3-2-1-80-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa

ja J. Luik

Kohtuasi

Heino Lõivekese hagi Aimar Naggeli vastu 100 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. veebruari 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/24/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heino Lõivekese kassatsioonkaebus

Aimar Naggeli kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2002. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

4. veebruari 2002. a otsus osas, millega jäeti hagi intressivõla

50 082 krooni 11 sendi väljamõistmiseks rahuldamata ja

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 3 500 krooni.

Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Rahuldada Heino Lõivekese kassatsioonkaebus.

3. Jätta Aimar Naggeli kassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Tagastada Heino Lõivekesele 6. märtsil 2002. a tasutud

kautsjon 501 (viissada üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26. juunil 1997. a andis Heino Lõiveke laenulepingu alusel Aimar Naggelile 50 000 krooni laenu,

intressiga 5% kuus, tähtajaga 26. juuni 1998. a. Kostja on hagejale tagasi maksnud 5 000 krooni.

Hageja palus kostjalt välja mõista laenujäägi 45 000 krooni, viivise 4 917 krooni 89 senti ja intressi

50 082 krooni 11 senti, kokku 100 000 krooni.

2. Kostja vastuväitel oli tehing intressi osas TsÜS § 66 kohaselt tühine. Laenu tagastamisel oli

tegemist kreeditori viivitusega TsK § 232 mõttes.

3. Tallinna Linnakohtu 17. mai 2001. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja põhivõlg 45 000 krooni, intress 50 082 krooni 11 senti, viivis 3 431 krooni 94 senti ja

riigilõiv 5 910 krooni 60 senti. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist nn progresseeruva

intressiga 5% kuus laenu- ja intressijäägilt. Põhiseadusliku korra või heade kommetega vastuolus

olev tehing on TsÜS § 66 lg 1 kohaselt tühine. Ainuüksi see, et laenatava ja tagasimakstava summa

vahel on silmatorkav ebaproportsionaalsus ning laenuintress on 60% aastas ja progresseeruv, ei

muuda tehingut heade kommetega vastuolus olevaks. Hageja ütlustega on tõendatud, et pooled olid

sarnase lepingu sõlminud ka varem ja seda täideti korrektselt. Arvestades seda, et kostja võis

laenusumma tagastada varem, lepingus ei olnud kokku lepitud lepingu täitmise tagatistes ja kostja

sõlmis lepingu teadlikult, ei ole tegemist heade kommete vastase tehinguga liigkasuvõtmise

tunnustel. Kostja väited kreeditori viivituse kohta ei leidnud tõendamist. Viivise arvutamisel lähtus

kohus TsK §-st 231.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus intressivõla ja

riigilõivu väljamõistmise osas. Uue otsusega jäeti hagi intressivõla väljamõistmiseks rahuldamata ja

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 3 500 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt märkis linnakohus õigesti, et progresseeruva

laenuintressi 60% aastas puhul on tegemist ebaproportsionaalsusega laenatava ja tagasimakstava

summa vahel, kuid leidis ekslikult, et see ei muuda tehingut heade kommete vastaseks. Progresseeruv

laenuintress 5% kuus on liigkasuvõtjalik ja vastuolus heade kommetega. Intressikokkulepe on TsÜS

§ 66 lg-st 1 tulenevalt tühine ja kostja ei pea hagejale nõutud intressi tasuma. Linnakohus arvestas

TsK § 231 lg 1 alusel viivist õigesti. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et tal ei õnnestunud

raha õigeaegselt tagasi maksta, kuna ta ei leidnud hagejat üles. Ebaõige on kostja väide, et hagi

esitajal puudus selleks volitus. Hagiavaldusele kirjutas alla E. Osolainen, kelle volikiri oli avaldusele

lisatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja H. Lõiveke palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse intresside

väljamõistmata jätmise ja riigilõivu väljamõistmise osas ning saata asi samale või mõnele teisele

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 231 lg 4 rikkudes ei ole ringkonnakohus märkinud,

millise seaduse alusel ja millistest asjaoludest tulenevalt pidas kohus kokkulepet laenuintressi kohta

liigkasuvõtjalikuks. Kohus ei põhjendanud, miks ei pea võlgnik kreeditorile raha kasutamise eest

mingit intressi maksma. Kohtul puudub õigus vähendada kokkulepitud intressi või vabastada võlgnik

selle tasumisest. Ringkonnakohus ei lähtunud tehingu tõlgendamisel TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tehingu

teinud isikute tegelikust tahtest. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

