3-1-1-102-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-102-02

Otsuse kuupäev

18. oktoober 2002. a.

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

M. L. süüdistus KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2002. a

otsus kriminaalasjas nr 2-1-165/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Tatjana Tamm'e kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2002

Istungil osalenud isikud

M. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör

Marge Püss

Resolutsioon

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni

2002. a kohtuotsus M. L. suhtes jätta muutmata,

kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 18. oktoobril 2002. a, ega ole

edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Tartu Maakohtu 26. märtsi 2002. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning

teda karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega.

1.2 M. L. tunnistati KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et ta omandas ajavahemikul 1998. a

sügisest kuni 2001. a märtsini korduvalt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet (amfetamiini),

hoidis seda edasiandmise eesmärgil enda juures ning andis korduvalt suures koguses ebaseaduslikult edasi.

1.3 Maakohus leidis, et M. L. süü on tõendatud anonüümsete tunnistajate "Gladiool", "Telliskivi", "Kastan",

"Kapp", "Kaktus", "Vihmavari" ja "Kanarbik" detailsete ütlustega selle kohta, et M. L. korduvalt suurtes

kogustes omandas, hoidis ja andis edasi narkootilist ainet. Kohus märkis, et ta kuulas anonüümsed

tunnistajad üle, esitas neile hulgaliselt küsimusi (sealhulgas ka neid, mille esitamist taotles prokurör) ja

veendus selles, et anonüümsed tunnistajad ei kanna M. L. vastu vihavaenu. Kohus selgitas, et ta protokollis

anonüümsete tunnistajate ütlused vaid sellisel määral, et ülekuulamisprotokollid tagaks jätkuvalt tunnistajate

anonüümsuse. Samas rõhutas kohus, et tegelikkuses olid anonüümsete tunnistajate ütlused küllaltki detailsed

ning tõendavad M. L. süüd. Maakohus leidis, et süüdistus on tõendatud ka läbiotsimise protokolliga,

asitõendiks tunnistamise ja asitõendite kriminaalasja juurde liitmise määruste ja vaatlusprotokollidega, eseme

kohtukeemilise ekspertiisi aktiga nr 2 ning joobeekspertiisi aktiga. Kohus leidis, et nimetatud tõendid

kinnitavad, et M. L. korterist võeti ära 254 uut süstalt ja üks süstal, mis eksperdi arvamuse kohaselt sisaldas

0,142 grammi amfetamiini, samuti asjaolu, et M. L. oli 11. aprillil 2001 läbiotsimise ajal amfetamiinist

põhjustatud narkojoobes.

2. Tartu Maakohtu 26. märtsi 2002. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii M. L. kui ka tema kaitsja

Margus Mets. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja M. L. suhtes

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2002. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus M.

L. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning M. L. mõisteti talle esitatud

süüdistuses õigeks.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas esitatud tõendid ja nendest

tulenevad järeldused pole kohtualuse süüditunnistamiseks piisavad. Kohtukolleegium märkis, et kohtualusele

esitatud süüdistus ja ka maakohtu otsus sisaldab umbmäärasust ja põhineb eelkõige anonüümsete tunnistaja

ütlustel ja nende subjektiivsel tajul ning hinnangul. Kohtukolleegium osundas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. mai 2002. a otsusele nr 3-1-1-49-02, kus on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

seisukohale, et isiku süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas ulatuses põhineda anonüümsete

tunnistajate ütlustel.

3.2 Samuti pidas ringkonnakohus vajalikuks rõhutada Riigikohtu 26. aprilli 2002. a otsuses nr 3-1-1-51-02

väljendatud seisukohta, et isiku süüditunnistamisel KrK § 2102 järgi peab olema tuvastatud, et tegemist oli

narkootilise ainega. Ringkonnakohus märkis, et anonüümsete tunnistajate ütlustest nähtuvalt on nende

hinnangud kohtualuselt saadud aine ja selle koostise ning koguse üle enamalt jaolt oletuslikud, samas pole

ühtegi anonüümset tunnistajat M. L.-lt saadud ainega tabatud, nendelt pole seda ainet ära võetud ja aine

koostist ega kogust tõsikindlalt tuvastatud. Ringkonnakohus leidis, et see, millises koguses sisaldas M. L.-lt

saadud aine narkootikumi, sealhulgas amfetamiini ja kas seda üldse aines sisaldus, jääbki käesolevas

kriminaalasjas objektiivselt ja usaldusväärselt tõendamata. Kuna aga Kriminaalkoodeks kehtestab sõltuvalt

narkootilise aine kogusest erinevad vastutuse määrad, on narkootilise aine koguse kindlakstegemine

konkreetses kriminaalasjas oluline. Ringkonnakohus asus seisukohale, et M. L. süüdistuse tõendamisel ja

narkootilise aine edasiandmise kindlakstegemisel oleks ekspertiisi teostamine ja eksperdiarvamus

anonüümsete tunnistajate ütluste kontrollimiseks olnud hädavajalik.

3.3 Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsusest jääb selgusetuks, mida tõendavad süüdistuse seisukohast

läbiotsimise protokoll, asitõendiks tunnistamise- ja vaatlusprotokollid, eseme kohtukeemilise ekspertiisi akt

nr 2 ning joobeekspertiisi akt. Kriminaalkolleegium leidis, et 254 süstla olemasolu ja süstal, milles sisaldus

ekspertiisi andmetel 0,142 grammi amfetamiini, pole M. L.-le esitatud süüdistuses käsitlemist leidnud.

Nimetatud 0,142 grammi amfetamiini olemasolu süstlas on süüdistuse seisukohalt jäänud üldse tähelepanuta.

Samuti märkis kohtukolleegium, et M. L. korterist suurel arvul süstlate leidmine ning asjaolu, et ta ise oli

läbiotsimise ajal narkootilises joobes, võib tõendada tema eluviise, kuid ei kinnita veel süüdistuses märgitud

tegevust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör Tatjana Tamm, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsus M. L. õigeksmõistmises KrK § 2102

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

4.1 Kassaatori arvates rikkus Tartu Ringkonnakohus KrMK § 274 punktis 4 sätestatut, kuna ringkonnakohtu

otsuse kirjeldav-motiveeriv osa sisaldab motiive vaid anonüümsete tunnistajate nende ütluste

mitteusaldusväärsuse kohta, millega on süüdistuse kohaselt tõendatud narkootilise aine edasiandmine

kohtualuse poolt. Samas puuduvad kohtuotsuses motiivid M. L.-le narkootilise aine omandamises ja

hoidmises esitatud süüdistuse osas.

4.2 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt jääb selgusetuks, mida tõendavad

süüdistuse seisukohalt dokumentaalsed tõendid, sealhulgas asitõendite vaatlusprotokollid ja ekspertiisiakt.

Prokuröri arvetes ei ole kriminaalmenetluse seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas ringkonnakohtu

järeldus, et kohtualuse elukohas läbiotsimisel leitud süstal koos vedelikuga, mida ekspertiisiga identifitseeriti

narkootiliseks aineks, ei olnud M. L.-le süüdistusse arvatud ja seega ei saa seda tõendina arvestada.

Kassaatori arvates ei muuda narkootilise aine avastamise fakti olematuks, samuti asitõendit kui tõendit

kõlbmatuks asjaolu, et asitõendiks tunnistatud süstalt koos seal leiduva narkootilise ainega polnud kohtualuse

süüdistusse märgitud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Eesti kriminaalmenetluse ühe põhimõtte kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus vahenditult ning

suuliselt. Seda rõhutab KrMK § 206, mille kohaselt kohus peab muuhulgas üle kuulama tunnistajad ja

kannatanud. Nimetatud põhimõte on eriti oluline kaitseõiguse tagamisel. Vaid seaduses otse sätestatud

erandlikel juhtudel lubatakse sellest põhimõttest kõrvale kalduda.

5.1. Üheks selliseks erandiks on kannatanu ja tunnistaja anonüümsuse rakendamine, mida vastavalt KrMK §-

le 791 kohaldatakse kannatanu ja tunnistaja või neile lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Sellisel juhul ei

kajastata uurimistoimingu protokollides andmeid, mis võimaldaksid neid isikuid identifitseerida. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et sedavõrd olulise erandi rakendamine kriminaalasja eeluurimisel vajab

igal konkreetsel juhtumil ka põhistamist - millisel alusel on uurija leidnud, et kannatanu või tunnistaja

julgeolekut pole võimalik tagada teisiti, kui anonüümsuse kasutamisega.

5.2. Käesolevas kriminaalasjas on anonüümseteks tunnistatud kõik seitse tunnistajat, kusjuures seda on

tehtud KrMK § 791 lg 1 rikkumisega. Nimelt konstateeritakse kõigil seitsmel juhul trafaretselt koostatud

määrustes, et "Tunnistaja avaldas, et soovib jääda kriminaalmenetluses anonüümseks tema ja temale

lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele." Sellist määrust ei

saa lugeda põhistatuks KrMK § 791 lg 1 mõttes, sest ei määrusest - nagu muuseas ka teistest kriminaalasja

materjalidest - ei selgu, milline oht ähvardab just nimelt selles asjas tunnistajatena ülekuulatavaid isikuid,

kellelt see oht lähtub, millist iseloomu ja intensiivsust omab ning miks seda pole võimalik kõrvaldada teiste

riigi käsutuses olevate vahenditega.

Seetõttu pole ka võimalik hinnata, kas anonüümsust kasutati tõepoolest tunnistajate julgeoleku tagamiseks

või see tulenes soovist väärata tõendite vahenditut uurimist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 1 ja lg 3 p

"d" sisu tähendab, et kohtualusele antaks küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja

küsitleda vastaspoole tunnistajaid. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et anonüümsete

tunnistajate ütlustele tuginemine ei tarvitse alati olla vastuolus konventsiooni artikliga 6, on ta ometi

järjekindlalt rõhutanud, et süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas osas põhineda anonüümsetel

ütlustel (Kostovski versus Holland, Doorson versus Holland, Birutis jt. versus Leedu jpt).

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu prokuröri väitega, et ringkonnakohus pole arvestanud kõikide

tõenditega, sh asitõendite vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga. Nimetatud tõendiallikates sisalduv teave - et

M. L. elukohast leiti 254 uut süstalt ja üks süstal, mis eksperdi arvamuse kohaselt sisaldas 0,142 grammi

amfetamiini - ei kinnita iseenesest otseselt amfetamiini omandamist suures koguses, ammugi mitte selle

hoidmist edasiandmise eesmärgil ning selle faktilist edasiandmist. Tõendite teooria seisukohalt võivad need

olla kaudseteks tõenditeks, mis otseste süüstavate tõendite olemasolul võivad abistada kohut siseveendumuse

kujunemisel teo tõendatuse või mittetõendatuse kohta. Ülaltoodud põhjustel aga ei kuulu käesolevas

kriminaalasjas kogutud otsesed tõendid - tunnistajate ütlused - lubatud tõendite hulka, mistõttu pole ka

võimalik kaudseid tõendeid nende seostamiseks ning kinnitamiseks esitada ning kohtul kaaluda.

Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni

2002. a kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonprotestis toodud motiivid ei anna alust selle

tühistamiseks.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg