3-1-1-112-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-112-02

Otsuse kuupäev

5. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

AS N. haldusõiguserikkumise asi Energiaseaduse

§ 31 lg 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

14. juuni

2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 2-

4/188/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Energiaturu Inspektsiooni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Energiaturu Inspektsiooni esindaja vandeadvokaat

Leo Urge ja AS N. esindaja vandeadvokaat Sven

Sillar

Resolutsioon

1. Kassatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2002. a otsus

AS N. haldusõiguserikkumise asjas nr 2-

4/188/02 ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Otsus jõustub 5. novembril 2002. a ja ei kuulu

edasikaebamisele

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Energiaturu Inspektsiooni peaspetsialist Tiina Maldre koostas 7. detsembril 2001. a haldusõiguserikkumise

protokolli selle kohta, et AS N. müüs talle kuuluvas X tee 1 asuvas tanklas kvaliteedinõuetele mittevastavat

diiselkütust.

2. Tallinna Linnakohtu 27. märtsi 2002. a otsusega karistati ASi N. Energiaseaduse (EnS) § 31 lg 4 järgi

rahatrahviga 200 000 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt leidis tuvastamist, et ASle N. kuuluvas Laagna tee 1 tankuris 6 oli kvaliteedinõuetele

mittevastav diiselkütus. Seega on AS N. rikkunud EnS § 51 lõikes 1 kehtestatud nõudeid. AS N. vastutab

juriidilise isikuna tema poolt ladustatud ja müüdava vedelkütuse eest.

3. AS N. esindaja Sven Soeson esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus

tühistada ja menetlus lõpetada või kui kohus ei pea seda võimalikuks, saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule või kergendada mõistetud karistust.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgitanud kohus välja haldusõiguserikkumist, s.o seda, milles seisnes AS

N. poolne kütuse kvaliteedinõuete rikkumine.

Samuti leiti, et proovi võtmisel rikuti menetlusnorme.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rahuldas 14. juuni 2002. a otsusega apellatsioonkaebuse,

tühistas Tallinna Linnakohtu otsuse ja lõpetas haldusõiguserikkumise asjas menetluse.

Ringkonnakohtu otsuses leiti, et maakohus on jätnud välja selgitamata, kas haldusõiguserikkumine on toime

pandud. Isiku vastutusele võtmisel EnS § 31 lg 4 järgi tuleb selgitada välja, milles seisnes tegu, millega rikuti

kütuse kvaliteedinõudeid. Haldusõiguserikkumise protokollis ega apelleeritud kohtuotsuses ei ole märgitud,

millega AS N. kvaliteedinõudeid rikkus.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Energiaturu Inspektsioon.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuli 2002. a

otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 2-4/188/02

6.1 Kaebuse kohaselt selgitas linnakohus välja kõik asjaolud, s.h selle, kas rikkumine on toime pandud. EnS

§ 31 lg-s 4 nimetatud rikkumine on toime pandud, kui vedelkütuse kvaliteedi kontrollimisel tuvastatakse, et

kütuse kvaliteedinäitajad ei vasta majandusministri 24. mai 2001. a määrusega nr 45 kinnitatud nõuetele.

6.2 Ringkonnakohus, asunud seisukohale, et esimese astme kohus on jätnud rikkuja süü välja selgitamata,

oleks pidanud seda ise tegema või saatma asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

7. Kassatsioonivastuses leiab AS N., et ringkonnakohtu otsus on õige, seaduslik ja põhjendatud.

AS N.l oli kütuse vastavussertifikaat, mis vastavalt EnS § 51 lg 1 tõendab kütuse vastavust nõuetele.

Vastuses rõhutatakse ka, et AS N. ei ole kütuse kvaliteedinõudeid rikkunud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Energiaturu Inspektsiooni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2002. aasta otsus tühistada.

8.1 Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ringkonnakohus on ebaõigesti

tõlgendanud EnS § 31 lõiget 4. Riigikohus on varasemalt (5. novembri 2002. a otsus OÜ T.

haldusõiguserikkumise asjas nr 3-1-1-111-02) leidnud, et EnS § 31 lg 4 nägi ette vastutuse

kütuseettevõtjatele EnS §-s 51 lg 1 ja selle alusel antud majandusministri 24. mai 2002. a määrusega

kehtestatud hoolsuskohustuse " kohustuse tagada kütuse vastavus kvaliteedinõuetele " rikkumise eest. Seega

ei eelda EnS § 31 lg 4 kütuse kvaliteedi muutmist kütuseettevõtja poolt.

8.2 Tähelepanu väärib aga asjaolu, et vastavalt EnS § 51 lg 2 kohaselt tõendab kütuse vastavust

kvaliteedinõuetele vastavussertifikaat, mis oli AS-l N. olemas. Samas näeb EnS § 51 lg 7 ette, et

kütusettevõtja on kohustatud järelevalveasutuse nõudmisel esitama oma valduses oleva vedelkütuse

vastavussertifikaadi ja võimaldama vedelkütuse vastavuse kontrollimist kehtestatud kvaliteedinõuetele.

Seega ei ole kvaliteedisertifikaat Energiaseaduse kohaselt ainsaks kütuse kvaliteedi tõendiks ja ei vabasta

kütuseettevõtjat hoolsuskohustusest kütuse kvaliteedi tagamisel. Pigem omab kvaliteedisertifikaat olulist

tähendust kütuseettevõtja süü olemasolu kindlakstegemisel. See tähendab, et kohus peab otsuses

motiveerima, millega rikkus kütuseettevõtja oma hoolsuskohustust. Näiteks juhtudel, kui samalt kütuse

tarnijalt või hulgimüüjalt ostetud kütus on osutunud varem kvaliteedinõuetele mittevastavaks, hoolimata

kvaliteedisertifikaadist, tuleks eeldada, et kütuseettevõtja pidi nägema ette võimalust, et kütus ei vasta

kehtestatud nõuetele.

Antud haldusõiguserikkumise asjas on kohtud jätnud välja selgitamata rikkuja süü, mistõttu tuleb saata asi

VMS § 174 p 7 alusel uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar