3-1-1-111-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-02

Otsuse kuupäev

5. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

OÜ T. haldusõiguserikkumise asi Energiaseaduse § 31

lg 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

27. mai 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas

nr 4/58/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Energiaturu Inspektsiooni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Energiaturu Inspektsiooni esindaja vandeadvokaat Leo

Urge ja OÜ T. esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

Resolutsioon

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai

2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas

nr 4/58/02 ja saata asi VMS § 174 p 7 järgi

Tallinna Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

Otsus jõustub 5. novembril 2002. a ja ei kuulu

edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Energiaturu Inspektsiooni peaspetsialist Tiina Maldre koostas 18. veebruaril 2002. a

haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et OÜ T. ladustas kehtestatud kvaliteedinõuetele mittevastavat

diislikütust. Sellega rikuti Energiaseaduse (edaspidi EnS) § 51 lg 1 nõudeid, mille eest sätestas vastutuse EnS

§ 31 lg 4.

2. Lääne Maakohus karistas 25. märtsi 2002. a otsusega OÜd T. EnS § 31 lg 4 alusel rahatrahviga 100 000

krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt on OÜ T. kütuseettevõtja ja seega EnS § 31 lg-s 4 kirjeldatud

haldusõiguserikkumise subjekt. See säte kehtestas vastutuse kütuseettevõtjale, kes ladustab rikutud

kvaliteedinõuetega, s.t kvaliteedinõuetele mittevastavat kütust. Tähtsust ei oma see, kas kütuse

kvaliteedinõudeid rikkus ladustaja või mõni teine enne seda kütust käidelnud kütuseettevõtja.

Kohus leidis, et kuna rikkujaks on juriidiline isik, ei ole oluline analüüsida õiguserikkumise koosseisu

subjektiivset külge. Piisab sellest, et kvaliteedinõuetele mittevastavaks osutunud kütus ei olnud ladustatud

OÜ T. kütuseterminali tema tahte vastaselt.

3. Maakohtu otsuse peale esitas OÜ T. apellatsioonkaebuse, milles taotles esimese astme kohtu otsuse

tühistamist ja haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud kohus võimalusega, et kütuseproov võidi võtta kütuse nn surnud

jääkidest, mis ei saagi vastata kütuse kvaliteedinõuetele.

OÜ T. ei olnud kütuse ladustaja, kuna mahutites olnud kütus kuulus AS.-le L.

Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud EnS § 31 lg-t 4, leides, et rikkumise koosseisus on kasutatud terminit

"rikkumine" kütuse kvaliteeti iseloomustava omadussõna tähenduses. Tegelikult tuleb lähtuda sellest kui

tegusõnast.

Lisaks leidis apellant, et rikutud on menetlusnorme sellega, et haldusõiguserikkumise protokoll ei vasta

nõuetele ja maakohus ei teinud kindlaks rikkuja süüd.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2002. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Lääne Maakohtu

otsus ja lõpetati haldusõiguserikkumise asjas menetlus. Ühtlasi mõisteti OÜ T. kasuks riigieelarvest välja

õigusabikulud 21 476 krooni.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kütuseproov võidi võtta surnud jääkidest.

Samuti ei leidnud tõendamist apellandi väide, et kütus kuulus AS.-le L. Samas märkis ringkonnakohus, et

haldusõiguserikkumise asja arutamisel on nii ametiisik kui kohus alati kohustatud tuvastama isiku süü.

Asudes oma otsuses seisukohale, et õiguserikkumise koosseisu subjektiivse külje analüüs on ebaoluline ning

võtmata seisukohta haldusvastutusele võetava isiku süü liigi osas, on maakohus jämedalt rikkunud süülise

vastutuse põhimõtteid.

Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et EnS § 31 lg 4 näeb ette vastutuse vedelkütuse kvaliteedinõuete

rikkumise eest kütuseettevõtja poolt, mis tähendab seda, et karistatav on vedelkütusekvaliteedi mistahes

viisil muutmine selliselt, et see ei vasta kehtestatud kvaliteedinõuetele. Nii haldusõiguserikkumise

protokollis kui maakohtu otsuses on jäetud välja selgitamata ja tõendamata, milles seisnes EnS § 31 lg-s 4

sätestatud koosseisupärase teo toimepanemine OÜ T. poolt. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus

seisukohale, et antud asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid OÜ T. poolt toime pandud vedelkütuse

kvaliteedinõuete rikkumist, mistõttu ei ole tuvastatud EnS § 31 lg-s 4 sätestatud haldusõiguserikkumise

koosseisu olemasolu.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Energiaturu Inspektsioon.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Esitatud kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2002. a otsus

haldusõiguserikkumise asjas nr 4/58/02 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

6.1 Kaebuse motiivide kohaselt ei ole õige ringkonnakohtu väide, et haldusõiguserikkumise protokollis ei ole

kirjeldatud seda, milles seisnes OÜ T. poolne rikkumine. Rikkumiseks oli kvaliteedinõuetele mittevastava

kütuse ladustamine. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ES § 31 lõiget 4. Kütuseettevõtja, kes on

võtnud vastu kvaliteedisertifikaadile vastava kütuse, on kohustatud tagama ladustatava kütuse edaspidise

vastavuse sertifikaadile. Selle nõude rikkumise eest ongi nähtud ette vastutus EnS § 31 lg-s 4.

