3-3-1-47-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-47-02

Otsuse kuupäev

4. november 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kaebus Kõpu

Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 ja 15. mai

1998. a korralduse nr 50 tühistamiseks ning Kõpu

Vallavalitsuse tegevuse vara tagastamisel õigusvastaseks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3-65/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

3. oktoobril 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri esindaja vandeadvokaat

Eerik Entsik

Kolmanda isiku RE Eesti Kütus (pankrotis) esindaja

pankrotihaldur Saima Laumets

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-65/2002 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kõpu Vallavalitsus andis 11. märtsil 1997 kasutusloa Kõpu vallas Vanaveski külas asuvale

puhkebaasile. Puhkebaasi omanikuks või hoonestajaks oli kasutusloas märgitud Riigiettevõte Eesti

Kütus. 22. veebruari 1999. a korraldusega nr 45 tühistas Kõpu Vallavalitsus nimetatud kasutusloa.

Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korraldusega nr 34 tühistati Planeerimis- ja ehitusseaduse

§ 70 alusel Kõpu Vallavalitsuse 22. veebruari 1999. a korraldus nr 45. Kõpu Vallavalitsuse 15. mai

1998. a korraldusega nr 50 määrati Kõpu vallas Vanaveski külas RE-le Eesti Kütus kuuluvate

Vanaveski Puhkebaasi hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 2,0 ha.

2. Anita-Alide Selg ja Helju Nikker esitasid kaebuse halduskohtusse, milles palusid tühistada

Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 ja 15. mai 1998. a korralduse nr 50 ja

tunnistada Kõpu Vallavalitsuse tegevus vara tagastamisel õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt on

vaidlustatud haldusaktid motiveerimata ja rikuvad kaebajata õigusi, kuna võivad piirata kaebajatel

maa tagasisaamist. Vallavalitsus on viivitanud vara tagastamise toimingutega ja on jätnud vastamata

kaebajate järelepärimistele.

3. Tartu Halduskohtu 28. detsembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-11/2001 kaebus

rahuldati, tühistati vaidlustatud korraldused ning tunnistati õigusvastaseks Kõpu Vallavalitsuse

toiming Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 maa ja hoonete tagastamise küsimuse

menetlemisel, mis seisneb õigustatud subjektidele vara tagastamise küsimuse otsustuse tegemise

tähtaja järgimata jätmises ja õigustatud subjektide kirjalikele avaldustele vastamata jätmises. Kohus

nõustus kaebuse väitega, et vaidlustatud korraldused on motiveerimata. 18. aprilli 2000. a

korraldusega nr 34 on kaebajatele teadmata põhjusel tühistatud varasem, kaebajate suhtes seaduslik

korraldus - Kõpu Vallavalitsuse 22. veebruari 1999. a korraldus nr 45. Vaidlustatud aktide sisulist

õigsust ei ole võimalik kontrollida aktide motiveerimatuse tõttu, mistõttu kohus ei hinnanud aktide

kohta toodud sisulisi väiteid.

4. Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused RE Eesti Kütus (pankrotis) ja Kõpu

Vallavalitsus, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu

Halduskohtule.

5. Tartu Ringkonnakohtu otsusega jäeti rahuldamata RE Eesti Kütus (pankrotis)

apellatsioonkaebus ning rahuldati osaliselt Kõpu Vallavalitsuse apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus

tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega tühistati Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli. 2000. a

korraldus nr 34 ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus

leidis, et 18. aprilli 2000. a korraldus nr 34, millega tühistati vallavalitsuse 22. veebruari 1999. a

korraldus nr 45 vaidlusalusele hoonele kasutusloa andmise tühistamise kohta, ei riku kaebajate

õigusi. Kaebajad ei ole vaidlustanud Kõpu Vallavalitsuse poolt 11. märtsil 1997 välja antud

kasutusluba, seega ei saa kaebajate õigusi rikkuda ka korraldus, millega tühistati kasutusloa

tühistamise korraldus. Kõpu Vallavalitsuse 15. mai 1998. a korralduse nr 50 suhtes, millega otsustati

määrata Vanaveski puhkebaasi juurde teenindamiseks vajalik maa, pidas ringkonnakohus

põhjendatuks kaebajate väidet, et see korraldus rikub nende õigust maad tagasi saada võimalikult

endistes piirides ning nõustus halduskohtu seisukohaga, et nimetatud korraldus on motiveerimata.

Ringkonnakohus leidis, et kaebajate seisukoht, et vaidlustatud korralduste väljaandmise ajal ei olnud

otsustatud Sollu-Veski hoone tagastamise küsimus, ei ole õige. Nii korralduse nr 50 väljaandmise ajal

15. mail 1998 kui ka käesoleval ajal on jõus Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse

nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul

säilinud ja need hooned ei kuulu tagastamisele. Asjaolu, et vallavalitsus võttis 1999. aastal neljal

korral seisukoha Sollu-Veski küsimuses ja viimati 17. veebruari 2000. a korraldusega nr 11 tühistas

1995. a korralduse nr 111 p 3 (kompenseerimise kohta), ei muuda tagastamata jätmise otsustust

tühiseks. Kuigi kaebajad tuginesid tsiviilasja otsuses esitatud põhjendustele ja väitsid, et Sollu-Veski

hoone tagastamise küsimus on otsustamata, leidis ringkonnakohus, et HKMS §-st 17 ei tulene, et

haldusasjas ei saaks vaidluse ja ka uute asjaolude ilmnemise korral anda asjaoludele teistsugust

hinnangut. Ringkonnakohus ei lugenud Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a asjas tuvastatud

asjaolusid siduvaks käesolevas asjas ka seetõttu, et Kõpu Vallavalitsus ei olnud tsiviilmenetluses

protsessiosaliseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. A.-A. Selja ja H. Nikkeri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu

otsus ja jätta täies ulatuses jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

1) rikkus Tartu Ringkonnakohus HKMS § 17, kui asus vastuolus jõustunud kohtulahendiga

tsiviilasjas seisukohale, et Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus on otsustatud.

Jõustunud Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2001. a

kohtuotsustega tsiviilasjas leidis kohus, et kuni nimetatud kohtuotsuste tegemiseni ei olnud lõplikult

lahendatud Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimust ning et Kõpu Vallavalitsuse

5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2 ei muutunud kehtivaks Kõpu Vallavalitsuse

28. mai 1999. a korralduse nr 9 alusel ega ka 17. veebruari 2000. a korralduse nr 11 alusel. Tartu

Ringkonnakohus ületas ka HKMS § 34 lõikest 2 tulenevaid vaidluse piire.

2) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval hetkel on jõus Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri

1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei kuulu tagastamisele.

Kõpu Vallavalitsuse 6. jaanuari 1999. a korralduse nr 9 punktiga 1 otsustati tühistada täies ulatuses

nimetatud vallavalitsuse korraldus nr 111.

3) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kasutusloa tühistamise korralduse tühistamine ei saa rikkuda

kassaatorite õigusi.

7. Kõpu Vallavalitsus leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud. Asjas ei oma tähtsust, kas vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse

nr 111 punktid 1 ja 2 on jõus või ei. Kuna selle korralduse vastuvõtmise ajal eksisteeris kaks

ekspertiisiakti hoone säilivuse kohta, siis sai vallavalitsus lähtuda vaid sellest materjalist.

8. RE Eesti Kütuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on

põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Vastuses nõustutakse ringkonnakohtuga, et

seniajani on jõus 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski

hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja ei kuulu tagastamisele. Teiste kohtute

seisukohad, et Sollu-Veski 113 vesiveski tagastamise küsimus ei olnud otsustatud, on ebaõiged.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Tartu Ringkonnakohus asus kasseeritavas otsuses seisukohale, et kuna kaebajad ei ole

vaidlustanud Kõpu Vallavalitsuse poolt 11. märtsil 1997 välja antud kasutusluba, siis ei saa nende

õigusi rikkuda ka vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korraldus nr 34, millega tühistati kasutusloa

tühistamise korraldus.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise sisuliselt motiveerimata seisukohaga.

Nii kasutusluba, selle tühistamise korraldus kui ka korraldus, mis tühistab kasutusloa tühistamise

korralduse, on kõik iseseisvad haldusaktid. Asjaolu, et isik ei ole vaidlustanud algset haldusakti, ei

tähenda iseenesest, et ta ei saaks vaidlustada haldusakti tühistanud haldusakti tühistavat haldusakti.

On võimalik, et algse, isiku õigusi rikkuva haldusakti tühistamine haldusorgani poolt oli õiguspärane.

Sellisel juhul rikub algse haldusakti tühistanud akti tühistamine isiku õigusi. Jättes isiku ilma

kaebeõigusest sellise haldusakti suhtes ainuüksi põhjendusel, et ta ei ole vaidlustanud algset

haldusakti, rikutakse Põhiseaduse § 15 ning HKMS § 7 lg 1 sätestatud isiku õigust kaitsta kohtulikult

oma rikutud õigusi.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seetõttu võtta motiveeritud seisukoht Kõpu

Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 vaidlustamise suhtes.

10. Antud haldusasjas tehtud kohtuotsustest ja toimiku materjalidest ilmneb, et lahendades hagi

RE Eesti Kütus (pankrotis) ja kolmanda isiku vahel sõlmitud Sollu-Veski kinnistul nr 113 asuva

puhkebaasi ostu-müügi lepingu tühisuse tunnustamiseks, asus Tallinna Ringkonnakohus oma

12. juuni 2001. a otsuses seisukohale, et Sollu-Veski kinnistul nr 113 asuvate hoonete tagastamise

küsimus ei ole otsustatud.

HKMS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal-

või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui

sellest võtavad osa samad protsessiosalised.

Tartu Ringkonnakohus leidis, et nimetatud sättest ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda

asjaoludele teistsugust hinnangut. Riigikohtu halduskolleegium peab HKMS § 17 sellist tõlgendust

põhjendatuks. HKMS § 17 rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises

protsessis tõendamist. Sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud

asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb HKMS §-st 17, et kui ühes protsessis on mingid

asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole haldusprotsessis vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada,

vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised sellised asjaolud

haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis

uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ümber hinnata.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuigi HKMS § 17 sellise tõlgendamise tõttu võib tekkida

olukord, kus kohtute poolt tehakse vastandlikud kohtulahendid, ei tähenda see siiski, et üks või teine

kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige. Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad

seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu

ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal toimuvad kohtumenetlused võivad anda

erinevaid tulemusi.

11. Tartu Ringkonnakohtu otsusest ning ringkonnakohtule Kõpu Vallavalitsuse poolt esitatud

apellatsioonkaebusest ja A. Selja ja H. Nikkeri ning RE Eesti Kütus poolt esitatud vastustest Kõpu

Vallavalitsuse apellatsioonkaebusele nähtub, et poolte vahel oli apellatsiooniastmes vaidlus selle üle,

kas Sollu-Veski hoone tagastamise küsimus oli otsustatud ning kas Tartu Halduskohus sai tugineda

selles küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsusele või mitte.

Seega pidi Tartu Ringkonnakohus tulenevalt HKMS § 34 lg 2 võtma selles küsimuses seisukoha ning

põhjendamatu on kassaatorite väide, et ringkonnakohus ületas HKMS § 34 lg 2 piire ja tuvastas

omaalgatuslikult kassaatoritele negatiivseid asjaolusid.

12. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ka ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval ajal on jõus

Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski

hooned ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja ei kuulu tagastamisele.

HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel

asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

Käesoleval juhul ei ole Tartu Ringkonnakohus oma otsuses välja toonud, millised korraldused on

õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes vastu võetud ning mis on olnud nende korralduste sisu. Tartu

Halduskohtu otsust mõistab Riigikohus nii, et halduskohus asus seisukohale, et vara tagastamise

küsimus on lahendamata. Tartu Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale, näitamata

konkreetselt, millistele tõenditele ta tugines. Kuna kohtuotsustest ei ilmne üheselt, millised

haldusaktid on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses antud, siis ei saa Riigikohus

HKMS § 64 lg 2 tulenevalt hakata lahendama küsimust, kas 5. oktoobri 1995. a korraldus nr 111

osaliselt kehtib või ei kehti. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selles küsimuses oma

seisukohta põhjendama.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel