3-2-1-98-02 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedTarmo Talve rentis 14. novembri 1997. a kasutusrendilepingu alusel AS-lt Hansa Liising Eesti sõiduautot Peugeot 406. Vastavalt T. Talve avaldusele peteti auto temalt 31. detsembril 1997. a välja.
Legislator headnote
AI generated3-2-1-98-02 · Riigikohus: Tarmo Talve rentis 14. novembri 1997. a kasutusrendilepingu alusel AS-lt Hansa Liising Eesti sõiduautot Peugeot 406. Vastavalt T. Talve avaldusele peteti auto temalt 31. detsembril 1997. a välja.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-2-1-98-02
Otsuse kuupäev
Tartu, 7. oktoober 2002. a
Kohtukoosseis
Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik
Kohtuasi
ERGO Kindlustuse AS hagi Tarmo Talve vastu 201 377
krooni 62 sendi saamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a otsus
tsiviilasjas nr 2-115/02
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. Talve kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
9. september 2002. a
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat A. Uritam
Resolutsioon
1. Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a
otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2. Välja mõista Tarmo Talvelt ERGO Kindlustuse AS kasuks
kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 1400 (üks tuhat
nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tarmo Talve rentis 14. novembri 1997. a kasutusrendilepingu alusel AS-lt Hansa Liising Eesti
sõiduautot Peugeot 406. Vastavalt T. Talve avaldusele peteti auto temalt 31. detsembril 1997. a välja.
Auto oli kindlustatud ETAS Kindlustuse AS-is (ERGO Kindlustuse AS õiguseellane). ETAS
Kindlustuse AS keeldus kaduma jäänud auto eest T. Talvele ja AS-le Hansa Liising Eesti
kindlustushüvitise maksmisest põhjusel, et kindlustuslepingu p 3.7 järgi ei loeta varguseks sõiduki
omandamist kolmandate isikute poolt kelmuse teel. Samuti rikkus T. Talve kindlustuslepingu
tingimusi, mh suurendas ilma kindlustusandja nõusolekuta riski. ETAS Kindlustus AS omandas
5. juunil 1998. a AS-lt Hansa Liising Eesti nõudeõiguse loovutamise lepinguga 14. novembri 1997. a
kasutusrendilepingust tuleneva tasumata kasutusrendi maksete nõude T. Talve vastu. Hagiavalduses
palus hageja kostjalt välja mõista 201 377 krooni 60 senti, millest 188 094 krooni 81 senti on auto
jääkväärtus ning 13 282 krooni 79 senti tasumata jääkväärtuselt arvestatud intress. Kostja vastutas
kasutusrendilepingu p-de 10.1 ja 10.2 järgi vara säilimise eest ja ta kohustus p 9.5 alusel vara
hävimisel või kahjustumisel viisil, mida kindlustuslepingu järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks, tasuma
lepingust tuleneva vara jääkväärtuse.
2. Lääne-Viru Maakohtu 31. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse
põhjenduste kohaselt on tõendamata, millise nõude ja millises mahus loovutas AS Hansa Liising
Eesti 5. juuni 1998. a lepinguga hagejale. Nõudeõiguse loovutamine on vastuolus nõude loovutamist
ja võla ülekandmist reguleerivate sätetega. Arvestada ei saa hageja seletust, et tegemist on
liisingettevõttel kostja lepinguliste kohustuste rikkumisest tekkinud nõudega. Nõudeõiguse
loovutamise lepingus ei ole väidetavat rikkumist märgitud. Hageja ei saanud liisingmaksete tasumise
nõudeõigust loovutada, sest kasutusrendilepingus ja üldtingimustes termin "liisingmakse" puudub.
Nõudeõiguse loovutamise hind 201 377 krooni 60 senti ei ole kostjale siduv. AS Hansa Liising Eesti
märkis 9. veebruari 2001. a kirjas, et kasutusrendi võlg on 201 377 krooni 60 senti, millest auto
jääkväärtus on 16. jaanuari 1998. a seisuga 188 094 krooni 81 senti ja tasumata intresse jääkväärtuselt
13 282 krooni 79 senti. Kasutusrendileping ei näe ette intresside maksmist.
Kasutusrendileping on kahekülgne leping, mille poolteks on nii kreeditor kui võlgnik. Kostja õiguste
tagamiseks oleks pidanud üheaegselt nõude loovutamisega toimuma ka võla ülekandmine. Kuna
kostjat ei teavitatud nõude loovutamisest ja ta ei ole sellega nõus, on TsÜS § 66 lg 2 kohaselt nõude
loovutamine seadusega vastuolus. Hageja ei ole esitanud sõiduki jääkväärtuse hüvitamise nõuet ning
sellest tulenevalt ei olnud ka nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisel alust arvestada loovutatud
nõudesse leppetrahvi TsK § 191 lg 1 mõttes. Hagejal oli tsiviilhagejana võimalik nõuda kuriteoga
tekitatud kahju hüvitamist auto kostjalt väljameelitanud L. Merimaalt kriminaalmenetluse vältel ja tal
on see võimalus ka praegu.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega
rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja sõiduki jääkväärtus 188 094 krooni 81 senti.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vastab AS Hansa Liising Eesti ja ETAS Kindlustus AS vahel
sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping TsK §-des 216 ja 221 sätestatud nõuetele. Rendileandjal
tekkis kasutusrendilepingu sõlmimisega rentniku vastu rendimaksete nõudeõigus ning rentnikul
kohustus neid tasuda vastavalt maksegraafikule. Järelikult oli ka AS-il Hansa Liising Eesti
rendileandjana nõudeõigus kostja vastu ning TsK § 216 alusel õigus nõude loovutamiseks teisele
isikule. Nimetatud säte ei piira nõudeõiguse loovutamist lepingu rikkumise fakti olemasolu või
rendilepingu tähtajaga. Seega oli AS-il Hansa Liising Eesti õigus nõue loovutada enne lepingu
tähtaega, sõltumata lepingu rikkumise või mitterikkumise faktist. Loovutamiseks ei ole vajalik eelnev
pretensiooni esitamine võlgnikule. Lepingu ese oli nõudeõiguse loovutamise lepingus piisavalt selgelt
määratletud ning kostja ei ole vaidlustanud, et ta ei olnud teadlik rendimaksete suurusest ja tasumise
tähtaegadest. Seadusest ei tulene, et nõudeõiguse loovutamise lepingu objekt tuleb määrata kindlas
summas. Põhjendamatu on eristada mõisteid "rendimakse" ja "liisingmakse", kuna tegemist on
sünonüümidega, ning seetõttu seada kahtluse alla nõudeõiguse loovutamise lepingu eseme selgus.
Tõendatud on ETAS Kindlustuse AS poolt AS-le Hansa Liising Eesti 201 377 krooni 60 sendi
ülekandmine. Maksekorralduses on viide 5. juuli 1998. a nõudeõiguse loovutamise lepingule ja
T. Talve nõudele. Seega läks kasutusrendilepingust tulenev nõudeõiguse üle hagejale. AS Hansa
Liising Eesti õiendi kohaselt loovutas ta summaarselt nõude auto jääkväärtuse 188 094 krooni 81
sendi osas ja intressid 13 282 krooni 70 senti. Ei ole välistatud, et omandatud nõudeõigus langeb
rahaliselt kokku nõudeõiguse ostusummaga. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p-de 9.5 ja 9.7 alusel
tekkis kostjal rentnikuna peale auto kaotsiminekut ja rendileandja või edaspidi nõude omandanud
hageja poolt vastava teate saamist kohustus hüvitada rendileandjale või nõude omandanud hagejale
üksnes auto jääkväärtus.
Kuna kasutusrendileping ei näe ette intresside maksmist ning üldtingimuste p 9.6.1 ei ole kohaldatav,
sest AS Hansa Liising Eesti ei nõudnud enne nõudeõiguse loovutamist rentnikult auto jääkväärtuse
maksmist, siis tuleb hagi 13 282 krooni 70 sendi nõude osas jätta rahuldamata.
Tsiviilasja materjalidest ei nähtu hageja või tema õiguseellase kriminaalasjas tsiviilhagejaks olemine
või tsiviilhagi esitamine.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning saata asi samale
ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Sõiduauto kasutusrendileping on kahekülgne leping, mille
puhul ei ole nõude loovutamine TsK § 216 alusel lubatud ilma samaaegse võla ülekandmiseta. Võla
ülekandmiseks on TsK § 220 kohaselt vajalik ka kreeditori, s.o kostja nõusolek, mis asjas puudub.
Kostjalt mõisteti välja sõiduki jääkväärtus, mida hageja aga ei nõudnud ning mille hagemiseks
puudus tal ka õiguslik alus, kuna ta omandas õiguse nõuda vaid "liisingmaksete tasumist". Mõisted
"liisingmakse" ja "rendimakse" ei ole sünonüümid ning seega ei olnud hageja omandatud nõude
alusel võimalik esitada nõuet kolmanda isiku kohustuse täitmiseks, sest sellisel kujul ei ole kohustis
kunagi eksisteerinud. Hagejal puudus hagi esitamisel 27. oktoobril 2000. a nõudeõigus kostja vastu,
kuna kasutusrendileping ei olnud selleks ajaks lõppenud ega hageja või AS Hansa Liising Eesti poolt
ennetähtaegselt lõpetatud.
Kohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4, jättes hinnangu andmata Eesti Vabariigi Riikliku
Autoregistrikeskuse õiendile, mille järgi on sõiduki omanikuna registrisse kantud kostja.
Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et hageja nõudis kostjal summat, millega ta nõude omandas, mitte
rendimakse võlgnevust või auto jääkväärtust.
5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks. Kostja soovib
kassatsioonkaebuses sisuliselt asjaolude teistsugust tuvastamist ning tõendite ümberhindamist, mis ei
ole aga TsMS § 353 lg 3 kohaselt Riigikohtu pädevuses. Apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja
põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks.
6. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja vastuses toodud seisukohtade juurde ning palus
kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Samuti esitas ta taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu
9404 krooni 70 senti väljamõistmiseks kostjalt.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse
tühistamiseks. Vastavalt 1. juulil 2002. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa
seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kuuluvad asjas
kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted.
8. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et kasutusrendilepingust tuleneva nõude loovutamiseks pidi
olema kostja nõusolek. Ringkonnakohus leidis õigesti, et nõudeõiguse loovutamine vastab TsK §-des
216 ja 221 sätestatule. Vastavalt TsK § 216 lg-le 1 on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele
isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori
isikuga. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kasutusrendilepingu järgi oli AS-il Hansa Liising Eesti
kostja vastu rendimaksete nõue, ta sai selle nõude loovutada teisele isikule ja tal ei ole pärast
nõudeõiguse loovutamist enam kostja vastu auto jääkväärtuse nõuet. Nõude loovutamine ei olnud
vastuolus lepinguga ega seadusega. Väär on kostja viide TsK § 220 rikkumisele. Selles paragrahvis
on sätestatud reeglid võla ülekandmisele. Kostja ei ole asja menetluse käigus välja toonud ühtegi
kasutusrendilepingust tulenevat rendileandja kohustust kostja ees, mida väidetavalt üle kanti või tuli
üle kanda ja milleks pidi olema tema kui kreeditori nõusolek. Võlgnikule teatamata jätmine omab
TsK § 218 järgi tähendust vaid selles, et täitmine esialgsele kreeditorile loetakse täitmiseks vastavale
kreeditorile. Võlgniku õigused uue kreeditori nõude vastu on kaitstud TsK § 219 järgi sellega, et
võlgnikul on õigus esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori
vastu nõude loovutamisest teate saamise momendil.
9. Ringkonnakohus tuvastas, et AS Hansa Liising Eesti kasutusrendilepingust tulenev nõue kostja
vastu läks üle hagejale, sõltumata lepingu tähtajast või kostjapoolsest lepingu rikkumisest ja
asjaolust, et auto läks kostja käest kaotsi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kuna
kasutusrendilepingu üldtingimuste p-de 9.5 ja 9.7 järgi vara kaotsiminekul viisil, mida
kindlustuslepingu järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks, kohustus kostja pärast rendileandjalt või nõude
omandajalt vastava teate saamist hüvitama üksnes auto jääkväärtuse, siis kuulub kostjalt
sissenõudmisele sõiduauto jääkväärtus summas 188 094 krooni 81 senti. Kostja ei ole väitnud, et
tasumata rendimaksete summa oli väiksem.
10. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut. Ebaõige on kostja väide, et ta oli
sõiduauto omanik, kuna auto oli tema valduses ja ta on kantud omanikuna auto
registreerimistunnistusele. Auto registreerimine Eesti Vabariigi Riiklikus Autoregistrikeskuses kostja
nimele ei tõenda iseenesest omandiõiguse üleminekut. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja oli
kasutusrendilepingu järgi sõiduauto rentnik.
11. Enne võlaõigusseaduse jõustumist oli asja teise isiku kasutusse andmisel tegemist rendisuhtega,
v.a kui kasutusse anti eluruum. Selles asjas tulenes nõue sõiduauto kasutusrendilepingust. Juriidiliselt
korrektne oleks olnud kirjutada ka nõude loovutamise lepingusse sõna "rendimakse".
Ringkonnakohus lähtus õigesti nõude loovutaja ja hageja poolt mõistetele antud tähendusest, st et ei
ole alust eristada liising- ja rendimaksete tähendust.
12. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on maksimummääraks, milles mõistetetakse välja õigusabikulu
teiselt poolelt, viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Sellest tulenevalt kuulub
kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 1400 krooni.
V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik