3-2-1-108-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-108-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

AS A&O LAENUGRUPP (kohtuotsustes ka A & O

LaenuGrupp AS) hagi Helgi Salve vastu 87 600 krooni

saamiseks ning Helgi Salve vastuhagi tehingu kehtetuks

tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/278/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS A&O LAENUGRUPP kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsus

osas, millega jäeti rahuldamata AS A&O LAENUGRUPP

hagi ja rahuldati Helgi Salve vastuhagi ja saata asi tühistatud

osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada AS A&O LAENUGRUPP kassatsioon-kaebus.

3. Tagastada AS-le A&O LAENUGRUPP 3. mail 2002. a tasutud

kautsjon 316 (kolmsada kuusteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 3. aprillil 1998. a esitas AS A&O LAENUGRUPP Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista

Helgi Salvelt välja 97 080 krooni. Hagi kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 22. aprillil 1997. a

laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale 50 000 krooni laenu. Laen tuli tagasi maksta

22. aprilliks 1999. a. Laenuintress oli lepingu p 1.2 kohaselt 72%, st 36% aastas ehk 3% kuus

laenatud summalt. Igakuiselt pidi kostja tasuma 3584 krooni. Laenulepingu p 4 kohaselt pidi kostja

laenu ja intressimakse tasumise kohustuse rikkumisel tasuma leppetrahvi 1% laenu kogusummalt, st

86 000 kroonilt, iga mittenõuetekohase täitmisega viivitatud päeva eest. Laenu tagamiseks pantis

kostja tema omandis oleva korteri. Hageja lõpetas laenulepingu ühepoolselt 29. jaanuaril 1998. a ja

nõudis laenu ja intresside ennetähtaegset tagastamist, kuna kostja oma võlga õigeaegselt ei tasunud.

25. veebruaril 2000. a esitas hageja kohtule hagihinna täpsustuse, milles vähendas oma nõuet 87 600

kroonini. Hagi kohaselt oli lepingu lõpetamise ajaks hageja nõue kostja vastu 111 928 krooni 10

senti, millest kostja tasus vabatahtlikult 24 328 krooni 10 senti. Hageja nõudest moodustas tasumata

laenusumma 11 083 krooni ja 90 senti, tasumata intress 25 500 krooni ja tasumata viivis 51 016

krooni ja 10 senti.

2. 15. novembril 1999. a esitas kostja vastuhagi, milles palus tunnistada laenulepingu tühisust või

kehtetust. Vastuhagi kohaselt kasutas laenu tegelikult kostja poeg Arvi Salve. Kostja kirjutas

laenulepingu alla raskete asjaolude kokkusattumise mõjul oma tahte vastaselt ja tema jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Poeg oli sattunud majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda, kuid pangast

raha talle laenuks ei antud. Kostja nõustus tema eest laenulepingut sõlmima poja ja lastelaste tungival

pealekäimisel. Laenulepingu järgi on intress 72% laenusummalt, mitte laenujäägilt, mis on liiga

kõrge ega ole kooskõlas heade pangandustavadega. Leppetrahvi arvestamise aluseks on laenusumma

ja leppetrahviks on 1% päevas, mis on samuti ülemäära suur. Leping tuleb hagi kohaselt kehtetuks

tunnistada TsÜS § 74 järgi, kuid see on vastuolus ka seaduse ja heade kommetega TsÜS § 66 alusel.

TsK § 182 alusel ei või krediidiasutuseks mitteolev isik laenult intresse võtta, hageja aga ei ole

krediidiasutus. Lisaks leidis kostja, et laenuleping on rahatu TsK § 276 tähenduses, kuna raha anti üle

mitte temale, vaid Arvi Salvele. Laenusumma 50 000 krooni on kostja hagejale tagastanud. Lisaks

esitas kostja kohtule taotluse ülemäära suurte viiviste vähendamiseks TsK § 194 lg 1 alusel.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. detsembri 2000. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja tasumata

laenu ja intressid hagetavas summas, kuid vähendas viivisesummat ja mõistis välja 10 000 krooni

viiviseid.

Otsuse motiivide järgi ei täitnud kostja oma kohustust nõuetekohaselt. Kohus leidis, et intresside

nõudmine ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Hagejal oli õigus oma vara vabalt kasutada ja

laenusaajaga kokkuleppel temalt laenu eest intressi saada, mis on AÕS § 23 lg 3 kohaselt

õigusviljana asjast õigussuhte tõttu saadav tulu. Pooltel oli õigus lepingus ka leppetrahvi ette näha.

Samas asus kohus seisukohale, et tasumisele kuuluv viivis on ülemäära suur. Kuna leppetrahvi

sissenõudmine ei tohi kreeditorile muutuda tulu saamise allikaks ega asetada võlgnikku äärmiselt

raskesse olukorda, pidas kohus võimalikuks viivist vähendada 10 000 kroonini.

Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Asjaolu, et laenusaaja ise raha ei kasuta, ei ole aluseks

tehingu rahatuse tõttu kehtetuks tunnistamiseks. Tõendamist ei leidnud ka asjaolud, mis oleksid

aluseks laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks TsÜS § 74 järgi. Kohus leidis, et ei leping ega

leppetrahv ole vastuolus heade kommetega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse

tühistada välja mõistetud intresside ja viiviste osas ja lugeda intresside osas põhjendatud summaks 10

500 krooni ja viiviste osas 2150 krooni 40 senti või tunnistada vaidlusalune tehing kehtetuks rahatuse

tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2002. a otsusega maakohtu otsuse. Kostjalt mõisteti

välja võlgnevus 21 484 krooni ja 30 senti - intress 8250 krooni, laenu põhisumma 11 083 krooni ja 90

senti ning viivis 2150 krooni ja 40 senti. Lisaks tunnustas ringkonnakohus pooltevahelise

laenulepingu punktide 2 ja 4 tühisust.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et vaidlusalune laenuleping ei ole rahatuse

tõttu kehtetu. Lepingu alusel raha saamine on tõendatud. Maakohus ei hinnanud õigesti kostja

vastuhagi väiteid selle kohta, et tehing on vastuolus heade kommetega. Kohus on jätnud hindamata

vastuolu lepingus sisalduva 36-protsendilise aastaintressi määra ja maksegraafikus tasumisele

kuulunud summade vahel. Kuna laen kuulus tagasimaksmisele kahe aasta jooksul igakuuliselt

võrdsetes osades, siis graafiku kohaselt kasvas laenu aastaintress laenuperioodi lõpuks kahekordseks.

Kuigi seadus ei piira intressimäära ning selle suuruse lepivad pooled kokku lepingu sõlmimisel, võib

piiranguks intressi suuruse osas olla TsÜS §-s 66 sätestatud vastuolu heade kommetega. Lepingus

sisalduv kokkulepe intressi osas on liigkasuvõtva iseloomuga. Antud juhul lepiti intressi suuruseks

72% kaheaastase laenutähtaja eest, kuid samas nähti ette, et lisaks intressile hakkab laenaja kohe

igakuuliste maksetena tagastama ka laenu põhiosa. Sellist kokkulepet, kus lepingu kestvuse lõpuks

tõuseb aastaintress 72%-ni, ei ole võimalik pidada heade kommetega kooskõlas olevaks.

Ringkonnakohus leidis samuti, et ka viivist käsitlev kokkulepe ei ole heade kommetega kooskõlas.

Viivis oli seotud laenusummaga, millele oli juurde arvestatud kahe aasta intress. Hageja arvestas

viivist 860 krooni päevas. Kokkulepitud viivis ei olnud seetõttu oma olemuselt kohustise tagamise

vahend, vaid täiendav teenimise võimalus laenuandjale. Leppetrahvi mõte seisneb aga eelkõige

kohustise rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamises ilma kahju tõendamise vajaduseta. Selle tõttu

leidis ringkonnakohus, et laenulepingu punktid 2 (intress) ja 4 (viivis) on tühised ja kehtetud algusest

peale.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi tagasi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et laenulepingus kokkulepitud intress ja viivis on seaduslikud ja tavalised. Raha

laenamise eest tasuna kokkulepitud rahasumma ja selle maksegraafik ei ole vastuolus heade

kommetega, kuna see on seaduslik, kooskõlas poolte vabalt kujunenud tahtega ja turusituatsiooniga

lepingu sõlmimise ajal. Liigkasuvõtmine saab toimuda ainult siis, kui pooled on ebavõrdses

olukorras. Seda ei ole kohtud tuvastanud. Lepingu p 1.2 kohaselt on intress määratletud protsendina

laenusummalt, mitte selle tagastamata osalt. Kohus on asunud intressikokkulepet meelevaldselt

tõlgendama laenujäägilt arvestatava aastaintressina.

Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt viivis ei olnud kohustise täitmise

tagamise vahend, vaid täiendav teenimise võimalus laenuandjale, ja et laenusaajale põhjendamatute

lisakulutuste tekitamise tõttu ei ole viivis kooskõlas heade kommetega.

Kohus on rikkunud ka TsMS § 319 lg 1, väljudes apellatsiooni piirest. Nimelt mõistis kohus kostjalt

välja väiksema summa kui kostja ise nõus oli. Apellatsioonkaebuses luges kostja põhjendatuks

intressi summas 10 500 krooni, kohus mõistis välja aga 8250 krooni.

6. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja leiab, et hageja soovis teenida laenusummalt,

mis on juba tagasi makstud. Pooltevahelise maksegraafiku puhul jõuab intress aastas 72%-ni, mis on

ilmselt liigkasu teenimise iseloomuga. Kokkulepitud viivise suurus on teenimise eesmärgiks ning

kohtul on õigus viivist vähendada. Lisaks märgib kostja, et tema ei kasutanud laenu, vaid seda tegi

tema poeg, kes tegi ka esimesed tagasimaksed.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse

suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles. Nimelt mõistis maakohus kostjalt välja 11 083 krooni 90

senti laenu põhisummana, 25 500 krooni intressina ja 10 000 krooni viivisena. Apellatsioonkaebuses

palus apellant lugeda põhjendatud intressiks 10 500 krooni ja viiviseks 2150 krooni 40 senti või

tunnistada tehing kehtetuks rahatuse tõttu. Ringkonnakohus tunnistas laenulepingu p-de 2 ja 4

tühisust, leides otsuse põhjendavas osas, et nii intressi- kui viivisekokkulepe ei vasta headele

kommetele. Samal ajal mõistis ringkonnakohus kostjalt välja 21 484 krooni 30 senti. Otsusest nähtub,

et nimetatud summast moodustab laenu põhiosa 11 083 krooni 90 senti, intress 8250 krooni ja viivis

2150 krooni 40 senti. Tunnustamata kogu lepingu tühisust ja muutmata väljamõistetud laenu põhiosa,

on ringkonnakohus vähendanud intresse rohkem, kui apellant taotles. Ebaõige on ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendus, et "apellandi soov tunnistada põhjendatud intressiks 10 500 krooni ei ole

kooskõlas asjas esitatud väidete ja neile lisatud tõenditega". Sellega ei saa õigustada

apellatsioonkaebuse piiridest väljumist.

9. Ringkonnakohus on otsuse põhjendustes asunud seisukohale, et laenulepingu p-st 1.2 tulenev

kokkulepe 72%-lise laenuintressi suuruse kohta ei ole kooskõlas heade kommetega. Kolleegium juhib

ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et vaatamata hinnangule otsuse põhjendavas osas, on otsuse

resolutsioonis tunnustatud hoopis lepingu p 2, milles sisaldus muuhulgas maksegraafik 72%

jagunemise kohta kahe aasta jooksul, tühisust. Samas on kohus lugenud laenuintressi siiski mingis

ulatuses põhjendatuks ja mõistnud 8250 krooni intressi kostjalt lisaks välja. Otsuse põhjendavas osas

on kohus esitanud ka intressiarvestuse, mille lähtekohad otsusest ei selgu. Leides, et

intressikokkulepe on tühine, ei ole kohus põhjendanud, millest lähtudes ta siiski intressi

laenusummalt arvutas ja miks tuleb intressi arvestamisel nimelt kohtuotsuse arvutusest lähtuda.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line

kokkulepe on iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Põhiseaduse § 32 lg 2

kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on

põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega

tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole

õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta

hinna suurust. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, nagu tuleks intressi alati arvestada laenujäägilt.

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Pooled on vabad leppima kokku, kuidas ja millest lähtudes

nad intresse arvestavad. Pooled leppisid kokku laenu koguintressiks 72% kahe aasta eest. 72%

laenusummaks olevalt 50 000 kroonilt on kokku 36 000 krooni, mis jaguneb laenulepingu p 2

kohaselt võrdsetes osades igakuisteks makseteks. Kolleegium ei leia, et p-s 1.2 ette nähtud intressi

suuruse ja p-s 2 ette nähtud intressi arvestamise korra vahel oleks vastuolu. Ringkonnakohus on

leidnud, et sellise arvestuse järgi suureneks laenuintress jäägilt lõpuks liigkasuvõtjalikult suureks,

jättes samas põhjendamata, miks tuleb võrdlemisel lähtuda laenujäägilt arvestatavalt intressilt.

11. Kolleegiumi arvates eksis ringkonnakohus tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS redaktsiooni §-de

66 lg 1 ja § 74 kohaldamisel. TsÜS § 66 näeb ette tehingu tühisuse, kui see on vastuolus heade

kommetega, kattes sisuliselt ka TsÜS §-s 74 sätestatud koosseisu. Tõenäoliselt ei saa heade

kommetega kooskõlas olevaks pidada raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid, kus

teine tehingu pool seda olukorda liigkasuvõtjalikult ära kasutas. Sama kehtib näiteks ka TsÜS §-des

72 ja 73 sätestatud juhtudel. Kui asuda seisukohale, et TsÜS §-des 72-74 toodud tehingu

vaidlustamise aluseid saaks esitada ka tühisuse alusena TsÜS § 66 lg 1 kohaselt, kaotaksid § 72-74

sisuliselt oma mõtte, kuna tehingu vaidlustamise tähtaja möödumisel võiks ometi kohtus tuvastada

tehingu tühisuse § 66 lg 1 alusel ka pärast vaidlustamistähtaja möödumist ning lisaks poleks kohus

seotud TsÜS §-des 72-74 toodud koosseisuliste tunnustega. Kolleegiumi arvates oleks see vastuolus

tehingu vaidlustamise erisätete mõtte ja eesmärgiga. Seadusandja on sunni ja raskete asjaolude

kokkusattumise mõjul sõlmitud tehingute kehtivuse hindamiseks erikorda kehtestades soovinud, et

vaidlused selliste ajendite mõjul sõlmitud tehingute kehtivuse üle lahendataks kahjustatud isiku

hagiavalduse alusel võimalikult kiiresti pärast tehingute tegemist, vältimaks võimalikku õiguslikku

ebakindlust ja kolmandate isikute heauskselt omandatud õiguste kahjustamist. Tsiviilkäibe huvides on

vajalik, et tehingud ei oleks õigusliku määramatuse seisundis, veel vähem aga pikaajalise

määramatuse seisundis. Selle tõttu tuleb TsÜS §-st 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 74

erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes, st vaidlused raskete asjaolude kokkusattumise mõjul äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel sõlmitud tehingute kehtivuse üle tuleb lahendada, tuginedes TsÜS §-le 74.

TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust

lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud

tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda

ära. Hagi esitamiseks tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS redaktsioonis lühendatud aegumistähtaega

ette nähtud ei ole. TsÜS § 74 tähenduses on oluline, et lisaks tehingu enda äärmiselt ebasoodsatele

tingimustele peab pool olema selle sõlmimisel sundseisus, kus tal ei olnud muud valikut, ja et teine

pool kasutas tema seisundit ära. Kui TsÜS § 74 nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust,

millest ebamõistlikult kõrge intress on ainult üks, ja tehing kehtib, kuni kohus seda kehtetuks ei

tunnista, ei ole loogiline tõlgendus, mille kohaselt vaid ühe elemendi - kõrge intressimäära puhul

võiks pool paralleelselt tugineda TsÜS § 66 lg-le 1, mille kohaselt võiks kohus lugeda laenulepingu

intressikokkuleppe tühiseks omal algatusel. TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla neil juhtudel,

mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt

eiratud muul põhjusel. Seega ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes

sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord

lepingu sõlmimisel ja teise poole liigkasuvõtjalik käitumine.

12. Ringkonnakohus on leidnud, et tühine on laenulepingu p. 4, mis nägi ette kohustuse tasuda laenu

või intressi tagastamisega viivitamisel leppetrahvi 1% laenu ja intressi kogusummalt päevas iga

viivitatud päeva eest. Samas on kohus kostjalt viivise siiski välja mõistnud, mida otsuses sisuliselt

põhjendatud ei ole. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kokkulepe viivise kohta

oleks iseenesest heade kommetega vastuolus. Põhimõtteliselt tuleb ka viivisekokkuleppe kehtivust

liigkasuvõtjalikkuse seisukohast hinnata TsÜS §-st 74 lähtuvalt. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt

ringkonnakohtu seisukohaga, et viivis on arvestatud suures osas sanktsioonilisena ja võib olla

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kõrge. Et viivis ületab ilmselt tekkinud kahju, ei tähenda

veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega, mida kinnitab ka TsK § 193 lg 2. TsK § 194 annab aga

kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada, milline võimalus peaks TsÜS § 66 lg 1 kohaldamise

muutma veelgi äärmuslikumaks ja seega ebatõenäoliseks. Viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt

võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada.

Maakohus vähendas viivisenõuet juba üle kahe korra ja hageja ei esitanud selle peale

apellatsioonkaebust.

J. Odar, V. Kõve, J. Luik