6.2 Samuti ei nõustunud kassaator ringkonnakohtuga selles, et OÜ T. süü on jäetud välja selgitamata.

Tuvastatud on OÜ T. süü tahtluse vormis, mis oleks välistatud ainult juhul, kui mittekvaliteetne kütus oleks

ladustatud OÜ T. kütuseterminali tema tahte vastaselt.

7. Kassatsioonivastuse esitas OÜ T. esindaja vandeadvokaat Sven Sillar, kes ei nõustu kassatsioonkaebusega

ja palub jätta see rahuldamata. Ühtlasi taotletakse kohtukulude väljamõistmist.

7.1 Vastuses nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et vastutust ei ole sätestatud mitte kütuse ladustamise

eest, vaid ladustatava kütuse kvaliteedinõuete rikkumise eest.

7.2 OÜ T. esindaja peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et maakohus on jätnud tuvastamata rikkuja süü.

Ühtlasi lisatakse vastuses, et ringkonnakohus oleks saanud süüd tuvastada ainult juhul, kui maakohtu otsuse

oleks vaidlustanud Energiaturu Inspektsioon.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Energiaturu Inspektsiooni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada,

tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2002. a otsus ning saata asi

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

8.1 OÜ T. haldusõiguserikkumise asja keskseks küsimuseks on see, millise teo eest nägi ette vastutuse

väidetava rikkumise ajal kehtinud Energiaseaduse § 31 lg 4, mis sätestas: "Kütuseettevõtja poolt tarnitava,

ladustatava või müüdava vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumise eest " määratakse rahatrahv kuni 500 000

krooni." Ringkonnakohus leidis oma otsuses grammatilisele tõlgendusele tuginedes õigesti, et EnS § 31 lõike

4 alusel isiku vastutusele võtmine eeldab teona "kvaliteedinõuete rikkumist". Samas on ringkonnakohus

vääralt sisustanud "kvaliteedinõuete rikkumise" mõistet ennast, leides, et see tähendab vedelkütuse kvaliteedi

mistahes muutmist selliselt, et see ei vasta majandusministri 24. mail 2002. a määrusega nr 45 kehtestatud

kvaliteedinõuetele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Energiaseaduse § 31 lg-s 4 nimetatud

kvaliteedinõudeid reguleerisid EnS § 51 lg 1 ja selle esimese lõike alusel antud ülalnimetatud

majandusministri määrus. EnS § 51 lõike 6 kohaselt oli kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse import

vabaks ringluseks, ladustamine ja müük keelatud. Mainitud regulatsiooniga kooskõlas tuleb tõlgendada ka

EnS § 31 lõiget 4. Nendest tulenevalt oli lubatud tarnida, ladustada ja müüa ainult sellist vedelkütust, mis

vastas kehtestatud kvaliteedinõuetele. Järelikult pidid kütuse tarnijad, ladustajad ja müüjad tagama selle, et

nende valduses olev kütus vastaks kehtestatud kvaliteedinõuetele. Ka EnS § 31 lg-s 4 kasutatud

formuleeringut "vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumine" tuleb tõlgendada kooskõlas nimetatud

kohustusega. Riigikohus on seisukohal, et "kvaliteedinõuete rikkumise" all on seadusandja mõelnud

majandusministri 24. mai 2002. a määruse nr 45 rikkumist, mitte aga kütuse muutmist ebakvaliteetseks. See

tähendab, et kvaliteedinõudeid on rikutud, kui kütuse näitajad ei vasta majandusministri määrusega

kehtestatutele. Seega on teoks, mis oli karistatav EnS § 31 lg 4 järgi kütuseettevõtja poolne kütuse kvaliteedi

mittetagamine, toimugu see tarnimisel, ladustamisel või müümisel. Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et

käesolevas asjas on nii haldusõiguserikkumise protokollis kui maakohtu otsuses jäetud välja selgitamata ja

tõendamata, milles seisnes EnS § 31 lg-s 4 sätestatud koosseisupärase teo toimepanemine OÜ T. poolt.

8.2 Riigikohus peab vajalikuks märkida, et ülalmainituga sarnase hoolsuskohustuse paneb kütuseettevõtjale

ka Energiaseaduse kehtiv redaktsioon, mille § 342 näeb ette vastutuse kvaliteedinõuetele mittevastava

vedelkütuse ebaseadusliku tootmise, impordi, kaubanduslikul eesmärgil hoidmise, ladustamise või sellega

kauplemise eest.

8.3 Ülaltoodud "kvaliteedinõuete rikkumise" mõiste tõlgendamisest lähtuvalt tuleb lahendada ka

õiguserikkumise koosseisu subjektiivse külje küsimus.

8.4 Tulenevalt eeltoodust ja Väärteomenetluse seadustiku § 174 p-st 7 leidis Riigikohus, et OÜ T.

haldusõiguserikkumise asi tuleb saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar