3-3-1-60-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-60-02

Otsuse kuupäev

30. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Kersti Tomsi, Liidi Auksmani, Delia Peebo, Aivi Kuusalu, Anne

Laanemetsa, Anne Valliste, Svetlana Garmaši, Lilja Sklizkova,

Ljudmilla Kulli, Merike Reilenti, Kairi Leetuse, Leili Jõgeva,

Miia Liimi, Helmi Kadaka ja Kaie Metsa kaebused teenistusest

vabastamise ja Tallinna Linnakohtu esimehe käskkirjade

seadusevastaseks tunnistamiseks, ametipalga nõudes seoses

teenistusest vabastamisega, lõpparve mittetähtaegse maksmisega

ning kasutamata puhkuse hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3/86/02

Menetluse alus Riigikohtus

Aivi Kuusalu, Anne Laanemetsa, Leili Jõgeva, Kairi Leetuse,

Kaie Metsa, Delia Peebo, Merike Reilenti ja Anne Valliste

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aivi Kuusalu ja Anne Laanemetsa kassatsioonkaebused.

2. Rahuldada Leili Jõgeva, Kairi Leetuse, Kaie Metsa, Delia Peebo, Merike Reilenti ja Anne

Valliste kassatsioonkaebused osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3/86/02 koondamise tõttu makstava hüvituse suurust ja kohtukulude väljamõistmist

puudutavas osas Aivi Kuusalu, Anne Laanemetsa, Leili Jõgeva, Kairi Leetuse, Kaie Metsa,

Delia Peebo, Merike Reilenti ja Anne Valliste osas.

4. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

5. Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu esimehe 28. veebruari 2001. a käskkirjade nr 4-1/63, 4-1/64, 4-1/65, 4-1/66,

4-1/68, 4-1/69, 4-1/70, 4-1/71, 4-1/72, 4-1/73, 4-1/74, 4-1/75, 4-1/76, 4-1/77 ja 4-1/79 esimese punkti

alusel vabastati K. Toms, L. Auksman, D. Peebo, A. Kuusalu, A. Laanemets, A. Valliste, S. Garmaš,

L. Sklizkova, L. Kull, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva, M. Liim, H. Kadak ja K. Mets seoses

koondamisega Tallinna Linnakohtu täitevosakonna kohtutäituri ametikohalt 1. märtsist 2001.

Käskkirjade andmisel tugineti ATS §-dele 115 lg 2, 116 lg 1, 130 ja 131, Kohtutäituri seaduse §-le 59

ja Puhkuseseaduse §-le 26. Käskkirjade 2. punkti alusel maksti kaebajatele koondamishüvitust ning 3.

punkti alusel rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest.

2. 30. märtsil 2001 esitasid käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud isikud Tallinna Halduskohtule

kaebused, milles palusid tunnistada teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja tühistada eelpool

loetletud käskkirjade esimesed punktid, mõista välja hüvitus ATS § 135 lg 2 alusel, palk

etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest ning vähem makstud koondamishüvitus. Juhul,

kui kohus ei tunnista teenistusest vabastamist ebaseaduslikuks, taotlesid kaebajad, et neile mõistetaks

välja ametipalk lõpparve mittetähtaegse maksmise eest ja kasutamata puhkuse eest vähem makstud

hüvitis.

3. Tallinna Halduskohtu 3. oktoobri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-933/2001 rahuldati

kaebused vähem makstud koondamishüvituse väljamõistmise nõudes, vähem makstud

puhkusehüvitise väljamõistmise nõudes ja hüvitise nõudes lõpparvega viivitamise eest. Kaebused

jäeti rahuldamata koondamisest etteteatamise tähtaja rikkumisega seotud hüvituse nõudes,

käskkirjade tervikuna seadusevastaseks tunnistamise nõudes ja ATS § 135 lg 2 alusel hüvituse

väljamõistmise nõudes.

Halduskohus leidis, et teenistusest vabastamine oli õiguspärane ning puudub alus hüvituse

väljamõistmiseks ATS § 135 lg 2 alusel. Põhjendatud on kaebajate väide, et kasutamata jäänud

puhkuse eest makstava hüvitise arvutamisel võetakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 15. detsembri

1998. a määrusega nr 278 kinnitatud Keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise korra punktile 4

arvesse maksmise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja poolt teenitud

palk. ATS §-st 81 lg 1 tulenevalt tulnuks arvesse võtta kõik seaduses sätestatud ja seaduse alusel

makstavad lisatasud, sealhulgas Täitemenetluse seadustiku § 13 alusel makstud lisatasud.

Põhjendatud on ka taotlus lõpparve maksmisega viivitatud aja eest hüvituse väljamõistmiseks.

Halduskohus leidis veel, et põhjendatud on kaebajate taotlus vähem makstud koondamishüvituste

väljamõistmiseks. Vastavalt halduskohtule esitatud Tallinna Linnakohtu esimehe 1999. ja 2000. a

käskkirjadele on H. Kadaka, L. Kulli, A. Laanemtsa, M. Reilenti, L. Sklizkova, K. Tomsi,

A. Kuusalu, A. Valliste, L. Jõgeva ja K. Leetuse astmepalka suurendatud 30 %. L. Auksmani,

K. Metsa, S. Garmaši, M. Liimi ja D. Peebo puhul on palgamääraks määratud "astmepalk + 30 %".

Tegemist on diferentseeritud palgamääradega ehk 30 % võrra suurendatud palgamääradega, mida

kaebajad said kindlaksmääratud summas igal kuul ning mis ei olenenud tööülesannete täitmise

edukusest ega muudest asjaoludest. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti vastustaja väidete

kinnituseks, et tegemist oli 30 % suuruse lisatasuga. Kohtule esitati küll justiitsministri käskkirjad,

mille kohaselt kohtutäiturile makstakse 30 % suurust lisatasu, kui kohtutäitur on läbinud vastava

õppekava ja sooritanud eksami, kuid ükski kohtule esitatud dokument ei tõenda, et selline lisatasu

oleks kaebajatele määratud. Kohtuteenistujate töötasustamise eeskirjade p 5 kohaselt on kohtutel

võimalus arvestades töötingimuste erisusi, diferentseerida palgafondi ulatuses kohtute ametikohtade

vastavat palgamäära, rakendades kehtestatud palgamääradest kuni 30 % kõrgemaid palgamäärasid.

Käesoleval juhul oli tegemist ametipalga määra diferentseerimisega.

4. Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnakohus ning D. Peebo,

A. Valliste, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva, M. Liim, H. Kadak ja K. Mets.

K. Toms, L. Auksman, A. Kuusalu, A. Laanemets, S. Garmaš, L. Sklizkova ja L. Kull Tallinna

Halduskohtu otsust ei apelleerinud.

Tallinna Linnakohus vaidlustas halduskohtu otsuse osas, millega kaebused rahuldati. Linnakohtu

apellatsioonkaebuses leiti, et halduskohus pole juhindunud uurimispõhimõttest ning jättis olulised

asjaolud välja selgitamata. Kohus tugines vääralt Tallinna Linnakohtu esimehe 1999. ja 2000. a

käskkirjadele ning jättis välja selgitamata, et 2001. aastal kehtestati teenistujatele uued palgaastmed

ja lisatasud. Kaebuse esitajad ei ole vaidlustanud neile teenistusaastate eest makstava lisatasu suurust,

kuigi ka selle arvutamisel lähtutakse astmepalgamääradest.

Ülejäänud apellandid vaidlustasid halduskohtu otsuse osas, millega nende kaebused jäeti

rahuldamata, ning taotlesid uue otsuse tegemist, millega mõista välja palk etteteatamistähtajast puudu

jäänud aja eest, tunnistada vaidlustatud käskkirjad seadusevastaseks ja mõista välja hüvitused ATS

§ 135 lg 2 alusel.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 30. aprilli 2002. a otsusega halduskohtu

otsuse osas, millega rahuldati kaebus vähem makstud koondamishüvituste väljamõistmise nõudes

ning jättis kaebuse selles osas rahuldamata. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Rahuldades

osaliselt Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebuse ja jättes rahuldamata teiste apellantide

apellatsioonkaebused, ringkonnakohus leidis:

1) koondamisest etteteatamine peab toimuma kirjalikult ja tingimusteta, koondamisest ette teatamise

ajal peab olema koondamise vajadus selge, kuid koondamise õiguslik alus ei pea olema veel

jõustunud. Käesoleval juhul oli koondamise vajadus üheselt selge, etteteatamisel ei rikutud ATS

§ 130 sätteid;

2) teenistusest vabastamine oli õiguspärane ning puudub alus ATS § 135 lg 2 alusel hüvituse

väljamõistmiseks. ATS §-s 116 lg 1 sätestatud koondamise aluse täpsustamine käskkirja tekstis ei

saanud takistada akti adressaatidel selle sisu mõistmast ega käskkirja sisuliselt vaidlustamast, samuti

oli kohtul võimalik kontrollida selle õiguspärasust. Õigusliku olukorra muutumine ja sellega

kaasnevad muudatused kohtutäiturite teenistuses olid kaebajatele teada;

3) ATS § 131 kohaselt arvutatakse teenistusest vabastamise korral makstavat hüvitust lähtuvalt

ametipalgast. Justiitsministri 17. jaanuari 2001. a. käskkirja nr 37-k ja Tallinna Linnakohtu esimehe

26. jaanuari 2001. a käskkirja nr 4-1/20 kohaselt maksti kohtutäituritele lisatasu 30 % ulatuses.

Lisatasu maksti kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate

töötasustamine 2001. aastal" §-ga 3 konkreetsetele ametnikele sõltuvalt nende teadmistest ja

oskustest, mitte aga ametikohast ja töö eripära iseloomustavatest näitajatest lähtudes;

4) kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja lõpparvega maksmisega viivitamise eest makstava hüvitise

osas nõustub halduskolleegium esimese astme kohtu põhjendustega;

5) kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebuse esitajate kasuks, ei kuulu rahuldamisele ka nende

taotlus kohtukulude väljamõistmiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. D. Peebo, A. Valliste, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva ja K. Mets esitasid kassatsioonkaebuse,

milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus ning jäeti

rahuldamata nende apellatsioonkaebus, ning paluvad saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Kassaatorid taotlevad ka kohtukulude väljamõistmist. Kassatsioonkaebustes

väidetakse:

1) ringkonnakohus on vastu võtnud uue tõendi (Tallinna Linnakohtu esimehe 26. jaanuari 2001. a

käskkirja), motiveerimata, miks ta peab seda põhjendatuks, kuigi just sellele tõendile tuginedes

rahuldati Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebus. Tallinna Linnakohus ei ole tõendanud tema enda

käskkirja esitamise võimatust esimese astme kohtus. Mõistetamatu on väide, et Tallinna Linnakohus

ei pidanud käskkirja esitamist varem vajalikuks, sest vaidlus oli ka kohtutäiturite ametipalga suuruse

üle. Väites, et tegemist on lisatasu, mitte diferentseeritud ametipalgamääraga, ei tuginenud Tallinna

Linnakohus varasemas kohtumenetluses nimetatud käskkirjale, mis võimaldab arvata, et käskkirja ei

olnud esimese astme kohtumenetluse ajal veel olemas;

2) väär ja asjas kogutud tõenditega vastuolus on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtutäituritele maksti

seoses järelkoolituse eksami sooritamisega 30 % suurust lisatasu. Tegemist on Vabariigi Valitsuse

10. jaanuari 2001. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine 2001. aastal" §-de 2 ja 3 väära

tõlgendamisega. Lisatasu saab määrata konkreetsele teenistujale sõltuvalt tema töö tulemuslikkusest

või täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Nimetatud määruse paragrahvi 3 lg 3 kohaselt on

lisatasu maksmine seatud sõltuvusse teenistuja oskuste ja töötulemuste hindamisest. Puudub vaidlus

selle üle, et ametipalka suurendati seoses kehtestatud kvalifikatsiooninõude - järelkoolituse eksami

sooritamine - täitmise eest ning see ei sõltunud kohtutäiturite töö tulemuslikkusest, oskustest,

tööalasest käitumisest, otsustus- ega vastutusvõimest;

3) 31. jaanuaril 2001 puudus õiguslik alus koondamisest etteteatamiseks;

4) ekslik on kohtute seisukoht, et vaidlustatud käskkirjad olid piisavalt motiveeritud, kuivõrd

õigusliku olustiku muutumine pidi olema kohtutäituritele teada. Haldusakt peab olema motiveeritud

selliselt, et adressaat mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel akt on antud;

5) kuna Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebus rahuldati vaid osaliselt, ei olnud HKMS §-s 92 lg 3

sätestatuga kooskõlas kohtukulude väljamõistmise taotluse rahuldamata jätmine põhjusel, et kohus ei

tee otsust kaebajate kasuks. Kassaatorid nõustuvad, et kuna nende poolt esitatud apellatsioonkaebus

jäeti rahuldamata, ei kuulu väljamaksmisele selle koostamise ja esindusega seonduvad õigusabikulud.

Ebaõige on kohtukulude väljamõistmata jätmine, mis olid tehtud seoses õigusabiga vastuse

koostamiseks Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebusele ja sellega seonduvale esindamisele.

7. A. Laanemets ja A. Kuusalu esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus ning jätta jõusse Tallinna

Halduskohtu otsus. Kassaatorite väited ühtivad ülalrefereeritud kassatsioonkaebuse punktides 1, 2 ja

5 esitatud väidetega.

8. Tallinna Linnakohtu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele väidetakse, et uue tõendi

võtmine asja juurde oli vajalik, kuna selle puudumine halduskohtus viis ebaõige lahendi tegemisele.

Tallinna Linnakohus tõendas ringkonnakohtu istungil käskkirjade registreerimise raamatu kannetega,

et käskkiri ei ole koostatud tagantjärgi. Kohtu esimees lähtus oma käskkirja andmisel justiitsministri

17. jaanuari 2001. a käskkirjast. Nii 1999., 2000. kui ka 2001. a käskkirjad näevad üheselt ette, et

kohtutäituritele makstakse 30 % suurust lisatasu justiitsministri kinnitatud õppekava läbimise ning

vastava eksami sooritamise eest, tegemist ei ole astmepalga diferentseerimisega. Kohtutäiturid said

teatised neile 2001. aastal makstud palga koostisosade kohta.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassaatorid D. Peebo, A. Valliste, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva ja K. Mets vaidlustavad

ringkonnakohtu otsuse koondamishüvituste suuruse, käskkirjade motiveerituse, koondamisest

etteteatamise tähtaja ning kohtukulude väljamõistmise osas. Kassaatorid A. Laanemets ja A. Kuusalu

vaidlustavad ringkonnakohtu otsuse koondamishüvituste suuruse ja kohtukulude väljamõistmise osas.

Riigikohtu halduskolleegium peab võimalikuks kassatsioonkaebused rahuldada koondamishüvituste

arvutamisel aluseks olnud astmepalga suurust puudutavas osas (II) ja saadab selles osas asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium jätab kassatsioonkaebused rahuldamata käskkirjade

motiveeritust ning koondamisest etteteatamise tähtaega puudutavas osas (III). Kuna Riigikohtu

halduskolleegium ei pea võimalikuks asjas ise uut otsust teha ja asi saadetakse tühistatud osas uueks

arutamiseks ringkonnakohtule, ei lahenda Riigikohus käesolevas asjas kohtukulude küsimust (IV).

Kohtuotsuse motivatsiooni I osas käsitleb halduskolleegium kassaatorite väiteid, mis puudutavad

tõendi vastuvõtmist apellatsioonimenetluses.

I. 10. HKMS § 34 lg 3 kohaselt võtab ringkonnakohus arvesse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese

astme kohtule esitatud, kui ta loeb nende mitteesitamise põhjendatuks. HKMS § 32 lg 4 sätestab, et

kui apellatsioonkaebuses esitatakse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtus esitatud, tuleb

apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada esimese astme halduskohtus.

Ringkonnakohus, tühistades halduskohtu otsuse vähem makstud koondamishüvituste väljamõistmise

nõude osas, asus halduskohtust erinevale seisukohale koondamise korral makstavate hüvituste

arvutamise aluseks oleva ametipalga suhtes. Ringkonnakohus tugines alles apellatsiooniastmes

kohtule esitatud Tallinna Linnakohtu esimehe 26. jaanuari 2001. a käskkirjale nr 4-1/20 ja leidis, et

nimetatud käskkirjast tulenevalt maksti kohtutäituritele lisatasu, mis ei olnud hüvituse arvutamise

aluseks olnud ametipalga osa.

11. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus pole motiveerinud, miks ta luges põhjendatuks tõendi -

Tallinna Linnakohtu esimehe 26. jaanuari 2002. a käskkirja nr 4-1/20 - mitteesitamist halduskohtus.

Samuti pole Tallinna Linnakohus apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks kõnealust tõendit -

Tallinna Linnakohtu esimehe käskkirja - polnud võimalik esitada juba esimese astme kohtus.

Apellatsioonkaebuses väitis Tallinna Linnakohus, et kuna halduskohtule esitatud tõendites oli selge

viide selle kohta, et kohtutäiturite puhul oli tegemist lisatasu maksmise, mitte diferentseeritud

palgamääraga, ei pidanud apellant vajalikuks esitada eraldi tõendeid 2001. aastal kehtinud

palgamäärade kohta. Ka kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidab Tallinna Linnakohus, et uue

tõendi võtmine asja juurde apellatsiooniastmes oli vajalik, kuna selle puudumine halduskohtus viis

asjas ebaõige lahendi tegemisele, kuid pole põhjendanud, miks tõendi esitamine polnud võimalik

halduskohtus. Kaebuse esitajad vaidlesid apellatsiooniastmes uue tõendi esitamisele vastu.

HKMS §-st 16 lg 2 tulenevalt on halduskohtumenetlusele iseloomulik uurimispõhimõte ja

halduskohus võib ka ise tõendeid koguda. Tallinna Linnakohus apellandina ongi halduskohtule ette

heitnud uurimispõhimõtte rikkumist.

Halduskohtuniku 25. juuni 2001. a määruse kohaselt tuli Tallinna Linnakohtul esitada "kirjalik

seletus kaebuse kohta koos kaevatud haldusaktide andmise aluseks olnud ja sellega seotud

dokumentidega". Kohtunõude täitmine tähendas Tallinna Linnakohtu jaoks kõikide asjas oluliste

tõendite esitamist, mis võimaldanuks haldusasja õiget lahendamist kõiki asjaolusid arvesse võttes.

Kuna üks kaebuse väidetest puudutas hüvituse maksmisel aluseks olnud palgamäära suurust, hõlmas

kohtu nõue käesoleva vaidluse puhul ilmselgelt ka palga määramise käskkirju.

Käesoleva haldusasja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma Tallinna Linnakohtu esimehe

26. jaanuari 2002. a käskkirjale nr 4-1/20 hinnangu kogumis teiste tõenditega, arvestades käesoleva

otsuse motivatsiooni II osas esitatud seisukohti.

II. 12. ATS § 81 lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja

seaduse alusel makstavate lisatasudega. Sama sätte teise lõike kohaselt nimetatakse ametipalgaks

palgaastmele vastavat palgamäära. ATS § 81 lg 3 kohaselt on palgamäär ametniku palgaastmele

vastav sama seaduse § 9 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel

diferentseeritud rahasumma.

ATS § 131 lg 1 kohaselt makstakse ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamisel talle avaliku

teenistuse staaži pikkusest sõltuvat hüvitust, mille arvutamisel lähtutakse ametipalgast. Seega sõltub

koondamishüvituse suurus sellest, kui suur on ametniku ametipalk ning kas tegemist on

diferentseeritud palgamääraga. Tulenevalt ATS §-st 81 ei kuulu ametipalga hulka lisatasud.

13. ATS § 9 lg 3 näeb ette, et palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete

täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega.

Tulenevalt ATS §-dest 81 lg 3 ja 9 lg 3 nende koostoimes, sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega

ka alused palgamäärade diferentseerimiseks.

14. Vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse

nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine 2001. aastal" § 2 sätestab palgamäärade diferentseerimise.

Selle sätte esimese lõike kohaselt on ministril lubatud kehtestada käskkirjaga ministeeriumi ja selle

valitsemisalasse või haldamisele kuuluvate ametiasutuste ameti- ja abiteenistuskohtadele

diferentseeritud palgamäärad 2001. aastal töötasudeks määratud summa piires, kohaldades sama

määruse lisas kehtestatud palgamääradest kuni 50 % kõrgemaid palgamäärasid ja näidates ära

palgamäärade suurendamise põhjendused. Sama määruse § 2 lg 2 kohaselt võib palgamäära

diferentseerida ametiasutusele olulistel ameti- või abiteenistuskohtadel kvalifikatsiooninõuete,

töötingimuste erisuse, piirkondlikkuse ja muude töö eripära iseloomustavate näitajate alusel.

Ülaltoodud sätetest tulenevalt sätestatakse ministri käskkirjaga üldisemalt ametikohad, millel

palgamäärasid diferentseeritakse, palgamäärade suurendamise põhjendused ja määr. Iga üksiku

teenistuja palga kehtestab pädev ametiisik, kusjuures määratakse kindlaks teenistuja ametipalk ja

makstavad lisatasud, samuti kas tema puhul kohaldatakse diferentseeritud palgamäära.

15. Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine 2001.

aastal" §-s 3 nähakse ette nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate ülesannete eest lisatasude

kehtestamine.

Nimetatud määruse § 3 lg 1 sätestab, et 2001. aastal töötasudeks ettenähtud summa piires on lubatud

määrata riigiteenistujatele lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete

täitmise eest. Selliste lisatasude määramine on asutuse juhi või teenistusse võtmise õigust omava

isiku pädevuses ja peab toimuma vastavuses kollektiivlepingus sätestatud või asutuses kehtestatud

lisatasude maksmise korraga.

Määruse § 3 lg 3 kohaselt on nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks

riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt

loetakse täiendavateks teenistusülesanneteks asutuse juhi või vahetu ülemuse poolt teenistujale antud,

kuid ametijuhendis fikseerimata töökohustusi ja ülesandeid.

Ülalnimetatud sätetest tulenevalt on lisatasu oma olemuselt personaalne ning seotud konkreetse

ametniku töö tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannetega. Lisatasude puhul on põhjendatud

regulatsioon, et neid määrab asutuse juht või teenistusse nimetamise õigust omav isik, kes

konkreetset ametnikku, tema poolt teenistusülesannete täitmisega ning asutusesisese tööjaotusega

seonduvaid olusid paremini tunneb.

16. Justiitsministri 17. jaanuari 2001. a käskkirja nr 37-k punktis 1 sätestati: "Kohtutäiturile

makstakse lisatasu 30 % kui kohtutäitur on läbinud justiitsministri kinnitatud õppekava (käskkiri

nr 221, 22.10.97) ja sooritanud vastava eksami (käskkiri nr 260, 2.12.97)".

Asja materjalidest nähtuvalt sõltus kohtutäiturite palga suurus alates 1998. aastast justiitsministri

poolt kinnitatud õppekava läbimisest ja vastava eksami sooritamisest (vastavalt 22. oktoobri 1997. a

käskkirjale nr 221 ja 2. detsembri 1997. a käskkirjale nr 260). Kuigi kohtutäituritele esitatud nõuded

olid samad - kohtutäiturid pidid olema läbinud kinnitatud õppekava ja sooritanud vastava eksami - oli

justiitsministri käskkirjaga erinevatel aastatel nende nõuete täitmise korral sätestatud kas lisatasu

maksmine 30 % (justiitsministri 1. veebruari 2000. a käskkiri nr 53-k ja 29. jaanuari 1999. a käskkiri

nr 36-k) või astmepalgamäära suurendamine 30 % (justiitsministri 8. jaanuari 1998. a käskkiri nr 15-

k).

Hoolimata sellest, et justiitsministri osundatud käskkirjade kohaselt tulnuks 1999. ja 2000. aastal

maksta kohtutäituritele, kes on läbinud õppekava ja sooritanud vastava eksami, lisatasu, oli Tallinna

Linnakohtu esimehe 1999. ja 2000. aasta käskkirjadest nähtuvalt kohtutäiturite, kes olid läbinud

justiitsministri käskkirjaga kehtestatud järelkoolituse kava ja sooritanud vastava eksami, astmepalka

suurendatud (diferentseeritud) 30 %.

17. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleva vaidluse puhul maksti kaebuse esitajatele kui

konkreetsetele ametnikele lisatasu kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse nr 8

"Riigiteenistujate töötasustamine 2001. aastal" §-ga 3 sõltuvalt nende teadmistest ja oskustest, mitte

aga ametikohast ja töö eripära iseloomustavatest näitajatest lähtudes.

Vastavalt nimetatud määruse §-le 2 lg 2 on kvalifikatsiooninõuded üheks näitajaks, mis võib olla

palgamäära diferentseerimise aluseks. Sama määruse § 3 lg 3 kohaselt on nõutavast tulemuslikuma

töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine.

Kohtutäiturite puhul kehtestatud tingimuste - justiitsministri käskkirjaga kinnitatud õppekava

läbimine ja vastava eksami sooritamine - täitmise puhul oli olemuslikult tegemist pigem

kvalifikatsiooninõuete täitmisega ja sellest tuleneva alusega palgamäära diferentseerimiseks kui

lisatasu maksmise alustega, mis on sätestatud määruse §-s 3.

Palgamäära suurendamine kaasnes kehtestatud nõuete täitmisega kõikide kohtutäiturite jaoks ja pidi

motiveerima kogu vastavat teenistujate gruppi kehtestatud õppekava läbima ja eksamit sooritama.

Määruse §-st 2 lg 1 tulenev palgamäära diferentseerimine ministri käskkirja alusel toimub

impersonaalselt ametikohtadele või ametnike gruppidele, ilma konkreetse teenistuja isikut

arvestamata.

Õppekava läbimise ja eksami sooritamisega ei kaasne automaatselt nõutavast tulemuslikum töö ega

täiendavad tööülesanded. Kaebuse esitajate puhul ei saanud tegemist olla alusega lisatasu

määramiseks. Selleks, et asutuse juht või teenistusse määramise õigust omav isik saaks määrata

lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, tuleb hinnata konkreetse teenistuja teadmisi, oskusi ja

töötulemusi. Lisatasu määramine määruse §-s 3 lg 1 sätestatud alustel - nõutavast tulemuslikum töö ja

täiendavate tööülesannete täitmine - saab toimuda ainult konkreetsele teenistujale lisatasu määramise

aluseks vajalike tingimuste täidetuse korral.

18. Kaebuse esitanud endised kohtutäiturid ei ole vaidlustanud neile lisatasu määramist olukorras,

kus olnuks nende arvates õigustatud hoopis astmepalgamäära suurendamine. Käesolevas haldusasjas

pole tuvastatud, et kaebajatele oleks teatavaks tehtud käskkirjad 2001. a palkade kohta ja nad oleksid

saanud astmepalga suurust vaidlustada varem kui koos teenistusest vabastamisega.

Tallinna Linnakohus on kohtumenetluse käigus väitnud, et kaebajad pidanuksid aru saama, et neile

makstakse lisatasu, mitte diferentseeritud astmepalka, kuna ka teenistusstaaži eest makstavad

lisatasud olid arvutatud astmepalga alusel, mida polnud diferentseeritud. Samuti väitis Tallinna

Linnakohus, et kaebuse esitajatele oli antud informatsioon palgaosiste kohta. Käesoleva kohtuasja

arutamise käigus pole tuvastatud, millal ja kuidas teenistujaid sellest teavitati.

19. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatorite seisukohaga, et ringkonnakohus tõlgendas

vääralt Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2001. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine 2001.

aastal" paragrahve 2 ja 3. Seetõttu kuulub ringkonnakohtu otsus kassaatoreid puudutavas osas

tühistamisele ulatuses, milles ringkonnakohus rahuldas Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebuse.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha koondamishüvituste maksmise

aluseks olnud astmepalga suuruse ja koondamishüvituste maksmise õiguspärasuse osas vastavalt

käesolevas otsuses esitatud tõlgendusele.

III. 20. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega koondamisest etteteatamise

osas. ATS § 130 lg 1 kohaselt teatatakse ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamisest

ametnikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Kui nimetatud tähtaega ei järgita, makstakse ATS §-st

130 lg 2 tulenevalt ametnikule ATS §-s 131 sätestatud hüvitusele lisaks ka palka iga

etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest.

Koondamisteadete esitamise ajal 31. jaanuaril 2001 kehtis kaebuse esitajate osas justiitsministri

8. veebruari 2000. a määrusega nr 6 kinnitatud Tallinna Linnakohtu koosseis. Kohtutäituri seadus,

mis on vastu võetud 17. jaanuaril 2001, avaldati Riigi Teataja I osas 6. veebruaril 2001 ja jõustus

1. märtsil 2001. Kassaatorid leiavad õigesti, et koondamisest etteteatamine toimus ajal, mil

kohtutäiturite õiguslikku staatust muutev seadus ei olnud veel jõustunud ning puudus teenistussuhte

lõpetamiseks vajalik õiguslik alus. Samas nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu

seisukohaga, et kuna etteteatamine peab toimuma kirjalikult ja tingimusteta, peab etteteatamisel

koondamise vajadus küll olema selge, kuid koondamisest etteteatamise ajaks ei pea koondamise

õiguslik alus olema igal juhul jõustunud. Teenistusest vabastamise õiguspärasuse seisukohast on

oluline koondamise õigusliku aluse olemasolu teenistusest vabastamise hetkel.

21. Samuti nõustub Riigikohtu halduskolleegium kohtute seisukohtadega osas, mis puudutab

vaidlustatud käskkirjade motiveeritust ja vaidlustamise võimalikkust.

IV. 22. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks käesolevas haldusasjas teha ise uut otsust, vaid

saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumile.

Seetõttu ei lahenda Riigikohtu halduskolleegium kohtukulude küsimust.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel