3-1-1-103-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-103-02

Otsuse kuupäev

23. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Mairot Salo süüdistus KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a

otsus kriminaalasjas nr 2-1-223/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Mairot Salo kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2002

Istungil osalenud isikud

Mairot Salo kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Jõgeva Maakohtu 15. mai 2002 a kohtuotsus Mairot Salo karistamise osas KrK

§ 2102 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning talle KrK § 41 alusel karistuse liitmise osas, samuti Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsus osas, millega jäeti Jõgeva

Maakohtu 15. mai 2002 a kohtuotsus karistuse mõistmise ja karistuste liitmise osas muutmata.

2. Mõista Mairot Salole KarS § 183 järgi karistuseks üks aasta vangistust.

3. KarS § 65 lg 1 alusel liita mõistetud karistusele Jõgeva Maakohtu poolt 27. märtsi 2001. a

otsusega KrK § 2104 lg 1 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi Mairot Salole mõistetud kandmata karistus -

neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust ja mõista Mairot Salole lõplikuks ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks neli aastat ja seitse kuud vangistust.

4. Mairot Salole mõistetud karistuse kandmise aja alguseks lugeda 15. mai 2002. a - s.o tema

vahi alla võtmise kuupäev.

Kohtuotsus jõustub 23. oktoobril 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva Maakohtu 15. mai 2002 a kohtuotsusega tunnistati M. Salo süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1

ja 3 järgi selle eest, et tema, olles karistatud KrK § 2104 lg 1 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi, hoidis alates

15. oktoobrist 2000 kuni 29. maini 2001 oma elukohas ebaseaduslikult ja edasiandmise eesmärgil

46,74 - 56,74 grammi ebaseaduslikult saadud kanepist valmistatud narkootilist ainet marihuaanat,

millest 20 - 30 grammi andis 19. mail 2001 ebaseaduslikult edasi Jaanus Vaiksaarele. Jõgeva

Maakohus karistas M. Salot kirjeldatud teo eest vabadusekaotusega viieks aastaks ja liitis KrK § 41

lg 1 alusel sellele karistusele sama kohtu 27. märtsi 2001. a otsusega KrK § 2104 lg 1 ja § 2102 lg 2

p 4 järgi mõistetud kandmata karistuse - neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust - osaliselt.

Lõplikuks karistuseks mõistis maakohus M. Salole viis aastat ja üks kuu vabadusekaotust.

2. Jõgeva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse M. Salo ja tema kaitsja Harald Hannus,

kes mõlemad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja

mittevabadusekaotusliku karistuse mõistmist.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsusega jäeti Jõgeva Maakohtu

otsus muutmata ja M. Salo ning tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi M. Salo oli varem samaliigilise kuriteo eest tingimuslikult

vabastatud karistuse kandmisest, pani ta juba mõne kuu möödudes toime uue kuriteo.

Kohtukolleegium leidis, et kuna maakohus on KrK § 41 alusel liitnud eelmise otsusega mõistetud

nelja ja poole aastasest vabadusekaotusest vaid ühe kuu vabadusekaotust, on kohus oluliselt

arvestanud kergendavate asjaoludega ja puudub alus karistust veelgi kergendada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M. Salo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist talle

mõistetud karistuse liigi osas ja enese karistamist rahalise karistusega. M. Salo põhjendab oma

taotlust sellega, et ta tunnistas ennast toimepandud kuriteos algusest peale süüdi ja kahetses seda

puhtsüdamlikult. Kuriteo pani ta väidetavasti toime J. Vaiksaare tungival pealekäimisel, sellest ise

isiklikku või varalist kasu saamata. Kassaator juhib veel tähelepanu asjaolule, et kriminaalhooldaja

peab võimalikuks temaga kriminaalhooldust jätkata ja et tema ema vajab kõrge vanuse ning tervisliku

olukorra tõttu pidevat abi ja hoolt. Lisaks märgib kassaator, et Karistusseadustiku § 183, mis sätestab

vastutuse talle süüksarvatuga võrreldes analoogilise kuriteo eest, näeb karistusena ette rahalise

karistuse või kuni üheaastase vangistuse - s. t. tunduvalt kergema karistuse kui on ette nähtud KrK

§ 2102 lg 2 sanktsioonis.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas M. Salo kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat

taotlust ning märkis, et M. Salo kriminaalõiguslikul kohtlemisel tuleb lähtuvalt Karistusseadustiku

rakendamise seaduse (KarSRakS) § 3 lg-s 3 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu koostoimest kergendada talle

mõistetud karistust KarS § 183 sanktsioonis ettenähtud piiridesse. Prokurör taotles vaidlustatud

kohtuotsuse muutmata jätmist põhjendusega, et KarSRakS mõtte kohaselt ei ole pärast kohtuotsuse

jõustumist - seega pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist- enam alust karistuse kergendamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni

2002. a kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Kuid tulenevalt pärast selle kohtuotsuse tegemist

jõustunud KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tuleb kassatsioonkaebus siiski rahuldada ja kergendada

M. Salole mõistetud karistust järgmistel kaalutlustel.

6.1 M. Salo oli 15. mail 2002 a süüdi tunnistatud KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi - seega kuriteos,

mille eest võis karistuseks mõista vabadusekaotuse viiest kuni kaheksa aastani. 1. septembril 2002

jõustunud Karistusseadustiku kohaselt ei ole M. Salole süüksarvatud tegu mitte dekriminaliseeritud

vaid on nüüd kvalifitseeritav KarS § 183 järgi. Küll aga on seadusandja pidanud vajalikuks oluliselt

kergendada kõnealuse kuriteo eest mõistetavat karistust: KarS § 183 järgi kvalifitseeritava teo eest

võib karistuseks mõista kas rahalise karistuse või vangistuse kuni üheks aastaks.

6.2 Karistusseadustiku rakendamise seadus ei anna otsest vastust küsimusele, kuidas tuleks

käsitletavat kriminaalasja kassatsiooni korras menetledes toimida. KarSRakS § 3 lg-s 3 sätestatu

kohaselt "karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist

toimepandud kuriteo eest lähtutakse teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas

paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse". Kuna käsitletava

kriminaalasja puhul ei näe kergemat karistust ette mitte kriminaalkoodeks vaid karistusseadustik, siis

põhimõtteliselt tuleks siin karistuse mõistmisel lähtuda karistusseadustikust. Kuid eelnevalt on vaja

lahendada küsimus sellest, kuidas tuleks antud juhul mõista karistuse mõistmist ja kas ka

kassatsioonimenetlus on karistuse mõistmisega hõlmatav.

6.3 Vastavalt KrMK § 325 lg-s 1 sätestatule jõustub kohtuotsus kas apellatsioontähtaja möödumisel,

kui apellatsioonkaebust- või protesti ei esitatud või siis ringkonnakohtu otsuse tegemisest, kui I astme

kohtu otsust oli apellatsiooni korras vaidlustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei vasta

KrMK § 325 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seadusjõustumise kord siiski faktilisele olukorrale ega ole

kooskõlas teiste menetlusõiguslike sätetega. Menetlusõiguses üldaktsepteeritud arusaama kohaselt

iseloomustab seadusjõustunud kohtuotsust eeskätt tema lõplikkus - võimatus ja lubamatus seda

korralise kohtukaebe korras vaidlustada. Kuid vastavalt AKKS § 37 lg-s 1 sätestatule on võimalik

ringkonnakohtu otsust vaidlustada ka kassatsiooni korras. Kuna AKKS viimatinimetatud sättele

tuginevalt ei saa meie kohtuotsuseid faktiliselt lugeda jõustunuteks KrMK § 325 lg-s 1 sätestatud

korras, siis tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates asuda seisukohale, et KarSRakS § 3 lg 3

alusel tuleb kohaldada isikutele kergemat karistust ka kassatsioonmenetluses.

7. Kooskõlas eelmärgituga ning tuginedes KarS § 5 lg-le 2 ja § 65 lg-le 1 ning KarSRakS § 3

lg- tele 3 ja 4 ja lähtudes AKKS § 63 p-st 3 tuleb M. Salole mõistetud karistust kergendada, viies

selle kooskõlla KarS § 183 sanktsiooniga.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg