid tavasid

ja kombeid. Otsuses viidatud volikogu istungi protokoll ja keskkonnakomisjoni koosoleku protokoll

olid kaebajale kättesaadavad dokumendid. Neist nähtuvalt ei ole detailplaneeringu kehtestamisest

keeldumise põhjuseks üksnes piirinaabrite kooskõlastuste puudumine. Volikogu on planeeringus ette

nähtud maakasutust pidanud ebaõiglaseks Tuula tee 1 elanike suhtes, kuna on oht, et Tiiru tn 4

elanikud hakkavad parkima oma autosid juurdepääsuteel, kui see jääb nende krundi piiridesse.

Volikogu otsustus jätta detailplaneering kehtestamata on sisuline otsus, mille tegemisel Keila

Linnavolikogu on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas volituste piiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi ja

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades kohalikke olusid ja kaaludes Tuula tee 1 ja Tiiru tänav 4 elamu

elanike huve;

3) detailplaneeringu kehtestamata jätmine ei võta korteriühistult võimalust astuda edasisi samme

elamu juurde teenindamiseks vajaliku maa taotlemiseks, kuna vastavalt MRS §-le 7 lg 5 (13. juuni

2000. a redaktsioonis) võib kohaliku omavalitsuse otsusega määrata ehitise teenindamiseks vajaliku

maa suuruse ja piirid ka detailplaneeringut koostamata;

4) halduskohus poleks ka juhul, kui ta leidnuks, et vaidlustatud otsus ei ole motiveerimatuse tõttu

kontrollitav, saanud kohustada volikogu detailplaneeringut kehtestama. Halduskohus oleks saanud

ainult kohustada volikogu vastu võtma uue otsuse, milles oleks ära märgitud kaalutlused, millest

volikogu otsuse vastuvõtmisel lähtus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. KÜ Tiiru Tosin kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus

otsus asja uueks arutamiseks saatmata ning välja mõista Keila Linnavolikogult kohtukulud. Kassaator

väidab:

1) otsuse põhjenduses sisalduv "rikub häid tavasid ja kombeid" on määratlemata õigusmõiste.

Otsuses tulnuks selgitada, miks volikogu hindas teatud asjaolusid heade kommete ja tavade

rikkumisena. Halduse diskretsioon on valiku tegemine seadusega ettenähtud võimaluste seast, mille

korral tuleb otsustust õiguslikult ja faktiliselt hoolikalt ja üksikasjalikult põhjendada. Mida

ulatuslikum on diskretsiooniruum ja komplekssem õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum

peab olema motivatsioon. Käesoleval juhul vaidlustatud akti puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata

faktilistele asjaoludele, sest valitud lahenduse põhjendamisel on teistele võimalikele alternatiividele

viitamine isiku õiguste kaitse aspektist oluline;

2) ringkonnakohtu väide, et "detailplaneeringus ette nähtud maakasutus on ebaõiglane Tuula tee 1

elanike suhtes, kuna on oht, et Tiiru tn 4 elanikud võivad hakata juurdepääsutee nende krundi

piiridesse jäämisel kasutama seda autode parkimiseks", on oletuslik. Pole tõendatud, et see oht oli

reaalne;

3) volikogu otsuses puudub viide keskkonnakomisjoni konkreetsele koosolekule;

4) rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet. Volikogu pole põhjendanud, miks eelistati Tuula tee 1

elanike väidetavalt rikutud huve;

5) linnavolikogu otsus on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Korteriühistu, kellele anti õigus

korraldada detailplaneeringu koostamist ja kes seda ka finantseeris, on hoolimata detailplaneeringu

nõuetekohasusest jäänud ilma koostatud detailplaneeringust tulenevatest õigustest ja kohustustest;

6) taotledes ettekirjutuse tegemist, millega kohustada linnavolikogu võtma vastu otsust

detailplaneeringu kehtestamiseks 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, on peetud

silmas volikogu kohustamist motiveeritud otsuse vastuvõtmiseks, mitte detailplaneeringu

kehtestamiseks kohustamist;

7) planeeringu kehtestamine on tulenevalt PES §-st 2 lg 1 oluline ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramiseks. Kuna on vaidlus maatüki suuruse ja piiride üle, pidas ka kohalik omavalitsus

otstarbekaks detailplaneeringu algatamist. EES § 212 kohaselt võib ehitise teenindamiseks vajaliku

maatüki kindlaks määrata plaani- või kaardimaterjali alusel, kuid käesoleval juhul puuduvad andmed

varasema plaani- või kaardimaterjali kohta. Asjakohatu on viide MRS §-le 7 lg 5, mis käsitleb vaid

ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramist maa tagastamisel.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassaator leiab, et kui kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatas ja sõlmis

Korteriühistuga Tiiru Tosin ka lepingu vaidlusaluse detailplaneeringu finantseerimiseks, pidas ta

planeeringut järelikult vajalikuks. Sellest tekkis korteriühistul kassaatori arvates õiguspärane ootus, et

planeeringu algatamisele järgneb õiguspärane menetlus, mis hõlmab ka planeeringu kehtestamise.

10. PES § 24 lg 2 kohaselt kehtestab detailplaneeringu kohalik omavalitsus. KOKS § 22 lg 1

p 33 sätestab, et detailplaneeringu kehtestamine ja kehtetuks tunnistamine on kohaliku omavalitsuse

volikogu ainupädevuses. Nimetatud sätetest ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad

menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada.

Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised

etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma

subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt.

11. Planeeringu kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus

planeerimisdiskretsiooni. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse

piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huvi. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel

antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire,

eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

Planeerimisotsustustele on omane ulatuslik diskretsioonilisus. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab

kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Kassaator leiab

õigesti, et mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda

põhjalikum peab olema motivatsioon.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 10. oktoobri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-02:

"Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud

kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt".

12. Käesoleval juhul on detailplaneeringu kehtestamisest keeldumise motiiviks vastuolu heade

kommete ja tavadega. Asjas on tuvastatud, et heade kommete ja tavade rikkumise all on kohalik

omavalitsus pidanud silmas piirinaabrite kooskõlastuse puudumist. Ringkonnakohus leidis, et

volikogu istungi protokollist ja keskkonnakomisjoni otsusest nähtuvalt on maakasutust peetud

ebaõiglaseks Tuula tee 1 elanike suhtes ka ohu tõttu, et kui juurdepääsutee jääb korteriühistu krundi

piiridesse, võivad Tiiru tn 4 elanikud hakata kasutama seda oma autode parkimiseks.

Kui kohalik omavalitsus ei pea võimalikuks planeeringut kehtestada, peab otsus olema piisava

põhjalikkuse ja selgusega õiguslikult ning faktiliselt motiveeritud. Riigikohtu halduskolleegium leidis

19. märtsi 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-02, et faktilises motiveeringus peavad olema ära

näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka

faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja

aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad

tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.

Laialdaste diskretsioonivolituste teostamisel ja määratlemata õigusmõistete sisustamisel on oluline

roll õiglasel haldusmenetlusel. Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise

otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu

näiteks heade kommete ja tavade vastasus), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma

(sisulise) motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.

13. Vaidlustatud otsuses, millega Keila Linnavolikogu jättis koostatud detailplaneeringu

kehtestamata, tugines volikogu KOKS §-dele 3 p 1 ja 22 lg 1 p 33 ning viitas Keila Linnavolikogu

keskkonnakomisjoni seisukohale, mille kohaselt KÜ Tiiru Tosin poolt tellitud detailplaneering "rikub

häid tavasid ja kombeid".

Keila Linnavolikogu vaidlustatud otsus on vastu võetud enne, kui hakkas kehtima Haldusmenetluse

seadus, kuid ka enne nimetatud seaduse jõustumist kehtisid haldusmenetluse puhul üldised

põhimõtted, sealhulgas kohustus haldusakti motiveerida. Kaalutlusõiguse alusel antud akti

põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. See põhimõte

on sätestatud ka alates 1. jaanuarist 2002 kehtiva Haldusmenetluse seaduse §-s 56 lg 3.

14. Õige on kassaatori väide, et vaidlustatud otsuses puudub täpsustus, millisele linnavolikogu

keskkonnakomisjoni seisukohale volikogu oma 29. mai 2001. a otsuse nr 37 tegemisel tugines.

Nähtuvalt Keila Linnavalitsuse 13. juuli 2001. a kirjast (halduskohtu tl 18), saadeti Korteriühistule

Tiiru Tosin 13. juulil 2001 nii Keila Linnavolikogu 29. mai 2001. a otsus kui ka volikogu 29. mai

2001. a istungi protokoll. Volikogu istungil toimunud arutelu käigus leiti (volikogu istungi protokoll

päevakorrapunkti 9 kohta), et "antud juhul ei ole piirid kooskõlastatud kõigi piirinaabrite poolt, mis

ongi heade tavade rikkumine".

Selline umbmäärane motiveerimine ei võimalda kohtul kontrollida, kas diskretsiooniline otsustus

põhineb asjakohasel ja diskretsioonireeglitele vastaval kaalutlusel.

15. Kassaator väidab, et volikogu pole põhjendanud, kas ja kuidas koostatud planeeringu

kehtestamine Tuula tee 1 elanike huve kahjustaks ja nende õigusi rikuks. Kassaator rõhutab, et

detailplaneeringu lähteülesande punktiga 6.6. nähti ette planeeringu kooskõlastamine kõikide

piirinaabritega. Planeeringu vastuvõtmise otsustamisel ei pidanud linnavalitsus piirinaabrite

kooskõlastuste puudumist detailplaneeringu vastuvõtmist takistavaks asjaoluks. Nähtuvalt volikogu

istungi protokollist, on vaidlevad piirinaabrid KÜ Tiiru Tosin ja Tuula tee 1 elanikud esitanud

omapoolsed tingimused piiri osas, mida nad linnavolikogu esimehe juuresolekul väitsid

aktsepteerivat.

Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole

tegemist selliste kooskõlastustega, mis on ette nähtud PES §-s 17. Piirinaabrite kooskõlastuste

puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemise ja

huvide kaalumisel koos muude asjas oluliste asjaoludega küll arvestama, kuid ainuüksi

piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise

põhjuseks.

16. Kaalutlusõiguse teostamine peab toimuma vastavuses kaalutlusõiguse eesmärgiga. Silmas

tuleb pidada, et planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on ka planeeringuga seotud erimeelsuste

lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse

saavutamine. Planeerimismenetluse erinevate etappide käigus on puudutatud isikutele ja avalikkusele

Planeerimis- ja ehitusseaduses ette nähtud piisavalt võimalusi oma seisukohtade väljendamiseks ning

planeeringu menetlejale on pandud kohustus nende arvessevõtmist kaaluda. Käesolevas asjas ei ole

vaidlust selle üle, et huvitatud isikud said menetluse käigus oma seisukohti ja vastuväiteid avaldada.

Käesoleva vaidluse puhul on kohalik omavalitsus planeeringu algatanud ja vastu võtnud, maavanem

on selle heaks kiitnud ning eriarvamusi on püütud lahendada nii detailplaneeringu avaliku

väljapaneku kui ka järelevalve etapis.

17. Vastavalt PES §-le 3 lg 2 kuulub planeerimisalase tegevuse korraldamine oma

territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse. PES § 3 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt tagab kohalik

omavalitsus maakasutuse ja ehitamise aluseks olevad planeeringud ning kõigi huvitatud isikute

huvide arvesse võtmise ja kooskõlastamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus.

KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ja PES §-st 24 lg 2 ei tulene üksnes kohaliku omavalitsuse õigus

planeerimisdiskretsiooni teostada, vaid ka kohustus diskretsioonivolitust kasutada, tehes seda

õiguspäraselt ja otstarbekalt.

Kui detailplaneeringu menetlemise eelnevad etapid on läbitud, lasub kohalikul omavalitsusel

kohustus otsustada detailplaneeringu kehtestamise küsimus, kaaludes seejuures üldist ja erahuvi ning

mõistlikul viisil kaitstes avalikke huve ja planeeringuga seotud isikute õigusi. Vastasel juhul ei saa

kaalutlusotsustus olla õiguspärane.

18. Diskretsioonireeglite rikkumine võib seisneda ka diskretsiooni mittekasutamises. Tegemist

on olukorraga, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki

võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada.

Kui kohalik omavalitsus on planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitnud Planeerimis-

ja ehitusseadusest tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise

võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning teinud

temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi, on kohaliku

omavalitsuse volikogu õigustatud kasutama talle seadusest tulenevat diskretsioonivolitust. Seejuures

ei tule kohalikul omavalitsusel otsustada mitte ainult detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata

jätmise küsimus, vaid ka valiku tegemine võimalike lahenduste vahel.

Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, peab

kohalik omavalitsus planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma

otsustamiseks täielikumat teavet.

19. Planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleks muuhulgas arvestada ka kulutusi, mida

seoses planeeringu menetlemisega on teinud avalik võim ise ja planeeringu koostamise finantseerija

(käesoleval juhul KÜ Tiiru Tosin). Samuti tuleks arvesse võtta menetlusosaliste valmisolekut

paindlikeks lahendusteks. Planeeringu menetlemisel ei tohiks positiivse lahenduse saavutamisel

otsustavaks saada näiteks mõne menetlusosalise isiku soovimatus või suutmatus üldse kokkulepetele

jõuda.

Ülaltoodud põhjustel ei nõustu Riigikohtu halduskolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu

järeldustega, et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud ja kontrollitav. Samuti ei nõustu

kolleegium kohtute seisukohaga kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas volikogu poolt

detailplaneeringu kehtestamata jätmisel. Eeltoodud motiividel kuuluvad tühistamisele halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsus ning Keila Linnavolikogu vaidlustatud otsus. Keila Linnavolikogu peab Keila

Tuula tee 1 ja Tiiru tn 4 detailplaneeringu kehtestamise küsimuse uuel läbivaatamisel juhinduma

käesoleva otsuse seisukohtadest.

20. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks tehti kohtulahend, välja tema

poolt kantud kohtukulud. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab KÜ Tiiru Tosin

kassatsioonkaebuse, tühistades ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuse, ning teeb asjas ise uue otsuse,

millega rahuldab Korteriühistu Tiiru Tosin kaebuse, kuulub lahendamisele ka kohtukulude

väljamõistmise küsimus.

Korteriühistu Tiiru Tosin on esitanud kohtukulude nimekirja ja dokumendi, mis tõendab

õigusabikulude kandmist 20 000 krooni suuruses summas. Veel on tasutud 10 krooni suurune riigilõiv

kaebuse esitamisel halduskohtusse ning 10 krooni suurune riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel.

Tulenevalt HKMS §-st 92 lg 1 kuuluvad KÜ Tiiru Tosin poolt kantud õigusabikulud ja tasutud

riigilõiv väljamõistmisele Keila Linnavolikogult.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann