3-3-1-44-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-02

Otsuse kuupäev

31. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) kaebus Maksuameti otsuse

ja Jõgeva Maksuameti ettekirjutuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/83/2002

Menetluse alus Riigikohtus

AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

10. oktoober 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) pankrotihaldur Toomas

Saarma

Maksuameti esindaja Riho Roopõld

Jõgeva Maksuameti esindaja Liina Võsaste

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2002. a otsust haldusasjas

nr 2-3/83/2002 motiivide osas vastavalt käesolevale otsusele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. septembril 2000 kuulutati välja AS Adavere Lihatööstus pankrot. Veebruaris 2001 tegi

pankrotis aktsiaselts Vabariigi Valitsuse tagatisfondi arvel töötajatele väljamakse enne pankroti

väljakuulutamist saamata jäänud palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamata jäänud

hüvitise kompenseerimiseks. 12. märtsil 2001 esitatud maksudeklaratsioonis tunnistas aktsiaselts

põhiosas sellest väljamaksest tulenevat sotsiaalmaksu tasumise kohustust summas 458 851 krooni,

millest osa tasus koheselt.

14. märtsil 2001 tegi Jõgeva Maksuamet Aktsiaseltsile Adavere Lihatööstus (pankrotis)

ettekirjutuse, millega kohustas aktsiaseltsi tasuma vastavalt maksuametile esitatud

maksudeklaratsioonile sotsiaalmaksu 409 190 krooni ning maksuvõlast tulenevaid intresse. AS

Adavere Lihatööstus (pankrotis) tasus maksuvõla, kuid esitas ettekirjutuse peale kaebuse

Maksuametile, kelle 4. juuni 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja ettekirjutus jõusse.

2. 6. juulil 2001 esitas AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) halduskohtule kaebuse, mida hiljem

täiendas. Kaebuses taotleti Maksuameti otsuse ja Jõgeva Maksuameti ettekirjutuse sotsiaalmaksu

puudutava osa tühistamist ja alusetult tasutud sotsiaalmaksu tagastamist.

Kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja pöördus 20. novembril 2000 PankrS § 58 lg 2 ja 3 alusel

Rahandusministeeriumi poole taotlusega kompenseerida töötajate eesõigusnõuded Vabariigi Valitsuse

tagatisfondist. Taotluse esitamise ajal kehtis 1. jaanuaril 1999 jõustunud Sotsiaalmaksuseadus. Selle

seaduse kohaselt polnud PankrS § 58 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse tagatisfondist tehtud väljamaksed

sotsiaalmaksu objektiks. 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 alusel aga on

need väljamaksed sotsiaalmaksu objektiks. Pankrotihalduri taotlus väljamaksete tegemiseks rahuldati

7. veebruaril 2001, seega muutus väljamaksete tegemine pankrotistunud tööandjale koormavamaks

juba alanud menetluse ajal, mis on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipidega.

Kohaldada tuleks väljamaksete tegemise menetluse alustamisel kehtinud Sotsiaalmaksuseadust. Kui

asuda seisukohale, et tehtud väljamaksed on sotsiaalmaksu objektiks, siis tuleb sotsiaalmaksu

tasumiseks raha eraldada tagatisfondist, sest muidu tuleks sotsiaalmaks maksta pankrotivara arvel,

mis võib piirata väljamaksete tegemist töötajatele.

3. Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-1316/2001 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse järgi puudub õiguslik alus sotsiaalmaksu tasumiseks Vabariigi Valitsuse

tagatisfondi arvel. Kuna ka enne kehtiva Sotsiaalmaksuseaduse jõustumist kuulusid töötajatele

tehtavad väljamaksed sotsiaalmaksuga maksustamisele, siis ei riku uue seaduse kohaldamine

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipe. Sotsiaalmaksu tasumise kohustus ei ole PankrS §-s 85

lg 1 p 1 nimetatud võlg või makse, vaid maksuvõlg PankrS § 86 lg 1 p 3 tähenduses. Seega ei mõjuta

maksuvõlg töötajate eesõigusnõuete rahuldamist. Kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu PankrS §-le

20 lg 6, mille kohaselt võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vastu varalisi nõudeid esitada

vaid PankrS §-s 69 sätestatud korras, välja arvatud sama seaduse §-s 20 lg 4 ja §-s 85 lg 1 nimetatud

nõuded.

4. 22. aprilli 2001. a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldamata AS

Adavere Lihatööstus (pankrotis) apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus leidis, et kuni 31. detsembrini

2000 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse kohaselt olid ka tagatisfondi arvel tehtud väljamaksed

sotsiaalmaksu objektiks, kusjuures sotsiaalmaksu tasumine ei pidanud toimuma tagatisfondi arvel.

Sotsiaalmaksu peab tasuma tööandja. Sotsiaalmaks ei ole palga ega muude tasude osa. Seadus ei näe

ette, et pankrotis tööandja on tagatisfondi arvel väljamaksete tegemisel sotsiaalmaksu tasumise

kohustusest vabastatud. Tagatisfondist eraldatud raha väljamaksmine töötajatele on käsitletav

pankrotimenetlusega seotud väljamaksena. Tegemist on PankrS §-s 85 lg 1 p 1 nimetatud võlaga.

Ekslik on Tallinna Halduskohtu teistsugune seisukoht, kuid see ei viinud ebaõige lahendi tegemisele

ega ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) esitas 8. mail 2002 kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et

Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja teeks uue otsuse. Kassaator leiab, et tagatisfondist tegi

töötajatele väljamakseid riik, mitte aga pankrotis tööandja. Sotsiaalmaksuseadusest tuleneb, et

sotsiaalmaksu peab tasuma väljamakseid teinud isik, seega antud juhtumil riik. 1. jaanuarist 2001

jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse eelnõu seletuskirjast ilmneb, et selle seadusega sooviti varasemaga

võrreldes laiendada sotsiaalmaksu objekti tagatisfondist tehtud väljamaksete osas. Järelikult enne

1. jaanuari 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseadus ei kohustanud tasuma sotsiaalmaksu "riigi poolt

Vabariigi Valitsuse tagatisfondist teostatud väljamaksetelt". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks

on kohus asunud seisukohale, et tegemist on PankrS §-s 85 lg 1 p 1 nimetatud võlaga. Pankrotis

ettevõtja kohustus maksta tagatisfondist töötajatele tehtud väljamaksetelt sotsiaalmaksu võib

avaldada negatiivset mõju töötajate nõuete rahuldamisele.

6. Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et see on põhjendamatu ning

seaduslik ja põhjendatud on ringkonnakohtu otsus.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kuni 1. jaanuarini 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 järgi makstakse sotsiaalmaksu

töötajatele töö- või teenistuslepingu alusel rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt, kusjuures sama

seaduse § 4 alusel on sotsiaalmaksu maksjaks isik, kes teeb töötajatele selliseid väljamakseid. Selle

varemkehtinud Sotsiaalmaksuseaduse §-dest 3 ja 6 nähtub, et Vabariigi Valitsuse tagatisfondi arvel

töötajatele tehtud väljamaksed ei ole sotsiaalmaksuga mittemaksustatavad summad ja tegemist pole

ka sotsiaalmaksu maksmise erijuhuga.

1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 2 järgi makstakse sotsiaalmaksu ka

töötajatele riigi poolt Pankrotiseaduse § 58 lg 2 alusel makstud saamata jäänud palga, puhkusetasu ja

töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise kompensatsioonilt. Seega sätestati nüüd otsesõnu, et

ka PankrS §-s 58 lg 2 nimetatud juhtumil tuleb maksta sotsiaalmaksu. Sama seaduse §-s 9 lg 2 on

otsesõnu sätestatud seegi, et niisugusel juhtumil maksab sotsiaalmaksu tööandja.

Õige on maksuameti ja kohtute seisukoht, et nii kuni 1. jaanuarini 2001 kehtinud

Sotsiaalmaksuseaduse kui ka 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse järgi tuleb pankrotis

tööandjal maksta sotsiaalmaksu ka PankrS §-s 58 lg 2 nimetatud juhul. Teistsuguse seisukoha aluseks

ei ole ka seletuskiri Sotsiaalmaksuseaduse eelnõu juurde. Seletuskirja punktis 2 on küll märgitud, et

"Eelnõu paragrahvi 2 lõike 1 punktis 2 sätestatud maksuobjekti eesmärk on reguleerida

pankrotimenetluses oleva isiku (võlgniku) eest riigi poolt töötajate eesõigusnõuete rahuldamiseks

makstud summade sotsiaalmaksuga maksustamist. Enne pankroti väljakuulutamist saamata jäänud

palga ja puhkusetasu ning enne või pärast pankroti väljakuulutamist töölepingu lõpetamisel saamata

jäänud hüvitise tasumisel riigi poolt tekib tööandjal kohustus maksta neilt väljamaksetelt

sotisaalmaksu." Seda seletust tuleb aga mõista kooskõlas seletuskirja sissejuhatava osaga. Seal on

märgitud, et nimetatud eelnõu üheks eesmärgiks on seaduse ekslikku tõlgendamist võimaldavate

sätete täpsustamine, ja et uue redaktsiooni esitamine ei ole tingitud sotsiaalmaksuga maksustamise

olulistest põhimõttelistest muudatustest.

Nii kuni 1. jaanuarini 2001 kehtinud kui ka 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse järgi

on sotsiaalmaksu maksjaks isik, kes teeb töötajatele väljamakseid. Vabariigi Valitsuse tagatisfondist

töötajatele väljamaksete tegemisel tehakse seda fondi arvel, mitte aga riigi poolt

Sotsiaalmaksuseaduse mõttes. Sellise väljamakse tegemisel on aluseks pankrotis ettevõtja kohustus

töötaja ees, mida see ettevõtja ei suuda täita. Riik ei asu ettevõtja asemele, vaid üksnes kompenseerib

pankrotihalduri taotluse alusel piiratud ulatuses palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamata

jäänud hüvitise. 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 2 ei sätesta erinevat

regulatsiooni võrreldes varemkehtinud Sotsiaalmaksuseadusega. Tegemist on erinevusega

regulatsiooni abstraktsuse astmes, mitte aga uue põhimõttega.

8. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et tagatisfondist eraldatud raha töötajatele väljamaksmine on

käsitletav pankrotimenetlusega seotud väljamaksena, et tegemist on PankrS §-s 85 lg 1 p 1 nimetatud

võlaga.

PankrS § 85 lg 1 sätestab, et pankrotimenetlusega seotud väljamaksed on pankrotimenetluse ajal

halduri tehtud tehingutest tekkinud võlad ja võlad, mis on tekkinud halduri poolt täitmiseks võetud

tehingutest, samuti maksed seoses võlgniku majandustegevuse jätkamisega, ning pankrotimenetluse

kulud. PankrS § 20 lg 6 järgi ei pea selliseid nõudeid esitama ja kaitsma üldkorras. PankrS §-st 83

tuleneb, et need väljamaksed tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist.

PankrS §-s 85 lg 1 p 1 nimetatud väljamaksete aluseks on halduri tegevus, kusjuures väljamaksete

tegemine sõltub halduri käitumisest. Väljamaksed töötajatele Vabariigi Valitsuse tagatisfondist ja

sellega seotud riiklike maksude maksmine ei ole sõltuvuses halduri käitumisest. Tagatisfondist

kompenseeritakse ainult enne pankroti väljakuulutamist saamata jäänud palk, puhkusetasu ja

kohustusliku ravikindlustuse hüvitis, samuti enne või pärast pankroti väljakuulutamist töölepingu

lõpetamisel saamata jäänud hüvitis. Järelikult ei vasta need väljamaksed pankrotimenetlusega seotud

väljamaksete olemust iseloomustavale tunnusele.

Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud alustel töötajatele väljamaksete tegemine ja sellega seotud

sotsiaalmaksu maksmine toimub järgunõuete rahuldamise korras. Kui töötajatele tehakse

väljamakseid Vabariigi Valitsuse tagatisfondist, toimub see Vabariigi Valitsuse tagatisfondist

väljamaksete tegemise korras, mitte aga pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemise korras

või järgunõuete rahuldamise korras. PankrS § 86 lg 1 alusel rahuldatakse nõuded seoses palga,

töölepingu lõpetamise hüvitise, puhkusetasu, kohustusliku ravikindlustuse hüvitise, elatise, vigastuse

või muu tervisekahjustusega, samuti toitja kaotusega tekkinud kahju hüvitisega enne maksuvõlgade

tasumist. Töötajatele tagatisfondist väljamaksete tegemine toimub selle fondi arvel ja sõltumata

pankrotimenetlusega seotud väljamaksetest ja järgunõuete rahuldamisest.

Eksitav on kassaatori seisukoht, et sotsiaalmaksuvõla tasumine võib avaldada negatiivset mõju

töötajate nõuete rahuldamisele. Kuna tegemist on nõuetega, mis rahuldatakse tagatisfondi arvel või

järgunõuete korras, kusjuures töötajate nõuded kuuluvad rahuldamisele enne maksuvõlgade tasumist,

siis on kassaatori see seisukoht põhjendamatu. Pankrotiseaduse mõttes alusetult ettekirjutuse

täitmiseks tasutud sotsiaalmaks tuleks kassaatorile tagastada. Õigusvastane on maksuameti

ettekirjutuse punkti 4 lõige 2, milles kohustatakse pankrotihaldurit tasuma maksuvõlga 10

kalendripäeva jooksul, ja punkt 5, milles teavitatakse maksumaksjat ettekirjutuse täitmata jätmise

tagajärgedest. Seda osa ettekirjutusest pole aga vaidlustatud.

Maksuameti ettekirjutus on sotsiaalmaksu maksmise kohustuse väljaselgitamise osas õige, kuid

pärast pankroti väljakuulutamist tehtud ettekirjutuse täitmise korda on nii maksuamet, pankrotis

ettevõtja kui ka ringkonnakohus kujutanud ette ebaõigesti. Maksuameti ettekirjutust maksuvõla

tasumiseks enne pankroti väljakuulutamist tekkinud alustel tuleks mõista kui pankrotimenetluses

esitatud võlausaldaja nõuet. Tähelepanu tuleb pöörata ka PankrS §-le 21 lg 1, mille teise lause alusel

lõpetatakse intresside ja viiviste arvestamine pankroti väljakuulutamisega.

9. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohtu otsust tuleb muuta motiivide

osas, mis käsitlevad pankrotimenetlusega seotud väljamakseid ja järgunõudeid. Ringkonnakohtu

otsuse resolutsioon jääb muutmata. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2001. a otsus.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann