Legislator Case Law & Legislation
3-2-1-98-02 ECLI:EE:RK:2002:3.2.1.98.02.290 AI generated

3-2-1-98-02 · Riigikohus

Case Number 3-2-1-98-02
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtuotsus

Legislator summary

AI generated

Tarmo Talve rentis 14. novembri 1997. a kasutusrendilepingu alusel AS-lt Hansa Liising Eesti sõiduautot Peugeot 406. Vastavalt T. Talve avaldusele peteti auto temalt 31. detsembril 1997. a välja.

Legislator headnote

AI generated

3-2-1-98-02 · Riigikohus: Tarmo Talve rentis 14. novembri 1997. a kasutusrendilepingu alusel AS-lt Hansa Liising Eesti sõiduautot Peugeot 406. Vastavalt T. Talve avaldusele peteti auto temalt 31. detsembril 1997. a välja.

Keywords

AI generated
motor vehicle expenses sale in self-help automobile industry notional interest deduction voluntary restraint vehicle tax
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

ERGO Kindlustuse AS hagi Tarmo Talve vastu 201 377

krooni 62 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 2-115/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. Talve kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Uritam

Resolutsioon

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2002. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Välja mõista Tarmo Talvelt ERGO Kindlustuse AS kasuks

kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 1400 (üks tuhat

nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Talve rentis 14. novembri 1997. a kasutusrendilepingu alusel AS-lt Hansa Liising Eesti

sõiduautot Peugeot 406. Vastavalt T. Talve avaldusele peteti auto temalt 31. detsembril 1997. a välja.

Auto oli kindlustatud ETAS Kindlustuse AS-is (ERGO Kindlustuse AS õiguseellane). ETAS

Kindlustuse AS keeldus kaduma jäänud auto eest T. Talvele ja AS-le Hansa Liising Eesti

kindlustushüvitise maksmisest põhjusel, et kindlustuslepingu p 3.7 järgi ei loeta varguseks sõiduki

omandamist kolmandate isikute poolt kelmuse teel. Samuti rikkus T. Talve kindlustuslepingu

tingimusi, mh suurendas ilma kindlustusandja nõusolekuta riski. ETAS Kindlustus AS omandas

5. juunil 1998. a AS-lt Hansa Liising Eesti nõudeõiguse loovutamise lepinguga 14. novembri 1997. a

kasutusrendilepingust tuleneva tasumata kasutusrendi maksete nõude T. Talve vastu. Hagiavalduses

palus hageja kostjalt välja mõista 201 377 krooni 60 senti, millest 188 094 krooni 81 senti on auto

jääkväärtus ning 13 282 krooni 79 senti tasumata jääkväärtuselt arvestatud intress. Kostja vastutas

kasutusrendilepingu p-de 10.1 ja 10.2 järgi vara säilimise eest ja ta kohustus p 9.5 alusel vara

hävimisel või kahjustumisel viisil, mida kindlustuslepingu järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks, tasuma

lepingust tuleneva vara jääkväärtuse.

2. Lääne-Viru Maakohtu 31. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on tõendamata, millise nõude ja millises mahus loovutas AS Hansa Liising

Eesti 5. juuni 1998. a lepinguga hagejale. Nõudeõiguse loovutamine on vastuolus nõude loovutamist

ja võla ülekandmist reguleerivate sätetega. Arvestada ei saa hageja seletust, et tegemist on

liisingettevõttel kostja lepinguliste kohustuste rikkumisest tekkinud nõudega. Nõudeõiguse

loovutamise lepingus ei ole väidetavat rikkumist märgitud. Hageja ei saanud liisingmaksete tasumise

nõudeõigust loovutada, sest kasutusrendilepingus ja üldtingimustes termin "liisingmakse" puudub.

Nõudeõiguse loovutamise hind 201 377 krooni 60 senti ei ole kostjale siduv. AS Hansa Liising Eesti

märkis 9. veebruari 2001. a kirjas, et kasutusrendi võlg on 201 377 krooni 60 senti, millest auto

jääkväärtus on 16. jaanuari 1998. a seisuga 188 094 krooni 81 senti ja tasumata intresse jääkväärtuselt

13 282 krooni 79 senti. Kasutusrendileping ei näe ette intresside maksmist.

Kasutusrendileping on kahekülgne leping, mille poolteks on nii kreeditor kui võlgnik. Kostja õiguste

tagamiseks oleks pidanud üheaegselt nõude loovutamisega toimuma ka võla ülekandmine. Kuna

kostjat ei teavitatud nõude loovutamisest ja ta ei ole sellega nõus, on TsÜS § 66 lg 2 kohaselt nõude

loovutamine seadusega vastuolus. Hageja ei ole esitanud sõiduki jääkväärtuse hüvitamise nõuet ning

sellest tulenevalt ei olnud ka nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisel alust arvestada loovutatud

nõudesse leppetrahvi TsK § 191 lg 1 mõttes. Hagejal oli tsiviilhagejana võimalik nõuda kuriteoga

tekitatud kahju hüvitamist auto kostjalt väljameelitanud L. Merimaalt kriminaalmenetluse vältel ja tal

on see võimalus ka praegu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega

rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja sõiduki jääkväärtus 188 094 krooni 81 senti.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vastab AS Hansa Liising Eesti ja ETAS Kindlustus AS vahel

sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping TsK §-des 216 ja 221 sätestatud nõuetele. Rendileandjal

tekkis kasutusrendilepingu sõlmimisega rentniku vastu rendimaksete nõudeõigus ning rentnikul

kohustus neid tasuda vastavalt maksegraafikule. Järelikult oli ka AS-il Hansa Liising Eesti

rendileandjana nõudeõigus kostja vastu ning TsK § 216 alusel õigus nõude loovutamiseks teisele

isikule. Nimetatud säte ei piira nõudeõiguse loovutamist lepingu rikkumise fakti olemasolu või

rendilepingu tähtajaga. Seega oli AS-il Hansa Liising Eesti õigus nõue loovutada enne lepingu

tähtaega, sõltumata lepingu rikkumise või mitterikkumise faktist. Loovutamiseks ei ole vajalik eelnev

pretensiooni esitamine võlgnikule. Lepingu ese oli nõudeõiguse loovutamise lepingus piisavalt selgelt

määratletud ning kostja ei ole vaidlustanud, et ta ei olnud teadlik rendimaksete suurusest ja tasumise

tähtaegadest. Seadusest ei tulene, et nõudeõiguse loovutamise lepingu objekt tuleb määrata kindlas

summas. Põhjendamatu on eristada mõisteid "rendimakse" ja "liisingmakse", kuna tegemist on

sünonüümidega, ning seetõttu seada kahtluse alla nõudeõiguse loovutamise lepingu eseme selgus.

Tõendatud on ETAS Kindlustuse AS poolt AS-le Hansa Liising Eesti 201 377 krooni 60 sendi

ülekandmine. Maksekorralduses on viide 5. juuli 1998. a nõudeõiguse loovutamise lepingule ja

T. Talve nõudele. Seega läks kasutusrendilepingust tulenev nõudeõiguse üle hagejale. AS Hansa

Liising Eesti õiendi kohaselt loovutas ta summaarselt nõude auto jääkväärtuse 188 094 krooni 81

sendi osas ja intressid 13 282 krooni 70 senti. Ei ole välistatud, et omandatud nõudeõigus langeb

rahaliselt kokku nõudeõiguse ostusummaga. Kasutusrendilepingu üldtingimuste p-de 9.5 ja 9.7 alusel

tekkis kostjal rentnikuna peale auto kaotsiminekut ja rendileandja või edaspidi nõude omandanud

hageja poolt vastava teate saamist kohustus hüvitada rendileandjale või nõude omandanud hagejale

üksnes auto jääkväärtus.

Kuna kasutusrendileping ei näe ette intresside maksmist ning üldtingimuste p 9.6.1 ei ole kohaldatav,

sest AS Hansa Liising Eesti ei nõudnud enne nõudeõiguse loovutamist rentnikult auto jääkväärtuse

maksmist, siis tuleb hagi 13 282 krooni 70 sendi nõude osas jätta rahuldamata.

Tsiviilasja materjalidest ei nähtu hageja või tema õiguseellase kriminaalasjas tsiviilhagejaks olemine

või tsiviilhagi esitamine.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Sõiduauto kasutusrendileping on kahekülgne leping, mille

puhul ei ole nõude loovutamine TsK § 216 alusel lubatud ilma samaaegse võla ülekandmiseta. Võla

ülekandmiseks on TsK § 220 kohaselt vajalik ka kreeditori, s.o kostja nõusolek, mis asjas puudub.

Kostjalt mõisteti välja sõiduki jääkväärtus, mida hageja aga ei nõudnud ning mille hagemiseks

puudus tal ka õiguslik alus, kuna ta omandas õiguse nõuda vaid "liisingmaksete tasumist". Mõisted

"liisingmakse" ja "rendimakse" ei ole sünonüümid ning seega ei olnud hageja omandatud nõude

alusel võimalik esitada nõuet kolmanda isiku kohustuse täitmiseks, sest sellisel kujul ei ole kohustis

kunagi eksisteerinud. Hagejal puudus hagi esitamisel 27. oktoobril 2000. a nõudeõigus kostja vastu,

kuna kasutusrendileping ei olnud selleks ajaks lõppenud ega hageja või AS Hansa Liising Eesti poolt

ennetähtaegselt lõpetatud.

Kohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4, jättes hinnangu andmata Eesti Vabariigi Riikliku

Autoregistrikeskuse õiendile, mille järgi on sõiduki omanikuna registrisse kantud kostja.

Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et hageja nõudis kostjal summat, millega ta nõude omandas, mitte

rendimakse võlgnevust või auto jääkväärtust.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks. Kostja soovib

kassatsioonkaebuses sisuliselt asjaolude teistsugust tuvastamist ning tõendite ümberhindamist, mis ei

ole aga TsMS § 353 lg 3 kohaselt Riigikohtu pädevuses. Apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks.

6. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja vastuses toodud seisukohtade juurde ning palus

kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Samuti esitas ta taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu

9404 krooni 70 senti väljamõistmiseks kostjalt.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks. Vastavalt 1. juulil 2002. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kuuluvad asjas

kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted.

8. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et kasutusrendilepingust tuleneva nõude loovutamiseks pidi

olema kostja nõusolek. Ringkonnakohus leidis õigesti, et nõudeõiguse loovutamine vastab TsK §-des

216 ja 221 sätestatule. Vastavalt TsK § 216 lg-le 1 on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele

isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori

isikuga. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kasutusrendilepingu järgi oli AS-il Hansa Liising Eesti

kostja vastu rendimaksete nõue, ta sai selle nõude loovutada teisele isikule ja tal ei ole pärast

nõudeõiguse loovutamist enam kostja vastu auto jääkväärtuse nõuet. Nõude loovutamine ei olnud

vastuolus lepinguga ega seadusega. Väär on kostja viide TsK § 220 rikkumisele. Selles paragrahvis

on sätestatud reeglid võla ülekandmisele. Kostja ei ole asja menetluse käigus välja toonud ühtegi

kasutusrendilepingust tulenevat rendileandja kohustust kostja ees, mida väidetavalt üle kanti või tuli

üle kanda ja milleks pidi olema tema kui kreeditori nõusolek. Võlgnikule teatamata jätmine omab

TsK § 218 järgi tähendust vaid selles, et täitmine esialgsele kreeditorile loetakse täitmiseks vastavale

kreeditorile. Võlgniku õigused uue kreeditori nõude vastu on kaitstud TsK § 219 järgi sellega, et

võlgnikul on õigus esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori

vastu nõude loovutamisest teate saamise momendil.

9. Ringkonnakohus tuvastas, et AS Hansa Liising Eesti kasutusrendilepingust tulenev nõue kostja

vastu läks üle hagejale, sõltumata lepingu tähtajast või kostjapoolsest lepingu rikkumisest ja

asjaolust, et auto läks kostja käest kaotsi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kuna

kasutusrendilepingu üldtingimuste p-de 9.5 ja 9.7 järgi vara kaotsiminekul viisil, mida

kindlustuslepingu järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks, kohustus kostja pärast rendileandjalt või nõude

omandajalt vastava teate saamist hüvitama üksnes auto jääkväärtuse, siis kuulub kostjalt

sissenõudmisele sõiduauto jääkväärtus summas 188 094 krooni 81 senti. Kostja ei ole väitnud, et

tasumata rendimaksete summa oli väiksem.

10. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut. Ebaõige on kostja väide, et ta oli

sõiduauto omanik, kuna auto oli tema valduses ja ta on kantud omanikuna auto

registreerimistunnistusele. Auto registreerimine Eesti Vabariigi Riiklikus Autoregistrikeskuses kostja

nimele ei tõenda iseenesest omandiõiguse üleminekut. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja oli

kasutusrendilepingu järgi sõiduauto rentnik.

11. Enne võlaõigusseaduse jõustumist oli asja teise isiku kasutusse andmisel tegemist rendisuhtega,

v.a kui kasutusse anti eluruum. Selles asjas tulenes nõue sõiduauto kasutusrendilepingust. Juriidiliselt

korrektne oleks olnud kirjutada ka nõude loovutamise lepingusse sõna "rendimakse".

Ringkonnakohus lähtus õigesti nõude loovutaja ja hageja poolt mõistetele antud tähendusest, st et ei

ole alust eristada liising- ja rendimaksete tähendust.

12. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt on maksimummääraks, milles mõistetetakse välja õigusabikulu

teiselt poolelt, viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Sellest tulenevalt kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 1400 krooni.

V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik