3-1-1-81-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-02

Otsuse kuupäev

17. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Peeter Vaher ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi P.K. süüdistuses KrK § 183 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

25. veebruari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-

16/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.K. kaitsja Aivar Kello, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu P.K., tema kaitsja vandeadvokaat

Kalev Lill ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, KarSRS § 1 lg-st 1 ja § 3 lg-st 1, Riigikohtu

kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada Valga Maakohtu 26. oktoobri 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

25. veebruari 2002. a otsus P.K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 183 järgi.

2. Lõpetada menetlus kriminaalasjas P.K. süüdistuses KrK § 183 järgi.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 17. oktoobril 2002.a ja ei kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.K. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi. Selle kriminaalasja arutamisel Võru Maakohtus

14. novembril 1997. a kohtunik Kersti Vosmani eesistumisel ütles P.K. kohtunikule: "... käitusite nagu laps,

nagu andja-võtja kassiperse lakkuja, mul puudub igasugune lugupidamine sellise kohtuniku vastu". Nende

sõnade lausumise järgselt kõrvaldas eesistuja kohtualuse P.K. kogu kriminaalasja arutamise ajaks

kohtusaalist. Samas esitas prokurör taotluse kohaldada P.K. suhtes tõkendina vahi alla võtmist põhjendusega,

et kohtualune võib jätkata kuritegude toimepanemist. Kolmeliikmeline kohtukoosseis kohtunik K. Vosmani

eesistumisel leidiski, et kuna P.K. käitumises kohtuistungil on KrK § 183 järgi kvalifitseeritava kuriteo

tunnused ja ta jätkab kuritegude toimepanemist, siis tulebki P.K. suhtes kohaldada tõkendina vahi alla

võtmist. P.K. vaidlustas 14. novembril 1997. a koostatud vahi alla võtmise määruse ja Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 1997. a määrusega tema erikaebus rahuldati ning ta vabastati vahi alt.

2. 20. novembril 1997. a algatas Võru prokurör P.K. suhtes kriminaalasja KrK § 183 tunnustel s.t seoses

kohtunikuna võimuesindaja ülesandeid täitva isiku solvamisega.

3. 27. jaanuaril 1998. a jätkas Võru Maakohus kohtunik K. Vosmani eesistumisel P.K. kriminaalasja

arutamist süüdistuses KrK § 186 järgi. Selle kriminaalasja kohtulikul arutamisel 2. märtsil 1998. a kohaldati

P.K. suhtes uuesti tõkendina vahi alla võtmist põhjendusega, et P.K. hoiab kõrvale kriminaalmenetlusest.

Selle kohtumääruse peale P.K. poolt esitatud erikaebuse jättis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

26. märtsi 1998. a määrusega rahuldamata.

4. Kohtunik Kersti Vosmani poolt 1. aprillil 1998. a tehtud määrusega ühendati kriminaalasjad P.K.

süüdistuses KrK § 186 ja § 183 järgi ühiseks menetlemiseks. Sama päeva tehtud määrusega taandas kohtunik

K. Vosman ennast ühendatud kriminaalasja arutamisest põhjendusel, et ühes kuriteoepisoodis on ta

kannatanu ning menetlusosaline ei tohi kriminaalasja arutamisel kuuluda kohtukoosseisu. Selle kriminaalasja

arutamisest taandasid ennast ka teised Võru Maakohtu kohtunikud ja kriminaalasi saadeti arutamiseks Valga

Maakohtule.

5. Valga Maakohtu kohtuniku 26. oktoobri 2001. a määrusega saadeti kriminaalasi P.K. süüdistuses KrK

§ 186 järgi täiendavale eeluurimisele.

6. Valga Maakohtu 26. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati P.K. süüdi KrK § 183 järgi ja talle mõisteti

karistuseks rahatrahv viissada nelikümmend kuus päevamäära s. o 15 288 kr. Mõistetud karistus arvutati KrK

§-de 43 ja § 45 alusel ümber vabadusekaotuseks ning arvestades P.K. eelvangistuses viibitud aega, loeti

karistus täielikult kantuks.

Kohus leidis, et täielikult on tõendatud P.K. süü võimuesindaja solvamises. Seda, et nimetas kohtunikku

"andja-võtja kassiperse lakkujaks", ei eitanud ka kohtualune ise. Kohus asus seisukohale, et P.K. pani

võimuesindaja solvamise toime tahtlikult, alandades kannatanu au-ja eneseväärikustunnet äärmiselt solvava

väljendiga. Kohtualuse väide, nagu oleks tema poolt öeldu olnud tingitud ravimite tarvitamisest tingitud

erilisest emotsionaalsest seisundist, oli kohtu hinnangul ümber lükatud kohtupsühhiaatria -ja psühholoogia

ekspertiisi aktis fikseeritud ekspertarvamusega.

7. Valga Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii P.K. kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Otto

Preem. Mõlemas apellatsioonkaebuses taotleti kohtualuse õigeksmõistmist.

8. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus P.K-

le mõistetud karistuse osas. P.K-le mõisteti karistuseks rahatrahv suuruses kolmsada päevamäära. KrK § 43

alusel arvutati rahatrahv ümber sajaks päevaks vabadusekaotuseks ja KrK § 45 alusel loeti see ärakantud

karistuseks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses nimetas kohtualune enda poolt kohtunikule öeldut "madalkeelseks rahvalikuks

ütluseks". Kriminaalkolleegium leidis, et isegi siis, kui sellise seisukohaga nõustuda, ei tähendaks see seda,

et taolise väljendiga ja sellises situatsioonis, nagu seda kasutas kohtualune, ei saaks võimuesindajat solvata.

Kannatanu, täites kohtuistungil õigusemõistmise funktsioone, oli kriminaalkolleegiumi hinnangul kahtlemata

võimuesindaja KrK § 183 mõttes ning kohtualuse poolt temale lausutu oli solvav. Seega oli

kriminaalkolleegiumi arvates P.K. käitumises täielikult täidetud KrK § 183 koosseis ning seetõttu puuduski

alus maakohtu otsuse tühistamiseks.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse P.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar

Kello, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kohtualuse õigeksmõistmist.

9.1 Kassaator kinnitab, et P.K. poolt kohtunikule öeldu oli rahva seas tuntud väljendi kasutamine ning see oli

lausutud ilma tagamõtteta kohut solvata. Kassaatori hinnangul puudub seega P.K. käitumises kuriteo

subjektiivne külg. Lisaks sellele ei arvestanud ringkonnakohus kassaatori arvates ka P.K. tervislikku

seisundit teo toimepanemise ajal.

9.2 Samuti märgitakse kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi koosseisu kuulus

kohtunik, kes oli varem otsustanud P.K. vahi alla jätmise küsimust. Kassaator leiab, et kuna taotlust

nimetatud kohtuniku taandamiseks ei rahuldatud, kuulus kohtukoosseisu kohtunik, kes P.K. veendumuse

kohaselt ei olnud tema suhtes objektiivne. Kassaatori väitel ei antud ringkonnakohtus P.K-le ka õigust

viimasele sõnale. Kaitsja palub kirjeldatud asjaolud lugeda kriminaalseaduse oluliseks rikkumiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses toodud argumendid ei saa olla P.K.

õigeksmõistmise aluseks. P.K. poolt kohtunikule öeldut on kohtud õigesti käsitlenud dualistlikust aumõistest

lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a otsust nr 3 -1-1-46-02; RT III 2002, 13, 148)

ning teinud sellest õiguslikult veatu järelduse, et ka väidetavalt madalkeelne rahvalik ütlus saab olla isiku

sisemist au ja väärikust riivav. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub seejuures kohtutega ka selles, et P.K.

kasutas ilmselgelt solvava olemusega sõnastust. Senise teooria ja praktikaga oli kooskõlas ka kohtuniku kui

ametialaseid kohustusi täitva isiku solvamise kvalifitseerimine KrK § 183 järgi ning seega puudub alus

tegemaks õiguslikke etteheiteid kohtutele P.K. käitumisele kriminaalõigusliku hinnangu andmisel. Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei tuvastanud ka muid materiaal-või menetlusõiguslikke minetusi, mis viiksid

vaidlustatud kohtulahendite sel põhjusel tühistamiseni.

10.2 Vaatamata eeltoodule on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kriminaalmenetlus P.K. suhtes

tuleb lõpetada, sest Karistusseadustikus(KarS; RT I 2001, 61, 364) on KrK §-s 183 ettenähtud tegu

dekriminaliseeritud. Kui KrK § 183 käsitles kohtuniku solvamist eriosa 10. peatükist tulenevalt

valitsemiskorra vastase süüteona, siis õigushüve mõttes vastab sellele sisuliselt KarS-i § 275: võimuesindaja

ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamine või solvamine, mis paikneb seadustiku 16. peatüki (avaliku

rahu vastased süüteod) 3. jao (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) 1. jaotises (võimuesindaja suhtes

toimepandud süüteod). Samas on seadusandja aga KarS-i kehtestamisel loonud kohtu ning kohtunike au ja

väärikuse kaitsel uue sätte, paigutades selle 18. peatüki (õigusemõistmise vastased süüteod) 1. jakku

(õigusemõistmise takistamine). Seejuures kriminaliseerib seadusandja KarS §-s 305 ainult kohtu ja

kohtuniku laimamise " jättes seega au ja väärikuse dualistlikku liigendust arvestades kriminaalõigusliku

hukkamõistuta solvamise, st kaitstava õigushüve subjektiivse riivamise. Seega on KarS võrreldes KrK-ga

kitsendanud kaitstava õigushüve ulatust kohtu ja kohtunike suhtes, piirdudes ainult laimamise, st välise au

riivamisega.

10.3 Siinkohal leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on seadusandja poolt teadlikult kehtestatud piiranguga

ning puudub võimalus käsitleda kohtu või kohtuniku solvamist kriminaliseeritud teona KarS § 275

tähenduses, mida kinnitab esmajoones süüteokoosseisude paigutus KarS-i 16. ja 18. peatükis. Nimelt

sisalduvad mõlemas peatükis paralleelselt süüteokoosseisud, mis käsitlevad vägivalda võimuesindaja suhtes

(§ 274 ja § 303), samuti võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist (§ 276 ja § 309 alt 1) ja ka laimu

(§ 275 alt 1 ja § 305). Sanktsioneerides aga võimuesindaja solvamise ainult KarS-i 16. peatüki § 275 alt 2

näol, on seadusandja tahe olnud otseselt suunatud kohtu ja kohtuniku solvamise dekriminaliseerimisele

õigusemõistmisel. Kuna käesoleva kriminaalasja teokirjeldusest tuleneb aga otseselt, et tegemist oli

kohtuniku au riivamisega seoses tema osalemisega just õigusemõistmisel, saab P.K. käitumist subsumeerida

ainult KarS § 305, mitte aga § 275 alla. Tulenevalt aga koosseisuliste asjaolude kontrolli negatiivsest

tulemusest (KarS § 305 ei kaitse sisemist au ja väärikust), puudub P.K. käitumises seega kuriteokoosseis.

10.4 Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS; RT I 2002, 56, 350) § 3 lg 1 sätestab, et enne KarS-i

jõustumist toime pandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse, lähtudes käesoleva seaduse

§ 1 lg-tes 1-3 sätestatud alustest. KarSRS § 1 lg 1 omakorda sätestab, et karistuse kandmisest vabastatakse

isik, kes on süüdi mõistetud KrK järgi kuriteo eest, mis KarS-i järgi ei ole enam kuriteona karistatav.

Eeltoodu alusel tuleb seega käesolevas kriminaalasjas kriminaalmenetlus P.K. süüdistuses KrK § 183 järgi

lõpetada.

10.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks käesoleva kriminaalasja lahendamisel rõhutada aga

veel järgmist. Kuigi eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu solvamine hukkamõistetav kriminaalõiguslikus mõttes,

ei tähenda see seda, nagu puuduksid võimalused reageerida kohtu kui institutsiooni suhtes tehtavatele

solvavatele avaldustele. KrMK § 225 lg 5 sätestab, et kohtul on õigus trahvida iga isikut, kes suuliselt või

kohtule adresseeritud kirjas, kaebuses või dokumendis väljendab lugupidamatust kohtu vastu, mis seisneb

sündsusetute või solvavate väljenduste kasutamises. Rahatrahvi võib määrata kuni saja

miinimumpäevamäära ulatuses. Seega on kohtuistungi korra rikkujate suhtes alati võimalik rakendada

karistust menetlusliku trahvi näol " ning suuliselt avaldatud lugupidamatus võib endast täielikult kujutada

kohtu (ja kohtuniku) sisemise au ning väärikuse riivamist solvamise tähenduses.

Jüri Ilvest, Peeter Vaher, Eerik Kergandberg