3-2-1-104-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-104-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Olle Veisseriku hagi AS Lonessa vastu 12 000 000 krooni

saamiseks ning AS Lonessa hagi Olle Veisseriku ja Nils Olov

Värgårdeni (kohtuotsustes nimetatud ka Waergarden) vastu

tehingute tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/659/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. Veisseriku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

O. Veisseriku esindaja A. Hallmägi, AS Lonessa esindajad

vandeadvokaadid Ü. Talviste ja A. Alvin ning N. O. Värgårdeni

esindaja vandeadvokaat R. Laus.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

5. aprilli 2002. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada O. Veisseriku kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada O. Veisserikule 7. mail 2002. a tasutud

kassatsioonkautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. Veisserik esitas 7. jaanuaril 1999. a Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus AS-lt Lonessa välja

mõista 12 000 000 krooni. Nõude alusena esitas hageja enda, AS Lonessa ja N. O. Värgårdeni vahel

11. mail 1998. a sõlmitud lepingu ja AS Lonessa poolt samal päeval väljastatud võlakirja. Nimetatud

dokumentide kohaselt kohustus AS Lonessa tasuma O. Veisserikule 12 000 000 krooni. Mõlemale

dokumendile kirjutas AS Lonessa nimel alla N. O. Värgården. Lepingu ja võlakirjaga väljendati AS

Lonessa kohustust tasuda O. Veisserikule kahe maaüksuse (4 ha ja 21,36 ha; endine Allika 83) AS

Lonessa omandisse saamise korraldamise eest. O. Veisserik on oma kohustused täitnud ja AS

Lonessa on kinnistud omandanud. 12. mail 1998. a esitas O. Veisserik AS-le Lonessa nõudekirja,

milles palus 12 000 000 krooni endale seitsme päeva jooksul üle kanda. AS Lonessa ei ole hagi

kohaselt oma kohustust täitnud.

30. oktoobri 2001. a hagi täienduse kohaselt reguleerisid AS Lonessa, AS Intrans, O. Veisserik, N. O.

Värgården ja United Terminals N. V. 25. novembri 1997. a lepinguga nende vahel varasematest

lepingutest tekkinud suhted. Nimelt oli O. Veisserik sõlminud 9. oktoobril 1996. a Kristjan Tikk'uga,

Kaisa Arulaga ja Kaarel Kivikanguriga notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu (seda muudeti

27. jaanuaril 1997. a), mille järgi kohustusid vaidlusaluse maa (maaüksuse Allika 83) tagastamise

õigustatud subjektid müüma maa pärast kinnistamist O. Veisserikule. O. Veisserik on lepingu alusel

maksnud õigustatud subjektidele 550 000 krooni. 20. detsembril 1996. a sõlmisid O. Veisserik ja AS

Intrans omakorda notariaalse ostu-müügi eellepingu, millega O. Veisserik kohustus pärast

vaidlusaluse maatüki oma nimele kinnistamist müüma selle 12 000 000 krooni eest edasi AS-le

Intrans. Jaanuaris 1997. a tasus N. O. Värgården selle lepingu alusel AS Intrans eest O. Veisserikule 1

500 000 krooni. 28. aprillil 1997. a sõlmisid O. Veisserik ja N. O. Värgården lepingu, mille kohaselt

N. O. Värgården kohustus tasuma O. Veisserikule maa erastamise ja AS Lonessa nimele kinnistamise

korraldamise eest 2 100 000 krooni. 18. juunil 1997. a tasus AS Lonessa N. O. Värgårdeni eest

O. Veisserikule 135 000 krooni. 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepingu kohaselt pidi O. Veisserik

müüma või organiseerima Harjumaal Viimsi vallas Muuga külas asuvate kinnistute müügi AS-le

Lonessa ning AS Lonessa tasuma pärast kinnistute omanikuks saamist ja maa kasutamiseks vajalike

nõusolekute ja lubade saamist O. Veisserikule osadena kokku 11 500 000 krooni (lepingusummast 13

000 000 krooni loeti juba täidetuks 1 500 000 krooni). Lepingu p 2.4.3 kohaselt pidi O. Veisserik kõik

oma kohustused täitma hiljemalt kuue kuu jooksul lepingu allkirjastamisest. Maksmine tagati

akreditiiviga. 25. novembril 1997. a sõlmis AS Lonessa K. Kivikanguri, K. Arula ja K. Tikk'uga

notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel anti maa üle

AS-le Lonessa ja kinnistati tema nimele. Hageja on oma kohustused enda arvates täitnud. Hagi

kohaselt võttis O. Veisserik vastu AS Lonessa poolse kohustuse täitmise ka N. O. Värgårdeni ja AS

Intrans eest. 11. mail 1998. a vormistati AS Lonessa võetud kohustus ümber 12 000 000 krooni

suuruseks laenuks. Hageja palus kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni, millest põhivõlg moodustab

11 510 039 krooni 75 senti ja viivis 489 960 krooni 25 senti.

2. AS Lonessa esitas 26. märtsil 1999. a Harju Maakohtusse hagi O. Veisseriku ja N. O. Värgårdeni

vastu, milles palus tunnistada 11. mail 1998. a sõlmitud lepingu, võlakirja ja nende tingimuste ning

12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisust. Hagis väideti, et AS Lonessa pole kunagi O. Veisserikult

saanud 12 000 000 krooni, samuti leiti, et vaid ühe juhatuse liikme poolt alla kirjutatud lepingud AS

Lonessa suhtes ei kehti, kuna aktsiaseltsi põhikirjas on ette nähtud tehingute tegemine vähemalt kahe

juhatuse liikme poolt ühiselt, ja sellise kande tegemist on taotletud ka äriregistri pidajalt, kes seda aga

mingil põhjusel ei ole teinud. Lisaks ei ole AS Lonessa nõukogu otsustanud 12 000 000 krooni

suuruse kohustuse võtmist. Seega ületas N. O. Värgården lepingu sõlmimisel oma volitusi ja leping

on tühine. 25. novembril 1997. a on AS Lonessa, O. Veisseriku, N. O. Värgårdeni, United Terminals

N. V. ja AS Intrans vahel sõlmitud leping omavaheliste õiguste ja kohustuste kohta ning seda ei saa

muuta üksnes O. Veisseriku, AS Lonessa ja N. O. Värgårdeni vahelise kokkuleppega. 25. novembri

1997. a kokkuleppe p-de 6 ja 7 kohaselt lahendatakse pooltevahelised vaidlused Rootsi õigusele

tuginedes Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Lisaks väideti hagis, et O. Veisseriku ja N. O.

Värgårdeni poolt allkirjastatud ning 11. ja 12. mail 1998. a dateeritud dokumendid on koostatud

hiljem. N. O. Värgården kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi AS Lonessa nõukogu 15. mai 1998. a

otsusega. 17. septembril 1999. a liideti mõlemad hagid ühte menetlusse.

3. Tallinna Linnakohtu 22. novembri 2001. a otsusega jäeti mõlemad hagid rahuldamata ja lõpetati

menetlus AS Lonessa hagis 12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisuse tunnustamiseks.

O. Veisserikult mõisteti AS Lonessa kasuks välja õigusabikulud 100 000 krooni ja AS-lt Lonessa

riigituludesse 480 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud O. Veisserik tema ja AS

Lonessa vahel sellise kohustise olemasolu, millest tekkinud võla võinuks 11. mail 1998. a vastavalt

TsK §-le 272 lg 3 laenulepinguna vormistada. Võla olemasolu tuvastamiseks on vaja hinnata

25. novembri 1997. a lepingu sisu. Sellist hinnangut on pädev andma lepingu sõlmimisel valitud

vahekohus, kuid vahekohtu otsus asjas puudub. Mitmepoolse lepingu muutmine kahepoolselt on

vastuolus TsK §-ga 174. Ebaõige on hageja väide, et 11. mail 1998. a vormistati laenuna vaid AS

Lonessa kohustus. Hageja nõude arvestuse järgi tulenes 1 500 000 krooni United Terminals N. V. ja

N. O. Värgårdeni vahelisest kokkuleppest. Lepingu ja võlakirja vormistamine 11. mail 1998. a ei ole

käsitletav kohustise täitmise pakkumisena. 12. mail 1998. a esitatud nõudedokument tõendab, et

sellisena pole lepingut ja võlakirja käsitlenud ka hageja. Kohus leidis, et ka võla ümbervormistamisel

põhinevat laenulepingut saab rahatuse motiivil vaidlustada. Sel juhul väljendub lepingu rahatus võla

puudumises. 11. mai 1998. a leping ja võlakiri olid rahatud. Dokumentide vormistamisest 11. mail

1998. a ei tekkinud kohustist, kuna leping oli sõlmimata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli linnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus

pidi kontrollima, kas kostjal oli hageja ees kohustus, mida sai laenulepinguks vormistada. Vastavalt

TsK §-le 276 lg 1 peab laenulepingu rahatust, käesoleval juhul kohustuse puudumist, tõendama

laenaja. Kostja väitel ei olnud 25. novembri 1997. a leping täidetud. Seda tunnistas ka hageja ning

vastavalt TsMS §-le 116 on kohtul õigus lugeda omaksvõetud asjaolu tõendatuks. 25. novembri

1997. a lepinguga kohustuti hagejale maksma raha juhul, kui ta on täitnud lepingus märgitud

tingimused. Kuna nimetatud tingimuslik tehing on täitmata, siis ei olnud kostjal 11. mail 1998. a

hageja ees eelmisest lepingust tulenevat kohustust, mida oleks saanud ümber vormistada

laenulepinguks ja võlakirjaks. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et laenulepinguks ümber vormistatud

kohustus oleks tekkinud mõnest teisest alusest.

Vaidlus puudub selles, et 25. novembri 1997. a lepingut ei ole viiepoolselt muudetud ega lõpetatud.

Vastavalt TsK §-le 174 ei olnud kahepoolselt viiepoolse lepingu muutmine ega lõpetamine

õiguspärane. TsK § 238 lg 1 järgi saab kohustis lõppeda kohustise asendamise kokkuleppega ühtede

ja samade isikute vahel. Hageja seisukoht, et laenulepinguga vormistati laenuks ümber ainult AS

Lonessa täitmata kohustus, on vastuolus hagiavalduse täiendusega. Selle kohaselt olid varalisi

kohustusi ka teistel isikutel ja apellatsioonkaebuse kohaselt tuleb laenulepingu sõlmimisega lugeda

täidetuks ka N. O. Värgårdeni varasemad kohustused.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kreeditor on kohustatud vastu võtma võlgniku eest kolmanda

isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine seisneb kokkuleppes kohustise

täitmise kohta. TsK § 175 lg 2 kohaselt on kreeditor kohustatud vastu võtma kolmanda isiku pakutud

täitmise, mitte sõlmima kokkulepet, mille järgi kreeditoril on õigus nõuda kohustuse täitmist

kolmandalt isikult.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus O. Veisserik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega tema hagi rahuldada ning hageja kohtukulud kostjalt välja mõista.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 116, leides, et hageja võttis omaks AS Lonessa vastuväite aluseks

oleva asjaolu. Hageja ei ole kunagi omaks võtnud, et 11. maiks 1998. a ei olnud ta täitnud endal

lasuvaid, 25. novembri 1997. a lepingust tulenevaid kohustusi.

25. novembri 1997. a lepingu täitmise küsimused alluvad vahekohtule. Seetõttu on arusaamatu,

millisel alusel on ringkonnakohus lepingut sisuliselt hinnanud ja asunud seisukohale, et leping on

täitmata. AS Lonessa ei ole esitanud tõendeid laenulepingu rahatuse kohta, mistõttu on

ringkonnakohus lugenud alusetult 11. mai 1998. a laenulepingu rahatuks. Ringkonnakohus rikkus

sellega TsMS § 91 lg 1.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja ees oli varalisi kohustusi ka teistel isikutel. N. O.

Värgårdeni täitmata kohustus hageja ees ei tulenenud 25. novembri 1997. a lepingust. Sellest

lepingust tulenevalt oli täitmata varalisi kohustusi hageja ees ainult AS-l Lonessa. 11. mai 1998.a

lepinguga vormistati laenuks ümber kostja kohustus hageja ees. 25. novembri 1997. a lepingu

tingimusi sellega ei muudetud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta käsitles 11. mai 1998. a

laenulepingut 25. novembri 1997. a lepingu muutmisena ja milliste tõendite põhjal ta sellisele

järeldusele tuli. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-de 227 lg 1 ja 330 lg 4 sätteid.

TsK §-de 238 lg 1 ja 272 lg 3 sisu ja mõtte kohaselt ei ole võlgnevuse ümbervormistamisel

laenulepinguks vaja laenulepingu osaliste ringi kaasata isikuid, kes olid võlgnevuse tekkimise aluseks

olnud lepingu poolteks. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et AS Lonessa 25. novembri 1997. a

lepingust tuleneva kohustuse lõppemine hageja ees seoses selle hilisema ümbervormistamisega

laenuks on käsitletav selle lepingu kahepoolse muutmise või lõpetamisena.

Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK § 175 lg 2, leides, et kreeditor on kohustatud vastu

võtma kolmanda isiku poolt pakutud täitmise, mitte sõlmima kokkulepet, mille järgi on kreeditoril

õigus nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult. TsK § 175 lg 2 mõtte kohaselt on kreeditor

kohustatud vastu võtma kolmanda isiku poolt pakutava täitmise ka juhul, kui täitmise pakkumine

seisneb kokkuleppes kohustise täitmise kohta.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas AS Lonessa kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidles

sellele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud otsuse tegemisel protsessiõiguse norme ega kohaldanud

vääralt materiaalõiguse norme.

7. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma eelnevate kirjalike seisukohtade juurde. Kassaatori

esindaja rõhutas muuhulgas, et kohus ei võinud otsuses tugineda 1997. a lepingule ega analüüsida

selle täitmist, kuna vaidlused selle üle tuleb lahendada vahekohtus. Kassaatori esindaja leidis, et

1997. a leping on seaduslik ka notariaalselt tõestamata. AS Lonessa esindajad rõhutasid, et 1997. a

leping jäi osaliselt täitmata, seda ei saa kohtumenetluses analüüsida, samuti möönsid nad, et leping

tulnuks võib-olla ka notariaalselt tõestada. AS Lonessa esindajad leidsid, et tegelikult tuleks menetlus

asjas üldse lõpetada. N. O. Värgårdeni esindaja väitis, et O. Veisserik on sõlminud sama maatüki

suhtes mitmeid erinevaid lepinguid. Samuti väitis ta, et kohtule on esitatud teistsugused dokumendid

kui need, millele N. O. Värgården alla kirjutas ning, et N. O. Värgården kirjutas dokumentidele alla

pärast seda, kui ta enam AS Lonessa juhatuse liige ei olnud, st tagantjärele, saamata aru nende sisust.

Lepingust tekkinud vaidlused tuleb lahendada vahekohtus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsK § 276 lg 1 kohaselt võib laenaja vaidlustada laenulepingu selle rahatuse

pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas

koguses, kui lepingus ette nähtud. Hagi aluseks on hageja poolt esitatud 11. mail 1998. a dateeritud

laenuleping ja võlakiri. Kohtud ei ole kostjate väidetele vaatamata tuvastanud, et nimetatud

dokumendid ei kehtiks või oleksid võltsitud. Riigikohus seda aga tuvastada ei saa. Kui leping ja

võlakiri kehtivad, tuleb neist asja lahendamisel lähtuda. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kui

lepingu ja võlakirjaga vormistati ümber AS Lonessa kohustus, peab vaidluse korral laenaja (kostja

AS Lonessa) tõendama, et leping on rahatu. Samal ajal on ringkonnakohus nõustunud ka Tallinna

Linnakohtu otsuse seisukohtadega, kus muuhulgas on leitud, et just hageja ei ole esitanud tõendeid

11. mai 1998. a lepingu ja võlakirjaga vormistatud võla olemasolu kohta, asudes seega eeltooduga

vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohtu otsus on selles osas vastuoluline. TsK § 272 lg 3

võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Võla ümbervormistamise õiguslikuks

tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõenduskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla

ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Sellega tagatakse

vaieldavates õigussuhetes õigusselgus.

10. Kui kostja AS Lonessa väitis, et 11. mai 1998. a leping ja võlakiri on rahatud, pidi just tema

tõendama, et tal võlga ei ole. Tallinna Linnakohtu otsuses on võetud seisukoht, et kohus ei saa

sisuliselt hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva kohustuse olemasolu, kuna

25. novembri 1997. a lepingust tuleneva ümbervormistatud kohustuse olemasolu saab tuvastada vaid

poolte valitud vahekohus. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta muutnud, kuid on samas ise asunud

hindama 25. novembri 1997. a lepingu täitmisega seonduvat. Ka selles osas on ringkonnakohtu otsus

vastuoluline. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma selles osas selge seisukoha. Kui

kohus leiab, et ta ei saa hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva võla olemasolu

vahekohtu kokkuleppe tõttu või muul põhjusel, järeldub sellest TsK § 276 lg 1 kohaselt, et laenaja

(kostja AS Lonessa) ei ole tõendanud lepingu ja võlakirja rahatust. Kui AS Lonessa soovib

laenulepingut rahatuse eesmärgil vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust

hageja ees ei ole.

11. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja rahatuse

hindamisel kontrollima muuhulgas, kas ta saab hinnata 25. novembri 1997. a lepingu täitmist ja

sellest tulenevat võla olemasolu. Sõltumata lepingus ette nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused

Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu

kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete

järgimist, lähtudes seejuures 10. juunil 1958. sõlmitud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja

täitmise New York'i konventsiooni art-st 2. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb

arvestada ka TsÜS § 142 lg-s 4 (1997. a redaktsioonis) sätestatud nõuet, et tehingu vormile, mille

esemeks on Eestis asuv kinnisasi või Eestis registrisse kantud laev või lennuk, kohaldatakse Eesti

seadust, samuti TsÜS §-e 153 lg 1 ja 154, mis näevad asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa

seaduse kohaldamise. Sellega seoses tuleb kontrollida, kas lepingule on kohaldatav AÕS § 119 lg 1

(1997. a redaktsioonis), mis nõudis kinnisasja omandamise tehingu notariaalset tõestamist, ja TsÜS

§ 93 lg 3 (1997. a redaktsioonis), mis nägi ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata

jätmisel tehingu tühisuse.

12. Kui kohus leiab, et 25. novembri 1997. a lepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine ja

seejärel ka, et leping on tühine ka muus osas, ei saa sellest lepingust tuleneda kohustust, mida sai

laenuks ümber vormistada. Sellest ei järeldu aga iseenesest hagi aluseks oleva lepingu ja võlakirja

rahatus . Kohus peab arvestama ka seda, et 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepinguga väljendati

osaliselt õigusi ja kohustusi, mis olid juba tekkinud hageja ja maa tagastamise õigustatud subjektide

vahel 9. oktoobril 1996. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu, 20. detsembril

1996. a hageja ja AS Intrans vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu ning hageja

ja N. O. Värgårdeni vahel 28. aprillil 1997. a sõlmitud lepingu alusel. Põhimõtteliselt sai AS Lonessa

neist lepingutest tulenevaid kohustusi endale võtta ka 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirjaga.

13. Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, ei saa ta hinnata muus osas

25. novembri 1997. a lepingu kehtivust ega selle täitmisega seonduvat. Seda saab teha vaid poolte

vahel kokku lepitud vahekohus. Kui kohus ei saa aga hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja

aluseks oleva lepingu kehtivust, jäävad tõendamatuks ja paljasõnaliseks ka AS Lonessa väited

11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja rahatusest. Kostjal on sel juhul õigus nõuda menetluse peatamist

TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel kuni lepingu kehtivuse ja täitmise küsimuse lahendamiseni pädevas

vahekohtus, eeldusel, et kostja esitab sinna hagi.

14. Kas ja millises ulatuses 11. mai 1998. a laenulepinguga ja võlakirjaga vormistati ümber

25. novembri 1997. a lepingust tulenevaid kohustusi ja kas seda lepingut on sisuliselt kahepoolselt

muudetud või lõpetatud, saab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hinnata üksnes juhul, kui ta

leiab, et 25. novembri 1997. a leping kehtib ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi ei pea hindama

vahekohus. Seejuures märgib kolleegium, et ainuüksi asjaolu, et 25. novembri 1997. a leping sõlmiti

formaalselt viie isiku vahel, ei tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi

teise poole suhtes ei võiks täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi

ega kohustusi. Samadel tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada TsK

§ 238 lg 1 alusel. Samadel tingimustel võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse

kohustuse täitmise, mis võib seisneda muuhulgas täitmise asendamises või lepinguga muu kohustuse

võtmises.

15. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et ta saab 25. novembri 1997. a lepingu

täitmist hinnata, peab ta hindama, kas hageja väiteid lepingu osalise täitamata jätmise kohta

varasemas kohtumenetluses saab hinnata omaksvõtuna TsMS § 116 tähenduses. Kolleegium märgib,

et omaksvõtuks saab lugeda üksnes poole selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist vastaspoole

väitega, mis on kohtule esitatud kirjalikus avalduses või protokollitud kohtuistungil.

J. Odar, V. Kõve, J. Luik