7. Kostja A. Naggel palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada põhivõla, viivise ja

riigilõivu väljamõistmise osas, saata asi samale või teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks

ning hagejalt välja mõista kohtukulu. Hageja esindaja volitused kehtisid kuni 30. märtsini 2001. a,

mistõttu puudus esindajal volitus hageja esindamiseks 3. mai 2001. a linnakohtu istungil. Linnakohus

rikkus asja edasi menetledes protsessiõiguse norme, millele ei pööranud piisavat tähelepanu ka

ringkonnakohus.

27. juuni 1997. a laenulepingus ei olnud reguleeritud laenu tagastamise korda. Kreeditor viivitas

laenulepingu täitmise vastuvõtmisega TsK § 232 lg 1 mõttes, kuna võlgnikul ei olnud võimalik oma

kohustust täita. Põhjendamata on linnakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud laenu tagastama

lepingu sõlmimise kohas. Kreeditori viivituse korral ei pea võlgnik viivist maksma.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb hageja kassatsioonkaebuse alusel TsMS § 363 p 1

alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

9. 26. juuni 1997. a laenulepingus leppisid pooled kokku progresseeruvas intressis 5% kuus ehk 60%

aastas. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud intress on liigkasuvõtjalik ja vastuolus heade

kommetega, mistõttu on intressikokkulepe TsÜS § 66 lg-st 1 tulenevalt tühine. Kolleegium leiab, et

asjas ei kuulu kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud tehingu tühisust vastuolu tõttu heade

kommetega sätestanud TsÜS § 66 lg 1.

10. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas

valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Õiguskord ei taga selliste

tehingute kehtivust ja näeb TsÜS § 66 lg 5 kohaselt ette kohustuse tühise tehingu järgi saadu

tagastamiseks. Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud

koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada näilikku või teeseldud tehingut,

samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. TsÜS § 66 lg 1

tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid oluliselt on

eiratud teisi moraalinorme. Selle tõttu tuleb TsÜS §-st 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada TsÜS

§ 74 erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Hagi esitamiseks TsÜS § 74 alusel kuni 1. juulini 2002. a

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduses lühendatud aegumistähtaega ette nähtud ei olnud.

11. Kohus tunnistab TsÜS § 74 alusel tehingu kehtetuks, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab,

et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema

raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Kuna TsÜS § 74

nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja

kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on

tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine.

12. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku

leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad

pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Nõustuda võib ringkonnakohtuga selles osas, et 60%-lise

aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel ebaproportsionaalne. Samas ei

ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Eesti Panga poolt avaldatud statistika

kohaselt oli 1997. a juunis krediidiasutuste poolt tähtajaga 6 kuud kuni 1 aasta eraisikutele antud

kroonilaenude keskmine aastaintress 14-15%. Kolleegium on seisukohal, et laenule, mida annab

mitte oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev laenuandja, ei saa seda intressimäära otse

kohaldada. Tema sõlmitavate tehingute puhul on risk suurem, kuna üldjuhul puuduvad kindlad

tagatised. See kajastub ka intressimääras.

13. Liigkasuvõtmise tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu

sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat

praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste

asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet

mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude

kokkusattumise mõjul.

14. Põhjendamatud on kostja väited kreeditori viivitusest kohustise vastuvõtmisel. Kui täitmise koht

ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori

elukohas. Linnakohus on tuvastanud, et leping sõlmiti hageja elukohas, seega oli kostja hageja

elukohast teadlik. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.

15. Põhjendamatu on kostja kassatsioonkaebuse väide hageja esindaja volituse puudumise kohta.

Hagiavaldusele lisatud hageja esindaja volitus kehtis 4. detsembrist 2000. a kuni 30. märtsini 2001. a.

3. mail 2001. a toimunud linnakohtu istungil osalesid nii hageja kui ka tema esindaja. Kuigi

hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus selleks ajaks lõppenud, võib esindamise

lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud volikirjast

nähtub, et hageja esindajal oli olemas volitus hageja esindamiseks 30. märtsist 2001. a kuni

30. septembrini 2001. a.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik