3-1-3-8-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-8-02

Otsuse kuupäev

4. oktoober 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

V.Ž. süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 ja § 203 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsus

kriminaalasjas nr 1-299/99 ja Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsus

kriminaalasjas nr II-1-309-01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.Ž., avaldus kohtuvea parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2002

Istungil osalenud isikud

V.Ž. kaitsja vandeadvokaat Mefodi Malõ"ev ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsus kriminaalasjas nr 1-299/99 ja Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-1-309-01 sisuliselt

muutmata, tehes neisse täpsustuse, mis ei halvenda V.Ž. olukorda.

2. Teha Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsusesse kriminaalasjas nr 1-299/99 ja Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsusesse kriminaalasjas nr II-1-309-01

täpsustus, millega V.Ž. süüdistusest firmade "D" ja "A" vara varguses jätta välja kuriteo

toimepanemine koos J.M-ga.

3. V.Ž. kaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 4. oktoobril 2002. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.Ž-le esitati süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi selles, et ajavahemikus 26.-28. aprill 1997. a varastas ta

koos J.M. ja eeluurimisel kindlakstegemata isikutega Kohtla-Järvel asuvast firmast "D" kaupu 225479 krooni

väärtuses. Samal ajavahemikul murdis V.Ž. koos J.M. ja eeluurimisel kindlakstegemata isikutega sisse veel

firmasse "A", tekitades lõhkumise ja vargusega kahju 830 krooni. KrK § 203 lg 1 järgi süüdistati V.Ž. veel

varastatud elektrisae teadlikus omandamises ja hoidmises.

2. Kohtla-Järve Linnakohtu kohtuniku 21. märtsi 2001. a määrusega eraldati kriminaalasjast eraldi

menetlemiseks J.M. toimepandud kuriteod.

3. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsusega tunnistati V.Ž. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 ja § 203 lg 1

järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm aastat vabadusekaotust ja üks kuu aresti. KrK § 40 lg 1

alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1

alusel liideti karistusele osaliselt Ida-Viru Maakohtu 7. mai 1996. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus,

so kaks aastat vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti V.Ž-le neli aastat vabadusekaotust. Sama

otsusega tunnistati süüdi ja karistati veel O.M. ja D.P..

3.1 Kohus leidis, et täielikult on tõendatud V.Ž. süü firmadest "D" ja "A" toimepandud vargustes. Samas

märkis kohus, et V.Ž. pani vargused toime koos J.M. ja teiste eeluurimisel tuvastamata isikutega. Kohtu

hinnangul leidis täielikult tõendamist V.Ž. süü ka KrK § 203 lg 1 järgi.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas V.Ž. apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja õigeksmõistva

otsuse tegemist. Otsus vaidlustati ka apellatsioonprotesti korras V.Ž-le mõistetud karistuse osas.

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt

muutmata. Apellatsioonkaebus ja -protest jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus tegi

süüdimõistva otsuse kõigi tõendite loogilise analüüsi tulemusel, ega näinud alust otsuse tühistamiseks.

6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale V.Ž. kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebusele ei

andud Riigikohtu loakogu menetlusluba.

7. J.M. süüdistusasjas tegi Kohtla-Järve Linnakohus otsuse 7. veebruaril 2002. a. Kohus jõudis järeldusele, et

tõendid J.M. osaluse kohta firmades "D" ja "A" toimepandud vargustes puuduvad ja J.M. mõisteti nimetatud

varguste toimepanemises õigeks. Selles osas linnakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustatud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

8. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsuse ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni

2001. a otsuse peale esitas V.Ž. teistmisavalduseks nimetatud kaebuse, milles palub süüdimõistvad otsused

tühistada ning teha tema suhtes õigeksmõistev otsus.

8.1 Avaldaja leiab, et J.M. õigeks- ja tema süüdimõistmine nendes varguseepisoodides, mille

toimepanemises neid mõlemaid süüdistati, annab tunnistust kohtu ebaobjektiivsusest tema suhtes. Nimelt on

nende episoodide lahendamisel toetutud sarnastele tõenditele, mis J.M. suhtes tehtud otsuse kontekstis

tähendab seda, et tema, s.o V.Ž. mõisteti süüdi tõendite täielikul puudumisel.

8.2 Avaldaja arvates tähendab J.M. õigeksmõistmine veel seda, et vargused pani toime tema üksinda, mis

kuriteo tehiolusid arvestades on ebareaalne. Seejuures toonitab avaldaja veel, et puuduvad igasugused

tõendid tema vahetu osavõtu kohta kuritegudest, milles ta on süüdi mõistetud.

9. Riigikohtu istungil toetas V.Ž. kaitsja esitatud avaldust ja selgitas, et teistmisavalduse aluseks on J.M.

suhtes tehtud õigeksmõistev otsus. Prokurör asus seisukohale, et kõnealuses asjas puuduvad teistmise alused,

mistõttu V.Ž. teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata. Samas nentis prokurör, et Kohtla-Järve Linnakohtu

2. aprilli 2001. a otsuses sisalduv kohtu järeldus selle kohta, et V.Ž. pani firmade "D" ja "A" vara varguse

toime koos J.M-ga, on eksitav ja tuleb parandada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. AKKS § 771 lg 1 kohaselt võib teistmist ehk jõustunud kohtuotsuse või -määruse Riigikohtus

taasläbivaatamist kriminaalkohtumenetluse uuendamiseks taotleda uute asjaolude ilmnemisel sama

paragrahvi lõikes 3 märgitud alustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et J.M. õigeksmõistmine

ei ole vaadeldav ühegi asjaoluna AKKS § 771 lg 3 mõttes, ning ei saa iseseisvalt ega kogumis varem

tuvastatud asjaoludega tuua kaasa V.Ž. osas õigeksmõistvat kohtuotsust ega tema suhtes kergemat karistust

ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamist. Esitatud avaldus on seega teistmise aluse puudumise tõttu

teistmisavaldusena põhjendamatu.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb V.Ž. avaldust avaldusena kohtuvea parandamiseks.

21. märtsi 2001. a määrusega eraldati V.Ž., O.M., D.P. ja J.M. kriminaalasjast eraldi menetlemiseks J.M.

toimepandud kuriteod ja kohus arutas 21. märtsist kuni 2. aprillini 2001. a toimunud kohtuistungil

kriminaalasja üksnes V.Ž., O.M. ja D.P. süüdistuses. Sellele vaatamata sisaldus Kohtla-Järve Linnakohtu

2. aprilli 2001. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kohtu järeldus, mille kohaselt V.Ž. pani firmade "D" ja

"A" vara varguse toime koos J.M. ja teiste, kohtuistungil tuvastamata isikutega. Kriminaalasja J.M.

süüdistuses arutas kohus 4. kuni 7. veebruarini 2002. a ja märkis, et tõendid J.M. osalemise kohta vara

salajases varguses firmadest "D" ja "A" puuduvad. Viimatinimetatud kohtuotsus jõustus Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsusega. Seega - arutamata 2001. aastal J.M.

süüküsimust käsitas Kohtla-Järve Linnakohus 4. aprilli 2001. a otsuses J.M. kuriteos süüdi olevana ning V.Ž.

isikuna, kes pani kuriteo toime koos J.M-ga. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a

otsusega jäeti linnakohtu otsus selles osas muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nimetatu on

käsitatav kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisena ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena

AKKS § 39 lg 4 mõttes, mistõttu avaldus kohtuvigade parandamiseks tuleb rahuldada.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab võimalikuks parandada kohtuvead Kohtla-Järve Linnakohtu

2. aprilli 2001. a otsust ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsust sisuliselt

Ž

muutmata, tehes nendes täpsustus. V.Ž. süüdistusest firmade "D" ja "A" vara varguses tuleb välja jätta

kuriteo toimepanemine koos J.M-ga. Nimetatud täpsustus ei halvenda süüdimõistetu V.Ž. olukorda.

13. V.Ž. kaebuse ülejäänud osas taotletakse uuritud tõendite ümberhindamist, s.o sisuliselt uute faktiliste

asjaolude tuvastamist, kuid AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

14. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS §-st 779, § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsuses ja Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsuses tuleb teha täpsustus, mis ei halvenda V.Ž. olukorda.

Ülejäänud osas tuleb V.Ž. kaebus jätta rahuldamata.

Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris