3-3-1-43-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-43-02

Otsuse kuupäev

24. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Sergei Mirošnitšenko kaebus tunnistada õigusvastaseks

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 13. oktoobri 2000. a otsus

nr 200/Ok543

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. aprilli 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3-69/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12. septembril 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Sergei Mirošnitšenko

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Kertu Tõnnemaa

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-69/2002

muutmata.

2. Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt Sergei Mirošnitšenko kasuks välja

kohtukuludena õigusabikulud 5000 krooni.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. Mirošnitšenko esitas 2. mail 2000 Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tähtajalise elamisloa

pikendamise taotluse, milles soovis pikendada elamisluba kuni 8. augustini 2005. Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet pikendas S. Mirošnitšenko elamisloa viieks aastaks 13. oktoobri 2000. a otsusega

nr 200/Ok543, lähtudes Välismaalaste seaduse §-dest 11 lg 2, 12 lg 4 p 7 ja lg 5 ning Vabariigi

Valitsuse 23. novembri 1999. a määruse nr 362 Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise

ning tühistamise korra kinnitamine ja selle korra täitmist tagavate valitsusasutuste pädevuse

määramine punktist 73.

2. S. Mirošnitšenko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada see otsus

õigusvastaseks. S. Mirošnitšenko arvates on õigusvastane otsuses tehtud viide VS §-le 12 lg 4 ja 5,

sest tema nimi on kantud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene

föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi

territooriumil artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirja

(edaspidi Kokkulepe). Kokkuleppe järgi saab erandina elamisloa andmisest keelduda vaid isikust

tuleneva ohu tõttu Eesti riigile. Erandkorras elamisloa saamise tõttu on ta kaotanud VS §-s 20

sätestatud õigused ja vabadused.

3. Tallinna Halduskohtu 9. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-836/2001 jäeti

S. Mirošnitšenko kaebus rahuldamata.

4. S. Mirošnitšenko esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus

tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada halduskohtule esitatud kaebus.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas S. Mirošnitšenko kaebuse ja apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

vaidlustatud otsuse õigusvastaseks elamisloa pikendamise õigusliku aluse osas. Ringkonnakohus

põhjendas oma otsust järgmiselt:

1) Kokkuleppe 2. artikli punkt 1 sätestab: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja

kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele

Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi

julgeolekule." Kokkuleppe artikli 1 punkti 1 kohaselt on sõjaväepensionärideks isikud, kes on lastud

erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni arvelt. S. Mirošnitšenko

on Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas.

S. Mirošnitšenko saab Kokkuleppe kui välislepingu alusel esitada isikliku taotluse elamisloa

saamiseks. Tema Eestis viibimise seaduslikuks aluseks saab olla elamisluba, mitte Kokkulepe;

2) Välismaalaste seaduse § 11 lg 1 p 5 järgi on üheks elamisloa andmise aluseks välisleping. Kuna

S. Mirošnitšenko on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, siis põhineb tema elamisloa taotlus

välislepingul (Kokkuleppel) ja ta kuulub VS §-s 12 lg 1 p 5 nimetatud välismaalaste hulka;

3) tulenevalt Kokkuleppe artikli 2 punktist 1, võib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele

keelduda elamisloa andmisest või selle pikendamisest üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule.

Välismaalaste seaduse §-s 12 lg 4 p 7 märgitud isikutele võib elamisloa andmisest keelduda ka teistel

seaduses sätestatud alustel. Erinevalt VS §-s 12 lg 4 p 7 märgitud isikutest saavad

kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikud taotleda nii alalist kui ka tähtajalist elamisluba

kooskõlas Välismaalaste seadusega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja

jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab:

1) Kokkuleppe artikli 1 punkti 1 kohaselt tähendab termin "sõjaväepensionärid" isikuid, kes on lastud

erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt.

Nimetatud Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 järgi saavad sõjaväepensionärid Eestis elamisloa isikliku

taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba

andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule;

2) Välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 5 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kelle

elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kui võtta välislepinguna aluseks Kokkulepe, siis tulenevalt

selle artikli 2 punktist 1 saab kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvale isikule tähtajalise elamisloa

andmisest keelduda ainult ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule;

3) Välismaalaste seadus ei samasta tähtajalise elamisloa andmise aluseid alalise elamisloa andmise

alustega. Seega ei kuulu alalise elamisloa andmise alusena kohaldamisele välisleping, sest vastav säte

Välismaalaste seaduses puudub. Eeltoodust tulenevalt kuulub kokkuleppejärgsesse nimekirja

kuuluvate isikute osas kohaldamisele VS § 12 lg 3 alalise elamisloa taotlemisel. Seaduse § 12 lg 4 ei

määratle elamisloa liiki, mistõttu selle sätte kohaselt ei anta tähtajalist ega alalist elamisluba samas

paragrahvis nimetatud välismaalastele. Kokkuleppe kohaselt ei saa aga tähtajalise elamisloa

andmisest keelduda VS § 12 lg 4 alusel. Samas pole selliseid aluseid alalise elamisloa puhul

kokkulepe sätestanud;

4) Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 lubab sama seaduse §-s 12 lg 4 p 5-8 ja 14 loetletud

välismaalastele teatud tingimustel erandina anda tähtajalise elamisloa. S. Mirošnitšenkole ongi

elamisluba antud ja seda pikendatud erandina, sest VS § 12 lg 4 p 7 tulenevalt ei tohiks talle

elamisluba anda ega seda pikendada. S. Mirošnitšenko elamisloa taotlus põhinebki välislepingul, mis

keelab elamisloa andmise ainult ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkuleppejärgsesse nimekirja

kuuluvatele isikutele ei saa elamisloa andmisest keelduda ainult VS § 12 lg 4 p 7 alusel.

Ringkonnakohtu seisukoht, et S. Mirošnitšenko ei kuulu VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud välismaalaste

ringi, on paljasõnaline ja põhistamata;

5) Välismaalaste seaduse § 20 lg 1 ei kuulu antud juhul kohaldamisele, sest S. Mirošnitšenko kuulub

erukaadrisõjaväelasena VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud välismaalaste ringi;

6) arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et teatud juhtudel kuulub kokkuleppejärgsesse nimekirja

kuuluvate isikute suhtes kohaldamisele Välismaalaste seadus ja teatud juhtudel Kokkulepe.

Kokkulepe ei määratle, millise elamisloa andmises on kaks riiki kokku leppinud. Samas pole

ringkonnakohus aga leidnud, et elamisloa liigi määramata jätmisel ei kuulu kohaldamisele näiteks VS

§ 11 lg 1 p 1, mille kohaselt antakse tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 5 aastaks.

Ringkonnakohus leidis, et otsuses on õigusvastaselt elamisloa pikendamise õigusliku alusena

tuginetud VS §-le 12 lg 4 p 7 ja lg 5. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tuvastatud asjaoludele

tuginevalt on sellisele järeldusele jõutud.

7. S. Mirošnitšenko leiab, et ringkonnakohus pole vääralt kohaldanud materiaalõiguse ja

protsessiõiguse norme. Ta väidab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele:

1) S. Mirošnitšenko on kantud Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja. Kokkuleppe artikli

2 punkti 1 kohaselt saavad sõjaväepensionärid elamisloa isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud,

kellele Eesti valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi

julgeolekule. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutel on õigus saada Eestis elamisluba

rahvusvahelise lepingu alusel, mitte aga siseriikliku seaduse alusel nagu arvab kassaator;

2) Kokkuleppejärgses nimekirjas nimetatud isikud ei kuulu VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud isikute ringi,

kellele Eestis elamisluba ei anta ja kelle elamisluba ei pikendata. Seega ei laiene neile ka VS § 12

lg 5, mis sätestab muu hulgas VS §-s 12 lg 4 p 7 sätestatud välismaalastele erandina tähtajalise

elamisloa andmise ja selle pikendamise võimaluse ja tingimused;

3) Välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 5 järgi võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kelle

elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kuna S. Mirošnitšenko on kantud kokkuleppejärgsesse

nimekirja, siis põhineb tema taotlus välislepingul. See asjaolu on tuvastatud nii Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. aprilli 2002. a otsusega kui ka Tallinna Halduskohtu

6. septembri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-822/2000, mis on jõus.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vaidlust ei ole selle üle, kas S. Mirošnitšenko kuulub sõjaväepensionäride hulka "Eesti Vabariigi ja

Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete

tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) artikli 1 punkti 1 mõttes.

Vaieldakse selle üle, kas Kokkuleppe artikli 1 punktiga 1 hõlmatud sõjaväepensionäridele laieneb VS

§ 12 lg 4 p 7.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lähtub sellest, et S. Mirošnitšenkole kui Vene Föderatsiooni

sõjaväepensionärile võib üksnes erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada.

S. Mirošnitšenko väidab, et Kokkuleppe artikli 1 punktist 1 tulenevalt saab sõjaväepensionäri

elamisloa pikendamisest keelduda vaid erandina - ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule - ja et

sõjaväepensionär võib teatud tingimustel taotleda ka alalist elamisluba. Ka ringkonnakohus on

seisukohal, et sõjaväepensionärile ei laiene VS § 12 lg 4 p 7 ja et teatud tingimustel saab

sõjaväepensionärile anda ka alalise elamisloa. Pooled tõlgendavad seega erinevalt Kokkulepet ja VS

§ 12 lg 4 p 7 ja lg 5.

Lõppkokkuvõttes taandub vaidlus sellele, kas Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile saab VS § 12

lg 5 järgi üksnes erandina tähtajalise elamisloa anda ja seda pikendada või saab üksnes erandina talle

elamisloast keelduda, samuti sellele, kas sellisele sõjaväepensionärile saab anda alalise elamisloa.

9. Otsuse I osas käsitleb Riigikohtu halduskolleegium kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionärile tähtajalise elamisloa andmist ja pikendamist. II osas käsitleb kolleegium sellisele

isikule alalise elamisloa andmise võimalikkust. Otsuse III osas lahendab kolleegium S. Mirošnitšenko

kohtukulude taotluse.

I

10. Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele,

"kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud."

Sama paragrahvi lõige 5 sätestab: "Käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud

välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei

ole tuvastatud käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu."

Välismaalaste seaduse § 14 lg 6 kohaselt ei laiene need piirangud Euroopa Liidu liikmesriigi

kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule.

Tulenevalt VS §-st 12 lg 4 p 7 ja lg 5 saab välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud

isikule, kes on välisriigi relvajõududest erru läinud üksnes erandkorras anda tähtajalise elamisloa ja

seda pikendada. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule on nende sätete järgi välistatud.

11. Kolleegiumi arvates on välislepinguga kehtestatud teistsugune õiguslik regulatsioon Vene

Föderatsiooni sõjaväepensionäridele elamisloa andmiseks.

Eesti ja Venemaa sõlmisid 26. juulil 1994 "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu

Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende

sealviibimise tingimustest" (edaspidi Leping) ja ülalnimetatud Kokkuleppe. Riigikogu ratifitseeris

Lepingu ja Kokkuleppe 20. detsembril 1995 ühe ja sama ratifitseerimisseadusega. Vabariigi President

kuulutas ratifitseerimise seaduse välja 22. detsembril 1995 (RT II 1995, 46, 203).

Kokkulepe jõustus 2. veebruaril 1996 (RT II 1996, 13, lk 463). Seega on Kokkulepe Riigikogu poolt

ratifitseeritud jõus olev välisleping.

12. Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingute ja Eesti seaduste vahekorda reguleerib Põhiseaduse

§ 123 lg 2, mis sätestab: "Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt

ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid." Sellega annab Põhiseadus Eesti

seaduse ja välislepingu vastuolu korral prioriteedi välislepingule. Selleks, et välisleping oleks

iserealiseeruv, peab ta olema piisavalt selge.

13. Lepingu artikkel 16 sätestab: "Eesti Vabariigi territooriumil elavate Relvajõudude pensionäride

sotsiaal-õiguslik olukord sätestatakse Pooltevahelise erikokkuleppega." Lepingus nimetatud

erikokkuleppeks on Kokkulepe.

Pealkirja järgi puudutab Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre. See, mida mõelda

"relvajõudude" ja "relvajõudude pensionäride" all, oli sätestatud Lepingus. Lepingu artikli 1 punkt 1

sätestab: ""Relvajõud" - Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja

piirivalvevägede juhtumisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused,

organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused." Relvajõudude pensionärid on Lepingu artikli 1 punktis 7

määratletud järgmiselt: ""Relvajõudude pensionärid" - Relvajõudude admiralid, kindralid, ohvitserid,

lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad ning teised isikud, kes elavad Eesti Vabariigis ning saavad

pensioni ja toetusi Vene Föderatsiooni vabariiklikust eelarvest."

14. Kokkuleppes kasutatakse mõistet "sõjaväepensionärid". Kokkuleppe artikli 2 punkt 1 sätestab:

"Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti

Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvates isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel

põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule." Kokkuleppe artikli 1

punkt 1 järgi on sõjaväepensionärid "isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad

pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt."

Kokkuleppe artikli 2 punkt 3 sätestab: "Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva pärast

käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete

nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta 1. jaanuariks." Edaspidi nimetatakse seda

nimekirja kokkuleppejärgseks nimekirjaks. Lepingu ja Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 p 1

deklareeriti: "sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi

territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne

käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne 1994. aasta 26. juulit, ega

pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule."

15. Kokkulepe artikli 2 punktis 1 on sätestatud teistsugune regulatsioon kui Välismaalaste seaduse §-

s 12. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa andmisest

keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule.

16. Kolleegiumi arvates on Kokkuleppe sõjaväepensionäride elamislube puudutav regulatsioon

piisavalt selge, et olla iserealiseeruv. Kokkuleppes reguleerimata küsimustes on kohaldatav

Välismaalaste seadus. Kuna Kokkuleppe regulatsioon on piisavalt selge ja erineb Välismaalaste

seaduse regulatsioonist, siis tulenevalt Põhiseaduse §-st 123 lg 2 kuulub kohaldamisele Riigikogu

poolt ratifitseeritud ja jõus olev Kokkulepe.

17. Välismaalaste seaduse § 12 sätestab elamisloa andmise alused. Selle lõike 1 punkt 5 lubab

tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kokkulepe

on välisleping VS § 12 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise

elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud isikutena, kellele

sama paragrahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Nende isikute

tähtaegsete elamislubade taotlusi tuleb menetleda üldkorras.

18. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas

S. Mirošnitšenko elamisluba ebaõigel alusel.

19. Käesolevas asjas vaidlustatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuses viidatakse

S. Mirošnitšenko ja Vabariigi Valitsuse vahelises vaidluses tehtud Tallinna Halduskohtu 6. septembri

2000. a otsusele haldusasjas nr 3-822/2000, mis on jõustunud. Selles otsuses märkis halduskohus:

"VS § 9 lg 1 p 3 tulenevalt tuleb arvestada tema puhul välislepingust tulenevat, s.o Kokkulepet,

milline sõlmitud Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel. Selle kokkuleppe tingimusi ei saa muuta ühe

lepingupoole õigusaktidega ning kehtivaid õigusnorme ei saa tõlgendada lepingu sätetest erinevalt.

Valitsuse haldusaktis viidatud artikli 2 p 1 ja p 3 nõuavad Valitsuse motiveeritud otsust juhul, kui

isikule on vajalik teha elamisloast keelduv otsus (ohu põhjendusel riigi julgeolekule).

Kokkuleppejärgsesse nimekirja lülitatud isikud ei ole samastatavad VS § 12 lg 4 p 7 märgitud

isikutega ning sätte selline tõlgendamine on eksitav. Kui VS § 12 lg 4 punkti 7 tõlgendada selliselt, et

selles märgitud kaadrisõjaväelane on ühtlasi kokkuleppejärgses nimekirjas märgitud isik, siis kaebajal

ei olekski õigust nõuda elamisluba või selle pikendamist ning erandina otsustamisel tuleks asuda

seisukohale, et ta on saavutanud märgatavad eelised. Kahe riigi vaheline kokkulepe aga välistab

sellise tõlgenduse, sest elamisloa andmises on kaks riiki kokku leppinud ning erandina saab teha

keelduva otsuse põhjendusega isikust tulenevale ohule riigi suhtes."

Kolleegium märgib, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on eiranud Tallinna Halduskohtu seda

otsust, käsitledes kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud S. Mirošnitšenkot jätkuvalt isikuna, kellele

laieneb VS § 12 lg 4 p 7, s.o isikuna, kellele sama paragrahvi lõikest 5 tulenevalt saab üksnes

erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada.

II

20. Käesolevas asjas vaidlustas S. Mirošnitšenko halduskohtus tähtajalise elamisloa pikendamise

õigusliku aluse, väites, et tema suhtes kohaldatud elamisloa pikendamise alus võtab temalt võimaluse

taotleda alalist elamisluba VS § 20 alusel. Samal seisukohal oli S. Mirošnitšenko ka Riigikohtu

istungil. Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionärile on võimalik anda alaline elamisluba VS § 12 lg 3 alusel. Kokkuleppejärgsesse

nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise võimalusele viitab ka Vabariigi

Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise,

andmise, pikendamise ning tühistamise kord" (vt käesoleva otsuse punkt 31).

Alalise elamisloa andmise erinevad alused on sätestatud VS § 20 lg 2 ja § 12 lg 3. Kolleegium

analüüsib otsuse punktides 21-27 võimalust anda kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionärile alaline elamisluba VS § 20 lg 2 alusel. Otsuse punktides 28-31 analüüsib

kolleegium võimalust anda sellisele isikule alaline elamisluba VS § 12 lg 3 alusel.

21. Välismaalaste seaduse §-le 20 anti täiesti uus sisu 24. septembril 1997 vastu võetud Välismaalaste

seaduse muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 6. Välismaalaste seaduse § 20 muudeti 17. veebruaril

1999 vastu võetud Välismaalaste seaduse muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 14. Käesoleval ajal

kehtib VS § 20 16. juunil 1999 vastu võetud Välismaalaste seaduse § 20 lõike 2 muutmise seadusega

kehtestatud redaktsioonis.

Välismaalaste seaduse § 20 kehtiv redaktsioon sätestab enne 1995. aasta 12. juulit elamisluba

taotlenud välismaalase õiguslikud tagatised alljärgnevalt:

"(1) Välismaalasele, kes on taotlenud elamisluba enne 1995. aasta 12. juulit ja kellele on elamisluba

antud ning kes ei kuulu välismaalaste seaduse § 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad

varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused.

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud välismaalane ei vaja tema tähtajalise elamisloa

kehtivusaja jooksul Eestis töötamiseks tööluba ning tal on õigus taotleda alalist elamisluba Vabariigi

Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras alates 1998. aasta 12. juulist. Taotlus alalise elamisloa

saamiseks tuleb esitada vähemalt üks kuu enne välismaalasele antud tähtajalise elamisloa lõppemist."

22. Välismaalaste seaduse §-ga 20 hõlmatud tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavate välismaalaste

õiguslik seisund erineb oluliselt teiste tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavate välismaalaste

õiguslikust seisundist, olles soodsam. Nad ei vaja tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal tööluba. Ka

sätestas § 20 lg 2 24. septembri 1997. a redaktsioon, et selle paragrahvi 1. lõikes nimetatud

välismaalasel on seaduses sätestatud tingimustel hääleõigus kohaliku omavalitsuse volikogu

valimistel samadel alustel Eestis alalise elamisloaga viibiva välismaalasega. Valimisõigust puudutav

norm VS §-s 20 lg 2 tühistati 16. juunil 1999 vastu võetud Välismaalaste seaduse § 20 lõike 2

muutmise seadusega.

23. Kui lähtuda VS § 20 pelgalt grammatilisest tõlgendusest, siis on tõepoolest võimalik järeldus, et

kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele laieneb VS § 20. Pole ju

kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärid tähtajalise elamisloa andmisel käsitatavad

isikutena, kellele antakse VS § 12 lg 5 alusel tähtajaline elamisluba üksnes erandkorras (vt käesoleva

otsuse punkt 17). Siiski ei saa kolleegiumi arvates kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionäri käsitada VS §-s 20 lg 1 nimetatud isikuna, kellel sama paragrahvi lõike 2 alusel on

õigus taotleda alalist elamisluba. Sellele järeldusele viib VS § 20 ajalooline tõlgendus ja pikaajaline

halduspraktika, millest kolleegiumi arvates lähtusid ka Vabariigi Valitsuse esindaja ja Riigikogu

24. septembril 1997 vastu võetud seaduseelnõu menetlemisel.

24. Käesoleva asja lahendamisel omavad tähendust 24. septembril 1997 vastu võetud Välismaalaste

seaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu algataja - Vabariigi Valitsuse - esindaja poolt

Riigikogule eelnõu menetlemisel antud selgitused. Need selgitused puudutavad isikute ringi, kes

saavad VS § 20 lg 2 alusel taotleda alalist elamisluba. Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et

Vabariigi Valitsuse esindaja selgitas Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel korduvalt, et VS § 20 lg 2

ei laiene VS §-s 12 lg 4 loetletud isikutele, kes on saanud tähtajalise elamisloa erandina.

Seaduseelnõu esimesel lugemisel, 14. mail 1997, esitas Riigikogu liige eelnõu algataja esindajale

küsimuse: "Kas õigus taotleda alalist elamisluba laieneb ka nendele 20 000-le tähtajalist elamisluba

omavale erusõjaväelasele?" Eelnõu algataja esindaja vastas: "Vastus on väga selge. Erusõjaväelased

ei kuulu muudatuste kohaselt nende isikute hulka, kes saaksid alalist elamisluba taotleda alates 1998.

aasta 12. juulist. Ei kuulu." Seaduseelnõu teisel lugemisel, 17. septembril 1997, ütles Vabariigi

Valitsuse esindaja: "Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku piirata nende isikute ringi, kellel on

õigus saada alaline elamisluba. Vastavalt ettepanekule ei saaks alalist elamisluba need välismaalased,

kes on saanud elamisloa seoses õppimise või Eestis töötamisega, samuti need välismaalaste seaduse

§ 12 lõikes 4 loetletud isikud, kes on saanud elamisloa erandina. Need on erusõjaväelased. Vabariigi

Valitsus nõustub komisjoni ettepanekuga ja toetab seda."

25. Kolleegiumi arvates pidi 24. septembril 1997 vastu võetud seaduseelnõu menetlemisel nii

Vabariigi Valitsuse esindajale kui ka Riigikogule selge olema, et VS § 20 lg 2 kehtestab enne

12. juulit 1995 tähtajalist elamisluba taotlenud isikutele palju soodsama õigusliku seisundi kui

isikutele, kes taotlevad elamisluba VS § 12 lg 3 alusel. Sellises olukorras pole kolleegiumi arvates

mõeldav, et eelnõu menetlemisel eristati erusõjaväelasi ja kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionäre. Kolleegium on seisukohal, et eelnõu algataja esindaja pole oma ettekandes ega

küsimusele vastamisel eristanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre ja

erusõjaväelasi. Ka Riigikogu võttis kolleegiumi arvates VS § 20 uue redaktsiooni vastu

veendumusega, et § 20 ei laiene erusõjaväelastele ega ka kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionäridele. Kolleegiumi seda seisukohta toetab nii Välismaalaste seaduse toonane

redaktsioon kui ka selle seaduse rakendamise halduspraktika.

26. VS § 20 24. septembri 1997. a redaktsiooni kehtestamise ajal reguleeris erandina elamisloa

andmist sama seaduse 8. juuli 1993. a redaktsiooni § 12 lg 5 koostoimes sama paragrahvi lõikega 4.

Lõike 4 punkt 7 välistas elamisloa andmise välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena

välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Lõige 5 sätestas: "Käesoleva paragrahvi

4. lõikes loetletud välismaalastele võidakse teha erandeid Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras."

Lõikes 5 nimetatud korra välisriigi erusõjaväelaste suhtes sätestas Vabariigi Valitsuse 1. detsembri

1993. a määrusega nr 379 kinnitatud "Välisriigi relvajõududest erru arvatud kaadrisõjaväelastele ja

nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise kord." See oli erandkord. Korra kinnitamise

määruses oli määruse andmise õigusliku alusena märgitud VS § 12 lg 5.

Kuni Kokkuleppe jõustumiseni (2. veebruarini 1996) kuulusid VS § 12 lg 4 p 7 alla ka kõik Vene

Föderatsiooni sõjaväepensionärid ja neile sai tähtajalise elamisloa anda vaid erandkorras, kui nad

vastasid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra tingimustele. Kokkuleppe täitmiseks antud

Vabariigi Valitsuse määruses aga käsitati kokkuleppjärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre

endiselt isikutena, kellele saab tähtajalise elamisloa anda vaid erandkorras. Kokkuleppe täitmiseks

kinnitati Vabariigi Valitsuse 14. mai 1996. a määrusega nr 130 "Välisriigi relvajõududes

kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalastele ja nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise

kord." See kord laienes sama korra punkti 2 kohaselt ka kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionäridele. Korra preambulas viidatakse korra andmise alusena VS §-le 12 lg 5, s.o

sättele, mis reguleeris elamisloa andmist erandkorras.

Kolleegiumil pole alust kahelda selles, et Vabariigi Valitsuse esindaja kasutas Riigikogus eelnõu

selgitamisel valitsuse enese määrusega kasutatud mõisteaparatuuri ja mõistis VS § 12 lg 4 p 7 ja lg 5

nii, nagu seda mõisteti Vabariigi Valitsuse 14. mai 1996. a määrusega nr 130 kinnitatud korras.

Kolleegiumi arvates nõustus ka Riigikogu sellise lähenemisega.

27. Kolleegiumi seisukohta, et VS § 20 ei hõlma kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionäre, toetab ka halduskolleegiumi otsuse käesolevas punktis esitatud alljärgnev analüüs.

Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 1993. a määrusega nr 379 kinnitatud erandkorra punkt 4 sätestas:

"Erukaadrisõjaväelane võib saada elamisloa juhul, kui ta on sündinud enne 1. jaanuari 1930. a. või

kui tema abikaasa või alaealine laps on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel

on alaline elamisluba või kui tema Eestis viibimine on riigile vajalik." Seega oli tegelikkuses selle

määruse alusel elamisluba mõtet taotleda väga piiratud isikute ringil.

Sellised välismaalased pidid korra punkti 6 kohaselt elamisluba taotlema hiljemalt 12. juulil 1994.

Erukaadrisõjaväelastele sätestatud elamisloa taotlemise tähtaega - hiljemalt 12. juuli 1994 - selle

määruse kehtivuse ajal ei muudetud. Vabariigi Valitsuse 14. mai 1996. a määrusega nr 130 kinnitatud

korra kehtestamise määruse punkti 3 alapunktiga 1 lubati kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud

sõjaväepensionäridel esitada elamisloa taotlusi kuni 31. maini 1996.

28. Alalise elamisloa andmist reguleerib peale VS § 20 ka VS § 12 lg 3, mis kehtib 17. veebruari

1999. a redaktsioonis. Selle sätte järgi võib alalise elamisloa "anda välismaalasele, kes on Eestis

elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on

Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei

sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva

paragrahvi 1. lõike punkti 1 või 2 alusel." Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 17. veebruari 1999. a

redaktsiooni vastuvõtmisel erusõjaväelaste teemat ei käsitletud.

Kolleegium on seisukohal, et VS § 12 lg 3 on alalise elamisloa andmise aluseks kokkuleppejärgsesse

nimekirja kantud isikule.

29. Välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 1 ja 2 nimetavad tähtajalise elamisloa andmist töötamiseks ja

õppimiseks. Üksnes VS § 12 lg 1 p 1 ja 2 alusel antud tähtajalisele elamisloale toetudes ei saa VS

§ 12 lg 3 teise lause järgi taotleda alalist elamisluba. Seega ei välista VS § 12 lg 3 teine lause

välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saanud isikule alalise elamisloa andmist.

30. Piiranguid alalise elamisloa andmisel sätestab ka VS § 12 lg 3 esimene lause osa "kui seadus ei

sätesta teisiti". Nii on seadusega alalise elamisloa andmine välistatud VS §-s 12 lg 4 nimetatud

isikutele, välja arvatud, kui nad on hõlmatud sama paragrahvi 7. lõikega.

Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 esimest lauset ei saa mõista nii, et tulenevalt VS §-st 12 lg 4 p 7 on

välistatud alalise elamisloa andmine kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile. Isik

säilitab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäri staatuse, sõltumata taotletava

elamisloa liigist. Kokkulepe jätab siseriikliku seaduse hooleks sõjaväepensionärile antava elamisloa

liigi sätestamise ja ei nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline elamisluba. Välismaalaste seaduses

pole aga sätet, mis keelab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile anda alalise

elamisloa. Üht ja sama isikut ei saa tähtajalise elamisloa taotlemisel käsitada kokkuleppejärgsesse

nimekirja kantud sõjaväepensionärina ja alalise elamisloa andmisel VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud

isikuna. Kuna seadus pole sätestanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele

alalise elamisloa andmise keeldu, saavad need isikud taotleda ka alalist elamisluba. Kui

kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis

vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda

alaline elamisluba.

31. Viimast järeldust toetab ka Vabariigi Valitsuse 1999. aasta 23. novembri määrusega nr 362

kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise kord." Selle korra

punkti 108 lõike 1 teine lause reguleerib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile

alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise menetluslikke küsimusi. Korra punkti 108 lõike 1

teine lause sätestab: "Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa

andmise või sellest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud

valitsuskomisjoni ettepanekul." Seega mõistab ka Vabariigi Valitsus Välismaalaste seadust selliselt, et

kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile saab anda alalise elamisloa.

III

32. Kolleegiumi istungil palus S. Mirošnitšenko mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt välja

kohtukulud. S. Mirošnitšenko esitas Vikandi Konsult OÜ arve-kviitungi nr 2205-AA summas 1250

krooni Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuse tõlke eest, arve-kviitungi nr 2305-AA

summas 3000 krooni kassatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamise eest ja arve-kviitungi nr 2005-

AA summas 2000 krooni juriidilise konsultatsiooni eest.

33. Kolleegium leiab, et S. Mirošnitšenko kohtukulude väljamõistmise taotlus kuulub osalisele

rahuldamisele.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 järgi mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti,

välja tema poolt kantud kohtukulud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 83 p 2 sätestab

kohtukuludena ka asja läbivaatamise kulud. Sama seadustiku § 87 p-de 1 ja 3 kohaselt on asja

läbivaatamise kulude hulgas ka tõlgitasu ja õigusabikulud.

HKMS § 87 lg 1 järgi on õigusabikulud asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi

osutanud isiku kulud. Riigikohtu halduskolleegium asus 8. mai 2001. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-01

seisukohale, et õigusabikuluks HKMS § 87 lg 1 mõttes on ka tasu, mida maksti kassatsioonkaebuse

koostamisel õigusabi osutanud isikule, kes pole vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi.

Kolleegium on seisukohal, et teise poole kassatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamisel kasutatud

õigusabi kulud on analoogilised kuludega, mis on kantud kassatsioonkaebuse koostamisel. Ka

kassatsioonimenetluses juriidilise konsultatsiooni eest makstud tasu on õigusabikulu HKMS § 87 p 1

mõttes. Kolleegiumil pole alust kahelda, et Vikandi Konsult OÜ-le arve nr 2005-AA järgi juriidilise

konsultatsiooni eest tasutud summa on kantud käesoleva asja kassatsioonimenetluses. Seetõttu kuulub

Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt S. Mirošnitšenko kasuks välja mõistmisele Vikandi Konsult

OÜ-le arve-kviitungi nr 2305-AA järgi kassatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamise eest tasutud

3000 krooni ja arve nr 2005-AA järgi juriidilise konsultatsiooni eest 2000 krooni - kokku seega 5000

krooni.

Halduskohtumenetluse seadustiku §-s 85 p 1 peetakse tõlgitasuna silmas sama seadustiku §-s 86 lg 1

nimetatud tasu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 86 lg 1 esimene lause sätestab tõlgi õiguse

tasule: "Eksperdil ja tõlgil on õigus saada tasu kohtu ülesandel tehtud töö eest." Kassatsioonkaebuse

tõlkimise eest kantud kulud ei kuulu väljamõistmisele juba seepärast, et kassatsioonkaebuse

tõlkimine polnud kohtu poolt määratud.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann