3-3-1-45-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-45-02

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Lehte Tomsoni kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni

3. veebruari 1999. a otsuse nr 1 punkti 3 ja Pärnu

Linnavalitsuse 10. jaanuari 2000. a korralduse nr 20

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja õigusvastaste

haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3/113/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Lehte Tomsoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19. septembril 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Lehte Tomson ja tema esindaja vandeadvokaat Paul

Järve

Pärnu Linnavalitsuse esindaja Karin Pärmann

Kolmas isik Hando Kruuv

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada L. Tomsoni kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 5. aprilli 2002. a otsus haldusasjas

nr 2-3/113/2002 täies ulatuses ja Pärnu Halduskohtu 10. oktoobri 2001. a otsus haldusasjas

nr 3-46/2001 osas, millega jäeti rahuldamata L. Tomsoni kahju hüvitamise nõue.

3. Saata asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Halduskohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 2. detsembri 1992. a otsusega nr 7 jäeti rahuldamata Villu

Pinti, Külli Lepa ja Hando Kruuvi taotlused nende tunnistamiseks omandireformi õigustatud

subjektideks Otto Pintmannile kuulunud Nikolai tn 19, endise kinnistu nr 1319, krunt nr 95 hoonete

ja tähtajata põhirendiõiguse suhtes maale.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 14. augusti 1996. a otsuse nr 6 punktiga 3 tunnistati Nikolai tn 19,

endise kinnistu nr 1319, krunt nr 95 hoonete ja tähtajata põhirendiõiguse suhtes maale omandireformi

õigustatud subjektideks vara endise omaniku Otto Pintmanni vend Villu Pint ja vennatütar Külli Lepp

kumbki 1/2 mõttelises osas. Hando Kruuvi taotlus jäeti rahuldamata.

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 13. novembri 1996. a otsusega nr 8 muudeti linnakomisjoni

14. augusti 1996. a otsuse punkti 3 ja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Nikolai tn 19,

endise kinnistu nr 1319, krunt nr 95 hoonete ja tähtajata põhirendiõiguse suhtes maale vara endise

omaniku Otto Pintmanni vennatütar Külli Lepp. Villu Pint loobus 27. septembril 1996 tagastamise

taotlusest Külli Lepa kasuks. Hando Kruuvi taotlus jäeti rahuldamata.

Pärnu Linnavalitsuse 31. jaanuari 1997. a korralduse nr 109-p punktiga 1.2 otsustati tagastada

majavaldus Nikolai tn 19 Külli Lepa omandisse ja anti üle 2. juuli 1997. a vara üleandmise aktiga.

2. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 3. veebruari 1999. a otsuse nr l punktiga 1 loeti Pärnus,

Nikolai 19/Ringi 16/18 endise kinnistu 1319 hooned ja tähtajata põhirendiõigus maale (krunt 95)

omandireformi objektiks; märgiti, et vara on natsionaliseeritud 19. novembril 1940. Otsuse punkt 2

kohaselt kuulus 25. augustil 1939 soetatud vara õigusvastaselt võõrandamise ajal Otto Pintmannile ja

Jelisaveta (Eliisabet, Erna) Pintmannile (abiellunud 1. jaanuaril 1937). Otsuse punktiga 3 tunnistati

omandireformi õigustatud subjektideks vara suhtes O. Pintmanni vennatütar Külli Lepp ja

E. Pintmanni vennapoeg Hando Kruuv kumbki 1/2 mõttelises osas.

Pärnu Linnavalitsuse 27. detsembri 1999. a korralduse nr 2611 punktiga 1 tühistati linnavalitsuse

31. jaanuari 1997. a korralduse nr 109-p punkt 1.2 ja punktiga 2 kohustati Linnavaraametit korral-

dama vara üleandmine munitsipaalomandisse.

3. Pärnu Linnavalitsuse 10. jaanuari 2000. a korralduse nr 20 punktiga 1 otsustati tagastada

Külli Lepa omandisse 1/2 mõttelist osa ja Hando Kruuvi omandisse 1/2 mõttelist osa majavaldusest

Nikolai tn 19. Linnavaraametil tuli korralduse punkti 2 alusel korraldada vara üleandmine ning punkti

3 kohaselt teatada korraldusest õigustatud subjektidele ja üürnikele. Punkti 4 alusel on õigustatud

subjektid kohustatud vara vastu võtma kolme kuu jooksul vara tagastamise korralduse kättesaamise

päevast. 9. veebruari 2000. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis Külli Lepp majavalduse

Nikolai tn 19 üle. 9. veebruari 2000. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis linnavalitsus

majavalduse Nikolai tn 19 üle Külli Lepale ja Hando Kruuvile linnavalitsuse 10. jaanuari 2000. a

korralduse alusel.

4. Lehte Tomson esitas Pärnu Halduskohtule kaebuse, milles palus kindlaks teha ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 3. veebruari 1999. a otsuse nr l punkti 3 ja Pärnu Linnavalitsuse 10. jaanuari 2000. a

korralduse nr 20 õigusvastasus ning välja mõista õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju

290 000 krooni. Kaebuse kohaselt esitas Lepp avalduse maa ja hoonete kompenseerimiseks. Kuna

K. Lepp ei esitanud kolme kuu jooksul Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele

sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse

jõustumisest selles ettenähtud avaldust, on teda alusetult tunnistatud omandireformi õigustatud

subjektiks. Otsus on motiveerimata, kuna sellest ei nähtu, millise seaduse alusel otsustati K. Lepp ja

H. Kruuv tunnistada õigustatud subjektideks Nikolai tn 19 asuva vara suhtes. Vaidlustatud korralduse

õigusvastasus tuleneb asjaolust, et selle vastuvõtmise ajal tuli vara endisel individualiseeritaval kujul

säilimise tuvastamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud

metoodikast, kuid selle metoodika järgi ei ole ehitustehnilist ekspertiisi tehtud. Ekspertiisi teostajad ei

avanud konstruktsioone akti märgitud ulatuses, 96 m2 põranda asemel võeti üles ainult 10 m2. ORAS

§ 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole säilinud

endisel individualiseeritaval kujul. Haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemine on kaebajale

vajalik kahju hüvitamise nõudmiseks linnavalitsuselt. Kahju suuruseks peab kaebuse esitaja Nikolai

tn 19-7 asuva korteri turuväärtust 290 000 krooni (AS LVM eksperthinnang).

5. Pärnu Halduskohtu 10. oktoobri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-46/2001 tunnistati

õigusvastaseks Pärnu Linnavalitsuse 10. jaanuari 2000. a korraldus nr 20 ja ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 3. veebruari 1999. a otsuse nr 1 punkt 3 osas, millega K. Lepp tunnistati

omandireformi õigustatud subjektiks Nikolai tn 19 asuva majavalduse suhtes. L. Tomsoni kahjunõue

jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et K. Lepp ei ole vastavalt Endiste omanike õdedele ja vendadele või

nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste

tagastamise seadusele asendanud maa kompenseerimise avaldust maa tagastamise taotlusega ega

esitanud ka hoonete tagastamise avaldust. Seega puudus ÕVVTK Pärnu linnakomisjonil alus K. Lepa

tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Nikolai tn 19 asuva majavalduse suhtes ja Pärnu

Linnavalitsusel komisjoni ebaseadusliku otsuse alusel vara 1/2 mõttelise osa tagastamiseks.

H. Kruuv, kes kohe esitas avalduse maa ja hoonete tagastamiseks, ei pidanud uut avaldust esitama.

Kuna K. Lepale on tagastatud 1/2 majavaldust ebaõigesti, on valesti määratud ka H. Kruuvile

tagastamise kuuluva osa suurus, mistõttu otsus on tervikuna õigusvastane. Kohus pidas vääraks

kaebaja väidet, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal tuli vara endisel kujul säilimise

tuvastamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud ehitise

endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise metoodikast. Vastavalt metoodika punktile 4

rakendati määrust õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse

täitevorgan ei olnud enne 2. märtsi 1997 teinud otsust ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta.

Nikolai tn 19 majavaldus oli K. Lepale tagastatud juba 31. jaanuaril 1997. Pealegi pole kaebaja

vaidlustanud talle hiljemalt 7. augustil 2000 teada olnud Pärnu Linnavalitsuse 12. aprilli 1996. a

korraldust nr 236-p ekspertiisiakti kinnitamise kohta. See on kehtiv ja käesoleva kaebuse

lahendamisel käsitatav õigusjõus oleva aktina koos järeldusega, et Nikolai tn 19 elamu on säilinud

endisel individualiseeritaval kujul. Kohus leidis, et kuigi vaidlustatud otsuse nr l punkt 3 on osaliselt

ja korraldus täielikult õigusvastane, ei ole see kaasa toonud kahju tekkimist kaebuse esitanud korteri

erastamise avalduse vormistanud üürnikule, kelle eluruumid asuvad omandireformi objektiks

tunnistatud kinnistul. Seda põhjusel, et Nikolai tn 19 maja kuulunuks igal juhul tagastamisele, kuigi

mitte K. Lepale. Seetõttu ei kuulu L. Tomsoni kahjunõue Pärnu Linnavalitsuse vastu rahuldamisele.

6. L. Tomson esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus kahjunõude

rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista Pärnu Linnavalitsuselt välja 290 000

krooni. Apellatsioonkaebuses leiti, et kui linnavalitsus ei oleks andnud 10. jaanuari 2000. a korraldust

nr 20, mis on kohtu arvates õigusvastane, siis oleks 1/2 mõttelist osa elamust jäänud linna omandisse

ja muutunud erastamise objektiks.

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäeti Pärnu Halduskohtu otsus muutmata ja Lehte

Tomsoni apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et

K. Lepp on ebaõigesti tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Ringkonnakohus ei

nõustunud apellandi väitega, et halduskohtu järeldus Nikolai tn 19 asuva elamu H. Kruuvile

tagastamise kohta ei põhine seadusel ega uuritud tõenditel. Hoonete õigusvastase võõrandamise ajal

kehtis Balti eraseadus (BES). Varavahekordade süsteemid olid BES järgi erinevad. Pärnu linnas

kehtis Liivimaa linnaõigus ja varaühisussüsteem teatud erisustega. Elamu asus Pärnu linnas ja oli

soetatud abielu kestel. Abieluvarandus moodustas BES §-de 79 ja 80 järgi ühise tombu, millest ükski

osa ei kuulunud abielu kestel ühelegi poolele eraldi seni, kuni abielu kestis. Abikaasade kogu

varandus liideti ühte massi ja muutus ühiseks. Liivimaa linnaõiguse järgi ei kuulunud ühisvara hulka

väljaspool linna piire asuvad kinnisvarad ja erivara. Seega oli elamu õigusvastase võõrandamise ajal

endiste omanike ühisomand, mistõttu elamu tulnuks tagastada omandireformi õigustatud subjektile

H. Kruuvile tervikuna, mitte aga 1/2 mõttelises osas. Vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse ja

apellandile tekitatud varalise kahju vahel puudub põhjuslik seos. Apellandi võimalus erastada tema

kasutuses olev eluruum oleks hüpoteetiline ka juhul, kui 1/2 mõttelist osa vaidlusalusest elamust

oleks jäänud Pärnu linna omandisse ja oleks kuulunud erastamisele, sest apellant ei ole tõendanud, et

just tema kasutuses olev korter oleks jäänud Pärnu linnale kuuluvasse reaalossa või oleks kuulunud

Pärnu linnale jääva mõttelise osa eluruumina erastamisele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Lehte Tomsoni kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja

saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et kui kohus tunnistas Pärnu

Linnavalitsuse 10. jaanuari 2000. a korralduse nr 20 õigusvastaseks, siis ta tunnistas sellega, et

L. Tomsonil on selle konstateeringu suhtes põhjendatud huvi. Kaebuse kohaselt seisnes põhjendatud

huvi kahju hüvitamise nõudes, mida kohus aga ei rahuldanud. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohus

ei ole vaidlustatud korralduse õigusvastasuse üle otsustamisel arvesse võtnud seda, et ka selle

korralduse tegemisel oleks linnavalitsus pidanud tellima ehitustehnilise ekspertiisi ja tegema selle uue

metoodika järgi. Kohus viitas vaid 1996. a ekspertiisi tulemustele. Uue metoodika p 4 järgi rakendati

määrust ehitiste hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse organ ei olnud enne 2. märtsi 1997

teinud otsust ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta, Nikolai 19 majavaldus oli K. Lepale

tagastatud juba 31. jaanuaril 1997. Samas on kohtu poolt tuvastatud, et K. Lepp andis vara Pärnu

linnale aktiga tagasi 9. veebruaril 2000. Seega pidi Pärnu Linnavalitsus enne vara H. Kruuvile

üleandmist hindama vara säilivust uue metoodika kohaselt.

9. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Pärnu Linnavalitsus, et L. Tomson ei olnud

Pärnu Halduskohtu otsust vaidlustanud põhjendusel, et vaidlustatud korralduse tegemisel oleks

linnavalitsus pidanud tellima uue ekspertiisi 2. märtsil 1997 kehtestatud metoodika järgi. Seetõttu ei

pidanudki ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel andma hinnangut ekspertiisi

tulemustele. Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud protsessiõigusnorme, mistõttu on

L. Tomsoni kassatsioonkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab K. Lepp, et Tallinna Ringkonnakohtu

otsus on õige ja L. Tomsoni kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. L. Tomson on kassatsioonkaebuses asunud seisukohale, et Pärnu Linnavalitsus oleks

pidanud oma 10. jaanuari 2000. a korralduse nr 20 väljaandmisel tegema vaidlusalusele hoonele uue

ekspertiisi, võttes aluseks Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 kinnitatud

Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika. Asja materjalidest

ilmnevalt on L. Tomson analoogilise väite esitanud ka Pärnu Halduskohtule esitatud kaebuses.

Halduskohus leidis selle väite osas, et nimetatud metoodika punkti 4 kohaselt rakendati määrust

nende ehitiste hindamisel, mille kohta ei olnud tehtud enne 2. märtsi 1997 tagastamise või

mittetagastamise otsust, ja kuna vaidlusalune majavaldus oli K. Lepale tagastatud juba 31. jaanuaril

1997, siis on see väide väär.

Apellatsioonkaebusest nähtub, et L. Tomson palus selles tühistada Pärnu Halduskohtu otsus vaid

osaliselt, s.t kahjunõude osas, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus kahjunõude osas ja välja

mõista L. Tomsoni kasuks 290 000 krooni. Seega ei vaidlustanud L. Tomson apellatsioonkaebuses

halduskohtu otsuse seda osa, mis puudutas ekspertiisi määramise küsimust ja ei taotlenud ka

kohtuotsuse selle osa muutmist või tühistamist. Ka kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele kinnitab

Pärnu Linnavalitsus, et L. Tomson ei vaidlustanud ringkonnakohtus halduskohtu seisukohta

ekspertiisi määramise osas.

HKMS § 34 lg 2 kohaselt, kui ei tuvastata HKMS § 45 sätestatud asjaolusid, kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust

apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Sellest sättest tulenevalt ei tohi

ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, muutes või tühistades

halduskohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Seda seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium

rõhutanud ka oma 16. oktoobri 2002. a otsuses nr 3-3-1-41-02. Kuna L. Tomson taotles oma

apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist vaid kahju hüvitamise nõude rahuldamata

jätmise osas, siis ei olnud ringkonnakohtul alust väljuda taotluse piiridest ja kontrollida halduskohtu

otsuse seaduslikkust ülejäänud osas, kaasa arvatud ekspertiisi küsimuse osas.

12. HKMS § 52 lg 1 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul õigus ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Sama seadustiku § 64 lg 1

kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme

kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Arvestades

nimetatud sätete koosmõju, tuleb asuda seisukohale, et esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust

saab Riigikohus kontrollida vaid neis aspektides, mida on juba kontrollinud ka ringkonnakohus. Kui

võimaldada kasseerimist otse esimese astme kohtuotsuse neile aspektidele, mille suhtes ei ole saanud

oma seisukohta võtta ringkonnakohus, siis ei toimiks Põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline

kohtusüsteem, millel põhineb asjade sisulise läbivaatamise osas ka Halduskohtumenetluse seadustik.

Kuna antud juhul ei ole L. Tomson apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu seisukohta uue

ekspertiisi määramise vajalikkuse osas enne maja uut tagastamist ning ringkonnakohus ei ole selle

seisukoha seaduslikkust kontrollinud, siis ei ole ka Riigikohtu halduskolleegiumil käesoleva

kassatsioonkaebuse alusel võimalik seda küsimust käsitleda.

13. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma otsuses, et kuna elamu oli soetatud abielu kestel, oli see

Balti eraseaduse §-de 79 ja 80 järgi õigusvastase võõrandamise ajal endiste omanike ühisomand,

mistõttu tulnuks elamu tagastada omandireformi õigustatud subjektile H. Kruuvile tervikuna, mitte

aga 1/2 mõttelises osas.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. Tuvastades, et

vaidlusalune elamu oli õigusvastase võõrandamise ajal endiste omanike ühisomand, on

ringkonnakohus vääralt leidnud, et teiste õigustatud subjektide puudumisel kuulunuks H. Kruuvile

tagastamisele kogu elamu. MRS § 5 lg 1 p 2 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus

nõuda füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste

§-le 8. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või

kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel

sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on

õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal.

Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 1994. a määruses nr III-3/1-7/94 ilmneb halduskolleegiumi

seisukoht, et kui üks abikaasa on surnud, siis abikaasade varaühisusse (ringkonnakohus on kasutanud

mõistet "ühisomand") kuulunud vara suhtes saab elus olev abikaasa olla ainsaks õigustatud subjektiks

vaid talle kuulunud osa suhtes. Surnud abikaasale kuulunud osa suhtes võivad õigustatud

subjektideks olla lisaks elus olevale abikaasale ka teised pärijad.

Sellest seisukohast järeldub, et kui omandireformi objektiks olev vara oli varaühisuses, siis saab vara

endine omanik või tema pärija olla õigustatud subjektiks vaid selle varaosa suhtes, mis kuulus

varaühisuses ühele endistest omanikest. Sama kehtib ka siis, kui omandireformi õigustatud subjektiks

on endise omaniku õde või vend või nende alaneja sugulane. Antud juhul on H. Kruuv endise

omaniku Jelisaveta Pintmanni vennapoeg ja K. Lepp endise omaniku Otto Pintmanni vennatütar.

Seega kuuluks H. Kruuvile elamust tagastamisele vaid tema ülenejale sugulasele J. Pintmannile

kuulunud 1/2 osa vaidlusalusest elamust, aga mitte terve elamu, nagu on leidnud kohtud. Kuna

kohtud on tuvastanud, et vara teise omaniku alaneja sugulane K. Lepp ei esitanud nõuetekohast

avaldust vara tagastamiseks, siis oleks ülejäänud 1/2 osa vaidlusalusest elamust pidanud jääma Pärnu

linna omandisse.

14. Ringkonnakohus leidis, et L. Tomsoni võimalus erastada tema kasutuses olev eluruum

oleks hüpoteetiline ka juhul, kui 1/2 mõttelist osa vaidlusalusest elamust jäänuks Pärnu linna

omandisse ja kuulunuks erastamisele. Ringkonnakohus nõustus Pärnu Linnavalitsuse seisukohaga, et

L. Tomson ei ole tõendanud, et just tema kasutuses olev korter oleks kaasomanike võimaliku

kokkuleppe korral elamu reaalosadeks jagamise kohta jäänud Pärnu linnale kuuluvasse reaalossa või

oleks kuulunud Pärnu linnale jääva mõttelise eluruumina erastamisele.

Riigikohtu halduskolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Asja lahendamisel lähtus ringkonnakohus

vääralt eeldusest, et kogu elamu Nikolai tn 19 oleks tulnud tagastada H. Kruuvile. Seetõttu ei ole

ringkonnakohus pidanud vajalikuks põhjalikumalt peatuda küsimusel, milline oleks asjaolude

tõenäoline areng olnud siis, kui 1/2 mõttelist osa elamust oleks jäänud Pärnu linna omandisse, vaid on

piirdunud erastamisvõimaluse nimetamisega hüpoteetiliseks ning tõendamatuks.

15. Kuna H. Kruuvile tulnuks tagastada vaid 1/2 mõttelist osa Nikolai tn 19 elamust, siis tuleb

kohtutel sellest seisukohast lähtudes haldusasi uuesti läbi vaadata. Kohtuasja materjalidest ei nähtu

üheselt, milline on Nikolai tn 19 elamu õiguslik staatus käesoleval ajal, s.t kelle omandisse see

kuulub ja kas tegemist on kinnisasja koosseisu kuuluvate hoonetega või mitte. Sellest sõltub, kas

Pärnu linna haldusorganitel on uuesti võimalik õigusvastaseks tunnistatud linnavalitsuse 10. jaanuari

2000. a korraldus nr 20 ise kehtetuks tunnistada ja see tagasi täita, saades nii Nikolai tn 19 elamu

kaasomanikuks. Kui Pärnu linn saab Nikolai tn 19 elamu kaasomanikuks, siis puudub alus

L. Tomsonile kahju hüvitamise asja edasiseks arutamiseks, sest siis on ta asetatud samasugusesse

olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui Pärnu Linnavalitsus oleks tegutsenud õiguspäraselt, s.t ei

oleks tagastanud 1/2 mõttelist osa elamust K. Lepale.

Kui Pärnu linnal ei ole võimalik Nikolai tn 19 elamu 1/2 mõttelise osa kaasomanikuks saada, siis

tuleb lahendada L. Tomsonile kahju hüvitamise küsimus. Selleks tuleb kohtul uurimisprintsiibist

lähtudes selgitada asjaolude tõenäolist arengut vastamaks küsimusele, kas L. Tomsonil oleks olnud

võimalik erastada soovitud korter, kui elamu oleks jäänud pärast 10. jaanuari 2000 Pärnu

Linnavalitsuse ja H. Kruuvi kaasomandisse. Tuleb hinnata, kas oleks olnud võimalik vaidlusaluse

maja jagamine reaalosadeks ja sellekohase kokkuleppe sõlmimine vastavalt Kaasomandis oleva

mõttelise osa erastamise seaduse § 2 lg 5 ning millised oleksid maja reaalosadeks jagamise korral

olnud L. Tomsoni võimalused erastada soovitud korter linnale kuuluvast reaalosast. Kui vaidlusaluse

elamu reaalosadeks jagamine ei oleks olnud võimalik, siis tuleb uurida, kas L. Tomsonil oleks olnud

võimalik erastada soovitud korter kaasomandis oleva ehitise mõttelise osana vastavalt Kaasomandis

oleva mõttelise osa erastamise seaduses sätestatule.

16. Kuna kohtud ei ole käesolevas asjas kahju hüvitamise küsimust eeltoodud seisukohtadest

lähtudes läbi vaadanud, tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Uuel

läbivaatamisel ei saa kohtud ümber hinnata haldusasja neid aspekte, mida L. Tomsoni

apellatsioonkaebuses vaidlustatud ei olnud. Võimalus, et apellatsioonkaebuses esitamata taotlusi

saaks esitada pärast kassatsioonimenetluse läbimist uuesti esimese või teise astme kohtus looks ohu,

et üks protsessiosaline võib hakata kohtumenetlust venitama ja kahjustab selliselt protsessiökonoomia

põhimõtet ning teiste protsessiosaliste õigust kohtupidamisele mõistliku aja jooksul. Kuna haldusasi

saadetakse tagasi esimese astme kohtusse, ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta

L. Tomsoni taotluse suhtes kassatsioonimenetluses kantud kohtukulude väljamõistmiseks.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann