3-2-1-113-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-113-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi AS Tirp (pankrotis) ja Eesti Tehnika- ja

Spordiliidu vastu vara üleandmise-vastuvõtmise akti

kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/142/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat T. Lindma

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2002. a otsus

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Maria Mägi Advokaadibüroo Helen

Rohtmetsa nimel 21. mail 2002 tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik esitas Kaitseministeeriumi kaudu 21. novembril 2000. a Tallinna Linnakohtule hagi,

milles palus tunnistada kehtetuks ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi ja AS Tirp vahelise

hoone (Väljaku tn 5, Kuressaare) üleandmise-vastuvõtmise akti 1. novembrist 1990. a. Hagi kohaselt

kuulub Kuressaares Väljaku 5 asuv hoone (Maleva staap ja lasketiir, edaspidi: hoone) Eesti

Vabariigile ja on kantud 19. mail 1997. a riigivara registrisse riigivarana. Vara valitsejaks on

Kaitseministeerium ning volitatud asutuseks Kaitseliidu Saaremaa Malev. Saare maakonna

hooneregistri andmetel on hoone omanik hoopis AS Tirp (pankrotis), kes omandas selle 1. novembri

1990. a üleandmise-vastuvõtmise akti alusel mitterahalise sissemaksena ALMAVÜ Saaremaa

Tehnika- ja Spordiklubilt. Sissemakse tegemise aluseks on AS Tirp asutamisleping 17. maist 1990. a.

Asutamislepingu p 4 kohaselt saab ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi 74 AS Tirp aktsiat

ja tasub aktsiate eest mitterahaliseks sissemakseks oleva hoonega. Hagi kohaselt puudusid akti

allkirjastanud Toomas Pavelil volitused ALMAVÜ kohaliku klubi vara üleandmiseks, seega on

tegemist TsK § 51 nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu tehinguga ning pooled peavad tagastama

tehingu järgi saadu. 17. juulil 1990. a Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse p 1 kohaselt

peatati riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik

tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise. Seepärast ei olnud ALMAVÜ

Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubil õigust vaidlusaluse üleandmise-vastuvõtmise aktiga hoonet AS-le

Tirp (pankrotis) aktsiakapitali mitterahalise sissemaksena üle anda. Samuti on eelmärgitud akt

vastuolus ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi eesmärkidega ning seetõttu TsK § 53 kohaselt

kehtetu. ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi õigusjärglane on vastavalt Vabariigi Valitsuse

25. juuni 1990. a protokollile nr 29 Eesti Tehnika- ja Spordiliit. Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari

1992. a korralduse nr 51-k kohaselt on kõik Eesti Tehnika- ja Spordiliidu valduses olnud

laskespordiklubid ja lasketiirud antud Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi käsutusse.

2. Kostja AS Tirp (pankrotis) leidis, et vaidlusaluse hoone üleandmise-vastuvõtmise aktiga pole

rikutud Kaitseministeeriumi huve, mistõttu ei saa Kaitseministeerium olla vaidluses pooleks. Sama

sisuga hagisid on juba esitatud Kaitseliidu ja Kaitseliidu Saaremaa Maleva nimel viiel korral, millest

neli jäid läbi vaatamata. Kaitseliidu Saaremaa Malev võttis vaidlusaluse hoone oma valdusse jõuga ja

relvaähvardusel. Saare Maakohtus on menetluses AS Tirp hagi Kaitseliidu Saaremaa Maleva vastu

omandiõiguse tunnustamiseks ja vara väljanõudmiseks. Vaidlusalune hoone kuulub AS-le Tirp

(pankrotis), kes sai selle endale AS Tirp asutamislepingu alusel. Üleandmine vormistati vara

üleandmise aktiga 1. novembril 1990. a. ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubil oli

põhikirjaline õigus oma vara kasutada ja käsutada. Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1992. a korraldus

ei saanud puudutada vaidlusalust hoonet, kuna selle omandiõigus oli üle läinud AS-le Tirp.

3. Eesti Tehnika- ja Spordiliit leidis, et ta ei ole õige kostja, kuna pole vaidlusalust hoonet kunagi

ehitanud, ning see hoone ei olnud ka kunagi ALMAVÜ Keskkomitee bilansis. Hoone ehitas "Saare

Kalur" ja seda kasutati hotellina. Lasketiiru ja klubi võttis omavoliliselt oma valdusse Kaitseliit. Eesti

Tehnika- ja Spordiliit ei ole ei lasketiiru ega hoonet AS-le Tirp üle andnud. Kunagine Saaremaa

Tehnika- ja Spordiklubi oli isemajandav juriidiline isik ja tal oli õigus teha tehinguid, mida ta

vajalikuks pidas.

4. Tallinna Linnakohtu 5. oktoobri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt nähtub asja materjalidest, et üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise aluseks on AS Tirp

(pankrotis) asutamisleping 17. maist 1990. a. Tehinguks on TsK § 43 lg 1 alusel seega

asutamisleping, millega ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi võttis kohustuse vara

mitterahalise sissemaksena üle anda, ning akti koostamisega on fikseeritud üksnes kohustuse

täitmine. Pooled ei vaidle asutamislepingu õiguspärasuse üle, seega ei anna kohus sellele ka

hinnangut. Hageja väited T. Paaveli volituste puudumise kohta on paljasõnalised ning kuivõrd

tehinguks on asutamisleping, ei oma volituste puudumine või olemasolu vara üleandmisel käesolevas

tsiviilvaidluses tähendust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Linnakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus linnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt kohaldas linnakohus vääralt

materiaalõigust. Hageja väitis kaebuses, et vaidlustatud üleandmise akti näol oli tegemist tehinguga,

mis on vastuolus seadusega ja tuleb kehtetuks tunnistada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse põhjendusi ning

hagi jäeti rahuldamata apellatsioonikohtu otsuses toodud põhjendustel. Kohus leidis, et iseenesest

õige on linnakohtu järeldus, et vara mitterahalise sissemaksena üleandmisega mittenõustumisel oleks

tulnud vaidlustada eelkõige sellekohast otsustust, st asutamislepingut. Tsiviilkoodeksi sätete kohaselt

ei käsitletud võõrandamistehingu puhul eristatuna võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku kokkulepet. Kuna

hageja on üleandmise-vastuvõtmise akti vaidlustamisega vaidlustanud ka asutamislepingu, peab

kohus aga ka selle vaidluse lahendama.

7. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli mitterahalise sissemakse tegemine tsiviilkoodeksi mõtte

kohaselt vahetustehing TsK § 258 järgi. Äriühingu asutaja sai aktsiate omanikuks vara üleandmise

vastu. TsK § 258 lg-st 4 tulenevalt kuulusid seda liiki kohustiste puhul kohaldamisele ostu-

müügilepingut reguleerivad sätted. Viimased ei eristanud võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku osa

tehingus; lepingust tulenes müüja kohustus vara ostja omandisse üle anda. Vara üleandmine TsK

§ 242 tähenduses oli kohustuse täitmine, mis tekkis müüjal juba sõlmitud lepingust. Puuduvad

tõendid selle kohta, et AS Tirp moodustamisel või asutamislepingu sõlmimisel 17. mail 1990. a oleks

rikutud seadust. AS Tirp asutamislepingu sõlmimine, mille kohaselt anti üle mitterahaline

sissemakse, toimus enne EV Ülemnõukogu 17. juuli 1990. a otsust. Samuti ei ole tõendatud, et

osalemine äriühingus oli vastuolus ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi (NSV Liidu

ALMAVÜ 1967. a põhikiri) põhikirjaliste eesmärkidega. Samal põhjusel ei ole õige hageja väide, et

spordiklubi ülemal T. Pavelil puudusid vara üleandmise volitused. Hageja väide kooskõla puudumise

kohta vara üleandmise ja spordiklubi kui organisatsiooni tegevust reguleerivate normide vahel on

paljasõnaline. Hageja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et spordiklubi ei olnud iseseisev

(isemajandav) juriidiline isik, mistõttu tema juhil ei olnud õigust tehinguid teha. Eesti Tehnika- ja

Spordiliit on 17. jaanuari 1991. a kirjas pidanud ennast AS Tirp (pankrotis) aktsiate omanikuks. Ka ei

ole hageja tehingu kehtetuse alusena väitnud, et vara vastu saadud aktsiate omandiõigus ei ole üle

läinud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

rahuldada. Kaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu järeldus, et 1990. a kehtinud seaduste kohaselt

oli mitterahalise sissemakse tegemine käsitletav vahetustehinguna. 1990. aastal kehtinud aktsiaseltsi

põhimääruse p 17 kohaselt annavad aktsiate märkijatele aktsiaid asutajad, mitte asutatav aktsiaselts.

Mitterahaline sissemakse tehti asutatud aktsiaseltsile kui iseseisvale juriidilisele isikule. Seega on

tegemist kolmepoolse suhtega, mitte asutaja ja aktsiaseltsi vahelise vastastikuse ostu-müügi- või

vahetussuhtega. Selle tõttu on 1. novembri 1990. a üleandmise-vastuvõtmise akt iseseisev tehing ning

vastuolus EV Ülemnõukogu 17. juuli 1990. a otsusega. Vaidlusaluse üleandmise-vastuvõtmise akti

objektiks olnud varade üleandmise kohustus võeti AS Tirp (pankrotis) asutamislepinguga. Viimasest

ei nähtu, et lepingu kohaselt oleks ehitiste omandiõigus AS-le Tirp (pankrotis) üle antud.

Asutamislepingu p 5 kohaselt tuli sissemakstav vara üle anda pärast lepingu sõlmimist. Juhul, kui

asutamislepingu alusel ei oleks asutamist lõpule viidud, oleks lõppenud ka kohustus vara üle anda.

Järelikult ei läinud ega saanudki asutamislepingu ja kehtivate seaduste kohaselt asutamislepinguga

mitterahalise sissemakse objektiks oleva vara omandiõigus üle minna asutatavale aktsiaseltsile.

Lisaks eeltoodule läks TsK § 138 kohaselt omandiõigus üle asja üleandmise momendil, kui seaduse

või lepinguga ei olnud ette nähtud teisiti. Eelnevat kinnitab ka Saare Maakonna Hooneregistritalituse

26. mai 2000. a kiri, milles kinnitatakse, et hooneregistrisse on Väljaku 5 asuva hoone omanikuna

kantud AS Tirp (pankrotis), vaidlusaluse üleandmise akti alusel.

Hageja leiab jätkuvalt, et ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi osalemine äriühingus oleks

olnud vastuolus klubi põhikirjaliste eesmärkidega ning T. Pavelil puudusid äriühingus osalemiseks

volitused. TsK § 28 kohaselt sai juriidiline isik teha üksnes neid tehinguid ja toiminguid, millised

tulenesid otseselt tema eesmärkidest ja pädevusest. Kohus oleks pidanud hagi rahuldamata jätmisel

viitama, milline konkreetne põhikirja või muu organisatsiooni tegevust reguleerinud dokumendi või

õigusakti punkt andis ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubile pädevuse ja tema juhile

volitused osalemiseks eraõiguslikus juriidilises isikus osanikuna ning vara üleandmiseks sellele

juriidilisele isikule. Hagejal puudub võimalus ja kohustus tõendada negatiivset asjaolu. Eeltoodu

põhjal on kohus jätnud asjas vääralt kohaldamata TsK §-d 51 ja 53, mille kohaselt seaduse nõuetele

mittevastav tehing ning tehing, mille on teinud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga või antud

liiki organisatsioonide üldpõhimäärusega ette nähtud eesmärkidega, on kehtetu. ALMAVÜ põhikirja

kohaselt oli ALMAVÜ kohalikul klubil õigus oma vara kasutada ja käsutada üksnes ALMAVÜ

eesmärkidest lähtuvalt. Nendeks ei olnud aga äritegevus eraõigusliku isiku aktsionärina.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja AS Tirp (pankrotis) sellele vastu. Kostja leiab, et

kassatsioonkaebuse väited on alusetud. Vastuse kohaselt on hageja nõue aegunud. Hageja vaidlustab

1. novembri 1990. a üleandmise-vastuvõtmise akti, hagiavaldus on kohtusse esitatud 20. novembril

2000. a, seega pärast TsÜS §-s 113 sätestatud hagi aegumise kümneaastast tähtaega. Isegi kui

T. Pavelil puudusid 17. mail 1990. a volitused AS Tirp asutamislepingu sõlmimiseks, kiitis Eesti

Tehnika- ja Spordiliit kooskõlas TsÜS §-ga 103 selle hiljem heaks. Astumine oma varaga

eraõiguslikku aktsiaseltsi ei olnud vastuolus ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi tegevust

reguleerinud ALMAVÜ põhimäärusega.

10. Kohtuistungil jäi hageja esindaja oma kaebuse juurde ja palus kostjatelt välja mõista 5664 krooni

kohtukuluna.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et mitterahalise sissemakse tegemine

aktsiaseltsi aktsiakapitali ei ole vaadeldav vahetustehinguna ja seda ei saa käsitleda TsK § 258 alusel.

Äriühingu asutamislepingul on õiguslikult kahekordne toime: ühelt poolt on tegemist äriühingu

loomise ja selle juhtimise korraldamise organisatsioonilise lepinguga, teiselt poolt kohustuvad

asutajad äriühingu suhtes mingiteks tegudeks ja neil on õigus nõuda äriühingult äriühingu aktsia või

osa väljaandmist. Sarnane on õigussuhe näiteks ka aktsiaseltsi aktsiakapitali suurendamisel, kus

aktsia märkimisega tekib märkinud isikul kohustus aktsia eest tasuda. Tegemist on mittetäieliku

kahekülgse vastastikuse lepinguga, millega märkija kohustub tasuma aktsiate eest, kuid aktsiaselts

kohustub välja andma aktsiad märkijale juhul, kui aktsiakapital on suurenenud. Aktsiaseltsil ei ole

kohustust tagada aktsiate väljaandmine, kui aktsiakapitali suurendamist ei toimu, st aktsiaseltsil ei ole

kohustust tagada märkijale raha eest tingimata aktsiate väljaandmine. Seega on äriühingu

asutamisleping ja aktsiate märkimisleping omaette lepingutüübid ja neile ei saa otse kohaldada

võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid. 1990. a kehtinud aktsiaseltsi

põhimääruse p 17 kohaselt loeti aktsiate märkimiseks lepingu sõlmimist, millega asutajad kohustuvad

märkijatele välja andma aktsiaid ja märkijad kohustuvad maksma nende eest asutamislepingus

kindlaks määratud summa. Vaidlusalusel ajal kehtinud reeglite kohaselt olid aktsiate väljaandmise

osas kohustatud subjektiks aktsiaseltsi asutajad, mitte aktsiaselts. Seega puudus siin ka sel põhjusel

vastastikune õigussuhe, mis ei võimalda samuti vahetuslepingu või ostu-müügilepingu sätete

kohaldamist.

13. 17. mail 1990. a sõlmitud AS Tirp asutamislepinguga nähti muuhulgas ette, et ALMAVÜ

Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi märgib 74 AS Tirp aktsiat ja kohustub AS-le Tirp mitterahalise

sissemaksena üle andma vaidlusaluse hoone ühe kuu jooksul pärast seltsi registreerimist. 1. novembri

aktiga täitis ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubi asutamislepinguga võetud sissemakse AS-

le Tirp üleandmise kohustuse. Käesoleval juhul on asutamislepingu näol mitterahalise sissemakse

osas tegemist vara üleandmiseks kohustava tehinguga. Asutamislepinguga ega ka aktiga ei nähtud

ette aega, millal vaidlusalune hoone pidanuks minema AS Tirp omandisse. Tulenevalt 1990. a

kehtinud TsK §-dest 138 ja 139 sai AS-l Tirp omandiõigus hoonele tekkida hoone talle üle andmisel

(valdusse andmisel), kuna teistsuguste kokkulepete sõlmimist tuvastatud ei olnud. On tuvastatud, et

Saare Maakonna Hooneregistris on hoone AS Tirp omandisse ülemineku alusena märgitud

1. novembri 1990. a akt. Kohtud ei ole tuvastanud, et vaidlusalust hoonet AS-le Tirp tegelikult üle ei

antud või et üleandmine oleks toimunud muul ajal, mistõttu võib eeldada, et hoone üleandmine

toimus akti alusel 1. novembril 1990. a. Seega on hoone üleandmise aktil ühelt poolt hoone

üleandmiseks kohustava tehingu (asutamislepingu) täitmise tähendus hoone valduse üleandmise kui

faktilise toimingu näol. Kuna pooled ei ole sõlminud muud omandiõiguse ülemineku kokkulepet,

saab selliseks kokkuleppeks käesoleval juhul ja TsK-le tuginedes lugeda aktis väljendatut, mistõttu

tuleb akti lugeda tehinguks või õigustoiminguks. Seetõttu saab hinnata akti kui tehingut, mis

põhjustab vara omandivormi muutumise Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a

otsuse "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" p 1 tähenduses ja

tuvastada selle kehtetuse. Nimetatud otsuse jõustumisel ei olnud hoone omandiõigus veel muutunud.

ALMAVÜ kohalike organisatsioonide tehingud on nimetatud Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega

hõlmatud.

14. Ringkonnakohus on eksinud ka 1990. a kehtinud TsK §-de 28 ja 53 tõlgendamisel. TsK § 28 lg 1

kohaselt oli juriidilisel isikul õigusvõime vastavalt tema tegevuse kindlaks määratud eesmärkidele.

Seega kehtis nn ultra vires põhimõte, mille kohaselt juriidiline isik võis teha üksnes selliseid

tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik

see, mis ei olnud lubatud. Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole

tõendanud, et ALMAVÜ põhikirjast tuleneb keeld äriühingus osalemiseks. Hageja väitis, et põhikiri

ei luba sellist osalemist ja esitas selle kohta tõendina põhikirja. Kui kohus soovis asuda seisukohale,

et tehing ei olnud vastuolus TsK §-ga 28, pidanuks ta tuvastama, et põhikiri lubas osaleda äriühingus,

mitte vastupidi, ning viitama otsuses põhikirja sättele, millest tehingu tegemise õigus tuleneb. Küll on

ringkonnakohus õigesti märkinud, et hageja kohustus oli tõendada, et T. Pavelil puudusid volitused

asutamislepingu sõlmimiseks ja vara üleandmiseks.

15. Kolleegium jätab tähelepanuta kostja AS Tirp (pankrotis) väited selle kohta, et vaidlusalune

hoone ei kuulunudki ALMAVÜ Saaremaa Tehnika- ja Spordiklubile, kuna kohus ei ole seda

tuvastanud. Kolleegium jätab tähelepanuta ka AS Tirp (pankrotis) väited hagi aegumise kohta, kuna

TsMS § 353 lg-st 2 tuleneb, et kassatsioonimenetluses ei saa nõuda hagi aegumise kohaldamist.

Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et AS Tirp (pankrotis) tugines aegumisele ka

ringkonnakohtus ning asja uuel läbivaatamisel tuleb ka selles küsimuses seisukoht võtta. Seejuures

juhib kolleegium ringkonnakohtu tähelepanu ka TsK §-le 86 ja TsÜS §-le 116, mille kohaselt algab

aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

16. Kostjatelt kohtukulude väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma seisukoha hageja

apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusest lähtuvalt.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve