3-2-1-100-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-100-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Tulundusühistu Mahyd-LeTi hagi OÜ Veksmar (pankrotis) ja

Harry Sikka vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. veebruari 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/46/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tulundusühistu Mahyd-LeTi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Kostja H. Sikka

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

21. veebruari 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt laenas tulundusühistu Mahyd-LeTi 17. novembril 1994. a

H. Sikkalt 376 500 krooni. Laenulepingu tagamiseks sõlmisid pooled samal päeval pandilepingud,

käenduslepingu ja lihtkirjaliku tingimusliku müügilepingu. Selles leppisid pooled kokku, et laenu

tagasimaksmisel kohustub H. Sikka Kolga-Aabla külas Loksa vallas Harjumaal asuvad

spordikompleksi ja lasteaed-algkooli hooned hagejale ühe krooni eest tagasi müüma. 17. novembril

1994. a sõlmisid pooled samade hoonete notariaalse ostu-müügilepingu, kuid notari selgitusel ei

olnud äramuutva tingimuse lülitamine lepingusse võimalik. Hageja tagastas kostjale

laenulepingujärgsed summad, kuid kostja keeldus hagejale tagatiseks olnud hooneid tagasi müümast.

4. novembril 1996. a esitatud esialgses hagiavalduses palus hageja tunnistada notariaalse ostu-

müügilepingu tühisust TsÜS § 72 lg 2 alusel pettuse tõttu. 6. detsembri 1999. a hagiavalduse

täpsustuses muutis hageja hagi alust ja palus tunnustada notariaalse müügilepingu tühisust, kuna

poolte tahe ei olnud suunatud objekti võõrandamisele, vaid laenulepingu tagamisele. Tegemist oli

teeseldud tehinguga TsÜS § 70 järgi. Notariaalse ostu-müügilepinguga püüti varjata pandilepingut,

mida pooled tegelikult silmas pidasid. H. Sikka müüs 13. juunil 1995. a hooned edasi OÜ-le Veksmar

(pankrotis). Hageja taotles selle tehingu tühisuse tunnustamist TsÜS § 66 lg 2 alusel.

2. Tallinna Linnakohtu 11. juuli 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti OÜ

Veksmar (pankrotis) kasuks välja kohtukulu. Kohus luges tõendatuks H. Sikka ja hageja vahel ostu-

müügilepingust tuleneva kohustise olemasolu. Hageja seadusliku esindaja L. Reimali seletuse

kohaselt avaldas ta 17. novembril 1994. a notarile tahet sõlmida müügileping, kuna H. Sikka ei olnud

muidu nõus laenu andma. Tegeliku tahte avaldamata jätmisel ei loeta tahteavaldust isiku tegeliku

tahetega vastuolus olevaks. TsÜS § 70 järgi on teeseldud tehing, mille pooled on teinud teise tehingu

varjamiseks, mida tegelikult teha taheti; teeseldud tehing on tühine. Hageja väide, et notariaalne

müügileping sõlmiti pandilepingu varjamiseks, on tõendamata ja vastolus hageja üldkoosoleku otsuse

ja lepingu sisuga. Hageja ei ole põhjendanud, miks pidid pooled pandilepingu sõlmimist teeseldud

tehinguga varjama. H. Sikka ei kinnitanud pandilepingu sõlmimist. 17. novembri 1994. a

müügileping ei sisaldanud TsÜS §-s 81 sätestatud edasilükkavat ega äramuutvat tingimust. Hageja

väited tehingu tühisuse kohta selle rahatuse tõttu ei ole kooskõlas TsK §-dega 242 ja 249. Tegemist ei

ole ka pettusega TsÜS § 72 järgi, kuna hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mida ta

tehingu tegemise ajal ei teadnud või millest tal puudus ettekujutus. Hageja väited, et H. Sikka rikkus

muid kokkuleppeid, sealhulgas väidetavat kokkulepet vara tagasimüümiseks, ei oma selles vaidluses

õiguslikku tähendust. Vaidlustatud müügileping ei sisaldanud tagasimüügikohustust. Kuna hageja ei

olnud 13. juuni 1995. a tehingu pooleks, ei olnud ta õigustatud seda vaidlustama.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja linnakohtu otsuse vaid 17. novembri 1994. a tehingu

kehtetuks tunnistamata jätmise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohtu

otsus seaduslik ja põhjendatud. Hageja ja H. Sikka avaldasid 17. novembril 1994. a notari juures tahet

ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja selline leping sõlmiti. Tahtevalduse vastavust isiku tegelikule

tahtele eeldatakse. Hageja esitatud tõendid kinnitasid, et hagejat ei mõjutanud tahteavaldust tegema

mitte kostja tekitatud eksimus, vaid soov igal juhul laenu saada. Hageja ebaõiget ettekujutust pärast

lepingu sõlmimist saabuvatest asjaoludest ei saa pidada pettuseks TsÜS § 72 mõttes. Linnakohus ei

rikkunud hageja menetluse peatamise taotluse rahuldamata jätmisega TsMS § 213 lg 1 p 3.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning mõista H. Sikkalt hageja kasuks välja kohtukulud.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole pettusega TsÜS § 72 lg 1 mõttes. Hageja

tahe hoonete müümisel oli suunatud laenulepingu tagamisele. Ostu-müügilepingu allkirjastamisel oli

hageja veendunud, et laenulepingu täitmisel müüb H. Sikka talle hooned tagasi. H. Sikka hoidis

mitmel korral laenu tagasimakse vastuvõtmisest kõrvale ja keeldus hoonete tagasiostulepingu

sõlmimisest. Asjas kogutud ja uuritud tõenditest nähtub, et hageja tahe kujunes välja tehingu kõiki

asjaolusid teadmata. TsÜS § 71 lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui tegelike

asjaolude teadmisel või neist õige ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut tehtud või oleks tehing

tehtud teistel tingimustel. Kui hageja oleks teadnud, et H. Sikka tegelik tahe oli vara omastamine, ei

oleks ta laenulepingut ja notariaalset ostu-müügilepingut sõlminud. Hageja tahe ei olnud suunatud

mitte vara lõplikule võõrandamisele, vaid lühiajalise laenu tagamisele hooneid tagasiostuõigusega

võõrandades. Linnakohus ja ringkonnakohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, rikkudes sellega TsMS § 95 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Ringkonnakohus ei vastanud kõigile

apellatsioonkaebuse väidetele ja rikkus TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut. Linnakohus jättis

põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse menetluse peatamiseks.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas H. Sikka kaebust põhjendamatuks ja selle väiteid

paljasõnalisteks.

6. OÜ Veksmar (pankrotis) pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

8. 17. novembril 1994. a sõlmisid tulundusühistu Mahyd-LeTi ja H. Sikka laenulepingu, millega

tulundusühistu Mahyd-LeTi laenas H. Sikkalt kolmeks kuuks 376 500 krooni. 17. novembril 1994. a

sõlmisid tulundusühistu Mahyd-LeTi ja H. Sikka notariaalse ostu-müügilepingu Harjumaal Loksa

vallas Kolga Aabla külas asuva spordikompleksi ja ühekorruselise lasteaed-kooli, mis paiknevad 9,04

ha suurusel maatükil, müümiseks 300 000 krooni eest H. Sikkale. Samal päeval sõlmitud

lihtkirjalikus lepingus sama objekti müümiseks H. Sikkale oli sätestatud ostja kohustus müüa objekt

laenu tagastamisel müüjale 1 krooni eest tagasi.

9. Hageja väitel oli tema tahe tagada laenulepingu täitmist, mitte oma vara müüa. TsMS § 91 lg 1

kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Hageja ei ole tõendanud, et tal puudus tahe objekt võõrandada. Kohtud on tuvastanud, et

16. novembril 1994. a otsustas ühistu Mahyd-LeTi üldkoosolek volitada juhatuse esimeest

L. Reimalit esindama ühistut Mahyd-LeTi Kolga-Aabla puhke- ja spordikompleksi müügitehingutes.

Samuti sõlmisid pooled notariaalse ostu-müügilepingu nimetatud objekti müügiks. TsÜS § 61 lg 1

kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses ning sama paragrahvi 3.

lõike kohaselt eeldatakse tahteavalduse vastavust tahtele. TsÜS § 61 lg 4 kohaselt ei loeta

tahteavaldust isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes

tegeliku tahte avaldamata. Notari juures hageja oma teistsugust tahet ei avaldanud.

10. 6. detsembri 1999. a hagiavalduse täpsustuses palus hageja tunnustada 17. novembri 1994. a

notariaalse ostu-müügilepingu tühisust TsÜS § 70 alusel, kuna notariaalse ostu-müügilepinguga püüti

varjata pandilepingut, mida pooled tegelikult silmas pidasid. Hageja nõue seisnes seega tehingu

tühisuse tunnustamises, mitte aga selle kehtetuks tunnistamises. Hageja väitele teeseldud tehingust on

linnakohus oma otsuses hinnangu andnud. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus üldse käsitlema

hageja apellatsioonkaebuse väiteid notariaalse ostu-müügilepingu sõlmitusest pettuse tõttu. Nendele

väidetele hinnangu andmisel ei ole aga ringkonnakohus rikkunud TsMS § 95 lg 1 nõuet hinnata

seadusest juhindudes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

11. TsMS § 213 lg 1 p 3 kohaselt peatab kohus menetluse, kui asja läbivaatamine on võimatu enne

teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või

haldusmenetluses. Hageja menetluse peatamise taotluse rahuldamata jätmisel ei rikkunud kohus

protsessiõiguse norme, kuna puudusid asjaolud, mis andnuks aluse menetluse peatamiseks.

V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik