3-1-1-110-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-110-02

Otsuse kuupäev

31. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Ü. T. süüdistus KrK § 1481 lg 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

23. mai 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/48/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Indrek Leppiku

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2002

Istungil osalenud isikud

Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr 1/1-246/01 ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2/1/48/2002 muutmata

osas, millega Ü. T. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 1481 lg 3 järgi.

2. Ülejäänud osas Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsused tühistada.

3. Lõpetada menetlus kriminaalasjas Ü. T.-i süüdistuses KrK § 1481 lg 8 järgi.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Kassatsioonkautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 31. oktoobril 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ü. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 3 ja § 1481 lg 8 järgi.

Süüdistuse kohaselt jättis ta AS-i T. juhatuse liikme ja 100% aktsiate omanikuna tahtlikult ja süstemaatiliselt

maksuametile esitamata tuludeklaratsioone ja raamatupidamise aruandeid ning jättis täitmata maksuameti

kaheksa ettekirjutust, millest esimese täitmata jätmise eest oli AS-le T. 6. novembril 1996. a määratud

Maksukorralduse seaduse § 30 lg 1 p 1 alusel rahatrahv 3000 krooni.

Samuti süüdistati teda selles, et AS-i T. juhatuse liikme ja 100% aktsiate omanikuna jättis ta ajavahemikul

1. veebruarist 1994. a kuni 12. augustini 1998. a tahtlikult täitmata Maksukorralduse seaduse ja teiste

maksuseadustega pandud kohustused. Nii jättis Ü. T. 1. jaanuarist 1995. a kuni 12. augustini 1998. a Harju

Maksuametile üle kandmata kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksu summas 104 820 kr, millega

rikkus Tulumaksuseaduse § 27 lg 1. Esimesest veebruarist 1994. a kuni 12. augustini 1998. a jättis ta

Harjumaa Haigekassale üle kandmata sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa summas 120 159 kr ning alates

31. detsembrist 1997. a kuni 12. augustini 1998. a ei tasunud ta Sotsiaalkindlustuse ametile sotsiaalmaksu

summas 147 771 kr, millega rikkus Sotsiaalmaksu seaduse § 1. Samuti jättis ta Harju Maksuametile

esitamata 1994.-1997. a tuludeklaratsioonid ja raamatupidamise aruanded ning käibemaksu maksmise

õigsuse kontrollimiseks vajalikud dokumendid 1. juulil 1998. a AS-i T. ja OÜ TOM V. vahel teostatud

tehingute kohta, millega rikkus Maksukorralduse seaduse § 12 lg 1 ja § 19 lg 1 ja 2. Süüdistuse kohaselt

jättis Ü. T. makse riigile tasumata kokku 372 750 kr suuruses summas.

2. Harju Maakohus tunnistas 19. novembri 2001. a otsusega Ü. T.-i süüdi KrK § 1481 lg 8 järgi ja karistas

teda viiekuulise vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimuslikult

üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Ka mõistis kohus Ü. T.-lt Harju Maksuameti kasuks välja 254

040 kr kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kohus jättis Ü. T.-le KrK § 1481 lg 8 järgi esitatud süüdistusest tõendamatuse tõttu välja Harjumaa

Haigekassale sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ülekandmata jätmise. KrK § 1481 lg 3 järgi esitatud

süüdistuses mõistis kohus Ü. T.-i õigeks.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Indrek Leppik.

Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja Ü. T.-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et Harju Maakohus on KrMK § 50 nõuetele vastavalt

hinnanud kõiki tõendeid seadusest juhindudes nende kogumis, mis on põhinenud asjaolude igakülgsel,

täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on seisukohti põhjalikult

motiveerinud ega pidanud AKKS §-s 29 lg-s 5 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme kohtu

põhistuste kordamist, vaid piirdus hinnangu andmisega mõnele apellatsioonkaebuses esitatud väitele.

Muuhulgas leidis kriminaalkolleegium, et Ü. T.-le esitatud süüdistus vastab KrMK §-s 121 sätestatule ning

kuigi ka maakohtu otsusest ei ilmne, maksuseaduste milliseid redaktsioone on Ü. T.-i süüdistamisel ja

süüdimõistmisel silmas peetud, ei ole see maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Seda põhjusel, et nõuded,

mille rikkumises Ü. T. süüdi tunnistati, on kehtinud süüdistuses viidatud maksuseaduste igas redaktsioonis.

Samuti leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et KrK § 1481 lg 8 dispositsioon on lai, hõlmates nii

kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksu ja sotsiaalmaksu üle kandmata jätmise kui ka ettenähtust

väiksema maksusumma tasumise, mistõttu Ü. T.-i tegevuse kvalifitseerimine KrK § 1481 lg 8 järgi on olnud

kohtualusele soodne.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ü.

T.-i kaitsja vandeadvokaat I. Leppik, kes palub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse

tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning

saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Taotlust põhjendab kaitsja järgmiselt.

Antud asjas on vääralt kohaldatud üldnormi, s. o. KrK § 1481 lg-t 8, kuna maksuseaduse kohaselt on

maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmise või ettenähtust väiksema maksusumma

tasumise koosseis sätestatud KrK § 1481 lg-s 5 ning kinnipidamisele kuuluva maksusumma tähtajaks üle

kandmata jätmise või ettenähtust väiksema maksusumma ülekandmise eest on karistus ette nähtud KrK

§ 1481 lg-s 6.

Asjaolu, et Harju Maakohtu otsusest ei ilmne, maksuseaduste milliseid redaktsioone on silmas peetud, on

kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuivõrd ebakonkreetne süüdistus on võtnud kohtualuselt võimaluse end

süüdistuse vastu kohaselt kaitsta.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata kaitsja mitmed väited ega ole arvestanud, et solidaarvõlgniku vastu

tuleb nõue esitada võrdsetel alustel põhivõlgnikuga.

6. Riigikohtu istungil jäi Ü. T.-i kaitsja vandeadvokaat V. Brügel kassatsioonkaebuses esitatu juurde. Samas

märkis kaitsja, et alates Karistusseadustiku jõustumisest 1. septembril 2002. a on KrK § 1481 lg 8 kehtetu

ning kui võrrelda Ü. T.-le süüksarvatud tegude kirjeldust Karistusseadustikus sätestatud majandusalaste

süütegude kirjeldusega, tuleb teha järeldus, et Ü. T.-le süüksarvatud teod on dekriminaliseeritud, mistõttu

menetlus kriminaalasjas tuleks lõpetada.

Prokurör leidis, et alates Karistusseadustiku jõustumisest on teod, mille toimepanemises Ü. T. on süüdi

mõistetud, vaadeldavad väärteona ning tulenevalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-st 3 ja § 3

lg-st 1tuleb menetlus kriminaalasjas lõpetada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsused tuleb tühistada Ü. T.-i KrK § 1481 lg 8 järgi

süüdimõistmise osas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Ü. T. tunnistati süüdi

ebakonkreetse süüdistuse järgi ja sellega on kriminaalkolleegiumi arvates rikutud oluliselt tema kaitseõigust.

7.1 Vastavalt KrMK § 351 lg-le 2 on süüdistaval õigus teada, milles teda süüdistatakse. Ü. T.-i süüdistati ja ta

tunnistati KrK § 1481 lg 8 järgi süüdi Maksukorralduse seaduse ja teiste maksuseadustega juriidilisele isikule

pandud kohustuste tahtliku täitmata jätmise eest ajavahemikul 1. jaanuarist 1995. a kuni 12. augustini

1998. a.

KrK § 1481 lg 8 dispositsioon on blanketne, mistõttu selle järgi isiku süüdimõistmiseks tuleb näidata

Maksukorralduse seaduse ja/või teiste maksuseaduste konkreetsed sätted, milles sisalduvate kohustuste

tahtlikku täitmata jätmist kohtualusele süüks arvatakse.

7.2 Ü. T.-i süüdistati ja ta mõisteti süüdi Tulumaksuseaduse § 27 lg-s 1, Sotsiaalmaksu seaduse §-s 1 ja

Maksukorralduse seaduse § 12 lg-s 1 ning § 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuste tahtliku täitmata jätmise

eest.

Ü. T.-i poolt kuritegude toimepanemise algusest, s.o alates 1. jaanuarist 1995. a kuni ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni 23. mail 2002. a on kehtinud erinevatel aegadel kaks Tulumaksuseadust ja nende § 27 viies

erinevas redaktsioonis (RT I 1993, 79, 1184; 1995, 90, 1587; 1997, 72, 1186; RT I 1999, 101, 903; 2001, 91,

544), Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse § 1 kahes redaktsioonis (RT I 1994, 40, 656; 1998, 59, 941) ja

Maksukorralduse seaduse §-d 12 ja 19 kumbki kahes erinevas redaktsioonis (RT I 1994, 1, 5; 1996, 29, 577;

2000, 35, 216).

Kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodust tulenevalt pidanuks Ü. T.-le esitatud süüdistusest üheselt nähtuma

ka seaduste redaktsioonid, mis sätestasid kohustused, mille rikkumises teda süüdistati, ning Ü. T.-i

süüdimõistmisel tuli kohtul kontrollida, kas nimetatud kohustused on jätkuvalt seadustes sätestatud.

7.3 Kriminaalkolleegium märgib, et kõnealusel juhul väljendub süüdistuse ebakonkreetsus ka asjaolus, et

selles viidatud maksuseaduste sätted ei sisalda neid kohustusi, mille rikkumine on Ü. T.ile süüks arvatud.

Nii seisnes Ü. T.-i poolt Tulumaksuseaduse § 27 lg 1 rikkumine süüdistuse kohaselt kinnipidamisele kuuluva

füüsilise isiku tulumaksu ülekandmata jätmises maksuametile. Samas sätestas kuni 1. jaanuarini 2000. a

kehtinud Tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184) § 27: Tuludeklaratsioonid, ettevõtte kohustuse esitada

maksuametile tuludeklaratsioon koos raamatupidamise aastaaruandega, ning alates 1. jaanuarist 2000. a

kehtiva Tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903) § 27: Kingitused, annetused ning ametiühingu

sisseastumis- ja liikmemaksud, residendist füüsilise isiku õiguse maksustamisperioodi tulust teatavate

mahaarvamiste tegemiseks.

Maksukorralduse seaduse § 12 lg 1 ning § 19 lg-te 1 ja 2 rikkumine Ü. T.-i poolt seisnes süüdistuse kohaselt

selles, et ta jättis maksuametile esitamata aastate 1994-1997 tuludeklaratsioonid ja raamatupidamise

aruanded ning käibemaksu maksmise õiguse kontrollimiseks vajalikud dokumendid 1. juuli 1998. a tehingu

kohta. Samas sätestas kuni 1. juulini 2002. a kehtinud Maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5) § 12:

Arvestuse ja aruandluse kohustus, maksumaksja kohustuse esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone

õigusaktides sätestatud korras, ja § 19: Õigus saada teavet maksumaksjalt ja maksu kinnipidajalt,

maksuhalduri õiguse saada maksumaksjalt ja maksu kinnipidajalt teavet.

7.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna KrK § 1481 lg 8

dispositsioon on lai, on Ü. T.-i käitumise kvalifitseerimine selle järgi olnud kohtualusele soodne. Riigikohus

leiab, et sisuliselt on Ü. T. süüdi mõistetud KrK § 1481 lg 8 järgi kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku

tulumaksu üle kandmata jätmise, maksmisele kuuluva sotsiaalmaksu tasumata jätmise ja maksuhaldurile

deklaratsioonide ja teiste dokumentide esitamata jätmise eest. Süüdistuse ebakonkreetsust süvendab

seejuures asjaolu, et Ü. T.-i tegevust ei kvalifitseeritud KrK § 1481 lg 1, 5 ja 6 järgi, kuigi nimetatust lõige 1

nägi ette karistuse maksuhaldurile deklaratsiooni või dokumendi esitamata jätmise eest, lõige 5 maksmisele

kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmise eest ja lõige 6 kinnipidamisele kuuluva maksusumma

tähtajaks üle kandmata jätmise eest.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Ü. T.-i käitumise ümberkvalifitseerimine KrK § 1481 lg-te 1, 5

või 6 (teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni lg-te 1, 3 ja 4) järgi ei ole kriminaalasja

edasise menetluse käigus võimalik. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS, RT I 2002, 56, 350)

§ 3 lg 1 kohaselt lõpetatakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta alustatud

kriminaalmenetlus lähtudes sama seaduse § 1 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alustest. KarSRakS § 1 lg-test 1 ja 3

tulenevalt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi kuriteo

eest, mis karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav, samuti kuriteos süüdimõistetud isik, kui

Karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis.

Karistusseadustik (KarS, RT I 2001, 61, 364) ei käsita enam kuriteona maksuseaduse kohaselt maksmisele

kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist.

Karistusseadustiku § 389 lg 1 ja § 390 lg 1 kohaselt on nii maksusumma kinni pidamata jätmine kui ka

maksuhalduri tegevuse takistamine käsitatavad kuriteona üksnes tingimusel, et süüdlasele on sama teo eest

kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata vähemalt 500 000 kr. Kuna kohtud

on tuvastanud, et Ü. T.-i käitumise tagajärjel jäi erinevate maksudena laekumata kokku 254 040 kr ning

kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et Ü. T.-i oleks mõne maksualase õiguserikkumise

eest halduskorras karistatud, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Ü. T.-le maa- ja ringkonnakohtu poolt

süüksarvatud tegu ei ole Karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatav. Tulenevalt KarSRakS § 3 lg-st 1

ja § 1 lg-st 1 ja 3 tuleb menetlus kriminaalasjas lõpetada. KrMK § 220 lg 2 kohaselt võib tsiviilhagi, mis

seoses menetluse lõpetamisega kriminaalasjas jäi läbi vaatamata, esitada tsiviilmenetluse korras.

9. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3, KarSRakS § 3 lg-st 1 ja

§ 1 lg-test 1 ja 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsused tuleb jätta muutmata Ü. T.-i õigeksmõistmise

osas KrK § 1481 lg 3 järgi esitatud süüdistuses, muus osas tuleb otsused tühistada ja menetlus kriminaalasjas

lõpetada.

10. Kuna kriminaalasi kuulub ülaltoodud põhjendustel lõpetamisele, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks anda hinnangut kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väidetele.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris