3-1-1-107-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-107-02

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

M. K. süüdistus KrK § 186 ja § 187 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

6. juuni 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/437/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirsi kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2002

Istungil osalenud isikud

Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2002. a otsus M. K.

õigeksmõistmises KrK § 186 ja § 187 lg 1 järgi, samuti Rapla Maakohtu 20. märtsi 2002. a otsus M. K.

süüdimõistmises KrK § 186 ja § 187 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks

Rapla Maakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 25. oktoobril ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Maakohtu 20. märtsi 2002. a otsusega tunnistati M. K. süüdi KrK § 186 ja § 187 lg 1 järgi ning talle

mõisteti kummagi kuriteo eest karistuseks üheksa kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel liitis

maakohus need karistused osaliselt, mõistis M. K.-le lõplikuks karistuseks ühe aasta vabadusekaotust ning

vabastas ta KrK § 47 lg 1 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest.

1.1 KrK § 187 lg 1 järgi tunnistati M. K. süüdi selles, et ta esitas 22. juunil 1999. a Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Raplamaa osakonnas Eesti kodaniku passi taotlemisel teadvalt valeandmeid, kinnitades

enda poolt allkirjastatud avalduses, et tema ema on E. K. (endine B.), kes sündis 31. mail 1936. a Tallinnas.

Samuti lisas M. K. avaldusele sünnitunnistuse IV-YP nr 1590491, milles on tema vanemateks märgitud E. ja

M. K; E. B.-i ja N. K.-i abielutunnistuse I-OH nr 478088 ning 7. aprillil 1994 Kodakondsusameti Tallinna

Läänerajooni büroo poolt välja antud EV passi nr KO522911, millega M. K. tõendas Eesti Vabariigi

kodakondsust.

1.2 KrK § 186 järgi tunnistati M. K. süüdi selles, et ta esitas 22. juunil 1999. a Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti Raplamaa osakonnas Eesti kodaniku passi taotlemisel teadvalt võltsitud sünnitunnistuse

IV-TP nr 1590491 ja abielutunnistuse I-OH nr 478088 ning Eesti Vabariigi passi nr KO522911.

2. Rapla Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. K. kaitsja Arina Liskmann, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2002. a otsusega tühistati Rapla Maakohtu otsus

M. K.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 187 lg 1 ja § 186 järgi ning M. K. mõisteti talle esitatud

süüdistustes õigeks.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas on vaieldamatult kindlaks tehtud, et M. K.-i poolt

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Raplamaa osakonnas Eesti kodaniku passi saamiseks esitatud

sünnitunnistus ja abielutunnistus olid võltsitud. Kuid samas pole ringkonnakohtu arvates kindlaks tehtud, kes

ja millal neid dokumente võltsis või kelle ülesandel neid võltsiti. Kriminaalkolleegium viitas seejuures

Riigikohtu 5. juuni 2001. a otsusele nr 3-1-1-67-01, milles on rõhutatud, et isiku süüdimõistmisel teadvalt

võltsitud dokumendi kasutamise eest peab olema tuvastatud tema teadlikkus, et ta kasutab võltsitud

dokumenti. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ükski kohtuotsuses loetletud ega ka kriminaalasjas leiduv

tõend ei viita sellele, et M. K. oli teadlik sünnitunnistuse ja abielutunnistuse võltsitusest. Veel märkis

kohtukolleegium, et ei ole tuvastatud M. K.-i esitatud Eesti kodaniku passi nr KO522911 võltsitus või

ebaseaduslik väljastamine.

3.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsusest ega ka kriminaalasja muudest materjalidest ei nähtu,

millistele tõenditele tuginedes on M. K.-i poolt esitatud andmed loetud ebaõigeteks. Kohtukolleegium

märkis, et ükski tõend ei kinnita, et E. K. ei olnud kohtualuse ema.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

4.1 Kassaator leiab, et M. K.-le esitatud süüdistuse puhul ei ole oluline, kes, kelle huvides ja millal võltsis

sünni- ja abielutunnistuse.

4.2 Kassaatori väitel puuduvad igasugused andmed, et M. K.-le 7. aprillil 1994 Kodakondsusameti Tallinna

Läänerajooni poolt välja antud EV pass nr KO522911 on väljastatud seaduslikult. Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti siseauditi osakond on tuvastanud, et Tallinna Läänerajooni büroos puuduvad konkreetse

passi osas passi väljastamiseks nõutavad alusdokumendid, lisaks on Eesti Vabariigi passide

registreerimisraamatusse tehtud kanne passi nr KO522911 väljastamise kohta kodanik R. P.-le.

4.3 Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei kummuta esimese astme kohtu

otsuses toodud tõendid kohtualuse väiteid selle kohta, et ta ei olnud teadlik esitatud dokumentide võltsitusest.

Kassaatori arvates kuulub antud juhul kuriteo subjektiivne külg tõendamisele objektiivse külje analüüsi

kaudu. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et M. K. on kinnitanud, et tema kasutuses on olnud üks ja

seesama sünnitunnistus IV-YP nr 1590491 sissekandega nr 321, mis on välja antud 21. aprillil 1964 ja mille

ta esitas nii Nõukogude Liidu passi saamisel 1981. a kui ka Eesti Vabariigi passi saamisel 1994. ja

1999. aastal. Samas nähtub aga Interpoli Ukraina osakonnast saadud andmetest, et M. K.-le väljastati esimest

korda pass 3. veebruaril 1981, kusjuures selle aluseks oli 15. aprillil 1964. a välja antud sünnitunnistus IV-

YP nr 159049 sissekandega nr 57. Kassaator märgib veel, et arvestades sünnitunnistusel ja abielutunnistusel

juba visuaalsel vaatlemisel näha olnud märgatavaid võltsimise tunnuseid, samuti asjaolu, et sünnitunnistuse

võltsimisel oli eksitud isegi M. K. sünnikuupäevaga, ei saa kuidagi tõsiselt võtta ringkonnakohtu seisukohta,

et M. K. ei olnud võltsitusest teadlik.

4.4 Samuti on kassaator seisukohal, et antud kriminaalasja seisukohast ei ole tähtsust küsimusel, kes oli

M. K.-i ema ja kes oli tegelikult kantud sünnitunnistusele tema emana. Kassaator rõhutab, et KrK § 186 ja

§ 187 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude objektiks ei ole mitte ametlik dokument kui selline, vaid

vastavad ühiskondlikud suhted, mida teadvalt ebaõige sisuga dokumentide esitamisega rünnatakse.

4.5 Kassaator on seisukohal, et üksnes kõrvaldamata kahtlused kuuluvad tõlgendamisele kohtualuse kasuks.

Kassaator leiab, et kuna antud juhul ei ole üheski tähtsas asjaolus vastuolulisi tõendeid ning kohtualune on

andnud üksnes üldsõnalisi ja vastuolulisi ütlusi selle kohta, et ta ei olnud teadlik ega huvitatud võltsitud

dokumentide esitamisest, siis on ringkonnakohus tõlgendanud süütuse presumptsiooni printsiipi laiendavalt.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat

taotlust, rõhutades veelkord, et M. Konont"ukile inkrimineeritud teo subjektiivse külje hindamine peaks

toimuma objektiivse külje - seega tema tegevuse - analüüsi kaudu.

Kaitsja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist põhjendusega, et kuigi prokurör nimetab kassatsiooni

aluseks materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, taotletakse protestis sisuliselt hoopis ringkonnakohtu poolt

tõenditele antud hinnangu muutmist ja selle kaudu Riigikohtu kaasamist faktiliste asjaolude, eeskätt aga

M. K.-le inkrimineeritud teo subjektiivse külje, tuvastamisse. Kaitsja rõhutab, et täielikult on tõendamata,

milles seisnes tema kaitsealuse süü esimese passi saamisel. Samuti leiab kaitsja, et sünni- ning

abielutunnistuse võltsituse väite tuginemine üksnes Interpoli õiendile ei ole kooskõlas kriminaalasja

igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõudega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel.

6.1 M. K.-i kaitsja vaidlustas Rapla Maakohtu 20. märtsi 2002. a otsuse kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise motiivil. Tema väitel pole maakohtu otsuses motiveeritud, et M. K. oleks olnud teadlik tema poolt

esitatud dokumentide ja andmete võltsitusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates võib

apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga nõustuda. Maakohtu otsuses on kõnealuste kuritegude

subjektiivse külje kohta sisuliselt märgitud vaid seda, et "kohtualuse väide, et tal puudus õigusvastase teo

toimepanemise tahtlus ning käsitletud võltsitud dokumente ta teadlikult ei kasutanud, ei ole kohtule veenev.

Kohus peab kohtualuse ütlusi ennast õigustavateks, mille eesmärgiks on vastutusest pääseda". Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kohtuotsuse sellise teksti pinnalt, mis ei sisalda mingisugust tõendite

analüüsi, tõepoolest lugeda kuritegude subjektiivset külge tuvastatuks. Ringkonnakohus väljus apellatsiooni

piiridest ja mõistis M. K.-i õigeks vaatamata sellele, et apellatsioonkaebuses oli taotletud kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise motiivil kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks.

6.2 Kooskõlas AKKS § 20 lg-s 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust kaebuse piires, kui ei ole tegemist AKKS-s sätestatud eranditega.

Apellatsioonimenetluse piiridega seonduvat on käsitletud Riigikohtu mitmetes lahendites. Nii on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-00 (RT III, 2000, 5, 48) märgitud, et kui kannatanu on

apellatsioonkaebuses taotlenud kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis -

tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks õigeksmõistetu

süüditunnistamine ringkonnakohtu poolt välistatud vastuolu tõttu AKKS § 32 lg-s 3 sätestatuga. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-44-01 (RT III, 2001, 15, 162) aga on loetletud need erandjuhtumid,

mil ringkonnakohtu poolt apellatsioonis sisalduva taotlusega võrreldes teistsuguse lahendi tegemine ei kujuta

endast mitte alati AKKS § 20 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Esiteks on vastavalt AKKS § 32 lg-le 1

apellatsioonimenetluse piiridest sellist väljumist lubava (sisuliselt seda kohustava) erandjuhuga tegemist siis,

kui ringkonnakohus sedastab ise sellise kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse kohaldamise,

millele apellatsioonis ei olnud osundatud. Teiseks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 1 sätestatule ringkonnakohus

kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks

arutamiseks) siis, kui ta tuvastab AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise.

Kolmandaks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 2 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse

piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta leiab, et

mingi AKKS § 39 lg-s 3 nimetamata kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on sedavõrd oluline, et see on

takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning

seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, ning motiveerib kohtumääruses, miks see rikkumine ei ole

apellatsioonimenetluses kõrvaldatav.

6.3 Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on apellandi põhjenduste kirjeldamise järgselt märgitud, et

"kohtukolleegium, kuulanud ära kohtualuse ja teised menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalide ja apellatsioonkaebuse väidetega, leiab, et Rapla Maakohtu otsus tuleb tühistada AKKS § 32 lg 1

p 1 alusel." (tl 143) Seega ei ole ringkonnakohus üldse pidanud vajalikuks vastata apellatsioonkaebuses

sisalduvale taotlusele ja on kohe väljunud apellatsiooni piiridest. Kuna selline apellatsiooni piiridest

väljumine on kohtualuse olukorda kergendanud, siis ei ole siin alust rääkida vastuolust AKKS §-s 32

sätestatuga. Sellegipoolest ei saa ringkonnakohtu tegevust käsitletaval juhul lugeda põhjendatuks. Motiivide

puudumine AKKS § 39 lg 3 p-s 7 ette nähtud menetlusõiguse olulise rikkumisena, millele tugineti

apellatsioonkaebuses, võib põhimõtteliselt tähendada olukorda, mil kohtulikul uurimisel tuvastatu ja

kohtuotsuses kajastatu pinnalt ei olegi võimalik teatud järeldusi põhjendada. Kuid motiivide puudumine võib

tähendada ka seda, et kohus on lihtsalt jätnud mingid kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud

nõutaval kujul põhjendamata, kuigi kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt

otsustades oleks see olnud võimalik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on just viimati nimetatud

olukorraga tegemist ka käesoleva kriminaalasja puhul. Sellisele menetlusõiguse rikkumisele ei saa

ringkonnakohus kooskõlas AKKS § 33 lg-s 1 sätestatuga reageerida mitte kohtualuse õigeksmõistmisega,

vaid kriminaalasja tagastamisega esimese astme kohtule uueks kohtulikuks arutamiseks.

6.4 Kassatsioonprotestis osundatakse põhjendatult sellele, et kohtupraktikas välja kujunenud arusaama

kohaselt ei ole ja ei saagi olla välistatud kuriteo subjektiivse külje tõendamine objektiivse külje analüüsi

kaudu. Siiski on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-80-02 (RT III, 2002, 21, 243) märgitud, et

kuna selline tõendamisviis võimaldab tavapärasest suuremat subjektiivse lähenemise võimalust, tuleb seda

kasutada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, lähtudes just selle konkreetse kuriteo objektiivse

külje faktoloogiast, ning eeldusel, et puuduvad igasugused muud võimalikud tõendid kuriteokoosseisu

subjektiivse külje kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates osundatakse kassatsioonprotestis

põhjendatult nendele rohkearvulistele kuriteo objektiivse koosseisu tunnustele, mis oleksid pidanud

võimaldama esimese astme kohtul ka kuriteo subjektiivse koosseisu põhjalikku analüüsimist.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb

kassatsioonprotest rahuldada ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tühistada. Kuid arvestades seda, et

käesoleva kriminaalasja menetlemisel on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine toimunud esimese

astme kohtu poolt, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris