3-2-1-128-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-128-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

AS Tallinna Meretehas hagi Kauri Rattuse vastu 352 439

krooni väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. mai 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/741/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kauri Rattuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindajad vandeadvokaadid A. Aavik ja I. Jürgen, kostja

esindaja vandeadvokaat M. Arm

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. mai

2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Välja mõista Kauri Rattuselt kohtukuluna AS Tallinna

Meretehas kasuks 6000 (kuus tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 2. detsembri 1998. a otsusega kuulutati välja AS Tallinna Meretehas pankrot

ja pankrotihalduriks määrati Kauri Rattus. Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2000. a määrusega

lõpetati pankrotimenetlus raugemise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2001. a

määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu määrus. Pankrotimenetlus lõpetati Tallinna Linnakohtu

3. mai 2001. a määrusega seoses kompromissi kinnitamisega. Sama määrusega vabastati kostja

halduri kohustustest ja tema tasuks kinnitati 100 000 krooni. 20. juunil 2001. a esitatud hagis väitis

hageja, et pankrotimenetluse käigus maksti kostjale tasu 491 582 krooni, millelt oli kinni peetud

tulumaks 139 143 krooni. Seega maksti välja 352 439 krooni. Koos kompromissettepaneku

kinnitamisega määratud halduritasuga (100 000 krooni) on kostja halduritasu 591 582 krooni. Kohus

määras kostjale halduritasuks 100 000 krooni, 352 439 krooni on välja makstud toimkonna otsuse

alusel. Kuna haldurile tasu määramine kuulub kohtu kompetentsi, siis on kostja 352 439 krooni

saanud alusetult ja see tuleb hagejale tagastada TsK § 477 lg 1 alusel.

Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei ole vara alusetu omandamisega, siis palus hageja

alternatiivselt nimetatud summa välja mõista TsK § 162 alusel, kuna kostja on rikkunud 7. juunil

1999. a tehtud avaldusega endale võetud kohustusi.

Kostja ei tunnistanud hagi, leides, et halduritasu on määratud juba jõustunud kohtulahendiga ja

käesoleva hagiavaldusega soovitakse muuta jõustunud Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a

kompromissi kinnitamise määrust. Kompromissi kinnitamise määruses mõisteti võlgnikult hageja

kasuks välja maksmata halduritasu, kuid tulenevalt määruse motiveerivast osast on kinnitatud ka

eelnevalt väljamakstud tasu. Kostja taotles asjas menetluse lõpetamist. Kõik väljamaksed hageja

pankrotimenetluses on toimunud kohtu järelevalve all.

2. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2002. a otsusega jäeti hagiavaldus rahuldamata. Kohus leidis, et

Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a määrusest on üheselt näha, et halduritasu väljamõistmisel võttis

kohus aluseks pankrotitoimkonna poolt 22. veebruaril 1999. a kinnitatud tasu määra 25 000 krooni

kuus, mille saamine ei olnud põhjendatud ajavahemiku eest, mil pankrotimenetlus oli raugemise tõttu

lõppenud. Ajal kui pankrotimenetluses oli kaks haldurit, on kohus jaganud toimkonna poolt määratud

halduritasu pooleks, arvestades kostja tasuks 12 500 krooni kuus. 3. mai 2001. a määruses oli kostjale

välja mõistetud pankrotimenetluse lõppemise ajaks väljamaksmata halduritasu. Kuna linnakohus oli

kompromissi kinnitamisel aluseks võtnud toimkonna poolt määratud halduritasu, siis leidis kohus, et

3. mai 2001. a määrusega on Tallinna Linnakohus kinnitanud ka 352 439 krooni maksmise esialgse

tasuna. Hageja oleks saanud määratud halduritasu vaidlustada pankrotimenetluses, kuid seda ta ei

teinud. Järelikult ei ole kostja omandanud talle välja makstud 352 439 krooni suurust halduritasu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ning mõisteti kostjalt

hagejale välja 352 439 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on pankrotiseaduse §-le 99

tuginedes valesti hinnanud Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a määruse sisu halduritasu määramise

kohta. Pankrotiseaduse § 99 lg 3 kohaselt võib kohus halduri taotlusel pärast pankrotitoimkonna

ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel

haldurile määratud tasuga. Seaduses on seega üheselt sätestatud, et halduri esialgse tasu määramine

kuulub kohtu pädevusse. Eraldi kohtumäärust ei ole esialgse tasu määramise kohta tehtud.

Linnakohtu 3. mai 2001. a määruses on sõnaselgelt välja mõistetud halduritasu 100 000 krooni. See,

et arvestuse aluseks on võetud toimkonna otsus esialgse tasu määramise kohta, ei muuda esialgset

tasu kohtu poolt määratuks. Pankrotiseaduse § 99 sätestab nõude, et halduri tasu määratakse kohtu

poolt ja juhul, kui kohus haldurile tasu määranud ei ole, aga tasu on ikkagi haldurile välja makstud,

siis on väljamaksmine toimunud seadusliku aluseta.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on õigesti tuvastanud, et hageja poolt alternatiivselt välja

toodud hagi alus - kostja 7. juuni 1999. a avalduse alusel tekkinud kohustus - ei anna alust hagi

rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna

Linnakohtu otsus. Kostja leidis, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud pankrotiseaduse § 99.

Ringkonnakohus on segamini ajanud mõisted "haldurile esialgse tasu määramine",

"pankrotimenetluses haldurile välja makstud summad" ja "pankrotimenetluse lõppemisel haldurile

määratud tasu". Linnakohtu 3. mai 2001. a määruses on haldurile võlgu olevate summade osas

lähtutud võlausaldajate üldkoosoleku poolt määratud tasu suurusest. Ringkonnakohus on ise

tuvastanud, et hageja tegutses AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina 2. detsembrist 1998. a kuni

3. maini 2001. a. Ringkonnakohus ei saanud tuvastada, et hageja tegutses pankrotihaldurina 7 kuud.

3. mai 2001. a määrusest tuleneb üheselt, et 7 kuu osas oli väljamakse halduritasu suhtes tegemata.

Kompromissi kinnitamise määrusega 3. maist 2001. a lahendas linnakohus halduritasu võlausaldajate

poolt aktsepteeritud suuruses selles osas, mida veel välja makstud ei ole.

Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus läheb vastuollu järgmiste materiaalõiguse normidega -

pankrotiseaduse § 92 p 4, § 97 lg-d 7, 9-10 ja § 108 lg 2 p 1. Nimetatud normidest tuleneb, et

kompromissi kinnitamise määruse jõustumise järgselt ei ole võimalik pankrotimenetluse kulusid, sh

pankrotihalduri töötasu, vaidlustada.

Kostja leidis, et ringkonnakohus on rikkunud ka protsessiõigusnorme. TsMS § 94 lg 2 kohaselt ei saa

ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui

sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjast osa võtnud kolmas isik.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

6. Riigikohtu istungil jäi kassaator esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada.

Vastustaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle

tühistamiseks. Vastustaja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu õigusabi eest 7965

krooni saamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

8. Pankrotihalduri tasu kinnitamine on pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise

vahend pankrotiseaduse § 24 p 3 mõttes. Seetõttu peab kohus kinnitama kõik pankrotimenetluses

pankrotihaldurile tehtavad väljamaksed. Pankrotiseaduse § 99 lg-d 1, 3 ja 5 sätestavad üheselt, et

pankrotihalduri tasu määrab vaid kohus. Käesolevas asjas on linnakohus määranud pankrotihalduri

tasu suuruseks 3. mai 2001. a määruse resolutiivosa kohaselt 100 000 krooni. Linnakohtu määrusest

ei tulene, et kohus oleks lisaks nimetatud summale määranud pankrotihalduri tasuks ka

pankrotitoimkonna otsuse alusel välja makstud 352 439 krooni või lugenud sellise summa

väljamaksmise pankrotihaldurile põhjendatuks tagantjärele. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et

pankrotihaldur oleks kohtult taotlenud pankrotitoimkonna määratud tasu kinnitamist.

9. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et juhul, kui tasu ei ole määranud kohus, on see välja makstud

seadusliku aluseta ja tuleb TsK § 477 lg 1 alusel tagastada. Kolleegium märgib, et pankrotiseadus ega

tsiviilõiguse üldised põhimõtted ei välista pankrotihalduri vastu alusetust rikastumisest tuleneva

nõude esitamist ka pärast tema ametist vabastamist. Pankrotihalduri tekitatud kahju hüvitamise

nõudeks on PankrS § 34 lg-tes 3 ja 5 see võimalus selgelt sätestatud.

10. Kolleegium leiab, et ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt soovib hageja kord juba

tuvastatud asjaolude uuesti tuvastamist. Hageja ei taotle määrusega välja mõistetud halduri tasu 100

000 krooni muutmist, ta on väljamõistetud tasu haldurile maksnud. 352 439 krooni väljamaksmist ei

ole 3. mai 2001. a määruses tuvastatud, rääkimata selles summas tasu määramisest haldurile.

11. Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud välja mõista Kauri

Rattuselt AS Tallinna Meretehas kasuks kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 6000 krooni.

V. Kõve, H. Jõks, J. Luik