3-1-1-98-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-02

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

A.P. süüdistus KrK § 107 lg 2 p 1 ja § 140 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi ning M.K. süüdistus KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. juuni 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/544/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.K. kaitsja vandeadvokaat Helina Luksepa ja A.P.

kaitsja vandeadvokaat Mare Lusti kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2002

Istungil osalenud isikud

M.K. kaitsja vandeadvokaat Helina Luksepp ja A.P.

kaitsja vandeadvokaat Mare Lust, kannatanu U.T. ning

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a kohtuotsus A.P. ja M.K.

süüdistusasjas sisuliselt muutmata.

2. Asendada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a kohtuotsuse punktis 6.1

(tl 116, alt 15. rida) sõna "põhjendamatult" sõnaga "põhjendatult".

3. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 16. oktoobril 2002 ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. aprilli 2002. a otsusega tunnistati A.P. süüdi KrK § 107 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ning talle

mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Samuti tunnistati A.P. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 järgi mõistis kohus A.P-le

lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust.

Sama kohtuotsusega tunnistati M.K. süüdi KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati kolmeaastase

vabadusekaotusega.

2. A.P. ja M.K. tunnistati KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et nad 1. oktoobril 2000. a kella 23.15

ajal S-l K tn x asuva poe trepi ees, olles alkoholijoobes, tungisid huligaansel ajendil kallale A.T-le, tirisid ta

poe trepist alla kõnniteele, paiskasid maha ja peksid käte ning jalgadega pea ja keha piirkonda, tõugates A.T.

poe nurga peale, kus jätkates peksmist käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda, tekitasid A.T-le elukohtliku

peatrauma, mille tagajärjel ta suri sündmuskohal.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused M.K. kaitsja

vandeadvokaat H. Luksepp, A.P. kaitsja vandeadvokaat M. Lust ning apellatsioonprotesti Harju Prokuratuuri

prokurör L. Velba.

3.1 Vandeadvokaat H. Luksepp taotles maakohtu otsuse tühistamist M.K. süüditunnistamises KrK § 107 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi ning tema tegevuse ümberkvalifitseerimist süüdistuseks KrK § 104 järgi.

3.2 Vandeadvokaat M. Lust taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamise ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi.

3.3 Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A.P-t ja M.K-t karistati KrK

§ 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi alla sanktsiooni alammäära. Prokurör taotles A.P. karistamist vabadusekaotusega

viieks aastaks ja kuueks kuuks ning M.K. karistamist vabadusekaotusega viieks aastaks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

10. aprilli 2002. a otsus kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise tõttu A.P. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi süüditunnistamise osas ja kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt M.K-le ja A.P-le KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus karistas M.K. ja A.P. KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vabadusekaotusega

viieks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

4.1 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud apellatsioonkaebuste väidetega, et KrK § 107 lg 2 p-

s 1 sätestatud teo toimepanemine M.K. ja A.P. poolt on tõendamata. Kohtukolleegium leidis, et maakohus

jättis põhjendatult arvestamata kohtualuste M.K. ja A.P. antud ütlused, sest need on kriminaalmenetluse

käigus muutunud ja vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et

M.K. teo ümberkvalifitseerimiseks KrK § 104 järgi puudub alus hädakaitse eeldusena nõutava õigusvastase

ründe tõendamatuse tõttu.

4.2 Samas leidis ringkonnakohus, et tõendamata on M.K. ja A.P. poolt üliraske kehavigastuse tahtlik

tekitamine huligaansel ajendil, mistõttu kohtualuste teost tuleb konkreetse kuriteoepisoodi osas välja jätta

huligaanse ajendi tunnus ning kvalifitseerida nende käitumine vastavas osas üksnes KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

4.3 Kohtukolleegium rõhutas, et eriosa paragrahvi sanktsioonis ette nähtud karistusest kergema karistuse

mõistmine saab toimuda üksnes KrK § 39 sätteid rakendades, kusjuures seda peavad põhistama toimepandud

kuriteo raskust oluliselt vähendavad erandlikud asjaolud, samuti süüdlase isik. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad kuriteo raskust oluliselt vähendavad erandlikud asjaolud

ja süüdlase isikuid positiivselt iseloomustavad andmed, mis õigustaksid KrK § 39 sätete kohaldamise, s.o

kohtualustele karistuse mõistmise alla KrK § 107 lg-s 2 sätestatud karistuse alammäära.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse

M.K. kaitsja vandeadvokaat H. Luksepp ja A.P. kaitsja vandeadvokaat M. Lust.

5.1 Vandeadvokaat H. Luksepp taotleb kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide olulise

rikkumise motiivil ringkonnakohtu otsuse tühistamist M.K. süüditunnistamise osas KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

ning kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

5.1.1 Kõigepealt ei nõustu kassaator ringkonnakohtu järeldusega, et A.P. ja M.K. on kohtumenetluse käigus

muutnud ütlusi ja et need on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Täpsustust, kas A.T. lõi M.K. otsa ette või

põse piirkonda, ei saa käsitleda ütluste muutmisena, leiab kassaator.

5.1.2 Kaitsja on seisukohal: "Eesti kriminaalõigus näeb kriminaalmenetluse eesmärgina ette tegevuse tõe

tuvastamise suunas ning seega ei saa kohtuotsuses konstrueerida kuriteosituatsiooni, mis võib-olla võis olla

sündinud, kuid samade tõendite alusel on sündmusest võimalik konstrueerida ka teistsuguseid versioone." (tl

131) Kaitsja arvates on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetluse põhimõtet, mille kohaselt tuleb

kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kohtualuse kasuks, samuti süütuse presumptsiooni printsiipi.

5.1.3 Kassaator leiab, et tunnistaja K.K. ütlused on vastuolus eksperdi arvamuse kaudu tuvastatuga ning ei

tõenda kannatanu peksmist K.K. poolt selgitatud viisil.

5.1.4 Kaitsja peab ebaõigeks ka ringkonnakohtu järeldust, mille kohaselt M.K. teo ümberkvalifitseerimiseks

KrK § 104 järgi puudub alus hädakaitse eeldusena nõutava õigusvastase ründe tõendamatuse tõttu. Kassaator

viitab seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1995. a otsuses nr III-1/1-3/95 väljendatud

seisukohale, mille kohaselt hädakaitse seisundi olemasolu või selle puudumise tuvastamisel tuleb hinnata

tõendeid sellest seisukohast, kumb osalistest oli ründe initsiaatoriks; selliste tõendite vaieldavuse või

puudumise korral tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ja kui kohtualune väidab hädakaitse olemasolu -

tuleb seda ka eeldada.

5.1.5 Veel taotleb kassaator M.K-le KrK § 39 alusel kergema karistuse mõistmist.

5.2 Vandeadvokaat M. Lust taotleb oma kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist A.P.

süüdimõistmise ja karistamise osas KrK § 107 lg 2 p 1 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks

ringkonnakohtule.

5.2.1 Kassaator märgib kõigepealt seda, et ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ei oleks maakohus

tohtinud kohaldada A.P. suhtes KrK §-s 39 sätestatut. Samuti pole kohtud kaitsja väitel arvesse võtnud

asjaolu, et kuni vahi alla võtmiseni A.P. töötas ning teda iseloomustati töökohast positiivselt.

5.2.2 Kaitsja arvates on maakohus ja ringkonnakohus vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-52-96

alahinnanud kohtualuste ütlusi võrreldes teist liiki tõenditega; vastuolus Riigikohtu otsusega 3-1-1-4-99

tõlgendanud kahtlused A.P. süüdiolekus tema kahjuks ja vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-3-98

jätnud põhistamata, miks on osa tõendeid tunnistatud mitteusaldusväärseteks.

5.2.3 Kassaator osundab sellele, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 6.1 on ringkonnakohus algul

nimetanud maakohtupoolset kohtualuste ütluste arvestamata jätmist põhjendamatuks, seejärel aga

põhjendatuks (tl -d 116-117).

5.2.4. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Harju Maakohus ei rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, kui jättis rahuldamata kohtuistungil esitatud kaitsja taotluse tunnistajate O.U., T.N.

ja kannatanu M.B. väljakutsumiseks. Kassaatori arvates ei anna asjaolu, et tunnistajad ja kannatanu ei ole

kohtukutsele postiasutusse järgi läinud, alust arvata, et isiku elu- või asukoht on muutunud ning seega

kohtule teadmata. Kaitsja leiab, et tunnistaja või kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine

kohtuistungil KrMK § 246 lg 1 p 3 alusel on lubatav alles pärast seda, kui kohus on koostanud KrMK § 783

lg 1 alusel määruse vastava menetlusosalise sundtoomiseks ja saanud politseiasutusest õiendi selle määruse

täitmise võimatuse kohta. Ühtlasi leiab kaitsja, et ülalnimetatud tunnistajate ja kannatanu välja kutsumata

jätmisega rikkus maakohus KrMK §-des 19 lg 1, 18 lg 2, 206 ja 207 sätestatud nõudeid, samuti EÕIK

artikli 6 punkti 3 "d" ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 11.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat H. Luksepp oma

kaebuses märgitut. Täiendavalt palus ta Riigikohtul arvestada seda, et erinevalt KrK § 107 lg 2 p-s 1

sätestatust ei nähta KarS §-s 118 enam ette kriminaalvastutust sellise kehavigastuse eest, millega

põhjustataks ettevaatamatuse tõttu kannatanu surm. Seega oleks kaitsja arvates võimalik M.K. tegevust

kvalifitseerida ainult KarS § 117 järgi ja vastavalt sellele tuleks kergendada ka talle mõistetud karistust. Oma

kassatsioonkaebuses märgitut toetas Riigikohtu istungil ka vandeadvokaat M. Lust, kes rõhutas seda, et tema

poolt kassatsioonkaebuses viidatud ja Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete

kohaselt peab kohtualusele olema tagatud võimalus küsitleda tema vastu ütlusi andvaid tunnistajaid.

Prokurör taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, märkides kõigepealt, et KrK § 107 lg 2 p-s 1 ette

nähtud kuritegu ei ole mitte dekriminaliseeritud, vaid on kvalifitseeritav KarS §-de 117 ja 118 järgi.

Nõustudes põhimõtteliselt vandeadvokaat M. Lusti seisukohaga, möönis prokurör, et kohus oleks tõepoolest

võinud kohaldada kohtuistungile ilmumata jäänud tunnistajate O.U., T.N. ning kannatanu M.B. sundtoomist.

Kuid samas osundas prokurör asjaolule, et kehtiva kriminaalmenetluse seaduse kohaselt võib kohus seaduses

sätestatud alustel avaldada eeluurimisel antud ütlusi, ning prokuröri arvates oli selline alus olemas ka

käsitletaval juhul.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Arvestades seda, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on tõstatatud küsimus ka põhiõiguste

väidetavast rikkumisest, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks alustada just selle küsimuse

analüüsiga - seega vastuse otsimisega küsimusele, kas tunnistajate O.U., T.N. ja kannatanu M.B. poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine kohtulikul uurimisel Harju Maakohtus oli kooskõlas EÕIK

art 6 p-s 3"d" ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 11 sätestatud nõudega või mitte.

7.1 Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi: Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 p-

de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul

kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda

süüstavale tõendile .(Vt näiteks Kohtu lahendid Delta v Prantsusmaa 19. 12. 1990; Lüdi v "veits 15. 06.

1996; Luca v Itaalia 27. 02. 2001; P. S. v Saksamaa 20. 12. 2001; S. N. v Rootsi 02. 07. 2002).

7.2 Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes

lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v

Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel

iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud

ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates

arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja

küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas

menetluses.

7.3 Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid

juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. (Kohtu lahendid

Doorson v Holland 26.03.1996; Van Mechelen ja teised v Holland 23.04. 1997; P. S. v Saksamaa

20.12.2001). Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja

ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda

viimase kaitsjal. (X v Denmark 16. 12. 1981). Samas on Kohus rõhutanud, et EÕIK art 6 mõtte kohaselt

saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud,

ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse

järgimisega. (P. S. v Saksamaa 20.12.2001).

7.4 M.K. ja A.P. süüdistusasja kontekstis tuleb märkida Kohtu poolt mitmetes lahendites rõhutatut, et

juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku

ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse

õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri. (A.M. v Itaalia 14. 12. 1999; Luca v Itaalia 27.

02. 2001; P. S. v Saksamaa 20. 12. 2001).

8.1 PS § 3 lg 1 teises lauses sisalduvast tulenevalt ei saa Kohtu eelkirjeldatud seisukohti EÕIK art 6

tõlgendamisel eirata ka Eesti tänases kriminaalmenetluses KrMK § 246 lg 1 p-des 2-3 ning lg-tes 2 ja 3

sätestatu, aga samuti ka § 247 tõlgendamisel. Seda arvestades tuleb nõustuda vandeadvokaat M. Lusti poolt

kassatsioonkaebuses märgituga, et Harju Maakohus ei ole kohtuistungile ilmumata jäänud tunnistajate O.U.,

T.N. ning kannatanu M.B. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel kohtuistungil järginud

Kohtu poolt EÕIK art 6 kohaldamispraktikast tulenevaid nõudeid. Esiteks - ja seda rikkumist möönis

Riigikohtu istungil ka prokurör - ei ole maakohus kõnealuste isikute suhtes sundtoomise kohaldamata

jätmisega kasutanud kõiki võimalusi EÕIK art 6 p-s 1 sätestatud ausa kohtumenetluse nõude täitmiseks.

Teiseks - avaldades O.U., T.N. ning kannatanu M.B. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused kohtuistungil,

ilma et kohtualustel oleks olnud võimalust neid isikuid eelnevalt küsitleda, on maakohus rikkunud EÕIK

art 6 p-s 3 "d" sätestatud nõude täitmist.

8.2 Vaatamata eelnimetatud rikkumistele, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates alus selle

rikkumise tõttu Harju Maakohtu 10. aprilli 2002. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

12. juuni 2002. a kohtuotsuste tühistamiseks, sest A.P. ja M.K. süüdi tunnistamine KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ei

ole ei täielikult ega määravas ulatuses põhinenud tunnistajate O.U. ja T.N. ütlustele, kannatanu M.B. pole aga

üldse seotud selle kuriteoga.

9. Nõustudes vandeadvokaat M. Lusti poolt kassatsioonkaebuses osundatuga, et ringkonnakohtu vaidlustatud

otsuse p-s 6.1 (tl 116, alt 15. rida) on ringkonnakohus ilmselt ekslikult sõna "põhjendatult" asemel kasutanud

sõna "põhjendamatult", peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ja võimalikuks parandada see

eksitav viga AKKS § 63 p-s 5 sätestatud korras.

10. Kassaatorite ülejäänud etteheited Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a

kohtuotsusele ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjendatud.

10.1 Ei saa nõustuda vandeadvokaat H. Luksepaga selles, et tema kaitsealuse suhtes oleks rikutud süütuse

presumptsiooni. Alusetu on ka vandeadvokaat H. Luksepa väide, et jättes M.K. teo ümberkvalifitseerimata

KrK § 104 järgi, ei ole ringkonnakohus järginud Riigikohtu otsuses 3-1-1-3-95 ( RT III,1995, 1, 3)

väljendatud seisukohta. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 6.2 on Riigikohtu arvates piisava

põhjalikkusega analüüsitud tõendeid, millest nähtuvalt ei saanud A.T. olla ründe initsiaatoriks ning mille

tõttu on ka välistatud kohtualuste tegutsemine hädakaitse seisundis. Erinevalt vandeadvokaat H. Luksepast

on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 8 väga üksikasjaliselt

põhjendatud ka KrK §-s 39 sätestatu kohaldamata jätmist.

10.2 Ka vandeadvokaat M. Lust on leidnud, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud tema kaitsealuse suhtes

KrK §-s 39 sätestatu kohaldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohtu

vaidlustatud otsuse p-s 8 seda siiski tehtud põhjalikult ja kohtupraktikat arvestavalt ka A.P. osas.

Vandeadvokaat M. Lusti väited, mille esitamisel ta on tuginenud Riigikohtu lahenditele 3-1-1-52-96, 3-1-1-

4-99 ja 3-1-1-3-98 eeldavad sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist Riigikohtu poolt, mis aga

kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei ole lubatud.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri poolt Riigikohtu istungil esitatud seiskohaga, et KrK

§ 107 lg 2 p-s 1 ette nähtud kuritegu ei ole mitte dekriminaliseeritud, vaid on kvalifitseeritav KarS §-de 117

ja 118 järgi. Ei saa nõustuda vandeadvokaat H. Luksepa poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et kuna KarS §-s

118 ei nähta enam ette kriminaalvastutust sellise kehavigastuse eest, millega põhjustatakse ettevaatamatuse

tõttu kannatanu surm, siis tuleks tema kaitsealuse tegu ümber kvalifitseerida üksnes KarS § 117 järgi.

Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud süüdimõistetute poolt elule ohtliku kehavigastuse tahtlik tekitamine

ja sellise teo eest on KarS-i järgi ette nähtud kriminaalvastutus § 118 p-s 2. Samas aga, kooskõlas KarS §-

s 19 sätestatuga ei oleks mingit alust jätta käsitletaval juhul karistusõigusliku tähelepanuta süüdimõistetute

tegevuse tagajärge. Vastutus sellise tagajärje eest on ette nähtud eraldi paragrahvis - KarS §-s 117 ja seetõttu

ongi kokkuvõttes KrK § 107 lg 2 p-s 1 ette nähtud kuritegu KarS alusel põhimõtteliselt kvalifitseeritav §-

de 117 ja 118 järgi. Kooskõlas karistusseadustiku rakendusseaduse (KarSRS) § 3 lg-s 3 sätestatuga ei tule

süüdimõistetute tegu siiski ümber kvalifitseerida. Samuti puudub antud juhul KarSRS-st tulenevalt alus

süüdimõistetute suhtes karistuse kergendamiseks.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a kohtuotsus jätta sisuliselt muutmata.

Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris