3-2-1-102-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Balti Baas AS (pankrotis) hagi OÜ Rasmusson vastu

kasutusvalduse lepingu ja varade üleandmise-vastuvõtmise

akti tühisuse tunnustamiseks, nende alusel saadud vara

tagastamiseks ning otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaks

määramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/259/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Rasmusson kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Uritam ja kostja esindaja

vandeadvokaat T. Lindma.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

28. märtsi 2002. a otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja

tehingu järgi saadud vara ja määrati kindlaks kohtuotsuse

täitmise kord ja tähtaeg, ning saata asi tühistatud osas samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Rasmusson Logman Investi poolt 30. aprillil

2002. a OÜ Rasmusson kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Balti Baas AS sõlmis 1. augustil 1997. a OÜ-ga Rasmusson 30 aastaks hoonete ja rajatiste

kasutusvalduse lepingu ja andis 31. jaanuaril 1998. a selle lepingu alusel viimase kasutusse Tallinnas

Marati 14 (nn Bekkeri sadama territooriumil) asuvad kaid nr 1, 2 ja 3, läänemuuli, majaka,

sissesõidukanali, raudtee, bloki B, administratiivhoone 29, värvilao, värvimisjaoskonna, bloki C,

administratiivhoone, kaldapealse administratiivhoone, tsehhi "ERA", bloki A, kompressorjaama,

väravahoone ja sööklaosa väravahoonest, kasutusvalduse esemega seotud õigused ja õiguse kasutada

krunti suurusega 107 000 m2 ja akvatooriumi üldpinnaga 105 000 m2. Balti Baas AS suhtes algatati

pankrotimenetlus 23. detsembril 1997. a ja pankrot kuulutati välja 10. veebruaril 1998. a.

2. 15. mail 1998. a esitatud hagiavalduses leidis Balti Baas AS (pankrotis), et 1. augusti 1997. a

kasutusvalduse leping ja 31. jaanuari 1998. a üleandmise-vastuvõtmise akt on tühised TsÜS § 66

alusel, kuna need on vastuolus seaduste ja heade kommetega, ning palus PankrS § 521 lg 1 ja TsÜS

§ 66 lg-te 1 ja 2 järgi tunnustada kasutusvalduse lepingu ning akti tühisust, mõista OÜ Rasmusson

ebaseaduslikust valdusest välja tühise tehingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti alusel saadud vara,

kohustada kostjat vara tagastama, määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg.

Kasutusvalduse leping ja akt on: (1) vallasasju mittepuudutavas osas vastuolus AÕS § 119 lg-ga 1 ja

§-ga 120, TsÜS § 93 lg-ga 1, sest hageja ei olnud maa ja akvatoorium omanik; (2) leping ja akt on

vastuolus riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse (REAS) §-

ga 10, kuna lepingu sõlmimiseks ja täitmiseks puudus aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus ja juhatuse

kvalifitseeritud häälteenamusega otsus; (3) leping on heade kommetega vastuolus, sest lepinguga anti

tasuta üle kogu tootmine koos õigusviljadega. Hageja on pankrotivõlgnik ja pankrotivara koormati

tasuta tarbetu koormatisega, millega kahjustati võlausaldajate huve. PankrS § 43 lg 2 kohaselt

eeldatakse, et pärast pankrotimenetluse algatamist tehtud tehinguga kahjustab võlgnik teadlikult

võlausaldajate huve; (4) tehing on vastuolus erastamislepingu p-ga 5.2, sest ehitistel lasus

erastamislepingust tulenev võõrandamiskeeld, ja PankrS § 12 lg-ga 3 ning on seetõttu tühine.

Tulenevalt AÕS § 202 lg-st 1 tekib kasutusvaldus vallasasjale üleandmisega. Pankrotimenetluse

algatamise määrusega keelati võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara võõrandamine.

Käsutamiskeeld (võõrandamiskeeld) on igasugune asja juriidilise staatuse määramine, sh

asjaõigusega koormamine või võlaõiguslepingu alusel teise isiku kasutusse andmine, sh rentimine.

Hageja on vara omanik ja oli vara valdaja. Võõrandamiskeeld tähendab igasuguse valduse

üleandmise keeldu.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kuna hageja ei olnud vara omanik ega seaduslik valdaja

kasutusvalduse lepingu sõlmimise, valduse üleandmise ja pankroti väljakuulutamise ajal, siis puudub

hagejal ka vara väljanõudeõigus. Kasutusvalduse leping ei olnud vastuolus heade kommetega, kuna

lepingu sõlmimisel ei rikutud kehtivaid õigusakte. Kasutusvalduse lepingu sõlmimisel ei rikutud

vorminõudeid tingimuslike asjaõiguslike kokkulepetega AÕS § 120 lg 1 mõttes. Kostjal oli õigus

vallata ja kasutada lepingus loetletud esemeid, sõltumata sellest, kas asjaõiguse mõttes kasutusvaldus

tekkis või mitte. Hageja nõuab ka lammutatud hoonete üleandmist. Kasutusvalduse esemed ei ole

pankrotivara.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 14. septembril 2001. a hagi. Kohus tunnustas 1. augusti 1997. a

kasutusvalduse lepingu ja 31. jaanuari 1998. a varade üleandmise-vastuvõtmise akti tühisust ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja tehingute järgi saadud hagiavalduses loetletud vara ja kohtukulud.

Kohus määras kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli 1. augusti 1997. a kasutusvalduse lepingu eesmärk sadama

territooriumil Balti Baas AS (pankrotis) poolt riigi omandis oleval õiguslikul alusel kasutataval maal

asuvate ehitiste koos sisseseade ja raudtee ning õigustega OÜ Rasmusson kasutusse andmine.

Poolte vahel oli sõlmitud kasutusvalduse asjaõiguslik kokkulepe AÕS § 202 mõttes. Pooled sõlmisid

ka kirjaliku eelkokkuleppe notariaalse kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks pärast hageja poolt

kinnisasja või hoonestusõiguse omanikuks saamist.

Hageja oli riigi otsustusõigusega äriühing ja 1997. aastal kuulus hageja aktsiatest 49% riigile. Sellise

äriühingu juhtorganid pidid oma tegevuses arvestama seaduses sätestatuga. REAS § 10 lg 1 järgi oli

hagejal igapäevase majandustegevusest väljuvate tehingute tegemiseks vajalik eelnev aktsionäride

üldkoosoleku nõusolek. Sama nõue on ka ÄS § 317 lg-s 2. Tulenevalt hageja põhikirjast väljusid

tehingud hageja igapäevase tegevuse raamest. Tehingu sõlmimiseks, millega sooviti koormata

hooneregistrisse kantud ehitisi kasutusvaldusega, pidi olema eelnev aktsionäride üldkoosoleku otsus.

Asjas selline otsus puudub. Poolte tahe oli sisuliselt suunatud kogu hageja valduses ja kasutuses

olnud vara üleandmisele, sest üle anti ka raamatupidamisprogramm ja muu arvutitarkvara. Selle

tulemusel muutus võimatuks ettevõtte igapäevase põhikirjas märgitud tegevuse jätkamine ning

kontroll ettevõtte varade ja tegevuse üle läks üle kostjale. Sisuliselt oli tegemist ettevõtte tegevuse

lõpetamisega. Seega olid nii leping kui ka akt vastuolus REAS §-ga 10 ning TsÜS § 66 lg 2 alusel

tühised.

Mõlemad tehingud on tühised ka vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 66 lg 1 mõttes. Tõendatud

on tehingute vastuolu ühiskonna keskmise arusaamisega aususest, kõlblusest ja õiglusest. 1. augustil

1997. a, otsustades anda kogu ettevõtte vara üle kontrolli teisele äriühingule, pidid hageja juhtkonna

liikmed olema teadlikud kujunenud pankrotiolukorrast, sest 18. septembril 1997. a esitati hageja

vastu pankrotihoiatus. Varade üleandmine toimus juba pankrotimenetluse ajal ning ainult 10 päeva

enne pankroti väljakuulutamist. Sisuliselt lõpetati hageja tegevus ja muudeti võimatuks

võlausaldajate nõuete rahuldamine. Selline tegutsemine ei vasta ühiskonna üldisele ja normaalsele

arusaamisele kõlblusest.

Samuti on 1. augustil 1997. a sõlmitud tehing vastuolu tõttu AÕS §-ga 7 tühine osas, millega anti

kasutusvaldusesse litsentsid, load ja muud õigused, kuna asjaõigused, sealhulgas ka kasutusvaldus,

saab tekkida ainult asjadele.

TsÜS § 66 lg-te 3 ja 5 järgi ei oma selles vaidluses tehingu järgi saadu tagastamise nõude osas

tähtsust, kas hageja oli kasutusvalduse objektiks olnud vallasasjade omanik AÕS § 68 mõttes või

mitte. Asjas puudub vaidlus selle üle, et üleantud asjad olid enne 31. jaanuari 1998. a hageja valduses

ning tehingueelse olukorra taastamine saab toimuda vaid sel teel, et üleantud asjad antakse tagasi

hageja valdusesse.

31. jaanuaril 1998. a sõlmitud akt ei ole tühine vastuolu tõttu PankrS § 12 lg-ga 3. Vallasasju

koormati asjaõigusega, millega ei kaasnenud vara väljumist kasutusvaldusesse andja omandist. Antud

juhul vara väljumist hageja omandist ei toimunud. Puudub vastuolu erastamise ostumüügilepingu p-

dega 5.1 ja 5.2, sest neist ei tulenenud hagejale kohustusi, mida ta oleks kasutusvalduse lepingu

sõlmimisel rikkunud.

Hagetavate varade väärtus kokku oli 5 603 651 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus muutis 28. märtsi 2002. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi

31. jaanuari 1998. a akti tühisuse osas vastuolu tõttu PankrS § 12 lg-ga 3 ja üleantavate õiguste

kasutusvalduse esemesse kuulumise osas. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu põhjendustega

vaidlustatud tehingute tühisuse osas nii vastuolu tõttu seaduse kui ka heade kommetega ja ei pidanud

vajalikuks otsuse täiendavat motiveerimist.

Ekslik on kostja väide, et kohus ei selgitanud välja, millisel õiguslikul alusel hageja ehitisi valdas.

AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja

omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kostja on ise aktsepteerinud hageja seaduslikku

valdust, sõlmides viimasega kasutusvalduse lepingu ja üleandmise-vastuvõtmise akti.

Hageja on esitanud hagi tehingute tühisuse tunnustamiseks. Tulenevalt TsÜS § 66 lg-st 5 tuleb tühise

tehingu järgi saadu tagastada, selle võimatuse korral aga hüvitada saadu rahas. Kui ehitised on

lammutatud, siis on teine pool õigustatud nõudma nende hüvitamist rahas. Ehitiste lammutamine ei

ole hagi rahuldamata jätmise alus.

Tehingud on tühised TsÜS § 66 lg 1 mõttes, kuna on vastuolus heade kommetega. Linnakohus on

piisavalt põhjendanud tehingute vastuolu heade kommetega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks

otsuse täiendavat motiveerimist selles osas.

Linnakohus on otsuses põhjendanud, miks tehingud on tühised ka vastuolu tõttu TsÜS § 66 lg-ga 2.

Kohtumenetluses puudus vaidlus selles, et kohaldamisele kuulus REAS § 10 lg 1. Ka ÄS § 299 lg 1

ja § 317 lg 1 ning hageja põhikiri nägid ette, et vara kasutusvaldusse andmiseks pidi olema

aktsionäride üldkoosoleku otsus.

6. Apellatsioonikohus nõustus kostja kaebuses toodud väitega, et AÕS § 201 lg 2 mõttes võivad

kasutusvalduse esemeks olla ka üleantavad õigused, mitte ainult kehalised esemed, nagu on toodud

otsuses. Selles osas muutis ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendusi.

7. Vara üleandmise-vastuvõtmise akt on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõttes. Selle sätte kohaselt on tehing

õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele. Kohus võib PankrS § 12 lg 3 kohaselt keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta

vara võõrandada. Kohus keelas pankrotimenetluse algatamisel võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta

vara võõrandada. Tegemist on pankrotivõlgniku vara käsutamise piiranguga. Tehing, mille võlgnik on

teinud ajutise halduri nõusolekuta, on TsÜS § 66 lg 2 mõttes tühine. Seega on 31. jaanuari 1998. a

vara üleandmise akt tühine ka PankrS § 12 lg 3 järgi, kuivõrd selle tegemiseks puudus ajutise

pankrotihalduri nõusolek. Võlgniku vara anti suuremas osas pankrotimenetluse ajal üle kostja

kasutusvaldusesse ja määrati selle juriidiline staatus. Selle tehingu tagajärjed olid võlgnikule

võrdsustavad võõrandamise tehingu tagajärgedega või isegi raskemad. Vara üleandmisega väljus

võlgniku vara suuremas osas tema valdusest, mille tagajärjel ettevõtte tegevus faktiliselt lõpetati.

Pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni sõlmitud tehingu puhul eeldatakse

PankrS § 43 lg 2 järgi, et võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve.

8. Apellatsioonikohus ei tuvastanud protsessiõiguse normi rikkumist, mis tooks igal juhul kaasa

kohtuotsuse tühistamise.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

Kostja soovis esitada ringkonnakohtule 13. märtsi 2002. a kohtuistungil tõendit selle kohta, et

14. jaanuaril 2002. a müüdi täitemenetluse käigus vaidluse esemeks olevad ehitised kostjale. See

asjaolu välistab hageja nõude nende ehitiste kostja valdusest väljanõudmiseks. Ringkonnakohus ei

võtnud tõendit vastu. Ringkonnakohus põhjendas tõendi tagasilükkamist sellega, et ta hindab üksnes

seda, kas esimese astme kohtu otsus oli selle tegemise ajal seaduslik või mitte ning pärast esimese

astme kohtu otsuse tegemist aset leidnud sündmused ning ilmnenud uued asjaolud ei oma

kohtuotsuse seaduslikkust kontrollides õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus oleks pidanud uute

asjaolude ilmnemisel tõendi vastu võtma. TsMS § 308 lubab esitada ringkonnakohtus tõendi, mida

varem ei olnud võimalik esitada.

Ringkonnakohus leidis, et kui ehitised on lammutatud, ei ole see hagiavalduse rahuldamata jätmise

aluseks. Kui ehitisi pole alles, siis peab kostja hüvitama lammutatud ehitised rahas. Hageja nõudis

ehitisi kui vallasasju kostja valdusest välja. Kohus tegi otsuse üksnes selle kohta, kas asjad välja

nõuda või mitte. Hageja ei ole esitanud asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kostja märgib, et Tallinna

Linnakohtu menetluses on Balti Baas AS (pankrotis) hagi OÜ Rasmusson vastu samade ehitiste

lammutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui asuda seisukohale, et ehitiste väljanõudmine on

käsitletav ka kahju hüvitamise nõudena, siis tekib olukord, kus kohtu menetluses on samade poolte

vahel kaks samasisulist nõuet.

Kasutusvalduse leping ja vara üleandmise-vastuvõtmise akt ei riku hageja õigusi, mistõttu tal puudus

õigus pöörduda TsMS § 4 lg 1 järgi kohtusse. Kohus oleks pidanud tuvastama, kas hageja valdus

ehitistele oli tekkinud õiguslikul alusel või oli ta varade omanik. Kostja esitas rea tõendeid

kinnitamaks, et vaidlusaluste asjade omanik oli Eesti Vabariik. Asjaõigusseaduse mõtte kohaselt ei

saa asja välja nõuda isik, kes ei ole asja omanik või seaduslik valdaja.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, milles seisnes tehingu ja akti vastuolu heade kommetega. Poolte

tahe ja eesmärk oli suunatud sadama arendamisele, kusjuures sadamasse tehtud investeeringud pidi

jääma hagejale kui ehitiste omanikule. Samuti ei näidanud ringkonnakohus, mis põhjusel rikkus

kasutusvalduse leping võlausaldajate huve.

Vara üleandmise-vastuvõtmise akt ei ole tehing. Ehitiste üleandmise kohustus võeti kasutusvalduse

lepinguga ja akt koostati lepingu täitmiseks ja seetõttu ei saa ta olla vastuolus heade kommetega.

Tsiviilõiguse peamiseks põhimõtteks on, et lepingud tuleb täita. Vara võõrandamine ja käsutamine ei

ole samasisulised mõisted. PankrS § 12 lg 3 seab võõrandamispiirangu, mitte käsutamispiirangu.

Kuna riigil puudus otsustusõigus eraõigusliku juriidilise isiku vara käsutuse suhtes, siis ei kuulunud

kohaldamisele REAS § 10 lg 1 ja kasutusvalduse leping ning vara üleandmise-vastuvõtmise akt ei ole

selle seaduse alusel tühised. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses uusi motiive, vaid vaidlustas

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1 sätteid.

10. Hageja märgib vastuses kassatsioonkaebusele, et kostja eirab asja läbivaatamise piire ja esitab

seoses uute tõenditega ebaloogilisi väiteid selle kohta, et vara olevat riigi omanduses, väites samas, et

ta on vara omandanud Balti Baas AS-lt (pankrotis), kinnitades seejuures, et vara olevat hoopiski

hävinud. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja on vara omanik. Väljanõutav vara on pankrotivara

nimekirjas.

Kostja oleks pidanud vastuväited vara säilimise osas esitama esimese astme kohtus. Kostja ei ole

varem vaidlustanud asjaolu, et hageja oli riigi otsustusõigusega aktsiaselts. Kohtud on põhjendanud

tehingute ilmset vastuolu heade kommetega.

11. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja esitatud kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus

vastustajalt välja mõista kassatsiooniastme kohtukulu 46 905 krooni. Vastustaja esindaja jäi vastuses

esitatud vastuväidete juurde ja palus kassaatorilt välja mõista kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 23

600 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel osaliselt tühistada

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, samuti tuleb TsMS § 362 p 5 alusel osaliselt muuta

kohtuotsuse põhjendusi materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Tühistatud osas tuleb saata

asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Vastavalt 1. juulil 2002. a jõustunud

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse §-le 11 kuuluvad asjas kohaldamisele 30. juunini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse vastavad sätted.

13. Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus kostjalt

hagejale vara väljamõistmises. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, mille kohaselt

ringkonnakohus oleks pidanud uute asjaolude ilmnemisel vastu võtma kostja poolt 13. märtsi 2002. a

kohtuistungil esitatud vallasvara enampakkumise akti ja vara sissenõude katteks üleandmise akti.

TsMS § 308 kohaselt võib apellant või vastustaja esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida ta ei

esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu

võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Põhjendatud on

kostja väide, et tal ei olnud võimalik ringkonnakohtule esitatud tõendeid esimese astme kohtule

esitada. Tallinna Linnakohtu 14. septembri 2001. a otsusega mõisteti OÜ-lt Rasmusson Balti Baas AS

(pankrotis) kasuks välja muu vara hulgas ka sadamarajatised Marati tn 14 - kaid nr 1, 2 ja 3, tehase

blokk B. Kassatsioonkaebusele lisatud vallasvara enampakkumise akti järgi toimus täitemenetluse

korras võlgniku Balti Baas AS (pankrotis) vallasvara enampakkumine 7. jaanuaril 2002. a ja

14. jaanuaril 2002. a anti sissenõudjale OÜ Rasmussonile üle asukohaga Tallinn, Marati 14

kompressorihoone, tehase blokk B, alajaam ning kaid nr 1, 2, 3. Nii väidetav enampakkumine kui

vara üleandmine toimusid pärast esimese astme kohtu otsust. Kuna hagi oli esitatud vara

väljanõudmiseks ja kostja väitis, et ta on saanud pärast esimese astme kohtu otsust väljanõutud vara

omanikuks, siis pidi ringkonnakohus arvestama uute asjas tähtsust omavate asjaoludega. Asjas on

tekkinud vastuolu, sest ringkonnakohtu otsuse kohaselt peab kostja välja andma asjad, mille omanik

ta väidetavalt on.

14. Ringkonnakohus leidis, et kui väljanõutavad ehitised on lammutatud, siis on teine pool õigustatud

nõudma nende hüvitamist, kuid ehitiste lammutamine iseenesest ei ole hagi rahuldamata jätmise

aluseks. Hagis taotleti tühise tehingu järgi üle antud vara tagastamist. TsÜS § 66 lg 5 kohaselt peavad

pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.

Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse ulatuses asja läbi vaatama ka sisuliselt.

Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et linnakohtu otsuses ei ole antud hinnangut tema väitele, et

väljanõutav vara ei ole säilinud.

15. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et hagejal puudub kohtusse pöördumise õigus, kuna tema

õigusi ei ole rikutud. Kohtud on põhjendanud, milles seisnes hageja kui vara seadusliku valdaja

õiguste rikkumine, ja leidnud, et hageja valdust tunnistas ka kostja, sõlmides hagejaga kasutusvalduse

lepingu. AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal

asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Ringkonnakohus leidis, et asjas on esitatud hageja

omandiõigust kinnitavad tõendid. Kassaator ei ole väitnud, et neile tõenditele hinnangu andmisel

oleks ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse normi. Ka on kostja ise väitnud, et omandas temalt

väljanõutava vara hagejalt enampakkumisel.

16. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega, et Balti Baas AS (pankrotis) ja OÜ Rasmusson vahel

1. augustil 1997. a sõlmitud kasutusvalduse leping on TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine, kuna on vastuolus

heade kommetega. Hageja esitas PankrS § 521 lg 1 alusel hagi vara tagasinõudmiseks. Selle sätte

kohaselt nõuab haldur tagasi võlgniku vara, mis on teiste isikute valduses, kui seadusest ei tulene

teisti. Hagi põhjendas hageja sellega, et kasutusvalduse leping on tühine vastuolu tõttu heade

kommete ja seadusega ning väljanõutav vara on pankrotivara nimekirjas. Ringkonnakohus, nõustudes

linnakohtu otsuse põhjendustega, tuvastas, et 1. augusti 1997. a kasutusvalduse leping on vastuolus

heade kommetega. Vastuolu heade kommetega põhjendasid kohtud sellega, et kasutusvalduse lepingu

järgi tuli kostjale kasutada anda sadama territoorium ja sellel asuvad hooned ja rajatised koos

sisseseadega ja kõik nendega seostud õigused. Poolte tahe oli suunatud kogu hageja valduses ja

kasutuses olnud vara üleandmisele. Tegemist oli sisuliselt ettevõtte tegevuse lõpetamisega, mille

tulemusena muutus võimatuks põhikirjas märgitud tegevuse jätkamine, ning kontroll ettevõtte vara ja

tegevuse üle läks kostjale. Vastuolu heade kommetega on kohtud põhjendanud ka sellega, et hageja

juhtkond pidi olema teadlik pankrotiolukorrast, sest juba 18. septembril 1997. a esitati

pankrotihoiatus. Selle tehinguga muudeti võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine. Varade

üleandmine toimus juba pankrotimenetluse ajal. Selline tegevus ei vasta ühiskonna üldisele

arusaamisele kõlblusest. Kolleegium nõustub esitatud põhjendustega. Tehing, mis on vastuolus heade

kommetega, on TsÜS § 66 lg 1 kohaselt tühine. Vastavalt TsÜS § 66 lg-tele 3, 4 ja 5 on tühine tehing

kehtetu algusest peale, seda ei pea täitma ning tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama,

selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Seega, kui kasutusvalduse leping oli tühine, siis ei

pidanud hageja seda täitma ja kui see siiski täideti, siis tuleb tühise tehingu järgi saadu tagastada.

17. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kasutusvalduse lepingu ja vara üleandmise-

vastuvõtmise akti tühisus ei tulene REAS §-st 10 ega PankrS § 12 lg-st 3. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendavast osast tuleb jätta välja kohtu järeldus 1. augusti 1997. a kasutusvalduse lepingu ja

31. jaanuari 1998. a üleandmise-vastuvõtmise akti REAS §-ga 10 ja PankrS § 12 lg-ga 3

seadusevastasuses. Vaidlust ei ole selles, et 49% hageja aktsiatest kuulus riigile. Kohtud tuvastasid, et

REAS § 10 lg 1 ja põhikirja p 4.7 järgi oli riigil otsustusõigus kolmandatele isikutele ettevõtte üle

kontrolli andvate lepingute sõlmimisel ja selleks oli vajalik eelnev üldkoosoleku otsus, mis aga

puudub. Kuna ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang oli seostatud asjade omandamise ja

võõrandamisega, siis kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku otsuse puudumine

kolmandate isikute suhtes ei kehtinud. PankrS § 12 lg 3 kohaselt võib kohus keelata võlgnikul ajutise

halduri nõusolekuta vara võõrandada. Kohtud tuvastasid võõrandamiskeelu olemasolu. Selles asjas

sooviti koormata vallasasju asjaõigusega - kasutusvaldusega, millega ei kaasne vara väljumine

kasutusvaldusse andja omandist. Võõrandamine on, nii nagu ka asjaõigusega koormamine, asja

käsutamise viis. Kuna 31. jaanuaril 1998. a hageja hooneid ja rajatisi ei võõrandatud, siis ei tulenenud

akti tühisus PankrS § 12 lg-st 3. Vara aktiga üleandmine-vastuvõtmine oli õiguslike tagajärgedega

õigustoiming, kuna 31. jaanuaril 1998. a toimus kasutusvalduse lepingu täitmine ja kasutusvaldus

vallasasjale tekib AÕS § 202 kohaselt asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ning

kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega. Kuna kasutusvalduse leping on tühine, siis tuleb tühise

tehingu järgi saadu TsÜS § 66 lg 5 alusel tagastada.

18. Kassatsiooniastmes kantud kohtukulude väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma

seisukoha asja uuel läbivaatamisel.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik